Ungari 2018 (aprill) vol 2

Ungari praktika Szentendre vabaõhumuuseumis
Teine nädal

Nädala viimast tööpäeva alustasime tavalisest tunnikese varem. Jätkasime aia juures krohvitööde ja lubivärvimisega. Tänu kiirele tööle ja varakult alustamisele oli tööpäev lõunaks läbi. Otsustasime kodus pesus käia ja vaba aja sisustada linna peal. Uudistasime raudteejaama juures asuvaid poekesi ning otsisime mõnusat söögikohta. Maitseelamust ei saanud me kahjuks seegi kord, kuid ilm oli soe ning välikohvikus istuda mõnus. Jõudsime koju alles pimedas.

Laupäeval ärkas enamus meist varakult, kuue ajal, et sõita Budapesti turule. Meie pettumuseks oli aga turg n-ö väga turistikas. Ei olnud selline turg nagu me lootsime, vaid täis suveniire müüvaid kaupmehi ning vahelduseks mõni puuvilja ja lihalett. Turul saime ära proovida langosi ehk kartulileiba, see on rasvas küpsetatud pirukas, millele pannakse traditsiooniliselt peale hapukoort ja juustu, kuid valikuid on palju. Peale turgu jalutasime veel linnas ringi ning tulime tagasi oma kodukesse. Õhtul tähistasime meie pesamuna Merikese sünnipäeva.
Pühapäeva otsustasime puhata ja päevitada. Ilm oli ilus ja soe ning nädalaga oli kõnnitud kilomeetreid liigagi palju kogunenud. Õhtupoolikul tuli siiski idee grillida ning osad meist võtsid ette 4 km rännaku poe poole. Kahjuks oli pood aga kinni ning kõrval olevas väiksemas poes polnud eriti midagi saada. Ostsime lohutuseks jäätised ning alustasime teed tagasi kodupoole. Eks grillime teinekord.

Uueks töönädalaks oli segumasin veeretatud mäe otsa, et jätkata seal krohvimistöid. Enne seda värvisime aga veel korra Balatoni järve äärse jahimaja müüritise üle. Õnneks ei olnud palju uusi pragusid tekkinud ja krohv oli ilusti müüri küljes. Kui värv otsa sai, jalutasime Jeesuse ohverdamise mäele, et sealset müüri krohvima asuda. Seal jätkus krohvimist mitmeks päevaks.
Teisipäeval jätkasime krohvitöödega. Müüri oli suhteliselt raske siledaks saada, kuna liivas, millest segu tegime, oli väga palju kive. Natuke eemal, eelmise tööpaiga lähedal alustati ühelt hoonelt vana rookatuse maha võtmist. Meile lubati, et kui hakatakse uut peale panema, saame ka seda tööd jälgida ning proovida.

Kolmapäeval lõpetasime müüri krohvimise ja jõudsime ka esimese kihi värvi peale kanda. Pealelõunaks meisterdas Arpad meile karniisi tõmbamise vormi, millega saab tõmmata uusi karniise ristitee peatuste räästa alla. Kaks meist said juba vaadata ja proovida ka uue rookatuse panekut.

Neljapäeva hommikut alustasime väikese puukiriku külastusega. See ei ole igapäevaselt külastajatele avatud, kuid meie jaoks tehti see hommikul korraks lahti. See tammepuust kirik asus väikese mäe otsas, üsna võsa sees. Peale kiriku uudistamist asusime uuesti tööle ja värvisime müüri teist korda. Ülejäänud päeva krohvisime väikseid majakesi ristiteel ning tegelesime karniisi tõmbamisega. Samuti käisid tööd rookatuse juures.

Saksamaa 2018 (aprill) vol 1

Guten Tag Menschen!

Meie esimene nädal Münchenis, Saksamaal läks rohkem harjumise ja linna avastamise taktis.
Pühapäeval jõudsime kohale, jätsime oma pagasi valvelaua juurde ja läksime jalutama. Me märkasime, et hoolimata linna suurusest tundus elutempo Tallinna omast aeglasem. Lisaks on linna vahel palju loodust ja rohelust ning ilm on väga suvine. Pärast nelja-viit tundi saime oma võtmed.

