Malta 2021 (elektrikud) vol4. (nov. – dets.)

Esmaspäeval töö jätkus samamoodi kui eelmine kuid hommikul läksime sajuga tööle, aga õnneks jäime enam-vähem kuivaks.

Teisipäeval jätkus PVC torude paigaldamine.

Kolmapäev jätkus PVC torusid paigaldades.

Neljapäeva hommikul tööle minnes üllatas meid jälle vihm, kuid õnneks jõudsime tööle mitte liiga märgadena.

Reede töö käis samas hoos edasi, aga kuna kaks kolmandikku meie ajast siin saab läbi, siis ostsime endale natuke kallimat toitu kui tavaliselt.

Laupäeval kuna ilm ei lubanud midagi õues teha, siis avastasime oma hotelli tube.

Pühapäeval käisime Manoeli saart uudistamas, uusi bussipileteid ostmas ja valmistusime uueks töönädalaks.

Portugal 2021 (mööblirestauraatorid) vol4. (nov.-dets.)

Olá olá cocacola!

Nonii rahvas, neljas nädal ongi läbi, mis tähendab seda, et kaks nädalat veel jäänud! Alles me ju tulime siia, kuhu see aeg kaob?!

Töönädal algab ikka nii nagu alati, vara üles ja hilja magama. Peale tööd osad meist chillivad veel linnapeal ringi, osad tulevad koju puhkama.

Sel nädalal oli meil taas sünnipäevalaps- Greta! Nagu meil juba siin kombeks on siis tegime hommikul ühise hommikusöögi värskete saiakeste ja võileibadega ning muidugi laulsime ka sünnipäeva laulu. Õhtul käisime koos Akto meeskonnaga Itaalia restoranis tähistamas. Toit ja seltskond oli suurepärane! 

Encaixe meeskonna praktikanädal oli väga mitmekülgne. Teisipäevane tööpäev oli meil Lissabonist väljas Quinta de São Sebastião veinimõisas, Mihkel käis veel kolmapäeval osasid töid lõpetamas. Õppisime kuidas kangast liimida palvekapile… see töö on üsna peen ja aeganõudev, aga oli väga põnev. Meil on igasuguseid huvitavaid mööbleid läbi käinud sel nädalal- 1755 aastast pärit teelaud mis tõesti oli äärmiselt kaunis, 1933 aastast päris grammofon ja palju muudki… Oleme teinud iluliiste,panuseid, puhastanud palju mööbliesemeid ning ka viimistlenud šellakiga. Margit sai teha ka spoonimistöid. Oleme ühesõnaga olnud usinad töömesilased.

Mihkli põhilisemad tööd sel nädalal olid talu stiilis kirjutuslauale iluliistude valmistamine käsifreesiga, tooli tappidest lahti võtmine, istmeplaadi kattematerjali eemaldamine, tappide puhastamine, tooli kokku liimimine, erinevate mööbliesemete puhastamine puhastusvahendiga, vahelihvi tegemine värvitud modernsemal mööbli esemetel mida koos ülemusega püstoliga värvisime.

‌Palju sai ka väljas käia objektidel tuua uut mööblit töökotta ning valmis esemeid välja viia. Sai käidud ka Lissabonist väljas villas kus sai paigaldatud pleksiklaase silikooniga katuseakente külge selleks, et vesi sisse ei lekiks elamisse. Mihkel sai käia kaks korda, sest oli vaja veel teha lihvimisi ja silikoon värviga värvida. Juhtus ka selliseid asju kus klient kellele valmis eseme transportisime oli nii elevil, et kui kaitsekilet eemaldas tõmbas koos sellega iluliistu lahti, sel juhul pidime selle uuesti töökotta tagasi viima ja tulevikus kui jälle ese valmis siis tagasi transportima.

‌

Akto stuudios oli töös ikka ja jälle need samad Hepplewhite stiilis toolid, neid ju kokku 10 ja oi kui palju nipetnäpet parandusi vaja teha. Ricardo näitas meile kuidas šellakipulka ise valmistada šellakihelvestest. Väga põnev ja lihtne!

Kuna šellakipulga kõrvetamine tekitab väga ebameeldivat ja mitte-just-kõige-tervislikumat lõhna siis Richi andis meile vahepeal miskit muud tegevust! Akto töökojas on paar puust pukki (eestikeeli “hobust”), mida kasutatakse laasimistöödeks ja ka nt. laua- ja toolijalgade vormimiseks. Nagu Kadri ütles ratsutad hobusel ja tapad üraskivastseid!😄 Aga pildid ütlevad rohkem kui tuhat sõna!

Mihkli nädalavahetus möödus seekord rahulikult, uue rulapargi avastamine, Cascais vaatamisväärsustele pilgu peale viskamine ja Lissabonis kohaliku sõbraga aja veetmine, pühapäev möödus pikast väsitavast nädalast koduselt.

