Itaalia 2022 (mööblirestauraatorid) vol6. (märts-mai)

Kuues nädal (18.04-24.04).

Algaski viimane nädal. Nagu alati, kui algul on tunne, et nii palju on veel ees, siis lõpus jääb alati ajast puudu. Nii ka meil. „Küll jõuab“ on asendunud „oh, sinna ei jõudnudki“, „oleks tahtnud“, „aega ei ole enam“. Nii palju on veel avastamata – lähedal on veel mõnes linnakeses käimata, tegelikult tahaks Sitsiilias pikemalt rännata, jne… Mõned kingid kodustele/sõpradele on olemas, aga pigem on kingikotid veel pooltühjad. Oleme siiski lootusrikkad, et  jõuame veel mõnesse lähedalasuvasse linna  neid ostma.

Teisipäeval oli meil Eesti õhtu, kuhu kutsusime kogu Maurizio pere ja meie kontaktisiku Salvatore. Juba mitu päeva arutasime, mida lauale panna. Tegelikult oli meil osa menüüst juba Eestis paika pandud. Kindel oli see, et tuleb kartuli-tangupuder lihakõrnetega, praekapsas, must leib ja sinep. Lisaks tegime veel kotlette koos puravikukastmega. Külmale lauale sai küüslaugu-juustu singirullid, täidetud munad, erinevad võileivaampsud tuunikala ja küüslaugujuustuga. Algselt planeeritud magustoiduks pidi saama saiavorm, aga kuna majapidamises olev gaasiahi polnud varasemate katsetustega meiega sõbraks saanud, siis tegime hoopis küpsisetordi. Hoolimata tujukast ahjust küpsetas Silvi ka juustu-spinati piruka, mis õnnestus ülihästi. Toit nägi meie jaoks suurepärane välja, pisuke kartus oli külaliste pärast. Alguses võtsid külalised putru ja kapsast tagasihoidlikult, aga meie meeleheaks sai see taldrikutelt kiirelt otsa – ja tõsteti rõõmuga juurde. Eriti meeldis Mauriziole praekapsas. Sinepiga oli Maurizio pere ettevaatlik, kuna pereema Deboral õnnestus mõned nädalad varem, kui me neile sushit pakkusime, suust ja silmist tuli välja meelitada. Teame ju väga hästi, mida tähendab värske sinepiga liialdamine. Ka külmlaud ja magustoit said nendelt kiidusõnu. Uuriti koostisosi, tõsteti juurde. Pidu lõppes südaööl, kuid õhus oli tunda nukrust varsti lõppema hakkava koosveedetud aja pärast.

Töö juures uusi asju ette ei võeta, peame töös olevad asjad lõpetama. Silvi tegeleb muusikainstrumendi uue detaili tegemisega, Riina möllab järi kallal, mis vajab kuldseks värvimist, Kei maalib antiiki puidust plaadile, Taivo ja Talvi askeldavad kõverjalgse tooliga. Kogu selle töö kõrval ei jää unarusse ka muu loominguline tegevus. Enne kui Taivo-Talvi hakkasid toolile katteriiet peale panema, tuli spontaanne idee sättida see riie ümber Talvi. Oleme ju antiikaja sünnikohas, ning siin tuleb ju kõik antiikaja stseenid ise läbi elada. Kuna ilm oli pilvitu, täis päiksesära, siis tuli ka teha paar toredat pilti uude kostüümi pandud Talvist. Kõige rohkem läks ideega kaasa Maurizio, kes tõi kusagilt välja veel ühe kanga ja sättis selle Taivole ümber. Ja nii algaski fotosessioon. Kõigil oli tegevust nii kaadri ees, kui ka kaadri taga. Nalja ja naeru oli pikaks ajaks.

Lisaks sättis Maurizio üles ka Kei tehtud uue kanamaja. Kanamaja ukseraam sai värvitud kuldseks, maja sai fotosilmaga automaatukse. Kanad tundusid igal juhul väga rõõmsad, võtsid kohe maja omaks ning munesid ka tänutäheks mitu muna.

Neljapäev jäi viimaseks tööpäevaks, hing jäi kuidagi nukraks. Tööpäeva lõpus tegime veel viimased pildid ja poseerisime valmissaanud mööbliga. Üks osa sinust tahtis siin tegevustele joone alla tõmmata, teine osa tahtis aga jääda ja edasi tegutseda. Soovid, soovid, soovid – osad neist täituvad, osad jäävad kuhugi edasi  õiget aega ootama, võibolla.

Kuna reede tõotas tulla soe, siis Maurizio soovitas kindlasti kasutada viimast võimalust reisimiseks ja külastada rannalinnakest Pizzot. Kui Pizzo, siis Pizzo.  Pizzo tervitaski meid juba hommikul pilvitu taeva ja vaikse sooja tuulekesega. Loomulikult kuulusid päeva sisse imelised vaated linna platvormidelt, liivakivist kalju sisse ehitatud kiriku Chiesa di Piedigrotta külastus, tutvumine kohaliku kindluse eksponaatidega ja kindlasti kohe ka rand, oma sooja liiva ja karge mereveega. Ühel hetkel, kui kõik eestlased vees möllasid, otsustasid ka mitmed rannas päevitavad itaallased siiski ka vett katsuda. Enamus raputas pead ja põgenes valulise ilmega rannaliivale tagasi. Itaallaste jaoks oli meri veel liiga karge, eestlastele on 15-kraadine vesi juba ujutav – eriti kuuma päikese ja tulise rannaliivaga.

Reede õhtuks kutsus Maurizio meid enda poole, et saada veel viimast korda kokku – olime tema ja ta perega juba nii kokku kasvanud.  Tuli idee teha kingituseks Maurizio töökojast leitud vana pildiraami sisse mõni naljapilt, kuna ta ise viskab meile ka pidevalt vempe. Pilt siiski päris esialgse visiooni järgi välja ei kukkunud – raami sisse sai print-out ja maali segatehnikas sümpaatselt kelmika pilguga Maurizio ise. Mauriziole kink meeldis, seda oli mehe näost näha. Maurizio oli ka meile üllatused teinud. Igaüks sai kingiks väikese nimelise võileiva-aluse ja Deboralt tillukese lõhnaõlipudelikese. Tegime veel ühispilte, kiitsime üksteist vastastikku, kuulasime nii itaalia, kui ka eesti muusikat. Külakostiks toodud juba tuttav küpsisetort sai taaskord palju kiidusõnu. Õhtu lõpetas Maurizio poeg, kes esitas kitarril meile mõned lood.

Laupäeval tegime veel viimase väljasõidu Reggio di Calabriasse. Eks ikka selleks, et puudu olevad kingid saaksid ostetud. Siesta ajaks olid kõigil kotid head ja paremat täis. Kuna õhtuse rongini oli mitu tundi aega, siis võtsime suuna randa – Reggios on väga ilus ja pikk rannapromenaad. Koju sõites oli kuidagi kurb. Kõik mis selja taha jäi, see muutus määramata ajaks kättesaamatuks. Ei tea kuna siia tagasi satub. Lähiajal kindlasti mitte.

Pühapäev on Nicoteras turupäev. See on ka kõige viimane võimalus veel kohalikku juustu ja sinki kaasa osta, kuigi enamusel hakkavad lennukipagasi lubatud kilod vist täituma (või on juba katastroofiliselt lõhki läinud). Eks õhtuks on selgem, kui kohvrid pakitud saavad.

Esmaspäeval pealelõunat algab tagasilend. Ja teadaolevalt saabuvad õhtuks juba uued praktikandid meie koolist, samasse kohta, kuid uute tegemiste ja toimetamistega. Nende seiklustest loeme aga juba järgmistel nädalatel. Meile tuletab see kindlasti meelde siin veedetud imelist aega.

Ciao,

nüüd juba tervitused koju jõudnud vandersellidelt.

PILDIGALERII

Portugal 2022 (mööblirestauraatorid) vol6. (märts-mai)

6. nädal

Bom dia.

Oskar Luts kirjutas Kevad’es, et kui Arno koolimajja jõudis, olid koolitunnid juba alanud. Sarnaselt saab kokku võtta ka meie aega Portugalis ehk enne kui arugi saime, oli 6 nädalat linnulennul möödunud.

Viru keskuse Rahva Raamat on hea koht, kus istuda, mõtiskleda toimunu üle ja kirjutada kokkuvõtteid. Nii seadsin sammud sinna minagi. Valin välja laua parima vaatega. Haaran riiulist kaasa paar huvitavat ja head raamatut, tellin viimase sularaha eest linna parima mereannisupi ning hakkan Portugali pilte sorteerima ja kirjutama.

25. aprillil oli Revolução dos Cravos ehk nelgirevolutsiooni 48. aastapäev (https://et.wikipedia.org/wiki/Nelgirevolutsioon). Selle puhul toimusid marsid, rahvas istus linnas kohvikutes. Meestel nelgiõis pintsaku ülemises nööpaugus, nende prouadel nelgiõis käes. Saame tõmmata siin paralleele Eesti laulva revolutsiooniga 80ndate lõpul.

Mis saab olla intrigeerivam, kui lukustada võõrsil olles pangakaart, vajutades kolm korda valesti PIN-kood. Mis seal ikka, kurbuse leevenduseks tuleb leida üks revolutsionäär.