Nädala alguses elasime eraldi tubades, Keidi ja Kadri ühes ning Annabel eraldi ühe Saksa tüdrukuga. Meie majutuskohas on kindlad ajad hommiku- ja õhtusöögiks ning nädala sees võimalus õhtuti jõusaali ja ujulat kasutada. Vahel on ka võimalik kaljuronimisseinal ronida. Ümberringi on jalgpalli- ja korvpalliplatsid ning kohti piisavalt, et õues olemist nautida.

Kui esmaspäev ja teisipäev möödusid jalutades, siis kolmapäeval kohtusime oma koordinaatori, Brigitte Traubiga kohalikus ehituskoolis. Tema abiga saime ühistranspordi kuupiletid ning info ettevõtete kohta, kuhu me praktikale läheme. Lisaks osalesime ka Brigitte eestvedamisel tunnis veepõhiste lakkide teemal. Saime ringkäigu kooli peal ning palju soovitusi vaatamisväärsuste jaoks.

Neljapäevaks võtsime ühendust ettevõtete kontaktisikutega ja külastasime järjekordselt koolis Brigittet. Algusajad olid määratud meile erinevad. Kadrile oli 6.45-ks määratud saabumisaeg, Keidile 7-ks ja Annabelile 8.30-ks. Keidi ja Kardi ei muretsenud ega olnud üldse ärevil uue koha pärast ning nende tööpäevad möödusid sujuvalt. Annabelil oli küll närv sees (olles esimest korda ettevõttepraktikal), kuid ka temal sujus kõik hästi.

Keidi esimene praktikapäev hõlmas torude teipimist ning ning seinte kruntimist. Kadri pani uste külge ukselinke ning puhastas neid värvist. Annabel värvis erinevaid sektsioone kahekorruseliset trepikojast ning koristas kõrvalpindu tolmust. Suhtlus oli piisav, et tööülesanded selged oleksid. Inglise keel oli mingil määral kasutatav ning kui muud üle ei jäänud, siis sai ka Google translate’iga hakkama, või selle vähese saksa keelega mida nädala jooksul õnnestunud omandada.

Nädalavahetus algas sooja ja päikeselise ilmaga ning oleme ilma kindlasti ära kasutanud, et külastada lähedalolevat Isari jõge ning ka veidi päikest saada. Selline oli meie esimene nädal ning esmaspäevast jälle jõudsalt tööle!

Viel Erfolg kõikidele praktikantidele ja õpilastele!

Keidi, Kadri ja Annabel

Itaalia grupp II 2018 (aprill) vol 1

2018. a aprill, praktika Nicoteras, Itaalias
1. nädal
Buongiorno!

Meie rühma rännak Tallinnast Itaaliasse algas kolmapäeva hommikul kell 6.30. Reis sujus väga hästi: Tallinn-Copenhagen-Rooma-Lametzia la Terme-Nicotera. Nicoterasse jõudsime hilja õhtul. Meid ootas ilus suure rõduga korter, vaatega otse merele.

Järgmisel päeval tutvusime Francescaga, meie siinpoolse Erasmus programmi koordinaatoriga, ja Mauritzioga ning tema töökojaga. Erasmuse-poolsed Portugali tüdrukud tutvustasid meile linna. Nicotera vanalinn ja vaated merele on hingematvad. Lameda maaga harjunud inimestele on siinsed ronimised parajaks väljakutseks. 🙂 Õhtul veetsime aega meie kooli teise grupi välispraktika õpilastega. Kuna nad olid olnud Nicoteras juba viis nädalat enne meid, saime ka kasulikke näpunäited töö ja kohaliku elu kohta.

Reedel oli meie esimene tööpäev. Alustasime kahe vana kirstu restaureerimisega. Nädalavahetusel otsustasime rännata Sitsiliasse. Külastasime Cataniat, Siracusa vanalinna Ortigia saarel ning Siracusa arheoloogiaparki. 🙂 Maitsesime Itaalia toitu ja panime proovile oma itaalia keele oskuse.

