6. nädal, 30. mai kuni 6. juuni
Viimane nädal kujunes mõnevõrra emotsionaalseks. Kõik otsad tuli kokku tõmmata, lõpetada alustatud projektid töökojas. Tiina lõpetas eelmisel nädalal alustatud annetuskarbi kohaliku kiriku jaoks, see sai tõeliselt kaunis. Kadri putitas veel veidi sammastega kappi, pani ette klaasi, lisaks paigaldas vanale köögikapile riiuleid ja eemaldas ühelt ukselt vana viimistluse. Anne ja Maria kandsid madalatele kappidele veel veidi šellakit ja võisid siis lõpptulemust imetleda. Pireti mahuka projektiga läks veidi kiireks, nii et lõpuks aitasid Maurizio ja Maria veidi värvi peale kanda. Aga Pireti suur töö ja vaev on igati asja ette läinud, valmis imekaunis teos! Piretil on, mille üle uhkust tunda.
Viimasel nädalal jõudis Nicoterasse tohutu palavus, nii et mõni meist üritas leida mugavamaid asendeid, milles öid mööda saata. Mõnel ööl kolis Anne Maria kõrvalt ära kabinetti diivanile lootuses, et seal liigub õhk ehk veidi paremini. Asjatu lootus. Puhuti sättis ta end isegi kõrge tekihunniku otsa terrassile. Kadri oli veelgi ettevõtlikum, vedas terrassile terve voodi ja seadis end seal päris mugavalt sisse. Päevasel ajal linnas liigeldes oli kõige mõistlikum kõndida varjust varju ja mugavamaks olemiseks tuli kleite vahetada mitu korda päevas.
Neljapäeva õhtuks kutsusime Maurizio, Debora, nende poja Stefano ja meie kontaktisiku Salvatore enda juurde õhtusöögile. Tänu imeilusale ilmale saime katta laua kauni vaatega terrassile, kuhu sel päeval ka veidi suitsev Etna kenasti kätte paistis. Tiina ja Kadri valmistasid maitsva õhtusöögi, pakkusime ka Tiina omatehtud veini ja Eestis valmistatud juustu. Õhtu oli ütlemata meeldiv ja sundimatu ning juttu jätkus kauemaks.
Nädalavahetus jäi Nicotera nautimiseks. Veel viimased asjatoimetused ja hüvastijätud, viimased kohvid lemmikkohvikutes, viimased jalutuskäigud armsaks saanud tänavatel. Kes peesitas rannas, kes peitis end kuumuse eest tuppa, kes otsis palavuse eest varju rannaäärsest männisalust. Laupäeval käisime Maurizio juures kodus, et korralikult hüvasti jätta. Seal oli oma koha leidnud ka sammastega kapp, kus Maurizio hoiab nüüd perekonna fotoalbumeid. Andsime üle oma kingituse ja saime vastu südamlikud meened. Olemine oli soe ja veidi kibemagus. Kohtusime ka Maurizio imearmsa tütre Chiaraga. Küll on üks ilus ja kokkuhoidev perekond, kus selliseid küll tehakse?!
Itaalias veedetud nädalate jooksul tegime mõned üldisemad tähelepanekud, mis kokkuvõttesse hästi passivad. Kohalikud näivad hindavat külaliste valmidust purssida itaalia keelt, olgu keeleoskus nii algeline või iseäralik kui tahes. Näiteks avanes Kadril ja Tiinal võimalus jagada oma teadmisi ühes restoranis, kus kelneri küsimuse peale, miks te küll itaalia või vähemasti saksa keelt ei räägi, vuristasid tüdrukud ette kõik töökojas selgeks õpitud sõnad ja väljendid: martello (haamer), scalpello (peitel), morsetto (pitskruvi), colla (liim), hai capito? (said aru?), non ho capito (ei saanud aru) ja nii edasi. Ilmselt tekitas säärane sõnavara küll vaid rohkem küsimusi, aga täpsustusteks ühine keel puudus.
Olukord söögikohtade tualettides on üldiselt … huvitav. Mõni asuks otsekui harjakapis, vahel tekib tunne, et astud töötajate tagatuppa. Enamasti puudub prill-laud, sageli ei lukustu uks või pole paberit, seepi, vahel ei tule kraanist vettki, liiga tihti on kõik puudused kokku kuhjatud. Kui mõnel väljasõidul esimene julge kusagil tualetis käis, andis ta teistele põhjaliku ülevaate selles valitsevatest tingimustest. Kui olukord oli päris hull, pidasid teised paremaks katsetada mõnd muud varianti, kui aga juhtus, et leiti kohalik pärl, tuli see üle vaadata ka siis, kui tualeti kasutamiseks tegelikult vajadust polnudki – seda haruldust peavad minu silmad nägema! Aga kahtlemata osutus küsimus “Kuidas vets oli?” kuue nädala jooksul üheks populaarseimaks.
Jalakäija peab koha nimel liikluses omajagu vaeva nägema. Autod pargivad keset kõnniteed, ülekäiguradadel, usteavades – kus on tühi auk, sinna mahub üks sõiduk. Sebra juures võib oma mängukorda ootama jäädagi, kuigi tõsi, kui endal jääb puudu julgusest teele astuda, leidub lõpuks siiski mõni härdameelsem juht, kes lahkelt kinni peab, iseasi, kui kaua teda oodata tuleb. Esimesel nädalal tekkis tunne, et kui meiega kuuenda nädala lõpuks ühtki õnnetust ei juhtu, võib juba ainuüksi seetõttu praktika kordaläinuks lugeda. Liiklus on kaootiline, kohati jääb mulje, nagu reegleid polekski. Ometi kõik sujub ja õnnetusi juhtub harva. Tihti tuleb ette, et vastutulevas autos nähakse tuttavat, ja siis jäetakse sõiduk keset teed seisma, et paar sõna juttu ajada. Ja täiesti hämmastav – tagumised autod lihtsalt ootavad, kuni oluline on öeldud, mitte keegi ei hakka närviliselt sibelema, inetusi loopima, signaalitama. Aega on, lobisege rahus!
Inimesed on valdavalt viisakad või väga viisakad. Võõrad naeratavad, teretavad, ja sugugi mitte ainult väikelinnades. Kui lähete poes kassajärjekorda vaid paari esemega, laseb ees olev inimene teid tingimata enda ette, et saaksite oma asjad kiiremini aetud. Väikesed poisid astuvad tänaval ligi ja ütlevad täiesti tühjast kohast, et olete ilus, ilma igasuguse tagamõtteta. Võõrad pakuvad abi, lausuvad paar meeldivat sõna. Isegi koerad on viisakad ja jalutavad külalistega turvameestena kaasas! Lahkuse ja abivalmiduse osas on meil, eestlastel, itaallastelt kahtlemata omajagu õppida. Niisugune suhtumine teeb meele rõõmsaks ja olemise ilusaks. Ja ilus oli meie olemine Itaalias kohe kindlasti. Ehk avaneb kunagi võimalus säärast olemise ilu veel kogeda. Ci vediamo presto*, armas Nicotera!
Näeme varsti
PILDID
TALLINNA EHITUSKOOLI ERASMUS+ ÕPIRÄNNETE KAJASTUSED 