Istusin rongi ja sõitsin 50 km Lissabonis lõuna poole Setubali. Linnaväljak oli revolutsiooni aastapäeva ootuses juba kaunistatud nelkidega. Lapsed lihvisid oma unistusi saada sama tugevaks jalgpalluriks nagu Ronaldo. Sedapuhku polnud käepärast või oleks õigem öelda jalapärast jalgpalli. See oli asendatud tavalise nõudepesunuustikuga.

Jõudsin oma uudistamisega Setubali sadamapiirkonda. Mingi maja ees pikutas Hispaania hurt (Galgo Español) ja ukse ees oli lademes erinevat vana nodi. Jäin veidikeseks uudistama, peamiselt küll koera, kui välja astus vana mees uurimaks, kas tahan ehk sisse astuda. Ta nimelt kolib ruumid tühjaks, et need renoveerida ja avada seal restoran. Kutsus kaasa ka eemal olevasse hoonesse, kus tal on veelgi nodi (ja nodi oli palju) ning mille katuselt avaneb hunnitu vaade linnale, Sado jõele ja mägedele. Selgus, et olingi sattunud sulaselge revolutsionääri otsa, kes oli sõjaväeliselt auastmelt kapten, kommunistide poolt vangi pistetud 1974. aastal. Teinud karjääri ka endistel Portugali asumaadel Aafrikas ning seilanud maailma meredel ja osalenud purjetamis võistlustel. Nii me seal katusel istusime, jõime teed ja rääkisime maailma asjadest.

Nii nagu sai eelmisel nädalal kirjutatud, on üks osa meie igapäeva rutiinist laevasõit. Selleks, et sellesse rutiini tuua veidi värskust, otsustasid Angelika, Liivi ja Leelo viimasel nädalavahetusel minna kalalaevaga sõitma Tejo jõele. Lissabonist Cacilhas’e, kus majad on vahelduseks azulejo’delekaunistatud teokarpidega. Ja teokarbid on siin suured ja tugevad. Kalda äärne on palistatud väikeste kohvikutega, kus pakutakse värskeid mereande omas lõputus valikus. Mõnus koht päevake veeta vahelduseks suurlinna saginale, samas hoides suurlinna koguaeg silmapiiril nähtaval.

Lissabon on jaotunud väikesteks linnaosadeks ehk barrod’eks, mis oma olemuselt on kui külakesed. Neis vanim on Alfama, kus kohtuvad ja segunevad kultuurid erinevatest Portugali endistest asumaadest. Oma ammusest hiilgusest annavad tunnistust vanade majade kaduv suursugusus. Vahepeal muutus piirkond suhteliselt kiriminogeenseks. Tänaseks on olukord mõnevõrra muutunud. Samas on olemas need teatud seinapraod, kus nodi vahetab omaniku õigete kupüüride olemasolul. Seinaprakku on kirjutatud aerosooliga „Don’t look at me!“.

Siin asub ka väidetavalt Madonna lemmik baar Tejo. Ühtlasi on see ka üks Anti lemmik kohtasid Lissabonis, kus teda leida. Õhtul saabuvad moosekandid, haaravad seinalt sobiva kitarri ja läheb lauluks. Vaid ümber nurga asub Do Vigário, kus võid kohata Sugar Man’i, õlu on 1 euro odavam ning omanik on tõeline melomaan. Mart Juur hulluks siin. Mina juba hullusin. Lihtsalt istud, kuulad head muusikat ja härra melomaani pajatusi.

Alfama tänavad on kitsad. Kohati lausa nii kitsad, et käsi välja sirutades puudutad sõrmeotstega vastas maju. Lausa nii kitsad, et kui politseiauto tuleb vastu, teisi autosid seal lihtsalt ei sõida, siis on kaks varianti – kas hüpata kapotile ning sõita nendega kaasa või astuda lihtsalt kellegi koju ja lasta nad mööda. Nii lihtne see kõik ongi.

Eks meil kõigil ole rohkem või vähem lemmikud kujunenud Lissabonis, kus ringi uudistada, inimesi vaadata, istuda, elu nautida ja ehk ka mõne oma hobiga tegeleda või seda turgutada. Nii ei ole olnud harvad õhtud, kuid Angelika on endalt raputanud restauraatori tolmu, haaranud kätte mikrofoni ja astunud lavale. Ei, ta ei ole endas avastanud standby koomikut vaid hoiab elus peidus olevat lauljat lauldes karaoket. Siin ei ole karaoke nagu Tallinki laeval, et tekst jookseb ekraanil ja taustaks mängib kärisev fonogramm. Siin on ehe – noodipult, millele laotada mälu värskendamiseks laulusõnad, taustaks bänd. See nagu ei olegi karaoke. Ka viimane õhtu möödus tal laval.

Päeval arendasime oma oskusi tööl, ammutasime teadmisi puiduliikidest, õppisime tegema šellakipulkasid, samuti vahapulkasid ning neid toonima. AKTO’s nautisime Pedro (kõige levinud nimi siin) innustunud juttu korgitammest, mis on tema lemmik materjal. Sa lihtsalt kuulad ja naudid inimesi, kes on teevad mida nad armastavad ja nad teevad seda hästi.

Enxcaise’s on töös olevaid esemeid palju, nii samuti ka rahvast ja ruumi ei ole üleliia palju, siis vaid Marken on toas oma tooli viimistlemas. Leelo ja Liivi on välitöödel parklas. Kuna tegemist on kinnise parklaga, siis trahve ei ole kellelegi kirjutada, ega ole ka põhjust reguleerida parkimist. Kõik on juba ära korraldatud. Silmi paitab vaid päikese käes läikiv Consuelo tsikkel.

Nii võtsid Leelo ja Liivi oma kuldsed toolid, atsetooni pudelid ja suundusid päikese kätte tööd tegema. Vahepeal sai otsa aga atsetoon ja uut kohe ei olnud võtta, nii ulatati neile küünelakieemaldajad, et töö ei seiskuks. Kuldsed toolid oli vaja puhastada vanast kullast, et saaks need katta uue kullakihiga. Kogu tööd assisteeris kohalik teraapiakoer ja bosside paremkäpp Faia.

Viimase lihvi sai veel ka rotandpõhjaga ja uhkete nikerdustega diivan. Rotang on üldse Portugalis üks levinud viimistlusvõte. Väga palju on toole, diivaneid, ka lauakesi, mis punutud rotangiga.

AKTO’s lõpetasime eelmise nädala projekte. Viimistletud said peegliraamid/-nagid ning kabineti laud. Viimane pidi olema paari päeva töö. Lihtsalt eemalda lauaplaadilt vana viimistlus, parandada täkked laua äärel ning viimistleda. Tegelikult osutus nimetatud laud heaks õppetunniks, et lihtne ja kiire töö ei ole alati sugugi seda. Nii selgus peale puhastamist ja viimistlema asudes, et vana viimistlus reageerib kummaliselt uue šellakiga. Hakkas mullitama ja tekkisid imelikud laigud. Kahjuks me ei tea alati, millega on varasemalt ese viimistletud ja kui kvaliteetseid materjale on kasutatud. Targemad panid pead kokku, arutasid asja ning peale mõningast katsetust tehti otsus – kõik maha kraapida, puhastada vanast viimistlusest täielikult. Tulemus oli seda kõike väärt.

Alustasime ka uute projektidega. Angelika sai viimistleda madala diivanilauakese, mis oli kaetud imelise pähklijuure spooniga, millele kandid roosipuust ja sapele’st. Viimane lõhnab suurte laastudena nagu meie kodumaine kadakas. Lihvides aga intensiivselt nagu oleks kokku segatud erinevaid vürtse. See valmis, tõsteti lauale presideni tool, millele Kaili tegi panused esimesel nädalal. Seda puhku oli vaja toolilt eemaldada vana polster, puhastada karkass vanast viimistluses, täita pisikesed praokesed vahaga ning viimistleda, et tööd saaks juba alustada polsterdaja.

Anti tegi panused tammest söögilaua toolidele. Parandas prantsusepärase diivani laua murdunud jala ning aitas Kailil viimistleda puhvetkappi. Samuti ulatas ta abikäed masinaruumis Vascole, et valmida saaks karpide detailid, milledes eksponeerida keraamilisiplaate. Fabric job nagu Vasco ütles, sest karpe oli vaja teha 40 tükki. Nii tulid kastikeste detailid Anti käe alt masinaruumist nagu Vändarast saelauad. Võiks lausa öelda, et stseen filmist „Viini postmark“. Kastivabriku viimistlusosakonnas asus tööle ka Angelika.

Kaili viimaseks tööks teha suure ja massiivse tammest kummuti. Kummuti vanuseks öeldi 150+ aastat. Väärikas vanus. Alustuseks tuli eemalda kõik metallist detailid. Metallist kaunistusi siin armastatakse. Metalldetailid eemaldatud sai üle inspekteeritud spooniparandust vajavad kohad. Nii sai kummut reede õhtuks vajalikud spooniparandused, plommitud jala ja puhastatud mustusest. Üle antud see teatepulgana uutele, teisipäeval saabuvatele praktikantidele.

Viimased 7 tööpäeva olid AKTO’s ka praktikandid Prantsusmaalt. Tegemist oli sotsiaalseprojektiga, mille raames arendatakse erivajadustega inimeste tööoskusi, et nad saaksid elada võimalikult iseseisvat elu. Samas tähendas see ka tõelist lingvistilist uperpalli ehk prantslased, kaasa arvatud nende saatja, rääkisid ainult prantsuse keelt. Keel ei ole õnneks takistuseks, kui on vaja jutud rääkida, seda eriti tänapäevaste vokaalsete tõlkeäppide abiga.