Hispaania 2018 (aprill) vol 1

17.04.2018
Meie reis algas sellest, et Madridi lennujaama jõudes me ei leidnud oma autojuhti ja meil läks umbes 30 minutit aega, et lõpuks ta üles leida. Lennujaamast sõitsime umbes 15–20 minutit koduni ja saime autost ka linna vaadata. Meie kodu tänavale jõudes pidi meile vastu tulema Toni, keda me lõpuks ootasime 15 minutit ja saime ka oma esimesed juhised ja koduvõtmed kätte. Pakkisime kohvrid lahti ja läksime linna peale. Esimese päevaga kohe otsisime kohalikku Lidl poodi, et osta midagi hamba vahele ja kõndisime 40 000 sammu, ehk 25–30km ühekorraga. Õhtuks olime kõik väsinud.

18.04.2018
Teisel päeval saime kokku Mad for Europe esindajatega, kes andsid meile linnakaardi ja jagasid meile infot tulevaste tööfirmade kohta. Saime teada, et puusepad ja ehitajad töötavad erinevates firmades. Pärast seda näitas meile Gregorio linna, ekskursioonil olime umbes 2h ja peale seda saime kokku Valentinaga. Temaga tegime oma metrookaardid ära ja jätsime Valentinaga hüvasti.

19.04.2018
Hommikul oli äratus kell 7.00 ja tuli välja, et puusepad eksisid ja sõitsid tööle 3 tundi ja lõpuks said nad tööle. Tööpäev möödus kiiresti ja kella 18ks jõudsid puusepad koju. Ehitajad jõudsid objektile ja väga suur probleem oli sellega, et me ei oska Hispaania keelt ja öeldi, et meil on vaja tõlki. Jõudsime kella 15ks koju ja magasime. Õhtul läksime kõik koos oma kambaga linna peale ja nautisime öist elu.

20.04.2018
Hommikul oli meil äratus ikka kell 7.00, kõik tegid hommikusööki endale ja peale seda sättisid tööle ennast. Puusepad saadeti kahes erinevas grupis objektile, ühed panid kappe kokku ja teised lihvisid ja lakkisid aknaraame. Ehitajad läksid objektile ja seekord oli meil tõlkija olemas, kes rääkis objektijuhiga ja siis seletas meile mida me tegema peaksime. Õhtul plaanisime kõik koos välja minna. Läksime kõik koos Plaza del Sol väljakule kus esinesid õhtuti tänavaesinejad. Vaatasime paar tänavaesinejat ära ja siis läksime koju.

21.04.2018
Laupäeval oli kõikidel väga väsinud olemine ja kõik magasime terve päev. Õhtul hargnesime seltskondadeks ja kõik nautisid Madridi ööd.

22.04.2018
Pühapäeval käisime šoppamas ja nautisime Madridi sooja ilma. Paul ja Aleksei käisid kohalikkus pargis palli kõksimas. Matheus, Raiko ja Kristo käisid jõusaalis. Anton käis päeval muuseumis ja tasuta ekskursioonil ja veetis aega kultuursemal moel. Õhtul nautisime rahulikku õhtut ja tegime süüa. Esimene nädal oli väga sisukas ja sammude rohke. Loodetavasti on ka järgmised nädalad sellised.

Ungari 2018 (aprill) vol 1

Ungari praktika Szentendre vabaõhumuuseumis.

Reede, 13. aprilli varahommikul alustasime oma teekonda Ungari pealinna Budapesti suunas vahemaandumisega Helsingis. Lend sujus ladusalt ja juba lõunaks olimegi Ungaris, kus tervitas meid soe ilm ja päikesepaiste. Leidsime takso, kuhu mahtusime kuuekesi koos oma pagasiga ja algas sõit meie elukohta Sztaravoda mäe otsa. Elukohaks olime valinud suurepärase vaate ja saunaga maja Szel tänaval Szentendre linnakeses.

Kohale jõudes, kui pakid olid maha pandud ja voodikohad jagatud, tabas meid suur nälg ning me läksime linna avastama ja restorani otsima. Meie suureks üllatuseks ei olnud 5 km raadiuses ühtegi söögikohta ega poodi. Esimese asjana tahtsime proovida palju kiidetud Ungari guljašisuppi. Söögikoha leidsime lõpuks jõe ääres, aga seal pakutav supp ei vastanud meie ootustele.
Laupäeval tutvusime Szentendre linnaga ja selgitasime välja, kuidas pääseb kõige otsemat teed pidi Skanzeni vabaõhumuuseumisse, kus me järgmised kuus nädalat tööd teeme. Tee muuseumisse kulges allamäge, kohati isegi liiga järsult.

