4. nädal, 16. kuni 22. mai
Neljas töönädal Nicoteras oli asjalik. Anne sai valmis oma kauni, eelmiselt Nicotera-grupilt päranduseks saadud tooli. Puitosa viimistlemiseks jagus Annel teadmisi endalgi, aga kuna polstriga kogemus puudus, tuli appi meie toimekas Tiina, kelle nõu ja jõuga töö lõpule viidi.
Piret jätkas interjöörikaunistuse joonistusega. Pildid vaba käega pliiatsiga paberile kantud, tuli appi võtta graveerija, et joonistused kontuuridena ka aluspinnale tõmmata. See on omajagu väsitav ja väljakutsuv töö, aga Piret on tubli ja töö edeneb jõudsalt. Kadri ja Tiina kasutasid usinalt masinaid ja valmistasid Mauriziole materjali ette. Ohtralt lõikamist ja servamist ja lihvimist. Siit lahkudes on nad küll masinate kasutamises meistrid. Anne ja Maria jätkasid madalate kappidega, vana viimistlus sai maha kraabitud ka kõige pisematelt detailidelt ja algas uue viimistluse pealekandmine. Järgmisel nädalal näeb ehk lõpptulemust.
Nädala lõpus ootas meid järjekordne väljasõit, seekord Napolisse. Sinna tahtis Maurizio meid kohe esimesel nädalal saata, aga me polnud siis nii suurteks plaanideks veel päris valmis. Nüüd oli kenasti aega valmistuda ja plaani paika panna. Napolisse kohale jõudes ei olnud kellelgi vaja lõunasöögilt haiglasse minna, nii et sai muhedalt aega veeta ja nautida mõnusalt sooja ilma. Esimesel õhtul uudistasime niisama linnas, jalutasime sihitult mööda arvutuid kitsaid tänavaid ja tegime vahepeatusi õdusates kohvikutes. Järgmisel päeval jagunes grupp kaheks, Anne, Kadri ja Tiina võtsid ette retke Pompeisse, mis ilmselt lähemat tutvustust ei vaja ja kus õnneks palavus jalust ei niitnudki. Piret ja Maria aga seadsid sammud üles mäkke, et näha Real Bosco di Capodimontet, üüratut parkmetsa, mille südames peitis end näiteks purskaev kilpkonnadega, ja kuulsaid katakombe. Silmailu ja meeldivaid muljeid jagus mõlemale seltskonnale ning õhtuks oli astutud parasjagu kilomeetreid.
Pühapäevaks plaanisime väljasõidu Caprile, sest kui juba Napolis oled, siis oleks patt jätta käimata sel imena näival saarel. Seal saatis meid tõeline edu – eelmisel päeval olevat Sinise groti külastamine pärast hommikut olnud võimatu, meie saime aga kenasti paadipõhja varjudes groti suust sisse põigata ja selle imetabaselt sinise vee ilu gondoljeeride kõlava laulu saatel ahhetades sisse ahmida. No küll oli kaunis! Nii kahju, et see külastus kestis vaid põgusad minutid, oleks tahtnud sinna pikemaks jääda ja varbad vette kasta. Giidi jutu järgi olevat vedamise ja piisava altkäemaksu korral võimalik seal isegi korraks üleni vette hüpata, aga seda juttu kuulsime alles hiljem. Eks siis järgmisel korral tuleb leida piisavalt riuklik gondoljeer ja sajalisi luhvtitada.
Järgmiseks ootas meid maaliline Anacapri. Esmalt võtsime ette sõidu köisraudteega päris saare tippu, kust pidi avanema 360-kraadine vaade. Nagu giid ütles – teil veab, ilm on praegu selge, saate vaadet nautida. Nojah, meiega koos jõudsid tippu ka pilved (ilmselt tulid Etnalt kaasa) ja nägime veidi vähem. Aga see, mida nägime, oli sellegipoolest imeline.
Viimane peatus saarel oli all Capri linnas. Juba praegu, maikuus, oli seal tohutult rahvast; ei taha mõeldagi, kui tungil täis on see kõrghooajal. Väidetavalt olevat parasjagu saart külastamas Jennifer Lopez, aga kuna kuulsused julgevad oma salajastest urgudest välja pugeda vaid õhtuhämaruses, kui suur osa ekskursioonibussidega saarele sõitnud turistidest on ära läinud, ei õnnestunud meil sellele jutule kinnitust leida. Nii et sammusime mööda Capri pisikesi käänulisi tänavaid ja imetlesime vaateid, sest need on tõepoolest igas suunas lummavad. Caprile oleks tahtud jääda öösekski, et lasta muljetel kiirustamata settida ja hetke või kaks kõike rahulikult nautida. Liiga üürike oli seal veedetud aeg.
Tagasi Napolis, leidsime ühe vähestest kohtadest, mis sellisel ümbmäärasel kellaajal, nii umbes kuue paiku õhtul, oli valmis uksed lahti hoidma ja meile kehakinnitust pakkuma. Pugisime kõhud head-paremat täis ja sammusime kodu poole. Maria oli ikkagi natuke liiga hakkamist täis, et õhtu lõppenuks kuulutada, ja läks üksi linna peale jalutama. Pühapäevaõhtune Napoli pakub küllaldaselt meelelahutust ja mõnusat suminat, igalt teiselt tänavalt leiab õdusa baari-kohviku-restorani, kus elu keeb ja mõnus muusika mängib. Nii sattus ta poolkogemata toredasse baari, kus rahvast lõbustas imevahva džässbänd, ja muusikasõbra Maria süda oli rõõmu täis. Järgmisel hommikul samu tänavaid pidi jalutades oli raske eelmise õhtu melu ettegi kujutada, niivõrd erinevad on päevane asine ja õhtune lõõgastunud Napoli.
Järgmisel õhtul jõudsime tagasi Nicoterasse ning nautisime pea inimtühje tänavaid ja vaikset maaelu. See pisike armas linnake hakkab ehk liigagi koduseks muutuma.
PILDID
TALLINNA EHITUSKOOLI ERASMUS+ ÕPIRÄNNETE KAJASTUSED 