6. nädalat saatis kerge nukrus. Kas tõesti ongi meie praktika juba läbi? Mõistus ütle „jah“, süda puikles vastu „ei taha veel ära“.

Neljapäeva õhtul toimus viimane õhtusöök AKTO’s. Enne restorani veel soojenduseks mõned õlled, kõrvale vürtsised oad. „Party“: nagu Anti ütles. Neljapäeva õhtu, restoranid puupüsti täis, mis tähendas seikluslikku otsingut sobiliku vabade kohtadega restorani otsimisel. Nimelt meil ei olnud eelnevalt kohad broneerid. Elu on siiski seiklus. Öeldakse, et pole kehva ilma, vaid on kehv varustus. Sama saab öelda ka seltskonna ja huvitava kodurestorani kohta ehk et, peamine on seltskond. Vihma kallas nagu ämbrist.

Meie oma räppar Pedro, esinejanimega Weels, AKTO’s, pani kokku liikuva pildi meie kuuest nädalast https://www.instagram.com/p/CcqPdU6Aiup/

Klimp tõusis kurku ja silm kiskus märjaks. See kõik oli lihtsalt nii liigutav ja armas.

Encaixe õhtusöök toimus reede õhtul väikese kodurestoranis, mis on tegutsenud juba 50 aastat. Laud oli lookas. Restorani pidajad ei hoidnud oma kulinaarseid oskusi vaka all. Laualt ei puudunud kuulus Lissaboni kirsinaps ja vein voolas ojadena.

Reedel sadu jätkus. Lissabon nutab, et me lahkume. Otsustasime AKTO-st tulles teha tänava äärses kohvikus õlled. Eestlased ei lase end ometi sellest heidutada, et valab nagu oavarrest. Võiks öelda, et see oli isegi hea, kuna voolavad pisarad segunesid vihmaga ja ei olnud tarvidust selgitada, miks silmad on märjad ja ripsmetušš laiali. Lubasime Lissabonile ja Portugalile, et tuleme kindlasti tagasi ehk varemgi, kui linn oskaks meid oodata, mille peale leebus ka ilm.

Portugali kodus asju pakkides selgus, et kohvrid, milledega saabusime 6 nädalat tagasi on kahtlaselt kahanenud ning ei mahuta suurt midagi. Vaja oli aga mahutada need juppideks lammutatud toolid, Portugali iseloomustavad meened ja kohalike disainerite kunst, rääkimata parimatest port veinidest.

Samuti, kuidas saada Eestisse vana ja uhke peegel, mis on kaugel käsipagasi mõõtudest.

Kõik asjad said pakitud. Peegel tuli lennuki uksel ära anda ja uuesti nägin seda juba Tallinnas. Peegel oli terve. Murdunud oli küll raamil kroon, kuid selle parandamine on lihtne.

Portugal, você nos pegou.

Ate breve, Lisboa.

PILDIGALERII

Malta 2022 (maalrid ja ehitajad) vol2. (aprill-mai)

II nädal Maltal

Teine nädal algas üpriski rahulikult. Esmaspäeval, nagu ka järgnevatel päevadel, pidime kõik juba kella kuue paiku hommikul ärkama ning sammud seadma bussile. See on alati päeva pingeliseim hetk, sest iial ei tea, kas bussijuht ka uksed avab.

Nädala jooksul tegid poisid erinevaid töid. Alustati tänavakivide paigaldamisega ning järgnevatel päevadel sai põhiobjektil maapinda tasandada ja Valletta ministeeriumi juures raketisi paigaldada. Töökaaslastest itaallasi sai paremini tundma õppida ja ülemus tegi lõunad välja.

Tüdrukud said nädala jooksul veel sama spordihoone fassaadi värvida, krohvida, kruntida ja aknaääri silikooniga täita. Tellingutel on üpriski tuuline ja jahe, seega tegime iga natukese aja tagant tee- ja kohvipause.  Huvitav oli tööd teha sellist sorti silikooniga, see ei jäänud üldse seina külge kinni ning päeva lõpuks olid Tuule käed süsimustad. Ülemus Christ sõidutas meid ehituspoe ette ning ostis bensiinilaadset vedelkku ja nitrolahust, et käsi puhtaks saada. Kahjuks midagi ei aidanud ning Christil oli Tuule kätest nii kahju, et tõi meid koju ära.

Kolmapäeval koju saabudes oli tüdrukutel ootamatult hotellituppa kolinud kolm põrsakest –või õigem oleks öelda kolm prussakat. Tüdrukutele omaseks kiljusid nad üle maja ja hüppasid voodite peale. Lõpuks  said nad kaks neist kätte ja hoidsid klaasi all kuniks tulid poisid ja eemaldasid need huvitavad sellid nende toast. Prussakad olid üsna suured, seega tüdrukute meelest oli viisakas neile ka nimi anda –üks oli Pablo  ja teine Pedro. Kolmas prussakas on siiani leidmata, tema nimeks panime Peeter. Õnneks saabusid poisid tüdrukute kiljumise peale üsna kiiresti ukse taha ning kahe sõbraga jäeti loodetavasti igaveseks hüvasti.

Reedel käisime pärast tööd mere ääres piknikul, tellisime kohalikust restoranist pitsat ning kätte saades olid kogused üllatavalt suured. Kõrvale võtsime Malta kohalikku õlut, mis meie meelest maitseb  nagu Saku Originaal, ainult protsent on väiksem. Laupäeval tegime püha brunchi, mida plaanime teha kuni praktika lõpuni –sõime taas pitsat ja Carl tegi lasanjet lisaks. Väga tore oli!

Laupäeva õhtuks olid peaaegu kõik meist haiged –tegelikult oleme juba teisipäevast saati köhased-nohused, kuid kuna COVID-testid on olnud negatiivsed ei ole see töö tegemist takistanud. Pühapäeva veetsime kõik enda tubades peale Jorgeni, kes käis Malta profiklubis sõitmas jalgrattaga ning tegi kõigile meestele pähe. Klubi treener oli Rachel, kes pedaalis elektrirattaga –ka temale tegi Jorgen pähe! Elagu Jorgen!!!

Igatseme hetkel terevisiooni, sauna ja normaaalset internetti. Jorgen ootab uut pühapäeva, kus saab uuesti Maltale ringi peale teha.

Narak dalwaqt!

PILDIGALERII

Portugal 2022 (mööblirestauraatorid) vol5. (märts-mai)

  1. nädala esmaspäev. Peaaegu segunda feira azul, mis julma reaalsusega raputas meid kõiki voodist välja. Portugali aja selgroog sai murtud juba varem, nüüd ka jalad. Otsime Spunki, kes aiataks veinitada päevad pikemaks ja nädalad veelgi pikemaks.

Nagu ütlevad vanad portugallased: „Lembre-se que quando você está tendo uma segunda-feira azul, apenas sair da cama é um começo positivo.“, siis pühkisime pisara silmist ja haarasime ajal sarvist.

Tööpäevad on intensiivsed, napp puhkeaeg veelgi intensiivsem.
Olid munadepühad ja ka täiskuu. Milline ideaalne kombinatsioon, kus jumalakartlikus ja pahelisus löövad käed ja siis hakkab toimuma.

Pühapäeval toimus Seixalis arvamusfestival. Täpselt enne missat. Kuna meil on siin siiski inimesed, kelledel kõigil on midagi arvata asjadest, siis ei saanu jätta osalemata. Varakult üles, kiire kohvi, lokk tukka ja lehviv kleit selga ning juba daamid asutasid end laevale.

Laevaga me sõidame siin tegelikult igapäevaselt ja lausa kaks korda päevas. See on aeg, kui suur pere saab kokku ja arutatakse maailma asju, vahetatakse töömuljeid ning peetakse plaane. Nimelt elame Montijos ehk Tejo jõe lõunakaldal. Lissabonist üle jõe.

Esmalt tuli sõita laevaga Lissaboni, et seal ümber istuda Seixali suunduvale laevale. Teemad olid tõsised ja päevakajalised. Näiteks, kas mune värvida sibulakoortega või võtta isa/mehe siidist lips, see lõigata sobivateks juppiteks ning kasutada. Kaunis muster munakoorel on garanteeritud.
Meid esindasid arvamusfestivalil Leelo, Liivi ja Angelika. H. H. Luik ei olnud kohal.
Etteruttavalt ütlen, et kodurahu huvides tegime omletti.
Seixal on mõnus väikene Lissaboni eeslinn. Jahid seisid sadamas, eemal ka kaluripaadid. Kaldapealne oli kutsuvalt kohvikuid täis. Elu kees. Tõeline pärl on seal Mundet Factory (https://mundetfactory.pt) – sümbioos meie Kultuurikatlast Tallinnas ja Aparaaditehasest Tartus. Tegemist on kunagise korgivabrikuga. Ja toidud, mmmmm, need viisid keeled alla isegi meie kokkadel, Angelikal ja Liivil.