Pühapäeval laiendasime haaret ja sõitsime rongiga pealinna. Budapest lummas meid oma ilu ja vaatamisväärsustega. Kõik hooned olid külluslikult erinevate figuuridega kaunistatud. Budapestis tegime ringsõidu Hop-on-hop-off bussi ja laevaga.

Esmaspäeva hommikul kell 10.00 pidime kohtuma muuseumi peamaja ees oma Ungari praktikajuhendaja Arpad Romaniga. Selgus aga, et sellel suurel vabaõhumuuseumil on rohkem kui üks peamaja – üks peamaja on mõeldud külastajatele ja teine restaureerijatele ning meie valisime kohtumiseks muidugi vale maja. Õnneks juhatas üks kena proua meid õigele teele ja me leidsimegi Arpadi üles. Arpad rõõmustas meie saabumise üle väga. Ta tutvustas meile Skanzeni vabaõhumuuseumit ja meie järgnevate nädalate töökorraldust.
Teisipäeva hommikul jagati meid kaheks grupiks ja anti kätte tööriistad. Alustasime müüritiselt lahtise krohvi eemaldamist. Töövahenditeks olid meil pahtlilabidad ja haamrid.
Üks grupp töötas Balatoni järve äärse jahimaja majandushoovi müüri ja aiapostidega.

Teine grupp tegeles krohvi eemaldamisega ümara kujuga lahtiselt katedraalilt ja 14 väikeselt kabelilt, mis olid ristimäe otsas ja kuhu viis Kolgata tee.
Kolmapäeval jätkasime vana krohvi maha kraapimist, aga meie üllatuseks oli kohale toodud segumasin, liivahunnik, tsement ja lubjapasta.
Krohvisegu tehti järgmises vahekorras: 1 osa lubjapastat, 1 osa tsementi ja 3 osa liiva. Vett pandi tunde järgi. Krunt tehti üsna vedel ja seda viskas kogenud meister kopsikuga vastu seina. Kõik läks õigesse kohta ja laiali ei pritsinud midagi. Peale kruntimist alustasime meie krohvimist, mis tuli meil kohalike meistrite arvates väga hästi välja. Esimese krohvikihi silumisega me väga vaeva ei näinud.

Peale lõunapausi, kui krohv oli juba pisut tahenenud, toodi meie suureks hämmastuseks kohale tünn lubivärviga ning meil kästi üsna pooleliolev krohvipind üle värvida (white wash). Lubivärv sulatas krohvi pinda ja lõpptulemus ei olnudki õnneks väga hull. Isegi kohalik meister ütles meie müüri kohta „horošo“.
Neljapäeva hommikuks oli meie värvitud müüritis säravvalgeks kuivanud ja me jätkasime pooleliolevate töödega.

Itaalia 2018 (aprill) vol 5

Itaalia, Nicotera praktika, 5. nädal

Meie viies praktikanädal kostitas meid imeilusate, päikeseliste ilmadega. Seetõttu saime me palju oma töödest teha õues. Sel nädalal lihvisime ja värvisime äärmiselt palju terrassilaudu, lippe ja prusse. Osa tüdrukuid käis lisaks värvimas ühe korteri rõdu, mille omanik elab muidu Milanos, kuid suveperioodiks tuleb Nicoterasse tagasi. Nädala viimasel tööpäeval ütles Maurizio, et täna teeme klaveri. Alguses olime üsna üllatunud, aga siis selgus, et üks pere oli klaveri maketi tellinud oma lapse 18-aastaseks sünnipäevaks, et selle taustal fotosid teha. Selle maketi tegemine oli päris loominguline ja vahva ning seekord saime kasutada lisaks fantaasiale ka üsna palju elektrilisi tööriistu.