Margit käis reedest pühapäevani tutvumas eluoluga Cascais. Tuulisem. Ilus vanalinn oma väikeste majadega. Laupäevane jalutuskäik promenaadil. Sai isegi päikest võtta. Imelised vaated lõunakaldal- Boca do Inferno. Pühapäeval sõites bussiga Sintra suunas, viis tee läbi Euroopa kõige läänepoolseima paiga- Cabo da Roca. Taaskord imelised vaated mägilinnadele. Sintras sai ära käidud kõrge mäe otsas asuvas kindluses- Castelo dos Mouros. Korralik mäkkeminek ikka. Aga vaade oli hingemattvalt kaunis.🙂

Eliis veetis oma nädalavahetuse Lissabonis. Iga laupäev toimbub Mercado de Santa Claras kirbuturg- seal on tõesti kõike müügis – käsitööehteid, riideid, antiiki, mahetoitu jne väga vahva elamuse saab seal, soovitan väga. Sai külastatud mitmeid väga häid söögikohti ning peale korralikuid sööminguid sai ka väga palju linna avastada. Lissabonis on palju ilusaid parke- seekordseks lemmikuks sai Jardim de Estrela… armas troopilise hõnguga park kus on mõnus võtta väike kohvi ja lugeda head raamatut.

Greta ja Kadri käisid Akto bossi João juures grillimas ja chillimas! Kohal olid ka teised Akto poisid ja João pere! Perenaine valmistas meile traditsioonilise Portugali supi Caldo Verde, mis on valmistatud kartulist, lehtkapsast ja chorisost. Täitsa nomma oli! Lisaks oli grill-liha ja muud head paremat. Pärast sööki tegime sõidu Sintra Praia Grande randa! Lained möllasid ja õhk oli mõnus karge! Vette seekord keegi ei läinud aga rannas sai palli mängitud ja frisbit lennutatud! 

Nüüd aga aitab jutust ja nautige meie pildigaleriid ja järgmise nädalani!

Itaalia 2021 (mööblirestauraatorid) vol5. (nov. – dets.)

Viies nädal 

Märkamatult oli käes meie Itaalia seikluse viies nädal. Jätkasime jõudsalt Maurizio reipal juhendamisel praktiseerimist töökojas. Eelmisel nädalal alustatud vitriinkapi restaureerimine oli meie peamine ülesanne. Lihvisime kapi vanast viimistlusest puhtaks, pahteldasime tooneseppade poolt auklikuks puretud detaile, lihvisime taas, peitsisime ja lakkisime, lihvisime ja lakkisime – nii nagu meie töö ikka käib. Kapi sahtel vajas uut põhja ning mõningaid liiste, mis said valmis tehtud ja õigesse paikka liimitud. Kapi furnituur sai puhastatud ning uuesti paigaldatud. Uude nädalasse jääb veel kapi lõplik kokkupanek.

Lisaks saime veidi loomingulisemas võtmes kätt proovida lõikelaudade/serveerimisaluste valmistamisega. Parajaks lõigatud vineerplaatide servadele kujundasime lintlihvijaga kumerused ning paigaldasime alustele väikesed kummist jalused. Võib-olla jõuame veel ka aluste viimistlemiseni või jääb see juba Maurizio teha.

Meie kõigile reisidele vajutab omamoodi pitseri see, et rongijaama jõudmiseks tuleb meil ülalinnast alla mere äärde laskuda ja pärast tagasi tulles tõsiseid tõuse võtta. Õnneks on teekond üsna vaheldusrikas ning meil on juba tuttavad “maamärgid”, mis lisavad sammule reipust (eriti just üles tulles), et kodu ei ole enam kaugel – näiteks tervitavad meid alati ühes kitsukeses kurvis pesitsevad külakassid. Töönädalale eelnenud nädalavahetuse veetsime taaskord ringiränneldes. Kuid aja edenedes, kui oleme juba kõike koos teinud, on hakkanud meil ka oma isikliku ruumi vajadus märku andma. Oleme mõneti nagu need külakassid, kes uitavad pigem omapäi, seetõttu rändasime seekord veidi eri suundades – Daisy ja Aleksei otsustasid minna Messinasse, Kristel Reggio Calabriasse ja Terje Tropeasse.

Tropea on meist poole tunni rongisõidu kaugusel ja justkui siinse piirkonna pealinnaks. Sai sutsti poole päevaga ära käidud – veidi linnas kolatud, kodustele kingitusi ostetud ja kohvikus mõnuletud. Kindlasti on paljud seda kogenud, kuidas lõunamaa päikese all tunduvad jõuluettevalmistused kuidagi naljakad – sinisinise mere taustal ja sirava päikese all säravad jõulukaunistused.

Kristelil õnnestus ära käia Reggio Calabrias asuvas arheoloogiamuuseumis (Il Museo Archeologico Nazionale di Reggio Calabria), mis eelmisel Reggio Calabria külastusretkel oli kahjuks suletud. Tegemist on üheks prestiižeimaks peetud arheoloogiamuuseumiga Itaalias ning mille tähelepanuväärsetest kogudest vast oluliseimad on Riace Bronzes kujud. Sinna muuseumisse tasub Reggiosse sattudes kindlasti külastus planeerida.

