Itaalia(Sitsiilia) 2023-2 (pehme mööbli valmistajad) vol 5 (aprill-juuni)

Sitsiilia viies nädal (22.-28. mai)

Viies nädal siin Sitsiilias oli tõeliselt tegus ja sündmusterohke. Esmaspäeval andsime oma panuse kardinasalongi esinduslikuks muutmisel. Nimelt pesime tänavatolmust puhtaks kõik kaupluse vaateaknad ja nimesildid. Töönädal jätkus toolide restaureerimisega, ka Silvi sai käe valgeks. Kuidagimoodi mahutasime end kolmekesi tillukesse töötuppa ära ja eemaldasime toolidelt vana polstri ning paigaldasime põhjale uued kummivööd. Vaheriiete paneku ajaks kutsuti Silvi aga taas kardinaid õmblema. Daisy ja Laur jäid toolidega toimetama ja mitkalit klammerdama. Lisaks toolidele oli vaja katta kunstnahaga ukse suurune plaat. Töö sellega osutus aga parajaks väljakutseks. Kangas venis ega püsinud ilma liimita kuidagi paigal, lisaks raskendas tööd plaadist väiksem töölaud jms. Selleks, et lõpptulemus ka ilma liimi abita kena ja sile saaks oli vaja veidi ajusid ragistada. Veidi mõõtmist ja arutamist, natuke kaklemist jukerdava klambripüstoliga, siis veel tublisti tiimitööd ning valmis ta saigi.

Silvi sai samal ajal meetrite viisi sirgeid õmblusi harjutada ja meistri tase on tal nüüd kindlalt käes. Laur paigaldas muuhulgas jätkuvalt kardinaid klientide kodudesse ja salongidesse.

Sel nädalal on siin olnud kuumad ning päikest täis ilmad, meri soojeneb lausa iga tunniga. Et seda kõike nautida, oleme pea iga vaba hetke mere ääres veetnud. Kes niisama pikniku pidades ja laineid imetledes, kes vees sulistades, kes jooksutrenni tehes. Daisy külastas ühel õhtul kõrvalolevat linnakest Oliveri ja jalutas sealses looduspargis, kus kaljude vahele on ka kolm järve ennast peitnud. Rannajoon tegi siin kauni kaare, moodustades kitsa liivase neeme. Neemel seistes sai Sitsiilia rannikut eemalt vaadelda, nagu oleks paadiga merele sõitnud. Pühapäevaks läks aga meri nii soojaks, et Silvi ja Daisy veetsid suurema osa päevast kaelani vees, ujusid ja korjasid välja lainetel hulpivaid pimskivi tükke. 

Samal ajal, kui naised lainetes hullasid, seilas Laur merel ja avastas Lipari saarestiku. Kuna pühapäeval bussid ei sõida ning hooldustööde tõttu ei liikunud ka rongid, tuli Lauril kaheksa kilomeetrit eemal asuvasse sadamasse ja tagasi koju jalgsi vantsida. Peale poolteist tundi paadisõitu ja üht granitat laeval jõudis Laur Lipari saarestiku kõige väiksema saare peale. Nimeks saarel Panarea ja püsielanikke Google andmetel 280 ringis. Saar on tõesti pisikene kuid sellegi poolest on peatänav täis kauneid kohvikuid, restorane ja suveniiripoekesi. Ülejäänud asustatud saare osa on täis kitsaid ja veel kitsamaid tänavaid, mille vahel lisaks turistide hordidele vuravad ringi golfikärudest taksod ja pisikesed kolmerattalised mopeedautod, kuhu on ka uhkelt “Hotelli transfeer” peale kirjutatud ja kastis mugavaks istumiseks pehme alus pandud. Kiire jalutuskäik kirikusse, vaateplatvormile, kohvikukülastus ja natukene ekslemist tupiktänavates ning oligi juba aeg tagasi laevale kiirustada. Edasi nägi päevaplaan ette Stromboli saarele sõitmist. Tee peale jäävate kaljumassiivide juures pildistamist ja ööhämaruses vulkaanipursete imetlemist. Stromboli saart kutsutakse Vahemere majakaks, kuna see on üks kahest aktiivsemast vulkaanist maailmas, (teine on Mauna Loa Hawail) mille pursked toimuvad 15-20 min intervallide tagant. Mäe sisemuses kahesaja meetri sügavusel toimuvate pursete kuma on eriti hästi näha just ööpimeduses ja merelt vaadeldes. Sellest sai Lauri reisi tipphetk Lipari saartele.

Daisy käis saari avastamas laupäeval. Esmalt sõitis Vulcano saarele, kus ronis loomulikult saare kõrgeima vulkaani tippu. See vulkaan tuld ei pursanud, “ohkas” küll veidi ehk näha oli kuidas kuum aur kivide vahelt ülesse kerkib. Teekond vulkaani otsa käis sinka-vonka mööda kiviklibuga kaetud nõlva, kohati olid matkarajad kokku varisenud, siis tuli lõhede vahelt uus tee leida, pahatihti vajusid rada otsides pahkluuni pehme tuhaliiva sisse. Kõrgemal oli mõnisada meetrit ka veidi stabiilsemat pinnast. Sellel liikumine tundus, võrreldes jalge alt minema voolava laavatolmuga, lausa parketil tantsimisena. Tipus puhus aga nii tugev tuul, et Daisy kartis, et mõni tugevam tuuleiil tõukab ta mäest alla. Jalgade värisedes läks aga siiski aina kõrgemale ja jalutas veidi kraatri serva peal. Suurepärane kogemus ja imelised vaated kroonisid jalavaeva ja valatud higi. Mäkke tõusuks kulus ligi kaks tundi, laskumine läks veidi kiiremas tempos. Daisy plaan peale mägironimist end sooja termaalmutta kasta aga nurjus. Mudavannile oli aed ette ehitatud, värav lukus ja luku võti ilmselt mutta uppunud. Kahju küll!  Õnneks mineraalidega rikastatud merevett, kus end jahutada, saare ümber jagus.