Neljapäeva õhtul kohtusime kiirelt ka uue Eesti grupiga tüdrukutega, kes aitasid meid hädast välja pakiga, mis sisaldas vajalikku, mida me ise ei olnud taibanud piisavalt kodumaalt kaasa võtta.
Laupäeva õhtul olime kutsutud Erasmuse esindajate poolt õhtusöögile, mis toimus Monte Poro pizzarestoranis. Nicoterast sinna on ca 20 minutit autosõitu üsna mägisel ja kurvilisel teel, aga õnneks kahalikud oskavad neil sõita. Õhtusöögi seltskond oli meil väga rahvusvaheline – itaallased, türklane, ukrainlanna ja loomulikult meie ise. Kasutasime suhtlemisel nii inglise-, itaalia-, kui ka vene keelt. Ukrainlanna oli seltskonnaga ühinenud, kuna järgmisest aastast tahab ka Ukraina liituda Erasmuse programmiga, kuna ka nendel on nüüd EL-iga viisavabadus ja tõenäoliselt soovib tema hakata üheks selle projekti eestvedajaks. Õhtusöögi eelroaks oli pizza, ilma milleta itaallased tõenäoliselt õhtusööki ette ei kujuta ja põhiroaks pakuti pooleldi küpsetatud liha, mille ise pidi laual endale sobivaks grillima. Tegelikult oli see lihagrillimine laual üsna teistmoodi ja vahva kogemus.

Kuna laupäeva õhtu oli nagunii ette planeeritud ja nädalavahetuse ilm üle pika aja soe ning päikseline, siis me pikemaid sõite ette ei võtnud, otsisime hoopis Nicoteras kohapeal ühe privaatsema koha, kus nautisime päikest. Kuna meil ju siin vaid alla nädala olla on jäänud, siis püüame siinsest soojast ikka maksimumi võtta ja nahale natukene jumet saada.

 

Itaalia 2018 (aprill) vol 4

Itaalia, Nicotera praktika, 4. nädal

See nädal möödus meil päeviti üsna töiselt, õhtuti aga koduselt. Tööl tegelesime endiselt oma kahe õmblusmasinaga, esimese saime juba ka kokku pandud ja teine on kohe-kohe samasse seisu jõudmas. Lisaks toodi meile veel hunnik täispuidust uksi, mis olid täiesti uued, kuid vajasid nii lihvimist, kui ka sõrmfreesiga külgede ümardamist. Seega saime jälle proovida tööd erinevate tööriistadega. Käsimasinatele lisaks lasti meid juba ka suure lihvmasina juurde.

Meie siinoleku aega jäi ka 13, reede ja seetõttu hakkasime otsima itaallaste ebausuga seotut, kuna olime juba eelnevalt mõistnud, et ebausku on siin palju. Meie leitu: 13 ja reede on itaallaste jaoks pigem õnnetoov number ja kuupäev. Halb number on 17. Rooma numbri 17 ehk XVII saab ümber sättida sõnaks VIXI, mis tähendab, et elu on läbi.
Kuri Silm ehk malocchio sümbolit kasutatakse Itaalias, kaitsmaks kodu kurja silma ja ebaõnne eest.
Itaallased ei pane kunagi uut mütsi või jalanõusid voodile, nad ei tõsta kunagi veega täidetud klaasi toostiks ning ei kalla kunagi veini vasaku käega, sest see toob halba õnne. Samuti öökull. Vallaline ei tohi lauas istuda nurgas, kui ta kunagi abielluda tahab. Paabulinnu sulge ei tohi kodus hoida, kuna sellel on kurja silma sümbol. Kui sa näed õhtul ämblikku, siis see tähendab, et sul hakkab rahaliselt hästi minema.
Päikese ja Kuu sümbolid. Vastandid. Hea ja halb, külm ja soe, päev ja öö.
Lisaks on veel see, et riiduminekut vältida, ei tohi teise sigareti otsast tuld võtta, kellegagi koos olles ei tohi mööduda postist erinevatelt pooltelt samal põhjusel, ning vaid musta kassi nägeminegi toob neile külmavärinad peale. Hulkuvate kasside peletamiseks pannakse majauste juurde veepudelid, kuna kassid kardavad vett.