Daisy ja Aleksei päev Messinas oli kui ammu antud lubadus, oota veidi aga me tuleme siia tagasi. Ehk igakord, Sitsiilias käies, kihutasime Messinast kiirelt läbi. Laevalt maha ja rongi peale või rongilt maha ja laevale. Seekord võtsime plaani sadamalinna veidi lähemalt uudistada. Juba laeval tundus kõik teisiti, uudistasime randudes linnakest hoolikamalt, et teaks kuhu hiljem suund võtta. Üks avastamist vääriv paik oli Messina kellatorn. Seda kahel põhjusel, esiteks torn ise oma ajaloolise kellamehhanismiga, mis keskpäeval ka põnevat etendust tõotas ja teiseks muidugi tornist avanev vaade linnale. Kell on sarnane Strasbourgi astronoomilise kellaga ja valmis aastal 1933. Kella mehhanism on torni ronides kenast vaadeldav, igal korrusel uhked kullatud kujud, akendest vaade linnale, mis kõrguse kasvades aina avaramaks muutus. Torni ülaosas seisis kroonitud lõvi (Messina provintsi sümbol), kes kandis Messina lippu. Keskpäeval pidi ta seda ka lehvitama, saba liigutama ja pead pöörama. Vaade oli võrratud, siit paistis kogu linn ja muidugi meri. Kahju oli tornist alla tulla. Paraku jäi oodatud vaatemäng, mis pidi tipnema lõvi möirgamisega lühikeseks. Esimesel korrusel kujukeste liikumine küll algas aga siis kiilus miski kinni ja kogu masinavärk jäi seisma. Kahju, ilmselt tuleb tagasi tulla, tagasitulek  oleks aga juba puhas rõõm!

Pühapäev kulus suuresti lihtsalt rannas vedelemisele, nautisime päikest ja peesitasime rannaliival. Vaatasime merd nagu nõiutud, no ei saa pilku eemale. Loomulikult käisime ka ujumas. See soolane vesi ja lained lihtsalt tõmbavad endasse, kohalike jaoks oli vesi üleliia külm, meile aga tundus vesi ikka veel soojem kui koduses meres. Kuidas siin küll suvel olla oleks?! Jälgisime ka kohalike kalameeste toimetamisi, kes merelt naaste võrke lappasid. Kõik toimus mõnusalt rahulikus rütmis. Ja muidugi nautisime mere ääres ka päikeseloojangut. Oli taaskord üks imeline päev. 

Algamas on meie viimane nädal siin koduseks saanud Nicoteras, ootame põnevusega, mis meil teineteisele veel pakkuda on.

Vaadake ka pilte.

Portugal 2021 vol5. (okt. – nov.)

Viimane nädal möödus mõnusalt. Esmaspäeva alustasime sellega, et andsime ülemusele hindamislehed ära ja seletasime veel kuhu mis kindlalt kirja tuleb saada. Töö objektil on peamiselt lihvimine, värvimine, teipimine rince and repeat. Oleme nii kaua samu liigutusi teinud, et kui juhendaja pahtlilabida meile kätte andis oli see meile korraks midagi väga uut, kuna olime harjunud ainult värvima. Peale tööd ei juhtunud eriti midagi huvitavat, Kristiina läks sõbraga välja, Reno jäi koju, Laura läks poodi ning Kris läks perele Portugali maiustusi soetama. Teisipäeval alustasime tööd täpselt samal objektil. Seekord värvisime laed ära ning Laura ja Kristiina katsid köögikapid kilega. Peale tööd tutvustas Kris, Laurale ja Renole tema poolt avastatud kommipoodi ning samal ajal oli Kristiina oma semudega välja läinud, maailma avastama.

Kolmapäevane töö möödus ekstreemselt sujuvalt. 3 kohvipausi ja 2 saiakest hiljem olidki kõik laed ja seinad värvitud. Õhtul otsustasime minna kõik koos kaubanduskeskusesse poodlema ja perele rangelt nõutud kaupa ostma. Seal avastasime, et välja on pandud jõulukaunistused. Eestlastena oli kuidagi imelik tunne, et väljas on kaunistused ja lund ega lörtsi ei ole, vaid võisid väljas käia särgi ja sandaalidega. Neljapäev avastasime, et seinale on tekkinud värvi kahjustused, mis vajasid kiiremas korras parandamist. Mis seal ikka, pahtilabidas ning lihvpaber kätte ja hakka aga rügama. 2 käe krambi ja 1 kohvi võrra hiljem oligi sein sile, puhas ning üle värvitud. Peale tööpäeva panime rahad kokku ja tegime ülemusele kingi, milleks oli siis üks kena ära raamitud pilt meie grupist.