  1. aprillil toimus Largo Intendente Festival 2022 (@largoresidencias). Midagi meie Kalamaja päevade taolist. Kohalikud olid väljas oma pudrupottide ja koduste napsudega. Viimased tundusid olevat setude hansa lõunamaised sugulased. Päeval olid samuti kõnekoosolekud ja vabamikrofon, õhtul keerutasid DJ-d plaate. Tänavanurkadel esinesid moosekandid. Anti, keda me julgeme nimetada Lissaboni suburbide spetsialistiks, oli kenasti kohal meid esindamas. Erinevad kohalikud kommuunid, oma värvikirevate persoonidega, on kui antropoloogiline ekspeditsioon.
    Kuna oli ühtlasi ka täiskuu, siis teate ju isegi mis tuleb teha täiskuuööl ja mitme tee ristis. See kõik sai tehtud.

Alfamas jalutades esmalt tekkis imestus, et miks siin kitsal kõrvaltänaval on järjekord? Enam ei teki. Kitsas seinapraos seisab turske maskis mees ja kaup vahetab omaniku piisavate kupüüride olemasolul. Pahede maailma avalik saladus.

Marken veetis nädalavahetuse Hispaania kamraadidega kuumal rannaliival Cascais’i lähistel. Ühtlasi saab ujumishooaja avatuks nüüd loetud. Vesi oli küll väidetavalt peaaegu külm, aga noor Eesti mees ei karda külma.

Õhutemperatuurid olid kõrged. Päikesekreemi vajadus tekkis kiirelt.
Portugali lõunapiirkondades küündis ookeani ääres õhutemperatuur lausa +29 kraadini. Vesi oli soojem, kui tihti suvisel ajal Eestis ehk +18 kraadi ümber. Kiire tähelepanek oli vaid see, et Vaikne ookean on soolasem ja soojem, kui Atlandi ookean. Lained on aga sama võimsad ja tõmbavad jõuga enda rüppe.
Kaili veetis pika nädalavahetuse just nimelt lõuna osariikides.
Selleks, et näha linna ilma liigse mürata, siis tuleb ka ärgata vara. Laupäeva varahommik, kui linn alles hõõrus silmadest unepuru, läksin jalutama. Faro vanalinn oli vaikne. Üks vanaproua vaid jalutas oma koerakest. Kohvikud olid veel suletud. Puhus lõunamaiselt mahe hommikune briis. Need kitsad vanalinna tänavad, merele suunduvad väikeste paatidega kalamehed ja linnamüür. See oli täielik deja vu. Nagu oleks taas Essaouiras, Marokos. Pidin ennast näpistama.

Oleme väisanud ka erinevaid antiigipoode. Neid on siin seinast seina. Luksuslikud, kaunilt eksponeeritud esemetega, kuni pimedate ruumideni, mis on maast laeni träni täis. Seal träni vahel ilmselt elab ka see sama vanamees, kelle pood see on. Tränitunneli lõpus haiseb kanalisatsioonikaev. Samas hinnas on selles kanalisatsioonihaisuses poes kosmilised.
Mõne poe põrand on vajunud juba nii tugevalt kolmnurkseks, et seal kõndides on tunne, et kohe kukud läbi põranda metroosse ja kõik need 7 korrust sinu kohal koos sinuga. Kaili ja Angelika otsustasid vähendada poodnike muret liigse surve osas põrandatele ning säästa metroo kasutajaid ning väljusid poest toolid kaenlas.
Või astud hoopiski sisse tikutopsi meenutavasse poodi, mis hakkab tikutopsi lõpus kasvama kolm korrust üles poole ja teist sama palju maa-alla. Julgust kokkuvõttes, sest uudishimu on nii suur, astud edasi. Põrandad kõiguvad, suured puhvetkapid, täis portselani ja need tohutud rotangpõhjaga toolide virnad kalduvad ähvardavalt sinu poole. Laes kõlguvad lühtrid, mis on sobilikud oma mõõtudelt Niguliste kirikusse. Keldri alumisel korrusel on näha, et kui neid kappe siin ei oleks, siis poleks lael ka kusagile enam toetuda. Põgeneme, on ainus mõte mis peas vasardab. Joosta ei saa, et mitte tekitada vibratsiooni, vaid tuled kopsud tõmmata vanamööbli, kohati kopitanud, lõhna täis ja kikivarvul välisukse poole liikuda.

Participe e aproveite cada dia da sua vida!

…ja vaata ka PILTE!

Itaalia 2022 (mööblirestauraatorid) vol5. (märts-mai)

Viies nädal (11.04-17.04), pühade sagin.

Nädal algas nagu alati – nädala esimese tööpäeva hommik jõuab alati varem kätte kui peaks. Ikka veel on kehas väsimus eelneva nädalavahetuse väljasõidust. Sellise väsimuse vastu on itaallastel oma nipp – sõrmkübaratäis kohvi. Ja kui ühest ei aita, siis tuleb veel üks teha ja veel üks ja võibolla veel üks. Maurizio tunnistas, et tema naine Debora (meie lemmik koogiküpsetaja) ei saa ennast hommikuti kuidagi enne käima, kui pole ka vähemalt kolm tassikest kohvi joonud. Eestlastele omaseid kohviautomaate – neid ubadega –  pole siin Itaalias kusagil näha olnud. Neile meeldivad pliidile pandavad ühe, kahe, kolme tassikese valmistamiseks mõeldud moka kohvikannud või siis kapsel kohvimasinad. Kapselmasinad ei ole just parimad loodusesäästjad – igast tassist jääb järele pisike fooliumpakend, mis kokku teeb tohutu koguse prügi. Eesti on selles osas tublim oma rohelise mõtlemisega.

Tagasi töö juurde tulles – kõik jätkame oma eelnevate projektidega: Talvi ja Taivo ehitavad vanale  toolile uut polstrit, Silvi sai valmis vanast seinakapiuksest uue peegliraami, Riina alustas vana järi korrastamise ja kuldseks värvimisega ning Kei lõpetas kanamaja ja alustas uue tööga – piltide maalimisega puidust raamile. Sekka vahelduseks ka veidi maaharimist ja taimede istutamist tillukesel maalapil Maurizio töökoja ees. Kui eelmised eestlased olid istutanud oad, siis meie soovisime jätta endast maha jälje tomatite näol. Maurizio toodud taimed said mulda – loodetavasti näeb mõni järgmine grupp, kuidas need kasvavad ja saavad neid ka maitsta.

See nädal oli tavalisest sisutihedam. Tavaliselt teeb Maurizio oma pojaga kolmapäeva õhtuti läbi linnalähedaste külakeste 8-kilomeetrise kõnni-jooksu ringi.  Kuna sel kolmapäeval oli plaanis Itaalia õhtusöök Maurizio juures, siis olime leppinud kokku, et võiksime seda koos teha teisipäeval. Juba esmaspäeva hommikul tuletas Maurizio meelde, et „tomorrow running and tipa-tapa, camina-camina“, mis tähendas tõlkes, et Taivo, Riina ja tema poeg jooksevad, ning Maurizio, Kei, Silvi ja Talvi jalutavad. See õhtu pakkus meile imelist ilma, mis tegi kogu ürituse ka omakorda meeldejäävaks. Jooksjad jooksid oma jooksuringi ära, aga kõndijad nautisid suurepäraseid vaateid ja pildistasid päikeseloojangut päris pimedani – järgmisel päeval ütles Maurizio: “Järgmisel nädalal on tipa-tapa kella viiest, muidu jääme jälle öö peale“.

Kolmapäevane õhtusöök Maurizio juures oli pikalt oodatud sündmus, sest Debora kokakunstist räägiti legende juba eelmise Itaalia grupi poolt. Maurizio juurde jõudes ootas meid kogu tema pere  ja nad olid meie tuleku üle väga rõõmsad. Jagasime kodust kaasavõetud kingitused laiali. Eriti suurt elevust valmistasid Eestist kaasavõetud Suva rahvusliku mustriga sokid. Maurizio pakkus endavalmistatud veini ning tutvustas oma korterit, mis oli itaallastele omaselt sisustatud sammaste, võlvide ja antiik-Kreeka piltidega seintel. Õhtusöök oli muljetavaldav – söögiga liialdada itaallased juba oskavad. Laual oli kõike, mida Itaalia köögis vähegi oskad ette kujutada – lasanje, erinevad lihapallid, soolased ja magusad küpsetised, tiramisu, maasikad, koogikesed – kõike oli nii palju, et ei jõudnudki ringi peale teha. Ja nagu ikka – sai kõht kahjuks liiga ruttu täis. Tänasime lahket pererahvast ja eriti Deborat, tänu kellele meil õnnestus ehtsat Itaalia õhtusööki nautida ja Itaalia kodu külastada.

Kogu nädala pingutasime kõvasti tööd teha ja tegime lausa ületunde. Kõike ikka selleks, et reedel, siis kui on pühade eelne poolik tööpäev, ei peaks tööle tulema. Neljapäeva õhtuks saimegi ka enamuse asju valmis.

Reede hommikul tuiskasime rongile, et minna vastu uutele seiklustele. Seekordne sihtpunkt oli Salerno. Ka nüüd sai meie sihtpunkti valikul määravaks faktoriks ilm. Salerno pakkus kõige päikselisemat ja kuivemat ilma.