Nädalavahetusest osa otsustasime siiski kasutada, nagu alati, ümbrusega tutvumiseks. Sest tegelikult on siin ju veel nii palju kohti, kuhu me ei ole jõudnud. Laupäeva lõunast siis hakkasimegi liikuma Nicotera kõrgema tipu poole, kuna all rannas olime juba käinud. Tipus olime silmanud ühte kirikut ja sinna me sammud seadsimegi. Pakkisime igaks-juhuks ka rätikud kaasa, et ehk leiame mõne privaatse koha, kus saaksime rahulikult, ilma jälitajateta päevitada.
Paraku kohale jõudes oli päike kadunud ja tuul üsna tugevaks muutunud. Sellest hoolimata oli väga lämbe.
Õhtuks oli torm juba selline, et lahtised asjad lendasid minema. Meile öeldi, et siia kandus üks kõrbetormidest. Meil Eestis oli eelmisel aastal ka selline, aga siin, Itaalias, ei läinud nii pimedaks, kuid oli hulga tuulisem. Tuul kolistas akna taga öö läbi. Õhtul tuli ka paar tiba vihma ja kes selle kätte jäi, tuli tuppa valgetriibulise riidega. Samuti olid hommikul kõik autod kaetud peenikese pruuni liivatolmuga.

Nädala naelaks oli seekord aga kutse Maurizio ja tema naise Deborah poolt laupäevasele õhtusöögile nende kodus. Oleme rõõmsad, et saime osa päris Itaalia õhtusöögist ja Itaalia kodusest elu-olust. Tõlgiks oli meievahelisel suhtlusel peretütar, kes õpib koolis Inglise keelt ja räägib seda päris kenasti.
Majas tehti meile ringkäik ja ilmnes, et Mauriziol on lisaks puutöö tegemisele oskused ka kivitöö alal. Osadesse tubadesse olid tehtud uhked kivist sambad.
Kuna me Eestist kinki kaasa polnud taibanud võtta ja siinsete vahenditega ei olnud ka suurt võimalust ise midagi teha, siis viisime kingituseks hästi suure kohaliku Itaalia keraamilise vaasi ja sinna sobivad lilled, veini ja maitsva jäätisetordi siinsest Gelaria`st (see jäätisekohvik olevat Itaalia jäätisekohvikute võistlustel saanud esikoha).
Menüü oli rikkalik – lasanje, ohtralt liha, salat ja riisikroketid. Ja meie rõõmuks väga palju erinevat magusat.
Oleme väga tänulikud selle kutse, meeldejääva õhtu, vahva pere ja Deborah pühendumise eest meile toidu valmistamisel!
Endiselt oleme Itaaliast vaimustatud!

Pühapäev möödus meil jällegi rahulikult, tavapärase tururingiga ning valmistudes algavaks töönädalaks.

Itaalia 2018 (aprill) vol 3

Itaalia, Nicotera praktika, 3 nädal

Eelmine blogipostitus lõppes meie tulekuga Kataaniast tagasi Nicoterasse. Me loomulikult ei saanud seda ilusat, lihavõttepühade I püha, vaba päeva kodus istumisele raisata.

Otsustasime minna lähemalt vaatama Nicotera Marina`t ja sealset randa, mida ülevaltpoolt olime juba palju imetleda saanud. Et sinna linna ilma autota saada, tuleb mitu kilomeetrit mäest alla minna ja pärast loomulikult tagasi üles ka tulla.

Linn oli ilus, jalutasime rannas, kus vesi oli endiselt külm, kuid kallas mõnusalt liivane. Kuna tegemist oli pühadega, siis avatud midagi ei olnud, sõime vaid kohalikus jäätisekohvikus jäätist ja jõime kohvi ning plaanisime tagasi mäkke ronima hakata. Kuna olime jalutanud enne mööda ka apelsinipuudega aedadest, otsustasime, et kui kedagi kuskil aias näeme, siis küsime, kas saame neilt apelsine osta. No ja siis me ühe aia taga hõikasimegi aias olevat pererahvast, et oma apelsiniostu soovi avaldada. Peremees kutsus meid kohe aeda ja oli üsna üllatunud ostmise jutu peale. Ütles, et korjake aga sidruneid, palju soovite, aga apelsinid on neil otsas.

Pererahvas oli oma aiamajja tulnud pühi pidama ja saiakesed olid just ahjust võetud. Neid kutsuti meid ka kohe sööma, pere vanaema läks meile kohvi tegema, ja peremees viimaseid apelsine ja mandariine otsima – meie jaoks.