Reede, see päev mida keegi ei oodanud. Meie viimane tööpäev, päev kus kõik olid kurvad ja nukrad, isegi juhendaja mis oli suhteliselt üllatav. Juhendaja ütles, et täna on viimane tööpäev ja me peame tööd rahulikult võtma kuna õhtuseks peoks peab energiat olema. Töö oli täpselt sama mis eelmistel päevadel, kuid aeglasem kui tavaliselt. Õhtune pidu algas Restorani külastusega koos Hamiltoni, Diamontino ning Mikega. Saime proovida Portugali traditsioonilisi toite ning jooke. Edasi läksime baari laua jalkat mängima ning juttu puhuma. Jagasime üksteise vahel pilte ja numbreid, et me üksteist ikka mäletaks ning tegime enda viimased hüvastijätud ära. Sellega oligi meie praktika Portugalis lõpu saanud. Laupäeval käisime me mööda Portugali mägedes ja igal pool sõitmas ja kohti avastamas, kahju oli käia, sest teadsime, et kohe kohe jõuab kätte homne ja peame sellest kaunist riigist lahkuma.

Pühapäev algas meil sellega, et kell 5.30 tuli meile järgi Pedro kes siis transportis meid lennujaama, kui jõudsime lennujaama siis aitas meil kohvrid ilusti ära anda ja näitas meile suuna kätte kuhu liikuma peame ja nii jätsimegi hüvasti. Lennud läksid kõik sujuvalt ja lõpuks pühapäeva õhtul kell 17.47 olimegi juba Eesti lennujaamas ja ootasime kohvreid. Kuid kahjuks tuli välja, et Laura kohver oli katki kas siis visatud või kukkunud, kuid kõik muu oli korras. Saime kokku oma peredega ja kõik läksimegi juba oma teed.

Suured tänud teile, meile kaasaelamast ja ägedad olemast. 

Vaadake ka meie viimaseid pilte!

Malta 2021 (elektrikud) vol3. (nov. – dets.)

Esmaspäeval töö jatkus nagu tavaliselt paigaldasime samas PVC torude paigaldamisega ja tutvusime uute töölistega kes tulid koos meiega tööle.

            Teisipäeval töö jätkus nagu tavaliselt ning uued töölised näitasid väikeseid nippe kuidas tööd kiiremini valmis saada ja pärast töölt tulles nautisime 21 kraadist soojust rõdul kaarte mängides.

            Kolmapäeval töö jätkus samas vaimus ja pärast tööd kaisime kohalikke toidukohti proovimas.

            Neljapäeval pärast tööd käisime seltskondlikult jalutamas

            Reedel läks tööpäev tunduvalt kiiremini kui muidu, sest teadsime et nädalavahetus on kohe siin ning avastasime et laupäeval on hea ilm ja planeerisime randa minekut.

            Laupäeval ärkasime varakult, teades et päike paistab ja on ilus ilm, ning pakkisime asjad ja läksime bussiga Mellieha randa ning nautisime ilusat ilma.

Pühapäeval läksime poodi toiduvarusid täitma, ning valmistusime ette uueks töönädalaks.

Vaata ka pildigaleriid!

Itaalia 2021 (mööblirestauraatorid) vol4. (nov. – dets.)

Neljas nädal – Attraversiamo!

(13-19 november)

Esmaspäeva hommik algas meie jaoks eriliselt – rõdule oma hommikusele sirutusele minnes, nagu oleme nüüdseks teinud juba palju hommikuid, avanes vaade, mida me siiani ei olnud veel kordagi näinud – Etna oma täies hiilguses paistis meile üle mere koju kätte. Enne ega pärast ei ole meil õnnestunud Etnat kodurõdult näha, sest Sitsiilia kohal on alati pehmed pilvetombud oma suurimat aaret varjamas. Võisime vaid naerusuiselt tõdeda, et meid on “omaks võetud”, oleme ületanud piiri mille taga on peidus ehedad asjad – attraversiamo ☺ 

Töökojas jätkasime juba omavahel hästi viimistletud koostööga – kes puhastas, kes lakkis, kes pani tükid kokku. Valmisid Singeri õmblusmasin, öökapid, lüüra kast, mida hellitavalt Draculina kirstuks hakkasime nimetama. Alustasime uue suure vitriinkapiga.
Nädalalõppu ilmestas töö „päris“ objektil. Maurizio võttis meid kaasa neljakorruselisse villase, kus meie tööks oli mööbli kahjuritõrje. Selleks kandsime spetsiaalset õli baasil ainet mööbli pinnale ja mässisime need kilesse. Sinna need jäävad umbes kaheks nädalaks laagerduma, et tõrje oleks edukas. Kahjuks hakkab tunduma, et siinne mööbel on kõik veidi „mäda“ – toonesepad on oma töö teinud ja suurem osa puidu pinnast auguliseks näritud. Mõne eseme puhul jäi kahjuritõrje aga lootusetult hiljaks, puidust oli alles jäänud vaid õhuke kiht.

