Märkamatult on kätte jõudnud meie praktika neljas nädal. Nädalad Skanzenis on möödunud tegusalt ja nii ka seekord. Kuna nädala esimene pool oli väga vihmane, siis alustasime vahelduseks tööd uuel objektil, kus saime töötada siseruumides. Parandasime põletamata savitellistest valmistatud korstnajalga (pööningul), kuhu oli katusest läbi sadanud vihmavee tõttu auk sisse uuristunud (lausa tuppa välja). Béla usaldas meid sellele objektile esimest korda ka üksi töötama, oli päris uhke tunne, et oleme viimaks tema usalduse ära teeninud.🙂 Lisaks saime samal objektil krohvida siseruumides savikrohvitud seintes olevaid pragusid ning seda toimetamist jätkub meil antud objektil loodetavasti veel mõneks ajaks. Kuna nädala lõpu poole olid ilmad juba ilusamad, siis ladusime ka müüri, oma esimesel Skanzeni objektil.
Anti on viljakirstu restaureerimise lainel. Kõik puidupanused on nüüdseks tehtud ning parajaks lihvitud. On aeg asuda nikerduste voolimise juurde. Jõudu! 🙂
Mõnikord kui jõuame veidi varem tööle, siis teeme enne objektile minemist aega parajaks töökoja juures elava koer Samuga suheldes. Samu on ilus musta läikiva karvaga koer, kes elab ja valvab Skanzeni restaureerimistöökodade juures. Töötajad hoolitsevad tema eest ning käivad temaga jalutamas. Oleme Samuga sõbraks saanud ning Eelika tõi talle ühel hommikul ka uue sini-must-valge mänguasja, et talle eestlased ikka meelde jääksid.
Kui viimases blogis sai kirjutatud, et oleme Skanzeni pagarikoja regulaarsed külastajad, siis ilmselt on see info jõudnud ka Bélani, sest ühel vihmasel tööpäeval üllatas ta meid “ploomi sussidega” (szilvás papucs), mis on ühed (ühe) meie lemmik saiakesed kohalikust pagarikojast. Oli väga soojendav ja armas üllatus. 🙂
Kui tööpäevad on olnud parajalt toimekad, siis nädalalõpp oli seekord kohe väga sündmusterohke – sai käidud, nähtud ja tehtud palju.
Ingrit, Anti ja Kristel võtsid reedel peale tööd ette reisi Veszprémi linna, mis asub umbes 15 km Balatoni järvest põhja pool, on üks vanimaid asulaid Ungaris ning on ühtlasi ka Tartu sõpruslinn. Tutvusime Veszprémi ilusa vanalinnaga, jalutasime äärelinnas (mis meenutas väga meie Mustamäed) ning nautisime head sööki. Linnas toimub väga palju kultuuriüritusi, millest andsid tunnistust ka nt erinevad kontserdiplakatid, mida võis pea igal pool kohata. Esinejaid oli seinast-seina, ka palju tuntud nimesid (nt Paul Kalkbrenner, Franz Ferdinand, Joss Stone, jne). Peale linnakesega tutvumist asuti taas kodu poole teele. Budapesti jõudes läks Anti oma teed. Kuid erinevatel asjaoludel õnnestus Ingritil ja Kristelil (Google abiga) viimasest Szentendre rongist maha jääda, mis siis ikka, tuli tulla esimesega. Saigi tutvuda ka öise Budapestiga. Koju jõuti kui päike juba Doonau kohal sillerdas ning kauplejad oma saadustega kohaliku turuplatsi poole vurasid. 🙂
Ingrit ja Helen külastasid nädalavahetusel ka Budapesti Széchenyi spaad. Rahvast oli palju, kuid kuna spaa on suur, ei olnud hullu (ainult saunad olid jahedad, sest inimesed avasid kogu aeg saunaust, et vaadata, kas on ruumi). Széchenyi spaas on palju väiksemaid termaalveebasseine siseruumides. Meie lemmikud olid 40 ja 20 kraadised basseinid, kus vaheldumisi käisime, et kehale kerge šokk tekitada.🙂 Eriti pakkus nalja inimeste reaktsioon, kui nad esimest korda 20 kraadist vett katsusid, üks naine isegi röögatas! Sai külastatud ka imelist vegan restorani Vegan GaSzéchenyirden, kus olid imemaitsvad toidud ning Helen sai vegan kuuma šokolaadi uhkete kaunistustega.
