Kuues nädal (18.04-24.04).
Algaski viimane nädal. Nagu alati, kui algul on tunne, et nii palju on veel ees, siis lõpus jääb alati ajast puudu. Nii ka meil. „Küll jõuab“ on asendunud „oh, sinna ei jõudnudki“, „oleks tahtnud“, „aega ei ole enam“. Nii palju on veel avastamata – lähedal on veel mõnes linnakeses käimata, tegelikult tahaks Sitsiilias pikemalt rännata, jne… Mõned kingid kodustele/sõpradele on olemas, aga pigem on kingikotid veel pooltühjad. Oleme siiski lootusrikkad, et jõuame veel mõnesse lähedalasuvasse linna neid ostma.
Teisipäeval oli meil Eesti õhtu, kuhu kutsusime kogu Maurizio pere ja meie kontaktisiku Salvatore. Juba mitu päeva arutasime, mida lauale panna. Tegelikult oli meil osa menüüst juba Eestis paika pandud. Kindel oli see, et tuleb kartuli-tangupuder lihakõrnetega, praekapsas, must leib ja sinep. Lisaks tegime veel kotlette koos puravikukastmega. Külmale lauale sai küüslaugu-juustu singirullid, täidetud munad, erinevad võileivaampsud tuunikala ja küüslaugujuustuga. Algselt planeeritud magustoiduks pidi saama saiavorm, aga kuna majapidamises olev gaasiahi polnud varasemate katsetustega meiega sõbraks saanud, siis tegime hoopis küpsisetordi. Hoolimata tujukast ahjust küpsetas Silvi ka juustu-spinati piruka, mis õnnestus ülihästi. Toit nägi meie jaoks suurepärane välja, pisuke kartus oli külaliste pärast. Alguses võtsid külalised putru ja kapsast tagasihoidlikult, aga meie meeleheaks sai see taldrikutelt kiirelt otsa – ja tõsteti rõõmuga juurde. Eriti meeldis Mauriziole praekapsas. Sinepiga oli Maurizio pere ettevaatlik, kuna pereema Deboral õnnestus mõned nädalad varem, kui me neile sushit pakkusime, suust ja silmist tuli välja meelitada. Teame ju väga hästi, mida tähendab värske sinepiga liialdamine. Ka külmlaud ja magustoit said nendelt kiidusõnu. Uuriti koostisosi, tõsteti juurde. Pidu lõppes südaööl, kuid õhus oli tunda nukrust varsti lõppema hakkava koosveedetud aja pärast.
Töö juures uusi asju ette ei võeta, peame töös olevad asjad lõpetama. Silvi tegeleb muusikainstrumendi uue detaili tegemisega, Riina möllab järi kallal, mis vajab kuldseks värvimist, Kei maalib antiiki puidust plaadile, Taivo ja Talvi askeldavad kõverjalgse tooliga. Kogu selle töö kõrval ei jää unarusse ka muu loominguline tegevus. Enne kui Taivo-Talvi hakkasid toolile katteriiet peale panema, tuli spontaanne idee sättida see riie ümber Talvi. Oleme ju antiikaja sünnikohas, ning siin tuleb ju kõik antiikaja stseenid ise läbi elada. Kuna ilm oli pilvitu, täis päiksesära, siis tuli ka teha paar toredat pilti uude kostüümi pandud Talvist. Kõige rohkem läks ideega kaasa Maurizio, kes tõi kusagilt välja veel ühe kanga ja sättis selle Taivole ümber. Ja nii algaski fotosessioon. Kõigil oli tegevust nii kaadri ees, kui ka kaadri taga. Nalja ja naeru oli pikaks ajaks.
Lisaks sättis Maurizio üles ka Kei tehtud uue kanamaja. Kanamaja ukseraam sai värvitud kuldseks, maja sai fotosilmaga automaatukse. Kanad tundusid igal juhul väga rõõmsad, võtsid kohe maja omaks ning munesid ka tänutäheks mitu muna.