Nädalalõpul sõitsime taas Sitsiiliasse. Daisy ja Aleksei Cataniasse, Kristel ja Terje aga Siracusasse. Õhtul saime taas kokku, jäime Cataniasse ööseks ja saime ka teise päeva seda linna uudistada. Catania vaimustas meid oma kontrastidega. Uhked ehitised, mis on kaunistatud marmoriga, suurejoonelised skulptuurid ja purskkaevud vaheldumisi lagunenud hoonetega. Krohvi alt paistmas laavakivid, millest suur osa maju ehitatud. Peened restoranid, mille lauad asusid kõrvuti lehkava kalaturuga. Tänavasillutised, mis olid käsitsi laotud valgetest merekividest ja mustadest laavakivi tükkidest, sealsamas lagunev asfalt ja laavatolmused teed. Seekord jõudsime ka amfiteatrisse, kuigi covidi tõttu olid siseruumid suletud, saime osa selle iidsest ajaloost. Päikeseloojangu paiku randa jõudes, kadusid lõpuks ka pilved Etna eest ja saime osa uhkest vaatemängust. Siingi ei pääsenud me kontrastidest, sest rand ise oli kui apokalüpsise üle elanud. Kõikjal vedeles praht, merest liivale uhutud murdunud puud ja kuivale jäänud kalad. Okastraadiga ümbritsetud rannakohvikud olid lagunenud ja inimtühjad, nagu oleks need juba ammu maha jäetud. Rannal jalutasid kohalikud oma koertega, lisaks hullasid lainetes üksikud suplejad (ilmselgelt turistid). Seljaga ranna poole seistes oli loojanguvalguses meri aga kaunist ja nauditav.

Terje ja Kristeli Siracusa reis algas rongipileti ostmisega Messinast Siracusasse, kuid abivalmis piletimüüja selgitas meile, et ilmselt peame Catanias rongi bussi vastu vahetama, kuna halbade ilmastikuolude tõttu Cataniast edasi täna rongiga ei saa. Millised need halvad ilmastikuolud, mis rongiliiklust segada võisid, täpsemalt olid jäi meile arusaamatuks, sest õues ringi vaadates tundus ilm igati hea olevat. Igatahes väljusime Catanias rongist, jätsime Daisy ja Alekseiga kohtumiseni ning asusime rongijaamas ootava bussiga Siracusa poole teele. Bussisõit venis oodatust oluliselt pikemaks, kuna buss tegi peatuse peaaegu igas rongijaamas, kus Catania – Siracusa rong peatuma oleks pidanud, mis tähendas, et tiirutasime suure bussiga väikestel linnatänavatel omajagu. 

Lõpuks jõudsime Archimedese sünnilinna kohale. Esmalt väike kehakinnitus, kohalikus “kiirtoidukohas”, kus menüüs oli muuhulgas ka hobuseliha, mida me seekord siiski proovida ei tihanud… kuidagi liialt sõberloom, ja võiski asuda teele linnaavastusretkele.

Siracusa on 2700 aastat vana linn, mis oma rikka kreeka ajaloo-, kultuuri- ja arhitektuuripärandiga kuulub ka UNESCO maailmapärandi nimistusse. Linna kaitsepühak on Lucia, kes on meile teada peamiselt Rootsis tähistatava luutsinapäeva ehk Lucia mälestuspäeva kaudu. Meil õnnestus muuhulgas käia Apollo templi varemetel ning vast suurima elamuse pakkus tõeliselt suursuguse Duomo di Siracusa (toomkiriku) külastus, mis on rajatud antiikse templi sammaste ümber.

Ja oligi juba õhtu käes, veel üks hetk gelato nautimiseks ning tuli Catania poole taas bussiga teele asuda. Selle imelise linna avastamiseks tuleks kindlasti rohkem aega varuda, nägime küll palju kuid paljugi põnevat jäi seekord veel avastamata.

Siin elades on tekkinud ka meil (nagu itaallastel) oskus võtta elu vabamalt ja lihtsalt nautida. Üheks mooduseks on muidugi kohalik toit. Olgu selleks siis hommikused ohtra kreemiga täidetud croissant’id või lõunaks nii pasta kui pitsa söömine. Milleks valida, kui võib võtta mõlemad. Sest siin tundub see kõik lihtsalt nii loomulik. Attraversiamo!

Pilte näed SIIN!

Portugal 2021 (mööblirestauraatorid) vol3. (nov.-dets.)

Olá a todos! Tere kõigile!

Ja nagu naksti on kolmas nädal möödas! 

Praamijuhid enam ei streigi ja tööle minek-tulek on jälle tunduvalt lihtsam ja meeldivam! See nädal oli veel ilus ja päikseline, kuigi hommikud ja õhtud on päris karged siin. Nädal möödub ikka ulme kiirusega ja juba olemegi poole peal, 3 nädalat veel minna ja siis koju!

Akto stuudios jätkub tihe töögraafik. Sel nädalal viisid poisid paljud esemed stuudiost minema mis valmis saanud ja ruumi on veelgi rohkem. Eriti suurt rõõmu tunneb sellest boss Joao korrates ‘I can’t believe I can stand here!It has been a year since i stood here!OMG!’ Vot nii vähe on rõõmuks vaja! 