Peale Vulcanot tegi Daisy laevasõidu kõrvalolevale Lipari saarele. Imekaunis linnake oma uhkete sadamate, kitsaste tänavate ja vaadetega võlus juba saarele astudes. Imeline paik, lihtsalt vaata ja naudi! Sitsiilia ei väsi meid üllatamast ja küllap leiame ka viimasel nädalal küllaga põnevaid paiku mida avastada.

Itaalia 2023-3 (mööblirestauraatorid) vol 3 (mai-juuni)

Ongi läbi meie kolmas nädal, aga oh seda õnne,  täpselt pool aega on veel ees. Ilmad on läinud lõuna-Itaaliale omaselt soojemaks ja mõni tublim on ka ujumas käinud. Linn on saanud koduseks, tuttavaid nägusid linnapeal tervitamas mitmeid ja mõnega saame isegi itaalia keelset vestlust aretatud. Turismihooeg kogub tuure ning rahvast on palju.

 Oli jällegi üks töine nädal. Johan sai teha tutvust Pippo töökojaga ning Evelin tuli linna Francesco tegemistega tutvuma. Kuna Francesco naine on hambaarst, on selles töökojas palju ka peenemaid tööriistu. Evelin ja Ketter tegelesid edasi 200 aastase lauaga, mis vajas ikka veel plomme ja pahteldamst! Lõpp ei ole enam kaugel, veel viimane lihv ja kaunis lauake on Teie ees.

Raine ja Johan toimetasid kahe vana kirstu kallal, mis olid kaetud kotiriidega. Riie oli liimitud ja hiljem üle värvitud. Kangas tuli ettevaatlikult eemaldada ja pind puhastada. Mis hiljem kirstudest edasi saab, eks aeg näitab.

Meie korterist paari minuti jalutuskäigu kaugusel asub Murati kindlus, mis kajastab ühe Napoli keisri kurba saatust. Käisime seda kaemas juba paar nädalat tagasi, aga unustasime Teile  sellest rääkida 😊 Kindluse külastus jättis meile kõigile väga sügava mulje, läks veidi hinge isegi.

Laupäev algas väikese segadusega. Plaanisime kogu seltskonnaga Tropeasse sõita. Mingil põhjusel olid osad rongiliinid asendatud bussidega. Ostsime eelneval päeval kõigile internetist piletid, aga mida ei tulnud, oli buss. Eks see vist Itaaliale omane, et alati ei pruugi minna nii, nagu plaanitud.  Otsustasime mitte alla anda ja läksime Tropeasse hiljem, aga kindlalt liikuva rongiga. Loomulikult me ei kahetsenud oma otsust, linn oli imeline.  Rand väga ilus  ning kirikuid, uuemaid ja vanemaid, oli palju.

Meie toimetame siin väikeses Itaalia linnakeses edasi.  Käime tööl ja naudime päikest, tutvume kenade paikade, toredate inimestega. Põnevate kohtumisteni jälle nädala pärast!

Arrivederci!

Itaalia 2023-3 (mööblirestauraatorid) vol 2 (mai-juuni)

Teine nädal Pizzos on ootamatult kiiresti läbi saanud. Ilmadega on nagu on, mõned ilusad päikselised päevad oleme ikka saanud, aga õnneks on ka vihmase ilmaga väga soe.

Töönädal algas väga töiselt mõlemas töökojas. Esmaspäeval aitasid Evelin ja Raine Pipol veidi töökojas korda luua. Maestro on nii krapsakas, et tüdrukutel andis ikka järele jõuda. Välja tuli väga palju põnevaid esemeid, mille üle meie ainult ahhetasime ja translatega abiga välja üritasime uurida asjade päritolu (päris ise veel itaalia keelest aru ei saa). Kõige selle sahmimise lõpuks saime endale puhketooli, sellise uhke, mida saab ka pikali asendisse lasta. Meie töökate eestlastena kasutame seda vaid istumiseks, siiani. Kes teab, võibolla viimastel nädalatel juba sulandume ja teeme ka lõunauinaku.    Raine alustas ühe väga vana kirstu puhastamist, keegi on selle kunagi rumala peaga pruuniks värvinud.

Ketter ja Johan toimetasid edasi alustatud lauaga. Tegid uusi plomme ja andsid peitliga õige kuju. Johan sai kätt proovida treimisega ja nüüd on laual uus uhke jupike juures. Johan käis ükspäev töökojast väljas Fransescoga, paigaldasid majale uue välisukse. Fransesco on väga hea õpetaja, kannatlik ja suudab kõik rahulikult selgeks teha.