Vahepeal oli Eelika Budapesti jõudnud ning Helen pidi talle toa võtmed üle andma. Otsustati metroojaamas kokku saada. Kuna metroo ukse juures ühtegi töötajat ei olnud, läksid Helen ja Ingrit sisse, et Eelika üles leida. Võtmed üle antud ja Eelika metroorongiga teele saadetud, asusid Helen ja Ingrit metroost lahkuma, kuid eskalaatorite tipus ootas neid kamp tõsiste nägudega onusid, kes metroopiletit näha küsisid… Aga kuna Ingrit ja Helen metrood ei kasutanud ning kõndisid sellest lihtsalt läbi, ei olnud neil õiget asja ette näidata ning jutt võtmetest ja sõbrannast neid üldse ei huvitanud. Mis siis ikka, sai trahv ära makstud ning torisedes oma teed mindud. Nüüdseks on üle poole meist Budapesti ühistranspordis trahvi maksnud, ehk siis kutsume seda omavahel hellitavalt Budapesti maksuks. 🙂 Veel üks tähtis moment: see oli Heleni esimene trahv üldse!
Ingrit võttis pühapäeval ette Spartacuse matkaraja, mis asub Szentendrest 10 km kaugusel. Rada sai alguse Pilisszentlaszlo linnast, kulges mööda kunagist jahirada ning jõudis lõpuks Visegrád linnakesse. Terve rada pakkus mõõdukaid väljakutseid ja kauneid vaateid. Jõudnud raja lõppu oli Ingritil veel hoog sees ning võttis vastu otsuse külastada ka Visegrádi tsitadelli, mis asub ühe mäe tipus. Tuli välja, et see oli kogu reisi kõige raskem osa, sest tee kulges mööda maanteed pidevas tõusus ja päikese lõõmas. Aga pingutus oli seda väärt, sest varemetelt avanes 360-kraadine vaade ümbritsevatele linnakestele, mägedele ja Doonau jõele. Päeva lõpus sai valusaid liigeseid ja lihaseid leotada kohalikus välibasseinis ja termides.
Helen ja Kristel käisid pühapäeva pärastlõunal Budapestis kunstimuuseumis – Museum of Fine Arts (Szépművészeti Múzeum). Tegemist oli väga ilusa ja mahuka hoonega, kus mitmed erinevad näitused ja maalikunstikogud ning uudistamist oleks seal jätkunud terveks päevaks. Kuid kahjuks suleti muuseum juba kella kuuest ning pool kuus enam uutesse saalidesse sisse ei lastud. Seega jäid nii mõnedki soovitud teosed seekord nägemata aga ehk järgmisel korral… Keha sai kinnitatud Tökmag Vegan Street Food restoranis – väga head vegan burgerid, tasub läbi astuda kui Budapesti sattub ja on huvi vegantoidu vastu.
Ja nagu ikka veetis Anti enamuse nädalalõpust Budapesti rohelusega tutvudes, kuid siiski jõudis ta võtta osa ka Skanzeni restaureerimiskoja töökaaslaste väikesest istumisest Szentendre kohalikus hipsteri baaris ning mekkida kuulsat pálinka´t 🙂
Ilmad on viimastel päevadel olnud kuumad, kuid vahelduvate vihmahoogudega, nii et igaühele midagi sobivat.
Kohtume juba uuel nädalal!
TALLINNA EHITUSKOOLI ERASMUS+ ÕPIRÄNNETE KAJASTUSED 