Nädala algul alustasime vitriinkapi puhastamise ja parandamisega. Spooniparandused ja panuste tegemine on igapäevane töö. Vitriinkapile saime proovida teha ‘french polish’ viimistlust. 

Lisaks sai nädala jooksul korrastatud esimese nädala toole, neid kokku kümme. 

Encaixe töökojas läks samuti suur töö kohe esmaspäeval lahti. Saame väga palju erinevaid asju teha. Siinne mööbel on hoopis midagi muud, mööblid mis meilt läbi käivad on ikka väga uhked ning muidugi materjalid on eksootilisemad kui meil Eestis. Oli palju mööblit mis vajasid puhastust, oleme vahatanud ning Consalo on näidanud meile kuidas näiteks nemad  šellakki kasutavad ning mis vahekorras lakki valmistatakse, igapäev õpime mõne uue triki mida edaspidi kasutada qning kuidas oma tööaega kasumlikult ja efektiivsemalt kasutada. 

Lisaks õppisime kuidas vana nahka taaselustada ning kuidas tööetapid selles olukorras käivad.

Sel nädalal tähistasime meie kalli Margiti sünnipäeva!Hommik algas meil sünnipäeva lauluga ja koogi söömisega!Milline ilus algus päevale! 

Mihkel käis nädalavahetusel mitmes rooftop baaris ja käis rulapoistega keskklinnas video esitlustel ning nautimas viimaseid kuivi päevi, sest lubatakse palju vihma järgmine nädal.

Nädalavahetuseks lendas Greta Madeirale, et üllatada oma ema kes seal puhkamas oli!

Reedel sai Encaixe Stuudio varem vabaks siis läks Margit avastama National Pantheoni. Pilet õpilasele kõigest 2 eurot.🙂 Võimas suur kirik. Õhtul ühines ka Kadri ja koos kolati läbi mitmed tänavad, kus varem ei oldud käinud, avastati kui teistsugune ja särav näeb Lissabon välja  siis kui tänavavalgustus ja reklaamtuled päikesevalgust asendavad.

Laupäeval läksid Kadri ja Margit Lissaboni Okeanaariumi, mis on  Euroopa üks suurimatest okeanaariumitest. See oli tõesti võimas – keskel üks 4-kordse maja kõrgune hiiglaslik akvaarium suuremate ja väiksemate maailmamere asukatega, mida ümbritsesid  2-l korrusel erinevad ekspositsioonid. Näha sai erinevaid ookeanikalu, linde, loomi.

Pühapäevaks oli meile korraldatud ekskursioon rohelusse. Hommikul pakkisid Margit, Mihkel ja Kadri oma asjad ja sõbralik Luis sõidutas neid ühes trobikonna slovakkidega Buddha Edenisse (Garden of Beace), mis oli üks võimas suur ja roheline rahu leidmise aed, mis kaunistatud Buddha kujude, lillede, palmide, tiikide ja erinevate skulptuuridega.

Reisi järgmine peatus Obidos on väidetavalt Portugali kõige maalilisem linn, kus 14.saj pärineva lossi müüride vahel seisavad kaunid valged lubjakivist majad. Tänavad ja poekesed olid nüüdseks saanud juba jõulumaigulised kaunistused ja noh, ega’s need pühad kaugel ju polegi. Kus aga lubati, sai ka linnamüürile ronitud ja vaade sealt ülevalt oli fantastiline.

Viimaseks peatuseks sai Cabo Carvoeiro – huvitava vormiga pangaserv, kus saime näha maalilist päikseloojangut. Lisaks proovisime ära ka kastanid, mida kohalik vanahärra oma tuleasemel röstis. Täitsa uus ja huvitav maitseelamus, mis pidavat meie autojuhi sõnul olema veelgi parem, kui kõrvale võtta valget veini… aga teeme seda järgmisel korral.😉

Tegemist on väga väga väga palju ja aega vähe!☺️

Järgmisel nädalal uued seiklused ja uued pildid! Nüüd aga boa noite! (head ööd!) ja nautige ilusaid pilte! ☺️

Itaalia 2021 (mööblirestauraatorid) vol3. (nov.-dets.)

Eestlane igas sadamas

Kolmas nädal (6-12 november)

Kolmas nädal (meie arvestuses algab see laupäevast) algas reisiga Sitsiiliasse. Varahommikul startisime ja hüppasime aina ühelt rongilt teisele, lisaks väike laevasõit ning nautisime mõnuga aknast paistvaid vaateid. Sitsiilia sadamalinnast Messinast Taorminasse sõites võisime vaid imestada, kui lähedale merele on rongitee rajatud. Paiguti sõitis rong merest lähemalt mööda, kui autod Tallinnas Pirita teel. Näis, nagu kihutaks me otse rannaliival. Juba Taormina ajaloolises raudteejaamas kohtusime me Hemingwayga, no täpsemalt küll nägime väga tema sarnast meest. Eestlastele armsaks saanud ütlus: “Igas sadamas leidub eestlane”, sai ka siin, Taorminas kinnitust aga sellest edaspidi. 