Linnas hakkavad juba kõik poekesed ennast vaikselt avama ja turiste on kordades rohkem näha. Peale tööpäeva teeme ka koduteel mõned poepõiked ja viskame silma peale, et hiljem oleks kodustele lihtsam kingitusi leida. Evelin õpetas meile ühe ägeda kaardimängu, millega õhtuid sisustame. Kõigepealt õppisime ise selgeks, siis kutsusime mängima ka Johani, kelle hea mälu ja vist ka mingilmääral õnn meile kohe pähe tegi.

Nädalavahetusel oli plaanis sõita linnast välja, aga kuna anti tugev tormihoiatus ja ilm oli tõesti veidi hirmutav, siis laupäeva veetsime lihtsalt puhates. Üks päev logelemist oli liig, pühapäeval võtsime ette  pikema jalutuskäigu kõrvalasuvasse linna Vibo Marinasse. Enne seda külastasime ka Pizzo kalmistut. No oli ikka suur ja võimas, igal perekonnal oma kabel, kõik omamoodi erilised.  Jalutuskäik sai pikk ja väsitav, veidi vist pingutasime üle . Aga ei ole hullu, läheme uuele nädalale vastu reipalt ja positiivselt, täis töötahet!                                                    

Itaalia(Sitsiilia) 2023-2 (pehme mööbli valmistajad) vol 4 (aprill-juuni)

Sitsiilia neljas nädal (15 – 21 mai)

Neljas nädal Sitsiilias möödus lausa lennates. Ilmad on olnud terve nädala heitlikud. Kord piilus päike pilve tagant välja, siis ladistas vihma ja vahel kiskus ilm lausa tormiseks.  Loodetud päikeselist nädalavahetust me ei näinud, küll aga kogesime palju muud põnevat. 

Esmaspäeval saime oma suureks rõõmuks natuke ka mööbliga tegeleda. Nimelt kutsus Fransesco Daisy ja Lauri oma teise töökotta ja pani lauale ühe väsinud olemisega toolikese. Meie ülesandeks oli sellelt katteriie ja polster maha võtta. Eks ta veidi kummaline oli, niimoodi kahekesi ühe tooli kallal toimetada aga ikkagi vaheldus. Tööriistadega oli kitsas käes – ühed tangid, kaks väikest kangi (üks klambrite, teine naelte eemaldamiseks) ja kaks kruvikeerajat. Töö sai ruttu valmis ja meie rõõmuks toodi järgmisel päeval veel kaks tooli. Nüüd sai kumbki oma tooli kallal nokitseda. Silvi jäi aga kardinatega toimetama, triikima ja lõikama. Aga kui töökotta saabus üks eriti luksulik tikanditega kangas, oli just Silvi see, kellele uhkest kangast kardinate õmblemine usaldati. Kauni mustriga kardinariide lahti lõikamisele eelnes aga pikk koosolek, kus valjuhäälselt seletati ja mõõdeti ja vaieldi. Ikka selleks, et kõik õige ja ilus saaks. 

Teisipäeval jõudis Laur koos ülemusega paigaldada ühe ruloo kliendi vannituppa. Päeva teises pooles tegid nad teisegi kodukülastuse uute kardinate ja kardinapuu mõõtude võtmiseks, mõlemad Barcellonas. Kolmapäeval ja reede õhtul paigaldas Laur taas kardinapuu siine ja kardinaid. Algul Terme Vigliatore, siis juba Falcone linnas. Reede hommikul saagis Laur kardinapuude jaoks materjali parajaks ja hiljem hakkas koos Daisyga laudu kokku naelutama. Enne aga oli tarvis naelad üksteise küljest lahti lõigata, sest algselt olid need mõeldud naelapüstoli jaoks. Mida kõike me siin ei õpi, isegi naelte tegemist! Kardinapuud said kenasti valmis ja uuel nädalal katame need juba kangaga. 

Neljapäeva õhtul mere äärde jalutades sattusime nägema põnevat rongkäiku. Kõige ees sammus politseinik, tema järel valgesse riietatud poisid krutsifiksiga, siis terve hulk inimesi, kirikuisasid ja muid tegelasi. Kõige selle rahvamassi keskel veeti Santa Maria di Fatima kuju ning rongkäigu lõpus marssis korralik puhkpilliorkester.  Nägime inimeste hulgas üht tuttavat nägu, meie töökoja Margat. Temalt saime teada, et tegemist on traditsioonilise pulmade eelse pühitsemisega. Kohalikud elanikud tervitasid protsessiooni ja tegid tänavale lilledest kette ja südameid, millest pulmalised pidid üle astuma. Laupäeval toimus kirikus laulatus ja meiegi olime kutsutud. Ilmataat otsustas aga just sel päeval oma kangust näidata. Taevas oli sünge, tibas veidi vihma aga tuul tõusis lausa tormiks. Pulmalistel tuli saabudes karmi tuulega võidelda, isegi paar sammu autost ukseni oli päris vaevaline ettevõtmine. Meie pressisime end läbi tuule veidi pikemat teekonda läbides. Noored said aga tormist hoolimata paari pandud ja laulatuse lõpuks vaibus ka tuul veidi. Riisi pildumine oli aga tuule tõttu eriti lennukas.