Salerno võttis meid vastu lauspäikesega. Kohale jõudes hakkasime otsima öömaja, mida meil tegelikult selleks hetkeks veel ei olnudki.  Nimelt olime jätnud öömaja otsimise viimasele hetkele – sest alati olime ju ka viimasel hetkel päris kenad ööbimispaigad leidnud. Kuid seekord nii ei läinud – õhtul broneeritud öömaja oli hommikuks tühistatud. Uue majutuse leidsime hommikul, aga kuna omanik vastust ei andnud, siis puudus meil selgus, kas broneering kehtib või mitte. Võttis aega, mis ta võttis, aga peale mõnda kirglikku telefonikõnet Airbnb’le saime õhtuks oma pooliku diili tühistatud. Uue elamise leidsime tunnikese jooksul, mis kohale jõudes ei osutunud küll päris selliseks nagu pildil näha… Järgmiseks ööks leidsime juba oluliselt parema korteri ja nagu hiljem saime teada, siis ainult tänu sellele, et see oli mingi hetk tagasi just tühistatud – perenaise sõnul meil ikka väga vedas, sest itaallastele on Ülestõusmispüha väga tähtis ja kuna nad ka ise sel perioodil reisivad, siis oligi viimasel minutil taskukohase hinnaga meeldiva öömaja leidmine praktiliselt võimatu. Siit tarkusetera järgmistele Itaaliasse tulijatele: „Ärge jätke nii tähtsaid asju viimasele minutile“.

Salerno ööelu sarnaneb Napoli omale. Tänavad on täis tillukesi baare ja restorane. Inimesed istuvad tänavatel olevatel toolidel, müüritistel, mõned ka äärekividel. Enamuses seisavad, sest tänavad on kitsad ja rahvast palju. Tekib spontaanseid kontserte, inimesed tantsivad-laulavad kaasa ning rahvas on rõõmus.

Järgmisel päeval külastasime laevaga imeliste vaadete ja randade poolest kuulsat Amalfi rannikut ja Positano linnakest. Positanos oli turismihooaeg juba suure hooga alanud – see oli tihedalt täis turiste Inglismaalt, kes ummistasid nii rannariba kui ka lähitänavad. Mille järgi neid siis ära tunda? Eks ikka selle järgi, et räägivad inglise keeles, neid on hulgem ja paljud on punaste juustega. Tegime kiire sulpsu britte täis merevette (neid ju ka jahe vesi ei sega), sõime jäätist, vaatasime veel viimast korda rannakaljusid katvaid pastelltoonides maju ning pidimegi juba asuma juba tagasiteele. Kahjuks jäi Positanoga tutvumine üürikeseks, sest juba sõitsimegi mööda rannikut tagasi Salernosse.

Pühapäeva hommikul vaatasime kodutänaval üllatunud pilguga, kuidas eelmisel õhtul nii toredasti mänginud lõõtspillimängija, kellele ka meie paljude teiste kuulajate seas olime oma panuse poetanud, korjas kokku oma pilli, aga muusika kostis ikka edasi. Muusika vaikis alles siis, kui ta pakkis kokku tooli all peidus olnud kõlari.

Oligi tagasisõidu aeg – uurisime erinevaid ronge ja hindu, seoses pühadega kõikusid hinnad ja sõiduajad seinast seina. Leidsime sobiliku rongi piisava ajavaruga, et mõnes armsas pizzeerias süüa ja veel viimast korda jalutada mööda mereäärset ostutänavat. Aga aega kaob kiirelt – eriti kiirelt kaob ta siis, kui Google Maps lõpetab töö ja suunab sind korduvalt linna teise otsa. Mitte rongijaama. Aeg kadus kohe nii kiirelt, et perroonile jõudes tuli hüpata esimesse ettejuhtunud vagunisse. Meie kohad olid rongi teises otsas. Jõudsime vaevu rongile, kui uksed sulgusid ja hakkasime liikuma. Küsisime veel igaks juhuks vagunisaatjalt üle, kas me olime ikka õiget rongi tabanud. Olime. Napikas, kohe väga napikas. Lõpp hea – kõik hea.

Õnneks on siin pühade tõttu esmaspäev vaba ja saame oma reisiväsimuse välja puhata. Järgmine nädal on meil viimane, aeg kulub kiirelt. Uuel nädalal juba uued tegemised ootamas.

Ciao,

tervitused lugejatele õnnelikelt, kuid veidi väsinud vandersellidelt.

Vaata ka GALERIID!

Malta 2022 (maalrid ja ehitajad) vol1. (aprill-mai)

I nädal Maltal

Meie kuuese seltskonna teekond Maltale algas 11. aprillil ehk täpselt nädala alguses, esmaspäeval. Päev algas juba varakult ning oli üpriski väsitav. Nimelt lahkus esimene lend Tallinnast Frankfurti juba kell kuus hommikul, mis tähendas, et varakult lennujaama jõudmiseks mõni mees vahepeal magama ei läinudki. Saksamaal saime lennujaamas aega veeta umbes viis tundi ning alles siis saime lennukile, mille sihtpunktiks oli Malta.

Kohale jõudes selgus aga, et üks meie reisisellidest oli koroonavaktsiini tegemisega veidi hiljapeale jäänud ning seetõttu pidi ta oma esimese päeva karantiinihotellis veetma. Ülejäänutele tuli lennujaama järgi minibuss, mis meid St. Julian’si piirkonda meie uude koju ehk hotelli viis. Hotellis ootasid meid kahesed toad, kus üks tuba on magamistuba ning teine avatud köök/elutuba. Lisaks on siis ka vannituba. Alguses oli tubades päris mitmeid asju puudu, kuid kui need paari päeva jooksul meile lõpuks toodi ja me lisaks siis veidi ka tube ümber möbleerisime, siis hakkas see kõik vaikselt juba ilmet võtma.

Kuna päev läbi lendamist ja lennujaamades ootamist on üsnagi väsitav, siis käisime õhtul ainult toidupoes ja tulime koju asju lahti pakkima jne.

Teisipäeval läksime hotelli ümbrust ja Paceville piirkonda avastama ja jalutasime niisama mereääres ringi. Käisime ka mingisuguses itaaliapärases restoranis söömas – ideaalis oleks see võinud siis maltapärane olla, kuid see oli lihtsalt esimene mis teepeal vastu tuli ja noh… nälg oli. Hinnad on restodes umbes samad, mis meil Tallinna vanalinnas. Toidupoed on suhteliselt sama hinnaklassiga nagu meil Stockmann, aga samas nagu pigem Maxima kaup. Ainuke asi, mida odavamalt leidsime, on vein, eriti kohalik.

Kolmapäeval oli meil esimene tööpäev. Poisid pidid jõudma tööle kella kaheksaks, kuid kuna siin võib sageli juhtuda, et buss on liiga täis ja sõidab sinust lihtsalt mööda, siis jõudsid nad tööpostile veidike hiljem. Õnneks selgus, et ka ülejäänud töölised jõudsid alles kell 11, niisiis sellega muret ei olnud. Töö algas koristamisega ning jätkus piikamise ja asjade tassimisega. Seltskond oli väga tore ning üldmulje jäi hea. Samuti said nad proovida erinevaid Malta maiuseid.

Tüdrukud läksid aga hoopis teise tööandja juurde maalritöid tegema. Oli arvamus, et ilmselt peab palju kipsi paigaldama, vuuke täitma ja muid pahtlitöid tegema, kuid üllatuseks möödus päev hoopis tellingutel spordihoone fassaadi värvides. Väga huvitav kogemus – tõenäosus on suur, et pärast välispraktikat kodumaale naastes seda enam kunagi ei juhtu, sest selgus et tegelikult hakkab kõrgustes ikka veidike jalg värisema. Sellegipoolest sai värvirulliga nii kõvasti vihutud, et järgmisel päeval andsid musklid tunda.

Neljapäeval oli poiste tööpäev eelmisega üpriski sarnane ja tööd olid samad. Kui kolmapäeval said nad koju juba kella 12 paiku, siis seekord jõudsid poisid töölt koju alles umbes kella viie-kuue paiku. Kuna tegu oli tuulise ilmaga, siis tüdrukud said hommikul sõnumi kaudu teada, et tol päeval pole neil vaja tööle minnagi (õuetööde ja tellingute võlud). Niisiis võtsid nad ette lähedalasuva Sliema linna ning avastasid terve päev sealseid ostukeskuseid ja muid huvitavaid poekesi ja tänavaid.

Reedel oli tegu suure reede ehk pühaga ning tööpäeva kellelgi ei olnud. Kuna saar on väike ja meil siin veel aega on päris mitu nädalat, siis keegi ei jaksanud tol päeval midagi suurt ette võtta. Paljud kohad olid pühade puhul ka kinni, niisiis nautisime hoopis üksteise seltskonda ja mängisime lauamänge jne.

Laupäeval võtsime esmalt suuna pealinna ehk Vallettasse. Vahepeal hüppasime ka bussilt maha ja käisime Bolti tõukeratastega avastamas kindluseid ja kohti, kuhu bussiga ei pääse. Teepeal kohtasime üllatavalt palju kasse, kelle kohta on siin ka lausa eraldi liiklusmärgid. Valletta ise oli väga ajalooline ja kaunis. Vahet pole mis suunas vaatasid – vastu vaatas kas mõni uhke kirik, huvitav merevaatega tänav, kindlus või hoopis väikesed mereäärsed paadikuurid. Pärast Vallettat põikasime korraks läbi ka Naxxari rajoonist ning õhtu saabudes seadsime sammud kodupoole. Hiljem otsustasime minna lõpuks ka ööeluga tutvuma. Õnneks kaugele ei pidanud minema, sest Malta suurim peotänav on just meie naabertänav. Pubid ja klubid olid üsna rahvarohked ja paljudesse neist enam lõpuks sisse ei mahtunudki. Paaris kohas saime siiski oma parimaid tantsuliigutusi demonstreerida ning eks siis suund meid taas kodupoole viiski.