Taormina südames jäime me esmalt turistidele kohaselt peatänavale lõksu. Plaan oli jõuda tänava lõpus olevasse amfiteatrisse. Teekond venis aga planeeritust pikemaks – tõkked teel ehk nii palju oli uudistamist. Väikesed kirikud, rõdud, purskkaevud, põnevad poekesed, kõrvaltänavatele viivad trepid ja kangialused ning muidugi peaväljakult avanevad vaated alla merele, hoidsid meid kindlalt sel tänaval kinni. Amfiteatri juurde jõudsime alles siis, kui selle väravaid turistidele suleti. Nojah, kui nii siis nii.. Jalutasime muretult edasi, arutasime kus kohvi võiks juua, kui korraga hüüti meile selges eesti keeles: “Kohvi võite siin juua, astuge aga edasi!”. Kangestusime hetkeks, kuid kogusime end kohe ja astusime sisse. Noormees Karl Egert oli väga abivalmis ja sõbralik kui oma ema ja tema elukaaslase baaris “Sapori di Mare” meile head paremat pakkus. Lobisesime pikalt ja mõnuga eesti keeles elust Itaaliast ja Sitsiiliast ning õppimisest siin ja kodus.

Järgmisel hommikul sõitsime Etnale, taksojuht Cesarega (+39 333 16006317 helistage, kui vajadus tekib!), kes seletas sõbralikult, mis meid ees ootab, kõrgele ta meid sõidutab jms. Vaatasime põnevil pilkudega aknast välja. Iga kurviga aina kõrgemale ja kõrgemale tõustes, nägime esmalt vaid pilvi ja mäenõlvu katvaid sügiseselt värvikirevaid puusalusid, kuid siis paistis juba Etna tossav tipp pilvede tagant, kuniks paistis ta meile juba oma täies ilus. Ilmaga meil vedas, sest kõrgemal pool enam pilvi polnud ja Etnal turnides saime nautida juba suurepärast vaadet ümbruskonnale. Tõusuharjal oli jalgealune äärmiselt ebakindel. Pinnas, kuhu jalg vajus pehmelt sisse nagu liivarannas ei tekitanud just kõige turvalisemat tunnet ja ülesseminek oli küllaltki vaevaline. Kraatri tipus oli küll kindlam maapind ja mõni suurem kivi kuhu klammerduda, kuid see eest puhus siin tugev tuul ja järsul nõlval oli seista päris kõhe tunne. Hoia pigem kivist kinni, et tuul minema ei pühiks. Daisy arvates oli kõige hirmsam aga vaadata, kui inimesed üksteist pildistades sammu tagasi astusid, sest tundus – veel veidi ja üle serva see fotograaf vajub… Ronisime siiski mäestikus edasi ja tõusime teisegi kraatri otsa, et veelgi rohkem kogeda. Kuigi me jalge all oli must liiv või laavakivi puru, tundus kogu ümbrus uskumatult värviline, mustal taustal võimendus iga toon ja üksik värv. Eufooria ja hirm läbisegi, meeliülendav elamus kogu eluks, selline oli meie käik Etnale!

Õhtul saime veidi rahuneda ja kosutust, kui käisime ujumas Isola Bella rannas (no peale eestlaste oli vees vaid mõni üksik), vesi oli taaskord imeline, parajalt soe ning kes korra juba vees, ei saa kuidagi välja tuldud. Lasime end suurtel lainetel peksta ja nautisime soolast merevett ning imelist vaadet kõrgel kaljudel asuvale linnakesele.

Töönädal algas vanade tuttavate kapikestega. Panime puhtaks tehtud detailid tagasi kokku ja liimi alla. Peale kuivamist jätkasime viimistlusega. Saime ka uue ülesande – teha korda vana Singeri masina puust korpus. Siin oli veidi rohkem erineva iseloomuga tööprotsesse. Vana laki maha kraapimine, ühele jalale panuse tegemine, spooniparandused ja muidugi toonimine ja uuesti lakkimine. Õppisime tundma kohalikke puiduliike. Õmblusmasin oli tehtud pöögist ja kui sellele sobivat panustükki otsisime, tõi Mauritzio meile tutvumiseks näha ka oliivipuu lauatüki. Et seda mitte ühegi teise puiduliigiga segi ajada, nuusutasime selle kõigepealt üle. Milline kogemus! Ühel päeval toodi töökotta aga salapärane musta kirstu meenutav kastike. Omanik tegi nalja, et ärge kartke, see pole kirst või no kui siis vaid  Draculakese kirstukene. Sest, et on nii väike 🙂 Tegemist oli siiski vana lüürakohvriga, millelt me pidime vana värvi eemaldama ja sellele uue ja kaunima välimuse andma. Värvi maha võtmine osutus keerulisemaks kui oodatud. Maha kraapimisel tekkinud musta pilve kaitseks otsisime välja oma maskid, et vähegi puhtamat õhku hingata. Lisaks pidi kasutama lisaks eriti teravale kaabitsale ka korralikult jõudu, sest see värvikiht oli vägagi kangekaelne.