Laur külastas pühapäeval Messinat. Nägi temagi ära linna suurejoonelise kellatorni, mitmeid kirikuid  ja imelisi panoraamvaateid merele ja mandri Itaaliale. Lisaks õnnestus Lauril näha 2 meetrist haikala mis püüti ühe noobli 4 aastal järjest Michelini auhinnaga pärjatud restorani jaoks.

Daisy hulkus reedel Messinas ja pühapäeval otsis tegevust Barcellona kaugemates paikades. Mõlemas linnas eelistas ta tasasele maale kõrgemaid kohti ja ronis mööda treppe ning mägiteid. Ikka selleks, et ülevalt alla vaadata. Messinas käis kellatornist kõrgemal vaateplatvormil, et seda eemalt kaeda. Barcellonas aga avastas äärelinna rohealasid, nautides vaateid viljapuuaedadele ja põldudele. Merigi ei jäänud nägemata. Pühapäeva õhtul jalutasime veel korraks merele lähemale ja tundub, et pilvine taevas hakkab vaikselt selginema. Mäed paistavad juba pilvede tagant välja, nii et lootus on peagi jälle päikest nautida.

Itaalia 2023-3 (mööblirestauraatorid) vol 1 (mai-juuni)

Tere! Oleme Ketter, Evelin, Raine ja Johan! Tulime 6 nädalaks praktikale Itaaliasse. Meie reis algas 7.mai hommikul. Lend Riiga väljus 9.10, sealt Rooma ja edasi Lamenze. Lamenze lennujaamas oli meil vastas buss, mis sõidutas imelisse Pizzo linnakesse. Olime küll veidi uurinud ja ka eelmise grupi käest kuulnud Pizzo ilust, kuid siiski võttis ahhetama. Meri ja mäed, mis sa hing veel tahad!

Majutuskohad on meil eraldi: Johan ühetoalises üksi ja tüdrukud eraldi veidi suuremas, uhke terrassiga ja merevaatega korteris. Ketteri, Evelini ja Raine majutuskoha omanik on Filiperto, kes õnneks ka veidi inglise keelt räägib. Filiperto tutvustas meile korterit, andis näpunäited ja edastas eelmise grupi päranduse 😊Just paar päeva tagasi olid meie tüdrukud sealt lahkunud. Saime ikka kohe saabudes aru, et itaalia keel on vaja selgeks õppida, teist varianti ei ole.  

Esmaspäev oli meil sisseelamise päev ja leppisime kokku kohtumise Salvatorega, kes tutvustas meile veidi vanalinna ja näitas töökodasid. Üks töökoda asub südalinnas, paari minuti kaugusel kodust ja selle meister on Fransisco. Teine linna servas, kuhu on umbes pool tundi jalutamist, millest mingi osa mäkke tõus (trenn missugune). Töökoda kuulub Filippole, keda kõik tunnevad Pipona.

Teisipäevast sai alguse päris töönädal. Ketter ja Johan alustasid Fransesco juures. Evelin ja Raine võtsid teekonna linna serva, Pipo juurde. Esimesed päevad olid Evelinil ja Rainel väga rasked, kuna keelebarjäär oli suur. Mida päev edasi, seda rohkem sõnu hakkasid juba tuttavad tunduma ja saime nädala lõpuks isegi veidi itaalia keelest aru.

Johan ja Ketter jätkasid Maria alustatud laua restaureerimist. Spooniparandused, lõikeparandused ja putukakahjustuste täitmine pahtliga olid neil esimese nädala tööd. Johan tegi ka uue sahtli, olemas oli vaid esipaneel. Raine Ja Evelin aitasid Pipol lõpetada eelmise grupi alustatud laua. Uueks tööks oli maestro muretsenud tüdrukutele klaasustega kapi, mis tuli osandada ja kõik eraldi puhastada. Tööd jätkus mõnusalt nädala lõpuni. Ahjaa, Evelin leidis Pipo juurest praagid lõikelauad ja tegi meile ja Johanile parandatud uued 😊

Kõik õhtud ja nädalavahetuse veetsime linnaga tutvudes. Pühapäeva hommikul küll veidi sadas vihma, aga trotsisime ja läksime ikka pikemale jalutuskäigule. Külastasime palju kiidetud ja soovitatud koobaskirikut, mis tõesti oli omaette vaatamisväärsus. Leidsime Google mapsi kasutades huvitavaid kohti ja sattusime ka olematutele teedele, ühesõnaga võssa. Ketter mingihetk loobus ja ütles, et tema nende hullustega kaasa ei tule. Johan, Raine ja Evelin sõtkusid läbi võsade edasi. Imetlesime erinevaid maju, toredaid hoove, puid, põõsaid. Tutvusime erinevate inimestega. Väga tore nädal oli! Õhtul tähistasime emadepäeva!