Pühapäeval võtsime taas rahulikult, käisime poes, tegime süüa ja elasime tavarahva elu. Plaan oli õhtul ka üheskoos filmi vaadata, aga kahjuks pole see hotelli WiFi just kiidusõnade vääriline, niisiis see unistus kadus mõtetest kiirelt. Võib-olla siis järgmisel nädalal…

Seniks naudi meie paar pilti SIIT!

Portugal 2022 (mööblirestauraatorid) vol4. (märts-mai)

Nädal 4

3. nädala tagasisides ütles Tõnu: „See nädalakokkuvõte on nüüd küll üsna lakooniline. Loodetavasti on järgmises rohkem infot.“

Saage aru, päris elu ongi selline ja meie elamegi siin päris elu. Mõni nädal on intensiivsuse skaala pidevalt punases, siis vahelduseks tuleb see lasta ikka ka rohelisse.  

Tõstame aga taas tempot. Edasi siis juba suunaga intensiivsuse punasesse skaalasse.

Montijos on apelsinipuud lookas. Okstele on lausa toed alla pandud, et need saagi all need ei murduks. Nii samuti on siin ka mõned avalikud apelsinipuude alleed. Vaadates Eesti ilma, lihtsalt peab sööma suurimates kogustes C-vitamiini. Mitte purgist, loomulikult. Tõmbasime loosi, et kes läheb apelsine korjama ja liisk langes Antile.

Apelsin ei ole nagu õun, et korja aga puu alt. Ei, apelsini korjatakse ikka puu otsast. Kuna kikivarvukil kuidagi ei ulatunud apelsinideni, siis otsustas Anti neile lähemale ronida. Nii ta siis seal puu otsas oli, korjas kotikese täis ja vot enam alla ei saa. Kindlasti mäletate lapsepõlvest seda tunnet, kui nii kerge oli puu otsa ronida ja seal olles siis avastada, et jama on nüüd küll majas. Õnneks, tänapäeva inimestel on alati telefon taskus ja nii siis peale järjekordset tulutut katset puu otsast alla saada, tuli valida number 112. Kohale saabus kohalik päästekomando. Inspektorid fikseerisid olukorra, pidasid peenikest naeru, sest ilmselt ei olnud selline väljakutse neil esmakordne. Veidi juhendasid, et oleks vaatemängulisem, enne, kui redeli appi võtsid. Ei saanud sõitu tõstukikorvis, pidi jalgsi tulema puu otsast alla, mööda redelit.

Apelsinid olid väga maitsvad. Mahlased ja magusad.

Meil Akto’s on, tänaseks juba oli, töös kummut aastast 1896. Kui see töökotta saabus, siis sahtlid liikusid kenasti, kuid oli selge, et uue hingamise andmiseks tuleb kummut võtta algosadeks. Õnneks ei juhtunud nii nagu vanasti autosid remontides, et hunnik juppe jäi üle või kehvemal variandil, hoopiski puudu. Angelika vormistas puuduvad spoonidetailid ja Anti treis puuduva jala kummutile. Kõik paistis nii kergelt minevat. Detailid kõik paigas. Jäi üle vaid liimida, lakkida ja ….. Ei osanud kahtlustada, et kummut on „pesus kokku tõmmanud“, sahtlid olid vahepeal suureks jäänud, mis tähenda, et esmaspäevast sai järgmine esmaspäev. Sahtel kaenlasse ja masinaruumi. Natukene, nii umbes 0,5 mm siit ja 0,2 mm sealt. Sedasi korduvalt, kuni sahtlid istusid oma kohtadele valatult.

Kummut kuulub ühele vanaprouale. Kahjuks sai vanaproua eestlaste pärast peaaegu südamerabanduse. Õnneks, Direktoril oli ettenägelikult validool kindalaekas, mis päästis hullemast. Validool keele all, hakkas vanaproua vaikselt toibuma. Kummutit vaadates (https://www.instagram.com/p/CcNVzxzo5Xp/) tahtis ta rõõmust hüpata, kuna see ületas kõiki tema ootusi kordades ja kordades.

Töösse tuli kaks peeglialust/lauda. Üks eukalüptist ja teine pähklist. Mõlemad vajasid puhastamist. Oleme harjunud, et mööbel on kaetud kas lakiga ja/või vahaga. Me ei osanud kuidagi arvata, et võiks kasutada ka lihtsalt kreemi. Puhastama hakates viskasime veel nalja, et lõhnab nagu kingaviks. Siin astubki areenile nädala üllataja, milleks on kingaviks. Te loete õigesti – kingaviks. Ei, siin ei ole mingit pistmist jalatsitega, vaid ikka mööbliga. Või noh, nii palju on jalatsitega seotud, et enamasti need jäetakse esikusse. Sinna, kus on ka peegel.

Etteruttavalt ütlen, et pähkel viimistletud musta kingaviksiga, näeb ju täitsa ilus välja. Tõsi, kui musta kingaviksiga viimistleda kasest valmistatud kummut, siis hiljem seda enam nii heledaks, peaaegu valkjaks, ei saa. Või peaks kase puhul kasutama valget kingaviksi. Igatahes kõlas kingaviks esmalt kui nali, aga võta näpust. Siin ei ole see sugugi erakordne, et lisaks jalatsite viksimisele, tõmmatakse üle ka mööbel. Omadus on kaitsta ja ühtlustada tooni. Tasuks ehk ka endal selline viimistlusviis ära katsetada. Võimalik, et selleks saaks lõpuks suurem hitt, kui kõikidest kriidivärvidest kokku.

Encaixe’s veereb aeg omas rütmis.

„Kord südatalvel, kui lumehelbeid langes nagu sulgi taevast, istus kuninganna eebenipuust raamiga akna all ja õmbles…“, algab muinasjutt Lumivalgukesest.

4 nädalat tagasi oleks saanud veel õhata – nahk valge kui lumi, juuksed mustad kui eebenipuu. Tänaseks on pale juba jumekam. Siiski, siiski on eebenipuu oma salapäraga kütkestav. Pealt on koor paks ja võiks öelda, et lausa hele, kuni jõuda südamikuni. Justkui varjatud aare.

Me oleme harjunud vanade sekretäridega, mis valmistatud männist. Peenemalt puhul pealistatud luksuslikuma spooniga.

Vargsi piilusime kaunikujulist räämas sekretäri, mis seisis töökoja nurgas. Mõned detailid olid läinud kaotsi, aga visuaal oli siiski silme ees.

„Kas see võiks olla eebenipuust kant?“, küsis Leelo Liivilt.

Ega midagi, tuli võtta pisikene pintslike ja sellega suuremad ämblikud sundida taanduma, et välja selgitada tõde. „Äkki on see mahagon ja keegi on läinud lihtsalt hulluks ja selle mustaks värvinud?“, käis peast läbi mõte.

Nii juhatati meid muinasjutus edasi, käes tükike eebenipuud, veekann ja šabloon puuduvast detailist. Kõik teavad, et eebenipuu on väga tihe ja raske ning seda vormida ei olnud ka meil mitte lihtne. Raskus ei tulenenud puust vaid ülekoormatud elektrisüsteemist, mis pidas veekannu liigseks ning lõi korgid välja. Visad eestlased ei jätnud aga jonni ning olid valmis kas või õuele lõkke püstitama, et saaks vee kuumaks ja eebenipuu painutatud.

Kangekaelsus viis sihile. Vesi kees, eebenipuu tulisesse vette likku pehmuma ja juba hakkaski laabuma koostöö. See oli kaunis. Eebenipuu paindus ümber vormi ja sekretär oli kui sirguv luik muinasjutust Inetu Pardipoeg.

Nädalalõpul saabus meile külaline talvisest Eestist. Liivi tütar tuli vaatama, millega ema tegeleb sel kaugel maal.

Laupäeva hommikul oli äratus vastupidiselt nädalavahetuse reeglile ehk vara. Vanasõnagi ütleb: „Vara õles, hilja voodi, nii rikkus majja toodi.“ Emotsioonidest oleme rikastunud siin me kõik.

Hommikukohvi, võileib ja juba olimegi taas teel. Ümisesime viisikest reisisihiks oli meile Rotterdam. Julgemad jäid juba reede õhtul linna. Need on need suurlinna kutsuvad tuled ja elukeeris.

É tudo por hoje, nos vemos na próxima semana.

Vaata ka pilte!

Itaalia 2022 (mööblirestauraatorid) vol4. (märts-mai)

Neljas nädal (04.04-10.04), soe on jõudnud kohale.

Juba esmaspäeva hommikul küsis meie tööandja Maurizio, kuhu sel nädalavahetusel minek on? Ja informeeris meid, et ilmad lähevad nüüd ilusaks. Olime seni ju külmetanud J. Me täpselt ei tea, mis allikatest tema ilmateated pärinevad, küll aga eestlastele omane norrakate ennustussait nii optimistlik ei olnud. Kuid kolmapäevaks oli ka seal ilmateade juba muutunud ning lubas päikesel  nädalavahetusel sirada. Kiirelt sai otsustatud, et ainuke tee viib Sitsiiliasse. Kuna sinna on minekuks veel terve töönädala jagu aega, siis andsime aga nobedalt kätele valu, et kõik planeeritud tööd tehtud saaks.