Neljapäev jäi viimaseks tööpäevaks, hing jäi kuidagi nukraks. Tööpäeva lõpus tegime veel viimased pildid ja poseerisime valmissaanud mööbliga. Üks osa sinust tahtis siin tegevustele joone alla tõmmata, teine osa tahtis aga jääda ja edasi tegutseda. Soovid, soovid, soovid – osad neist täituvad, osad jäävad kuhugi edasi õiget aega ootama, võibolla.
Kuna reede tõotas tulla soe, siis Maurizio soovitas kindlasti kasutada viimast võimalust reisimiseks ja külastada rannalinnakest Pizzot. Kui Pizzo, siis Pizzo. Pizzo tervitaski meid juba hommikul pilvitu taeva ja vaikse sooja tuulekesega. Loomulikult kuulusid päeva sisse imelised vaated linna platvormidelt, liivakivist kalju sisse ehitatud kiriku Chiesa di Piedigrotta külastus, tutvumine kohaliku kindluse eksponaatidega ja kindlasti kohe ka rand, oma sooja liiva ja karge mereveega. Ühel hetkel, kui kõik eestlased vees möllasid, otsustasid ka mitmed rannas päevitavad itaallased siiski ka vett katsuda. Enamus raputas pead ja põgenes valulise ilmega rannaliivale tagasi. Itaallaste jaoks oli meri veel liiga karge, eestlastele on 15-kraadine vesi juba ujutav – eriti kuuma päikese ja tulise rannaliivaga.
Reede õhtuks kutsus Maurizio meid enda poole, et saada veel viimast korda kokku – olime tema ja ta perega juba nii kokku kasvanud. Tuli idee teha kingituseks Maurizio töökojast leitud vana pildiraami sisse mõni naljapilt, kuna ta ise viskab meile ka pidevalt vempe. Pilt siiski päris esialgse visiooni järgi välja ei kukkunud – raami sisse sai print-out ja maali segatehnikas sümpaatselt kelmika pilguga Maurizio ise. Mauriziole kink meeldis, seda oli mehe näost näha. Maurizio oli ka meile üllatused teinud. Igaüks sai kingiks väikese nimelise võileiva-aluse ja Deboralt tillukese lõhnaõlipudelikese. Tegime veel ühispilte, kiitsime üksteist vastastikku, kuulasime nii itaalia, kui ka eesti muusikat. Külakostiks toodud juba tuttav küpsisetort sai taaskord palju kiidusõnu. Õhtu lõpetas Maurizio poeg, kes esitas kitarril meile mõned lood.
Laupäeval tegime veel viimase väljasõidu Reggio di Calabriasse. Eks ikka selleks, et puudu olevad kingid saaksid ostetud. Siesta ajaks olid kõigil kotid head ja paremat täis. Kuna õhtuse rongini oli mitu tundi aega, siis võtsime suuna randa – Reggios on väga ilus ja pikk rannapromenaad. Koju sõites oli kuidagi kurb. Kõik mis selja taha jäi, see muutus määramata ajaks kättesaamatuks. Ei tea kuna siia tagasi satub. Lähiajal kindlasti mitte.
Pühapäev on Nicoteras turupäev. See on ka kõige viimane võimalus veel kohalikku juustu ja sinki kaasa osta, kuigi enamusel hakkavad lennukipagasi lubatud kilod vist täituma (või on juba katastroofiliselt lõhki läinud). Eks õhtuks on selgem, kui kohvrid pakitud saavad.
Esmaspäeval pealelõunat algab tagasilend. Ja teadaolevalt saabuvad õhtuks juba uued praktikandid meie koolist, samasse kohta, kuid uute tegemiste ja toimetamistega. Nende seiklustest loeme aga juba järgmistel nädalatel. Meile tuletab see kindlasti meelde siin veedetud imelist aega.
Ciao,
nüüd juba tervitused koju jõudnud vandersellidelt.
TALLINNA EHITUSKOOLI ERASMUS+ ÕPIRÄNNETE KAJASTUSED 