Itaalia(Sitsiilia) 2023-2 (pehme mööbli valmistajad) vol 3 (aprill-juuni)

Sitsiilia kolmas nädal (8-14 mai)

Kolmas nädal siin Sitsiilia kirderannikul on märkamatult mööda läinud. Töökojas tegutsesime juba sisse tallatud radu pidi. Mõõtsime, lõikasime, triikisime ja vahel ka õmblesime. Laur komplekteeris ruloosid ja sai abiks olla kardinapuude mõõtu lõikamisel. Kuna töökoda on meil kitsuke ja ruumi vähe, siis saagimistööd sai tehtud maja ees tänaval. Õnneks oli sel hetkel vihmapaus. Muidu on siin pea terve nädal kord rohkem, siis veidi vähem, vihma sadanud.
Sel nädalal õppisime kõik kuidas kardinaid krookida. See pole mingi niisama lihtne töö nagu arvata võib, iga voldike tuleb täpselt paika sättida ja muidugi mitu korda mõõta, et krookimisega liiale ei läheks ja pikkus saaks täpselt paras. Kui kardinad valmis, pakkisid naised kardinad kenasti kokku, et töökoja meespool saaks need klientide kodudesse paigaldada. Kardinate pakkimisel kasutati valget laudlina sarnast kangast, servad pilutatud ja puha. Kui Daisy liniku lauale õmblustega väljapoole asetas, siis tehti talle kohe selgeks, et nii ei sobi. Siin firmas on kõik ülimalt täpne ja hoolikalt viimistletud. Isegi transpordipakend peab välja nägema korrektne, õmblused olgu sisemusse peidetud. Mis sest, et kliendid seda ise lahti harutama ei hakka. Kompsuks kokku pandud linik kinnitati keskelt nööpnõeltega ja tõsteti ettevaatlikult autosse.
Lauril oli jälle see au olla abiks paigaldamise juures. Sel nädalal said uued kardinad ja rulood Olivarell- Corriolo linnakeses asuv korter, üks ilusalong ning korter kodulinnakeses Barcellona Pozzo di Gottos. Pärast tublit tööd objektil lubas Laur endale kohalikus baaris granita ja brioche. Täpsustuseks tuleb öelda, et granita on kohalik jääjook, mida serveeritakse enamasti koos vahukoorega ja brioche on soe kukkel, mis kuulub magustoidu juurde. Granita levinumad maitsed on maasikas, mango, sidrun ja kohvi. Kohalikud kastavad ahjusooja kukli vahukoorese granita sisse või siis vahukoore granita segu kukli peale. Meile meenutab see kõik kodust vastlakuklit. Igatahes oleme selle vahva maiuse kõik omaks võtnud ja naudime seda pea iga päev.

Bussigraafik on siin selline, et nädalavahetusel kuskile kaugemale sõita ei saa, bussid sõidavad ainult tööpäeviti ja laupäeval poole päevani. Kuna reedel oli ilm päikeseline ja meil tööd polnud, otsustasime vihmavaba päeva kasutada selleks, et veidi looduses liikuda. Soov oli näha Milazzo poolsaarel asuvat rahvusparki ja matkata neeme tippu. Matkarada polnud väga pikk, üks suund umbes seitse kilomeetrit aga mäkketõusud ja laskumised, vahepeal trepid ja kivide peal turnimine, tegid selle just mõnusaks matkaks. Vaated olid tee peal muidugi võrratud ja pidevalt oli vajadus hetkeks seisatada, pilti teha ja niisama seda ilu nautida. Meie sihtkohaks oli neeme tipp, kus kaljurahnud on täis madalaid koopaid, kaljude vahel aga väike laguun, mida kutsutakse „Veenuse vanniks“ itaalia keeles  Piscina di Venere. Vesi oli küll mõnusalt soe aga väga madal, ujumise asemel saab siin nagu vannis liguneda. Päev oli igati korda läinud, nautisime päikest ja soolast vett. Tagasi Milazzos ei saanud me läbi ilma granitata. Laupäeval läks ilm aga kurjaks, tõusis tugev tuul, mis vahepeal lausa tormiks kujunes. Palmid paindusid tuule käes nagu pilliroog ja kõik kergem kraam, mis polnud maa küljes kinni lendas ringi. Kohalikud pugesid tubadesse peitu ja linnatänavad olid mõnusalt vaiksed. Daisy näiteks nautis seda tuulist ilma igati, sest erinevalt Eestist oli siinne tormituul väga soe. Hetkeks oli küll veidi hirmus tunne, kui suur plakat metallraamiga autoteel lendas,õnneks ta sellega pihta ei saanud. Õhtuks torm rauges ja siis  vaatasime kodudes Eurovisiooni, ikka koos Itaalia pitsa ja kohalike jookidega. Pühapäev oli taaskord vihmane ja pilvine, korrastasime oma portfoolioid ja tegime vihmahoogude vahel mõned jalutuskäigud linna peal. Kõikjal kohvikutes kostis aga Itaalia eurolaul. Uus nädal algab prognooside kohaselt samuti vihmaga, meie aga loodame, et nädala lõpus tuleb päike siiski pilve tagant välja ja siis saame rõõmsalt hüüda „Oo, sole mio!“

Itaalia(Sitsiilia) 2023-2 (pehme mööbli valmistajad) vol 2 (aprill-juuni)

Teine nädal Sitsiilias algas maipühadega. Esimesel mail tööpäeva ei olnud ning meie linnakeses oli väga vaikne. Kuna päev oli vihmane, siis mere äärde ei kippunud. Daisy ja Silvi istusid arvutis ja kirjutasid usinalt oma kooli portfoolioid. Laur sai niisama puhata, sest temal oli see töö juba tehtud. 