Silvi sai oma sahtliga esikulaua valmis, Riina ja Talvi lõpetasid oma tööd terassile mõeldud söögilaudadega ja kõik alustasid uute projektidega. Talvi sai järgmise laua, Silvi hakkas vineerist uksekaart konstrueerima, Riina sõbrunes pintsliga – talle sattus vana-kreeka aegse kuju maalimine vineerplaadile. Kui alguses tundus väljakutsena ilma harjumuspäraste maalimisvahenditeta hakkama saada, siis nädala lõpuks oli selge, et leidlikkusest meil puudu ei jää. Olemasolevad pintslid lõigati kipsinoaga vajalikku mõõtu ja lisaks sai kasutatud kõiki käepäraseid vahendeid. Tundub, et töö läks piisavalt hästi, sest nädala lõpus lisandus talle uus tellimustöö – vanaaegsete seinapiltide kuldseks värvimine. Keil jagub tegevust kanamajaga, see on nõudnud kõvasti nuputamist ning erinevate olemasolevate materjalide kasutamist. Taivo tegeles talle omaselt toolidega – ta puhastas ja liimis kokku kliendi toolid. Lisaks alustas ta ka kõverjalgse söögilauatooli puhastamise ja polstri vahetusega. Tegelikult – kui kellegil ikka töö otsa saab, või seisak tekib, siis hakatakse koheselt ka üksteist abistama. Seega polegi siin päris nii, et sinu projekt ja minu projekt. Siin on MEIE projektid. Nädala lõpuks sai Silvi ka uksekaare paigaldamise juures abistada – uksekaar paigaldati kliendi kodus välisukse juures uhketele sammastele.

Ja oligi käes töönädala lõpp – Sitsiiliasse asusime teele varahommikul. Rong väljus 6.21, seega jäi öö lühikeseks ja head magajad said rongis silma uuesti tunnikeseks kinni lasta. Oli see nüüd päike, nädalavahetus või Sitsiilia, aga kui praamilt jalad Sitsiilia maapinda puutusid olid kõigil nägudel pikk ja lai naeratus. Magamata uni oli silmist pühitud.

Alustasime oma Sitsiilia retke Sitsiilia ühest suurimast linnast Cataniast. Öömaja oli meil päris kesklinnas ja rongijaama lähedal, mis tegi ümberkaudse piirkonna avastamise lihtsamaks. Alustasime Cataniaga tutvumisega. Linn võttis meid vastu ereda päikese ja sooja ilmaga. Võrreldes Napoliga oli linn vaikne ja rahulik, ja väga puhas, täis kõrgete akende ja tillukeste rõdudega vanaaegseid liivakivist korrusmaju – armusime sellesse linna koheselt. Võibolla oli selles pisut süüdi ka pilvitu sinine taevas.

Kuna Catanias olles vaatab sulle otse silma Euroopa tegutsev vulkaan Etna, siis me ei tohtinud jätta kasutamast võimalust Etnaga lähemalt tutvuda. Etnale minekukus on kaks varianti, kas omal käel või tripiga. Omal käel bussiga minek oleks tähendanud pisut ebakindlust, sest internetist leitud informatsioon oli paar aastat vana, meie aeg aga piiratud. Ei hakanud riskima, seetõttu kasutasime ekskursioonipakkuja teenust. Teel mäkke nägime laavale ettejäänud maja (või pigem seda, mis majast järele oli jäänud). Ainult katus paistis laava seest välja. Etnale viib buss 2000m kõrgusele. Mäega tutvumiseks antakse aega 3 tundi. Seda pole just palju, aga täpselt nii palju, et tõstukiga tõusta 2500 meetri kõrgusele ja sealt edasi veel võimsa bussiga 2750m kõrgusele. Kuna suure tuule tõttu tõstukid ei sõitnud, siis sõidutatigi meid kogu tee bussiga. Kui alguses oli kahju, et tõstukiga sõita ei saa, siis hiljem oli selle üle hea meel. Üleval oli tuul nii vali, et väga raske oli kohati isegi püsti jääda.

Üles mäe peale saab ainult giidiga. Me ise arvasime, et uudishimulikud turistid tuulega kaotsi ei läheks. Meile sattus giidiks tore tüüp, kes meile lahkelt infot ja ka oma kogemusi jagas – pilte ja videosid oma käikudest, kui Etna aktiivsem on olnud. Viimane väiksem purse oli toimunud 21.02.2022a. Vulkaanituhaks kutsutakse kuni 5 cm läbimõõduga poorseid kivimeid. Seda oli seal palju, kohe väga palju – maapind on nagu kõrb. 1m ja suurema läbimõõduga kivimürakaid kutsuti „bomba“deks. Suurimad on ca 20m läbimõõduga.

Tunnikese rongisõidu kaugusel lõunas on Siracusa ja põhjas Taormina. Mõlemad linnad on lummavalt ilusate vaadetega. Võibolla Taormina on oma vaadetega rannikule ja merele isegi paremal kohal kui Siracusa. Siracusas jalutasime Neapolise arheoloogiapargis asuvas suures Kreeka amfiteatris, sai käidud ujumas ja söödud kohalikku toitu – arancinosid (erineva täidisega maitsvaid riisipalle) ja  gelatot – kohalikku jäätist. Taormina on Sitsiilia tuntuim kuurortlinn, täis tillukesi armsaid poekesi ja restorane. Hetkel veel ei ole hooaeg alanud, aga linn oli juba täis askeldavaid turiste. Raudteejaamast kesklinna jõudmiseks tuli ronida mööda püstloodis kaljuseina sisse ehitatud treppe – see ei olnud lihtne ronimine. Aga see kõik oli seda väärt – külastasime kreeka ajast pärit suur amfiteatrit, mida kasutatakse senini, jalutasime linnas ning vaatasime kõrgelt vaateplatvormilt, kuidas õhtune kuldne päike üle Sitsiilia paistis.

Kui me ükskord hilisõhtul Nicoterasse tagasi jõudsime, olime surmani väsinud, aga õnnelikud – emotsionaalselt heast ja paremast täis laetud. Eriti suurt rõõmu tegi meile kohalik taksojuht, kes oli tulnud hilisõhtul igaks juhuks raudteejaama ootama, kas saab meid taksoga meie suurte seljakottidega mäest üles koju viia. La dolce vita!

Ciao,

jätkuvalt päikseliselt palavad tervitused vandersellidelt

Vaata ka meie pilte SIIT.

Portugal 2022 (mööblirestauraatorid) vol3. (märts-mai)

Selleks, et mitte liigseid ootusi üles kruvida, märgin ära, et meie kolmas nädal on kulgenud äärmiselt vaikselt. Ilm on püsinud küll päikeseline, mis aga ei tähenda sugugi ka soojust ning rannailma. Tegelikult randa saab ikka, lihtsalt kasukas peab selga jääma.

Seega, peaasjalikult on olnud meil kogu aeg töö, töö ja veel kord töö. Vabal ajal kulgevad kõik omas tempos. Kes jääb linna kuni viimase praamini, kes läheb otse peale tööd koju.

Akto’s oleme vaikselt toimetamas oma töös olevate esemete kallal. Kummut, kui see sai lahti lammutatud algosadeks, siis kokku pannes selgus tõsiasi, et sahtlid on paisunud või on kummuti detailid lihtsalt kokku kuivanud. Sahtlid enam oma kohtadele kõik ei mahtunud, mis

Encaixe’s kulgevad samuti päevad töörütmis. Saabus uhke kuldne troonitool, millest säilitamist väärivad osad, lisaks raamile, olid vedrud, originaal kanga tükid ja hobusejõhv. Kuna tegemist on objektiga „salajane“, siis kahjuks sellest rohkem rääkida ei saa.

Nii see nädal ongi taaskord linnulennul möödunud.

Até logo Allicator! -> PILDID

Itaalia 2022 (mööblirestauraatorid) vol3. (märts-mai)

Kolmas nädal (28.03-03.04), praktika ekvaator pole enam kaugel.

Kuna eelmine nädal jooksis tegelikult ka meie selle nädala esimesse päeva, siis selle nädala ülevaade jääb pisut lühemaks, aga loodetavasti mitte vähem huvipakkuvaks. Kui eelmisel nädalal Napolisse läksime, siis leppisime itaalia-inglise segakeeles kokku, et esmaspäeval tuleme tagasi. Juhtus aga nii, et meie hüper-super boss Mauricio ei oodanudki meid teisipäeval tööle. Saime isegi sulaselges itaalia keeles pisut pahandada, et me Napolit rohkem ei nautinud. Temal oli töö meile alles homseks vaadatud. Boss näitas taevas säravat päikest ja saatis meid randa – „see you tomorrow“. Mis seal ikka, ega ei taha ju bossi pahameele alla sattuda – käsk on käsk. Tegime veel koos kiire itaaliapärase kohvi, näitasime ette Napoli pildid – naersime, jutustasime, žestikuleerisime – ja oligi tööpäev selleks korraks läbi. Kiirelt kodust läbi, rannaasjad kaasa ja minek. Mõtlesime seekord, et ei lähe meie tavalist ehk korralikku teed mööda, vaid otsime üles need otsemad mäest alla viivad „kitserajad“. Meenutuseks lisaks, et mäest üles tulles tundub kõrguste vahe meie külas kilomeetrites. Keerasimegi teelt kõrvale – alguses oli vaevuaimatav kividest rada, mis tundus liikuvat õiges suunas, aga ühtäkki olime sõna otseses mõttes keset rohtukasvanud mäekülge. Ainukene asi, mis viitas, et see rada võib olla kasutusel, oli kohati veidi tallutud umbrohi. Teadmata, kuhu see läheb, otsustasime siiski edasi minna, riskides sattuda kellegi hoovi – mis oleks tähendanud mägironimist tagasi kõrgele mäkke. Riskisime, kuna meil on juba tekkinud mägilaste jalalihased, seega mõni kõrgus siia või sinna pole enam probleemiks. Eelnevate päevadega oleme igapäevaselt ca 28 000 sammu teinud ja kätel olevad nutikad kellad seavad omatahtsi eesmärke aina suuremaks ja suuremaks. Seekord läks õnneks – lõpuks jõudsime tuttavale teele, ohkasime kergendatult ja põrutasime rõõmsalt aga edasi.