Istusime ja jutustasime pererahvaga ja kui aeg oli ära tulla, siis pakiti meile kaasa kaks suurt kilekotitäit apelsine, mandariine ja sidruneid ning veel kott saiakestega.

Imelised inimesed on need itaallased!!!

Edasi läks nädal juba töiselt. Tööle minnes ootas meid ees „uus“ Singeri õmblusmasin, mis on vaja korda teha. Masina niiskusekahjustused olid nii tugevad, et puitu sai lõigata nagu saia. Ilmselt oli see masin pikemat aega välitingimustes viibinud. Nii hullus seisus eset pole enne olnudki, seega on endalgi põnev, mis temast välja tuleb. Hetkel on meie pundil korraga töös kaks õmblusmasinat. Spooniparandusi vajasid mõlemad õmblusmasinad ning uuel masinal pidime ka tegelema putukakahjustuste likvideerimisega. Palju aega kulus vana viimistluse eemaldamisele, kuna kahjustused olid suured.

Ka tööpäevad on siin meile väga meeldejäävaks tehtud itaallaslikult lahke suhtumisega. Näiteks ühel õhtupoolikul tõi Maurizio isa meile jäätisekohvikust tööle jäätised. Väga armas!

Nädala lõpupoole õppisime kasutama ka erinevaid elektrilisi tööriistu. Eriti vahvaks avastuseks oli meie jaoks sõrmfrees, millega töötamine alguses tundus hirmutav, kuid kui selgus, mida selle masinaga teha saab, olime kõik vaimustuses. Nimelt olime teinud ühele õmblusmasina plaadile uue küljeliistu, millele oli vaja saada ümar äär ja samasugune soon sisse, nagu olemasoleval pooleli oli. Kordamööda saime me tikksaega puidust ka erinevaid kujundeid välja lõigata.

Vahepeal on meil Maurizioga suhtlemisel pisut raskusi, ent ta proovib meiega suhelda nii inglise kui ka eesti keeles. Ka meie proovime oma inglise-itaalia segakeeles talle vastu purssida, palju abi on ka kehakeelest.

Ilmad on siin lõpuks ilusaks läinud, soojakraadid on kuskil kahekümne lähedal ja tahaks siinset aega võimalikult hästi ära kasutada.

Seega laupäeva otsustasime veeta Tropeas mida meile oli ka kiidetud, kui imeilusat linna. Loomulikult olime ka hoiatatud, et tegemist on suvituslinnaga, mis on orienteeritud turistidele. Meie õnneks ei ole hooaeg veel avatud, aga sellest hoolimata kuulsime seal itaalia keelt vähem, kui mujal. Kuid see ilu, mida seal nägime, oli võrratu! Jõudsime käia ka kohalikus restoranis mereandidega pastat söömas ja sai seegi imeilus päev Nicotera kodus lõpetatud.

Nädala viimase päeva võtsime rahulikult – olime kodused, ning valmistusime uueks töönädalaks.

Itaalia 2018 (aprill) vol 2

Itaalia, Nicotera praktika, 2 nädal.
Seadsime esmaspäeva hommikul oma sammud Maurizio töökoja poole. Õues ladistas vihma ja temperatuurgi oli alla 10-ne soojakraadi. Töökojas ootasid meid juba rõdu ukse katteluugid. Saime neid kaaplehtedega viimistlusest puhtaks kaapida ja lihvida, puiduparandusi teha, värvida ja nädala lõpuks ka vahelihve teha ning lakkida. Kolmapäeval läks ilm juba paremaks, päike paistis pilvede vahelt tihedamini välja ja hoopis rõõmsam oli ka hommikul tööle jalutada. Lisatööna saabus töökotta 52 aastat vana Singeri jalaga õmblusmasin. Võtsime masina korpuse osadetailideks lahti, puhastasime õmblusmasina metalljala. Kaapisime ja lihvisime puitdetaile. Tegime ka ohtralt spooniparandusi. Muide iga praktikapäeva hommikul üllatas meid Maurizio abikaasa värske espresso ja küpsistega. Reede hommikul arvas Maurizio, et palju paremini maitseks meile espresso ja küpsised hoopiski õues päikese käes. Nii ta meile õue laua kattiski ja ka toolid meile töökojast välja otsis. Muide siin Itaalias ei peeta suurt lugu Suurest Reedest, mis meil Eestis on suur kirikupüha ja vaba päev. Oluliselt suurema tähendusega on siin hoopiski ülestõusmispüha ja ülestõusmispühade I püha. Maurizio arvas, et kuna meil on esmaspäev nagunii töövaba, siis võiksime minna Sitsiiliasse seiklema ja soovitas meil kindlasti külastada Kataania linna. Siinkohal veel üks omapärane ääremärkus, oma rongipiletid Villa Saint Giovanni`sse saime osta kohalikust jäätisepoest. Kohalik raudteejaama hoone on suletud ja seal pileteid ei müüda. Ka rongis ringi kõndiv piletikontrolör ei müü pileteid, sellest saime aimu, kui külastasime eelmisel nädalal Rosarno väikelinna.