Teisipäeval läksime tööle ja jätkasime kardinate õmblemisega. Suurem osa tööst oli servade ettevalmistamine õmblusteks. See tähendas, et mõõtsime õmblusvaru välja ja triikisime selle korralikult sisse. Vahepeal õnnestus veidi õmblusmasinaga õmmelda ka. Masinad on siin lihtsad ja õmblemisel on omad nipid. Nimelt tuleb kangast õmblemise ajal pinge all hoida, et õmblus lokkima ei hakkaks. Kohe alguses see ei õnnestunud ja nii sai Daisy vahepeal ka harutamisega tegeleda. Peagi olid aga uued töövõtted selged ja töö läks lennates. Laur tegeles kardinapuude, siinide ja muu tehnilisema poolega. 

Neljapäeval võttis Francesco Lauri ja oma poja Gabrieli kaasa Messinasse, kus asuti ühe kliendi ridaelamus kardinaid, kardinapuid ning ruloosid paigaldama. Kardinad sai ette kogu korter. Elutuba, vannituba ja köök. Siis tegid kõik pilte, edasi liiguti üles teisele korrusele kus oli vaja paigaldada kardinad magamistuppa, wc-sse ja tulevasse lastetuppa. Laur ja Gabriele  sättisid kõik tööriistad valmis ja ulatasid neid jooksvalt Francescole, kes siis redelil ronis, tüübliauke puuris ja mehhanismide  paigaldamisega tegeles. Kui kardinad lõpuks ette said, tehti korteriomanikele põhjalik koolitus, kuidas neid uusi aknakatteid kasutada. 

Nädalavahetusel sõitsime kõik rongiga Cataniasse. Uudistasime põnevat ja kontraste täis linna, külastasime turgusid, kirikuid ja muid vaatamisväärsusi. Laur tuuritatas „Hop-On Hop-Off“ bussiga mööda rannikut  Catania – Acicastello – Acitrezza – Catania suunal. Silvi ja Daisy sõitsid aga edasi Siracusa poole ja veetsid päeva Ortigia saarekest imetledes. Linnakese kitsastel tänavatel oli põnev lihtsalt ringi jalutada, vahepeal puhata ja tänavatoitu nautida. Vahepeal põikasime mere äärde, et varbad vette kasta. Õhtul saime kõik jälle Catanias kokku, et sukelduda põnevasse ööellu ja täiskuu valgel linna avastada.
Kuna ilmateade lubas pühapäevaks kuuma ja päikselist ilma, siis otsustasid Daisy ja Silvi linnast põgeneda. Kaarti uurides leiti, et parim koht teel kodu poole asub Letojannis. Rongijaamast oli mererand vaid paari minuti kaugusel ja otsus päev rannas veeta õigustas end igati. Letojanni on väga armas väike linnak kitsaste tänavate, kauni rannaribaga ja hulgaliste välikohvikute, baaridega. Kohale jõudes näitas kraadiklaas 26 soojakraadi ja meri lausa kutsus lainetesse viskuma. Rannaliiv ja kivid rannal olid aga tulikuumad ning teekond mereni oli paras katsumus. Või vähemalt Daisy jaoks, kes kingad jalast viskas. Vesi oli küll veidi külmavõitu aga Daisy käis ikkagi ujumas ära. Suurema osa päevast sai niisama jalgupidi vees sulistatud. Rannas leidus veel teisigi vapraid, kes end korraks vette kastsid aga enamus inimesi vedelesid niisama kuumal liival.

Tagasi Barcellona P.G´sse jõudes ootas meid korralik melu. Meie öömaja mõlemal küljel toimus elava muusikaga kontsert. Ühel pool maja asub väike baar ja teisel ööklubi. Oma rõdul istudes kuulsime mõlemat bändi. Kui nädala sees jagasime kööki veel Slovakkiast pärit autoremondi praktikantidega, siis pühapäevaks olid meie lärmakad sõbrad kodumaale tagasi lennanud. Vähemalt majas sees on nüüdsest vaikne ja mis peamine, terve köök on meie päralt! Eks varsti paistab, kauaks me seda rahu ja vaikust nautida saame ning kes meie uuteks naabriteks saavad.

Itaalia 2023-1 (mööblirestauraatorid) vol 6 (märts – mai)

Viimasel reedel Pizzos korraldasime meie võõrustajatele õhtusöögi. Külla olid palutud Pippo abikaasa Mariaga, Francesco elukaaslase Cristinaga, meie kontaktisik Salvatore ja korteriomanik Filiberto. Auri ja Ilona vaaritasid usinalt terve päeva ja valmisid imelised Eesti road, millega külalised väga rahule jäid. Veedeti mõnusalt aega, nauditi üksteise seltskonda, lobiseti ja naljatleti. Õhtu kulges meeldivalt pingevabas meeleolus, kus mõtteid meie peatsest lahkumisest kiivalt eemal hoiti.

Nädalavahetus tõi mõõduka suvesooja, nii et sai veel viimaseid kordi ujuda. Jalutati Pizzo vanalinnas ning avastati uusi ja külastati juba tuttavaid poekesi, osteti viimased kingitused kodustele. Maria tegi kiire treti Tropeasse. Marit külastas sõpradega Palermot. Ilona käis Reggio Calabrias muuseumis. Tubli matkaja Anne võttis ette järjekordse retke mäkke ja saavutas läbitud 25 kilomeetriga päevaste kilomeetrite edetabelis kindla võidu. Marit oma 21,3 kilomeetriga ei jäänud siiski kaugele maha. Küll mõni ikka jaksab!