Mida teeb eestlane märtsikuus rannas? Loomulikult jookseb vee äärde, võtab jalad paljaks, kastab need vette…. ja siis hüppab kohe soojale liivale tagasi. Vesi oli kohaliku ilmateate kohaselt ca 14,5 kraadi ja õhk 18 kraadi. Rannapromenaadi päikese käes asuv kraadiklaas näitas õhutemperatuuriks 25 kraadi. Kohalik rahvas on rannas kergete jopedega, turisti tunneb ära lühikestest pükstest ja T-särgist. Pingviinid Taivo ja Riina rabasid endilt riided ja sulpsti olidki vees. Taivo kadus koheselt vee alla. Rannalolijad juba kartsid, et järsku jäi tal süda külmast seisma ja peab järgi minema. Õnneks kestis see mõte ainult hetke ja juba ta pea paistiski. Riina oli tublim, ta hakkas isegi ujumisliigutusi tegema. Tõele au andes, mingit mõnulemist seal ei olnud – nad käisid vees päris kiiresti. Aga ikkagi piisavalt kaua, et rannalolijad said supluse filmilindile. Ja ennäe, nad ei läinudki külmast siniseks. Pärast karastavat suplust sai üheskoos lesitud rannaliival paar tundi, mille tulemusel eestlasele kohaselt päevitati üks külg tunduvalt punasemaks kui teine.

Kuna Mauricio soovitas meile Marina Nicotera rannas süüa paninisid, siis see oligi meie järgmine sihtmärk. Panini, see on tsipa väiksem kui meie tavaline „kirde sai“. Sai lõigatakse lõhki, pannakse igat sorti parimat kohalikku manti täis (näiteks mortadella sinki ja burrata juustu) ja siis grillraudade vahele sooja. Kuna istusime õues tänava ääres (et mitte ühtegi päikesekiirt raisata), siis omanik serveeris meile toidu disainitud aiakärus, millesse asetatud kastist sai koheselt laud. Hüper-super emotsioonid. Jerry Cafe Restaurant, Marina di Nicotera – kui sinna satute, siis soovitame kindlasti sisse astuda.

Kolmapäevast hakkas meil töönädal. Kui arvate, et meil on pidev suvi, siis nii see ei ole. Tavaliselt on  ilm praegu Eestimaa suvele sarnaselt jahedam ja vahel ka tuulisem. Õnneks oli kolmapäeval taevas hallimast hallim, see soosis koheselt töötahet. Kui oleks päike uuesti seniidis olnud, siis oleks olnud vaja ka oma teist külge päevitada. Kuna Mauriciol on töökoja hoovis kolm munevat valvurkana ja nad näisid vajavat uut maja, siis otsustasime, et olemasolevat kanamaja restaureerima ei hakka, vaid ehitame neile uue villa. Selle projekti kallal hakkas tööle Kei. Ülejäänud hakkasid edasi ehitama aeda või terassile minevaid laudu (mille juures sai omadussõnaks ’more rustico’). Taivole anti peegel, mille küljed olid koide poolt kõvasti ära puretud. „Use your imagination“, „use your method“, „my method is different“ – need on kolm põhifraasi mida boss lausub söögi alla ja söögi peale. Paljuski laseb ta meil enestel teha ja otsustada, samas jälgib ja juhendab ikka ka.

Ah-jaa, mägedes on ikka nii, et kui müristab ja välgutab, siis ikka kohe korralikult. Meie elamisel on igal toal kahepoolsed rõduuksed. Kui öösiti müristab ja äikest lööb, siis rõduuksed värisevad ja klirisevad kaasa. Igatahes saavad varajased magajad peale müristamist uuesti und otsima hakata.

Reede algas meil aprillinaljadega, kus juhtohjad hoidis kindlalt enda käes Silvi ja enamjaolt oli tema ohvriks toanaaber Talvi. Itaalia 1.aprilli tähistamine pärineb juba 14. sajandist. Tõsi, suuremate rahvahulkadeni jõudis see mõni sajand hiljem. Itaallastel on kombeks “ohvri“ seljale kleepida „aprilli kala“. See kala on muidugi paberile joonistatud (mitte soolatud või muul moel töödeldud). Itaalia omanäolise naljakultuuri osaks said Riina ja Silvi. Kuna me sel hetkel sellest kalanaljast ei teadnud midagi, siis arvasime lihtsalt, et neil ongi mingi komme lihtsalt seljale miskit kleepida. Vastutasuks kleepisime Mauriciole maalriteibi ja suure taime lehest valmistatud saba. Selle sabaga käis boss ca 2 tundi töökojas ringi. Vahepeal suhtles kohalike klientidega ja muude tuttavatega. Mine tea kui kaua ta veel oleks sabaga ringi sebinud, kui juhuslikult külla tulnud Salvatore, meie Erasmuse projekti kontaktisik, talle sellest poleks teada andnud. Igatahes tundus, et bossile läks selline nali peale. Telefonitsi jagas ta seda nalja ka tunnustava naeruga oma abikaasale Deborale. Siinkohal tahaks tänada Mauricio abikaasat Deborat, kes meid vaatamas käies toob kohvipausideks imelisi suussulavaid kodusküpsetatud keekse.

Reede õhtul polnud nädalavahetuse plaanid veel selged. Plaanide kaalukeeleks oli vihm ja pidevalt muutuv ilmateade. Vaatasime igaksjuhuks igasse ilmakaarde ja otsisime välja võimalikud rongid, kui reisiks peaks minema. Laupäeva hommikul lubas lõunas olev ilm enam-vähem kuiva olemist. Selge, rong läheb Reggio di Calabria’sse. Nende lähirongide piletid kehtivad alates reisi algusest 4 tundi. Teel oli üks vahva kaluriküla Scilla. Hüppasime välja, et paik üle vaadata – see on toredate merevaadetega ja armsate väikeste tihedalt asuvate majakestega mägine rannakülake. Ja tunni pärast kiirustasime juba järgmisele rongile, et vaadata üle ka esialgne sihtmärk – Itaalia saapanina suurim linn.

Reggio di Calabriasse jõudes justkui polnudki plaani. Andsime saatusele võimaluse, juhtigu meid kuhu iganes, peaasi et õigel ajal rongile tagasi jõuaks. Raudteejaamast välja astudes sattusime poolkogemata McDonaldsisse – et korraks istuda, vaadata kaarti ja mõelda tegevuskava üle. Aga isegi McDonalds pakub siin üllatusi. Kui meie Macis oled harjunud pika burgerilistiga, siis seal oli ainult 2-3 burgerit. Küll aga olid menüüs mitmed kohaliku hõnguga road – mozzarella ja tomatiga täidetud pirukad ning kohaliku juustuga friikad. Tõeline „üllatus“ oli magustoidu amps. Tellisime pildi järgi shokolaadikreemi saiakese või midagi sarnast. Saime hoopiski väiksema röstitud burgeri, mille vahel oli tõsine törts nutellat – selle peale ise ei tulekski.

Aga muidu oli linnas tore, isegi nii tore, et otsusime pühapäeval samasse linna tagasi sõita (kestab ju rongisõit meie juurest ainult veidi üle tunnikese), sest suur osa vaatamisväärsustest jäi ju vaatamata. Ning selle vea me ka parandasime. Külastada tasub linna keskel olevat keskaegset  Aragoni kindlust. Kindluse katuselt on ilus vaade linnale, merele, ja Sitsiiliale, aga kas sealt on näha Sitsiilias asuvat vulkaani Etnat ka, jäi hetkel veel vaidlusaluseks küsimuseks. Kindlasti soovitame võtta kavva ka Arheoloogiamuuseumi, kus on Lõuna-Itaalia suurim vana-kreeka aegsete esemete kogum. Eraldi peaks välja tooma, et seal asuvad kaks maailmakuulsat, Vana-Kreeka ajast pärinevat, suurt pronksist sõdurikuju, nn Riace sõdalased, mis ei ole hilisemad Rooma aegsed koopiad vaid tolle aja originaalid. Nende vaatamiseks tuleb kõigil külastajatel läbida eraldi puhastuskamber. Selliste kujude nägemine tekitab aukartust – mida kõike need kujud on näinud…

Elamusi pakub ka suur shoppingu tänav, kust võib leida nii kõrgmoodi kui ka ägedat kohalikku kaupa.

Nüüdseks on pool ajast juba möödunud, aga teine pool on veel alles.

Ciao,

jätkuvalt palavad tervitused vandersellidelt.

Pildigalerii