Laupäeva hommikul asusime Nicotera rongijaamast teele. Sõitime kõigepealt Rosarno`sse, seal istusime ümber järgmisele rongile ja sõit Villa Saint Giovanni poole hakkas pihta. Rong läbis palju mägede sisse ehitatud tunneleid ja kõrvad olid koguaeg lukus. Samas avanes rongi aknast imeline vaade Türreeni merele ja rannikule ehitatud majadele ja aedadele. Villa Saint Giovanni`sse jõudes pidime minema sadamasse ja ostma pileti praamile, mis viis meid Sitsiiliasse, Messina`sse. Praamisõit kestis alla 30-ne minuti. Kuna rong sealt edasi Kataaniasse läks alles paari tunni pärast, otsustasime minna ja avastada Messina linna. Võrreldes Nicoteraga (mis on armas, hubane ja rõõmus väikelinn) oli Messina Euroopalik suurlinn. Suured majad ja kiire elutempo, aga puhtam, kui Itaalia väikelinnad muidu.

Siin peaksime ka ära mainima, et prügimajandus Itaalias on eestlasele väga harjumatu – tänavad on mustad, prügi korjatakse kottidega teeäärtesse ja linnas on vaid mõned üksikud suured prügikonteinerid. Oma maja juures ei tundu kellegi konteinerit olema, prügi visatakse lihtsalt kotiga ukse taha.

Sitsiilias saime tunda ka tõeliselt sooja suve, kuna kohati oli temperatuur lausa 26 kraadi. Sellest hoolimata käivad kohalikud ringi jopede ja saabastega – nende jaoks ei ole veel suvi käes. Meie aga nautisime neid ilusaid ilmu.

Seejärel jalutasime tagasi rongijaama ja läksime uuele rongile. Järgmine peatus oligi meie jaoks Kataania. Rongi akendest avanesid imelised loodusvaated. Ohtralt apelsini- ja sidrunipuude kasvatusi, erinevaid väikelinnasid ja lõpuks ilmus meie vaatevälja ka suur ja lumine mäetipp, mis oligi Sitsiilia kuulus vulkaan Etna.

Kataanias olime üürinud endale kaheks ööks külaliskorteri kesklinna lähedal. Plaanisime minna kohe linnaga tutvuma. Sattusime oma paaripäevasel avastusretkel ka äärelinna slummidesse, kuhu turist tavaliselt ei satu. Seega nägime sealset elu äärmusest äärmusesse, sest käisime ka Kataania kõige vilkamal ostutänaval, kus asus ka üksjagu kalleid butiike. Kohtasime tänavatel kerjuseid, lisaks väga agressiivset kerjamistehnikat kasutavaid mustanahalisi ning ka slummidest pärit kerjuslapsi. Lisaks patrullis tänaval ka relvadega sõjavägi ja ratsahobustel politsei. Kõrgendatud patrullimine oli tõenäoliselt seotud lihavõttepühadega, mis võivad nii erinevate kultuuriga inimeste kooseksisteerimisel, nagu seal nägime, esile kutsuda ka erinevaid meelsusi.

See kõik oli täiesti erinev meie kodusest ja armasta Nicoterast. Esmaspäeva hommikul jätsime Kataaniaga hüvasti, läksime taaskord rongile ja Messina`st taas praamile. Meil oli hea meel taas koduteel olla.