Esmaspäevaseks töörahvapühaks oli plaanitud peaväljakule Elvise tribuutkontsert, mille kuulamiseks tüdrukud end kenasti kohvikusse istuma sättisid. Veidi kõhklusi tekitas küll tõsiasi, et juba neljapäeval püsti pandud lava seisis napp tund enne kontserdi väidetavat algust endiselt tühjana, ainult mõned lapsed kasutasid seda mänguväljakuna, aga otsustasime seda jonnakalt eirata, sest olime kontserti pikisilmi oodanud. Peagi sai aga selgeks, et see otsustati vihma hirmus hoopis ära jätta – mis sest, et terve päev oli olnud võrdlemisi selge ja paar piiska vihma tuli alles hilisõhtul. Kontserdist jäädi ilma kibeda tõdemusega, et see toimub päikselisel laupäeval, mil meie oleme juba tagasi Eestis. Mis seal ikka, eks tuleb Pizzo-Elvist kunagi tulevikus kuulama tulla.

Viimased tööpäevad olid jätkuvalt asjalikud. Viidi lõpule alustatud projektid ja tehti algust uutega, mille järgmine grupp uuel nädalal üle saab võtta, käidi objektidel mööblit kokku panemas ja uksi paigaldamas. Peas vasardas mõte lähenevast lõpust, mida üritati leevendada naljategemisega. Neljapäeval tulid Ilona ja Marit koos Francescoga üles Pippo töökotta, kus andsime härradele tänutäheks koos veedetud aja eest üle väikesed meened. Pärast kutsus Pippo meid enda juurde lõunat sööma, et veel viimast korda sundimatult maha istuda ja veidi juttu ajada. Lobisesime, muljetasime ja viimaks oligi aeg öelda head aega. Niisugused lahkumised on kibemagusad; südames heitlevad rõõm peatsest kohtumisest lähedastega ning kurbus siia maha jäävate inimeste, paikade ja kogemuste pärast.

Õhtul käisime üheskoos õhtustamas ja ütlesime head aega inimestele armsaks saanud paikades. Hüvastijättudeks ei tahaks neid nimetada, sest Pizzo oma imeliste vaadete, hurmava olustiku ja ääretult südamlike inimestega sai selle kuue nädalaga nii kalliks, et ühel või teisel moel leiame kindlasti tee siia tagasi. Kallis Pizzo, jääme sind igatsema ja loodame sind peagi kogu sinu ilus jälle näha!

Itaalia(Sitsiilia) 2023-2 (pehme mööbli valmistajad) vol 1 (aprill-juuni)

Alustame algusest, meie oleme pehme mööbli valmistajad Silvi, Daisy ja Laur ning sõitsime praktikale Sitsiiliasse. Nagu ikka kaugele sõites tuli ka meil veeta pikki tunde lennates, sõites või järgmist sõitu oodates. Lendasime Tallinnast läbi Zürichi Palermosse. Kuna viimane lend hilines üle tunni aja jäime maha rongist, millega pidime oma praktikakohta Barcellonna Pozzo di Gotto´sse sõitma. Järgmise, ühtlasi ka viimase rongini oli mitu tundi aega. Me ei lasknud enda tujul langeda vaid otsisime kähku ühe mõnusa pitsakoha ja nautisime sooja päikest ning maitsvat sööki, jooki. Oma uude koju jõudes olime kõik üsna kurnatud kuid elevil, 18 tundi ärkvelolekut oli teinud oma töö. Puhata me aga koheselt ei saanud, sest meid ootas südamlik majaproua sooviga tutvustada meile elamistingimusi ja reegleid öömajas. Kogu vestlus käis poola keeles, muid keeli proua ei tundnud. Esimesel õhtul tõlkis proua jutu meile Erasmuse poolne vastuvõtja Karolina, kes ka ise poolakas. Edaspidi kasutasime telefone ja toksisime oma jutu GoogleTranslate´i ning juttu jätkus kauemaks. Laur elab teise maja korteris ning tema naabriteks on soomest pärit praktikandid.

Järgmine päev oli Itaalias suur püha ning meil vaba päev linnakesega tutvumiseks. Loomulikult läksime esimese asjana mere äärde randa. Meri asub meie kodukohast jalgsi minnes 40 min kaugusel. Püüdsime mõista siinset liikluskultuuri, kus kõnniteed puuduvad, tänavad on kitsad ja autojuhid eiravad enamusi liiklusreegleid. Et sellega hakkama saada on vaja lihtsalt enesekindlust ja tähelepanelikust. Esimesed päevad olime veel kohmetud aga tänaseks liigume juba vabamalt.