Aleksei sai võimaluse lisaks peitliga nikerdamisele töötada suuremate masinate peal ja saagis välja köögimööbli detaile. Kristel kleepis köögimööblile spooni masinaga.Kui masin aga katki läks ja oli tarvis teha spooniparandusi õmblusmasina jalale, siis kasutati algelisemat meetodit, mis vajas kahe naise rammu ja nutikust. Kristel ajas noa kuumaks, hoidis seda spooni peal ning Terje surus täie jõuga tulise noa vastu puidu pinda. 

Selliseks kujunes meie kolmas nädal Itaalias, juba etteruttavalt võib öelda, et neljas nädal tõotab tulla vähemalt sama põnev ja elamusterohke 🙂

Seniks aga nautige meie eelpool räägitud juttudest pildimaterjali.

Portugal 2021 vol. 4 (okt.-nov.)

Viies nädal

Nädal algas väikeses linnas nimega Alcochete. Selles linnas on meil olnud mitu objekti: suur korter, eramaja, ja nüüd mitu väikest korterit üksteise kõrval. Meie teha oli kolm kõrvuti asuvat korterit. Pidime mitteviimistletavad pinnad ära katma, seinad lihvima ja värvima. Kõik seinad tuli halliks värvida, tegime 2-3 kihti kõikidele seintele.

Nädala keskpaigas läksime objektidele laiali paarideks. Reno ja Kristiina töötasid Alcochetis edasi ja värvisid seinu. Kris ja Laura läksid tagasi Montijosse objektile uksi värvima. Nädala lõpus töötasime kõik samal objektil. Sellel objektil pidime lihvima kõik seinad üle, katma mitteviimistletavad pinnad ja värvima hakkama. Igaüks sai endale ühe toa, mida pidid valmis tegema.

Selle nädala neljapäeval kutsuti meid ülemuse poolt tähistama Saint Martini päeva. See on usklik püha, mille tähistamiseks süüakse asju nagu ‘’castanhas’’. Nimi võib kõlada tuttavalt, sest see mõnes mõttes on. Castanhas on ühe kastanipuu laadse puu kastanimunad. Neid mune korjatakse puult, grillitakse ühe spetsiifilise anuma sees koos soolaga ja süüakse. Süüakse ainult muna sisu, väliskihid tuleb ära koorida. Tollel päeval veetsime enamus õhtut töökaaslastega, lastes neile Eesti muusikat ja nendega lihtsalt seltskonnas olles.

Pühapäeval käisime Lissabonis ühe Kristiina tuttavaga. Sõitsime üle silla Montijost Lissaboni, käisime ostukeskuses lõunat söömas ja lihtsalt ringi kõndimas suveniire otsimas. Peale seda sõitsime ühte teise kohta Lissabonis, kuhugi jõe äärde, kus ühistranspordi jaam on. Sealt võtsime seltskonnaga boldi tõukerattad ja sõitsime Lissabonis ringi. Kuigi meil enamus aeg on väljas 20’C, on siin juba täielik jõulumeeleolu. Kaunistused igal pool, jõulumuusika käib, jõulukaup on kohal – täiesti jõulud! 

Kui suveniirid olid ostetud ja kõhud olid täis, hakkasime sõitma tagasi Montijosse. Tee Montijosse oli suhteliselt stressirohke – sõitsime kuskilt valesti, järsku olime valel sillal. Pidime sõitma Montijosse Setubali ja Seixali kaudu, täiesti teiselt poolt kui kust alguses tulime. Kõigel halval on aga oma positiivsed küljed: saime näha kuulsat kristuse kuju, nägime natuke Seixali, ja saime terve tee autoga väga kiiresti sõita.

Reis ongi peaaegu läbi, nüüd algab viimane nädal.

Varsti näeme, seniks nautige meie eelviimase nädala pildigaleriid.

Malta 2021 vol2. (nov.-dets.)

Esmaspäeval töö jätkus samamoodi kui eelmine nädal aga parklas tekkis voolukatkestus ning töö pidi paarikümneks minutiks seisma jääma.

            Teisipäeval tulid Taaniel ja Sten tööle parkimismajas ja hakkasid PVC torusid panema.

Õhtul avastasime linna nimega Sliema.

            Kolmapäev jätkus PVC torusid paigaldades.

            Neljapäeva hommikul tööle minnes üllatas meid paduvihm ja tööle jõudes olime üleni märjad. Töö jatkus samas hoos ning lõunal käisime söömas Avotacos. Tööpäeva lõpus otsustasime minna tagasi hotelli tööriietes ja kutsusime järgi Bolti.

            Reede töö kais samas hoos edasi. Töölt ära minnes võtsime bussijaamas päikest.

            Laupäeval käisime toidu varusid suurendamas ja tutvusime Malta ööeluga.

            Puhapäeval käisime uusi bussipileteid ostmas ja valmistusime uueks töönädalaks. Vaata ka pilte.