Töökojas, kus me oma praktikat tegema hakkame, valmistatakse põhiliselt kardinaid. See tähendab, et mööbliga me siin ilmselt kokku ei puutu. Ühel päeval näitas Franseco (töökoja omanik) meile lauatäit kangast ja ütles: „Tagliare“. Siis tõlkis selle telefoniga eesti keelde „trimmima“. Olime nõutud, no mida me tegema peame? Peagi selgus, et tuleb lihtsalt üks lõimeniit kangast välja sikutada ja tekkinud jälge mööda kääridega lahti lõigata. Sellised väikseid töid me siin teemegi, vahel saame triikida ja õmmelda. Mõned kasulikud nipid kardinate õmblemises oleme ka juba selgeks saanud.  Laurile usaldati kardina siinide ettevalmistamine, seda alates metalldetailide mõõtu lõikamisest kuni detailide komplekteerimiseni. Õpime usinalt ka itaalia keelt, täpsemalt tööriistade nimesid ja muud tööga seotut, et saaks aga kiirelt tegutseda.

Laupäeval käisime uudistamas mida põnevat on lähedalasuvas Melizzo linnakeses. Melizzo asub saare neeme tipus ja ühele poole kallast jäävad kalamehed oma võrkude, paatide ning värske kalaga. Teisel kaldal on aga rannaala, kus saab mõnusalt päikest võtta ja ujuda. Linnakese kõige uhkem vaatamisväärsus on aga mäe tipus asuv kindlus. Siia mahuvad nii kirik kui vangla, kõrged bastionitornid ning maskide muuseum. Vaated on muidugi võrratud. Pühapäeval käisid Silvi ja Daisy Messina kuulsas kellatornis. Saime näha uhket vaatemängu, kus tornis olevad kujud liikuma hakkasid, linna vapiloom lõvi möirgas ja kukk kires. Laur otsustas pühapäeval aga sporti teha ning jooksis mööda rannikut kõrvalasuvasse külakesse Marchesanasse, kokku tuli 17 km.

Tüdrukute elamispaik asub ühe kõige tihedama liiklusega tänava ääres ning lisaks on õhtuti tuppa kosta ööklubide ja baaride muusika. Pole vaja kaugele minna, piisab vaid rõdul istuda ja olekski nagu peole jõudnud. Magama jäämiseks tuleb rõduuks tihedalt sulgeda, sest pideva lärmiga pole me veel kohaneda suutnud. Aga kes teab, varsti ei märkagi me seda enam ja naudime seda kui öist meelelahutust.

Itaalia 2023-1 (mööblirestauraatorid) vol 5 (märts – mai)

Reedel sõitis Auri Napolisse ja Pompeisse kultuuri nautima ning nentis, et pooletoobise ilmaga aprill ongi selleks vahest kõige parem aeg – siis ei taha palavus selle kivist ime keskel päris ära tappa. Teised jäid Pizzosse kohaliku melu sisse. Sai päikest võetud, ujutud, Anne käis vapralt järjekordsel matkal, Marit tuhises mööda linna ringi. Meil käib siin paari inimese vahel tihe rebimine, kes praktika lõpuks ühe päeva jooksul kõige rohkem kilomeetreid maha kõnnib. Nädalake veel ja siis saab välja kuulutada võitja.

Nädalavahetused, eriti pühapäevad, toovad Pizzosse rahvasumma, nii et linnaservani on tänavaääred autosid täis pargitud ja peaväljakul on kohati keeruline liikuda. Suletud uste tagant avanevad järjest uued poekesed ja baarid, mille olemasolust meil seni aimugi polnud; näib, et suvehooaeg hakkab vaikselt tuure koguma. Ja 23. aprillil oli järjekordne püha, San Giorgio ehk püha Jüri päev. Sel puhul oli linnas korraldatud väike tänavaturg, kus sai maitsta-osta kohalikke hõrgutisi, ja rongkäik, mis tõi peaväljaku rahvast täis. Marit käis rongkäiguga vapralt kaasa (kogub vist kilomeetreid), teised jäid ootama grande finale’t väljaku äärde kohvikusse, ainult et ilmselt kõlas pidulik lõppakord kusagil mujal, sest väljakul nägi seda toredust vaid põgusalt. Õhtul aga läks lahti suurem melu, peaväljaku lähedal toimus kontsert, kuulis muusikat ja nägi tantsugi, soovijad said ise laulu üles võtta, pealtvaatajad tantsida ning lõpetuseks pakuti kõigile kaasaelajaile torti. Ja kui ametlik pidu lõppes, jätkasid väsimatud tantsusammudega juba tuttavaks saanud kohvikutes.

Töönädal oli sisukas nagu ikka. Anne ja Marit askeldasid Francesco juures eelmisel nädalal alustatud kummuti ja öökapiga. Veidi lihvimist, veel veidi pahtlit, veel veidi lihvimist ja mööbliesemed olidki valmis viimistluseks – peitsiks, šellakiks ja vahaks. Maria aga tegeles puidulõikega kaunile pähklipuust lauale. Samal ajal said Auri ja Ilona Pippo juures ohtralt pahteldada, lihvida, peitsida ja lakkida. Viimane vahelihv, veel üks kiht šellakit ja kirjutuslaud saabki enne meie lahkumist kenasti valmis. Kui lõputu pahteldamine ja lihvimine hakkavad tülpimust tekitama, tuleb end kosutada Dima küpsiste ja Pino gelato’ga ning meel saab jälle rõõmsam.

Praktika lõpp tikub vägisi peale ja tüdrukud loevad nukralt allesjäänud päevi. Ainult nädalake veel … Jälle on Itaalia suutnud sügavale hinge pugeda ja võõrutamine saab olema raske.