6. nädal
Jõudiski kätte meie viimane nädal Ungaris. Sellesse jäi suhteliselt vähe tööpäevi, kuid palju sai ringi käidud. Reedel läksid osa küll töö juurest läbi, kuid rohkem vaatasid lihtsalt tehtud töid üle. Natuke niisutasid ka savikrohvitud seinu. Teised läksid juba varakult Budapesti, sest otsustasime viimase nädalavahetuse seal veeta. Tahtsime näha kuidas näeb välja linn hilisōhtul ja ööpimeduses, sest siiani olime alati suht varakult Szentendresse tagasi läinud. Nädalavahetus mööduski Budapestis ringi vaadates. Kahjuks pidid kaks meist varem lahkuma ning lendasid juba laupäeval tagasi Eestisse. Koduigatsus oli liiga suur ja toimetused Eestis ei kannatanud enam oodata.
Pühapäev ja esmaspäev olid pühad ja seega ei olnud meil ka esmaspäeval tööpäeva. Enamus kohti oli suletud, pealinnas avatud vaid mõned kohvikud ja 24h poekesed. Samas toimusid muuseumi alal pidustused. Olid rahvuslikud tantsu ja laulunumbrid, pakuti kohalikku sööki ja jooki. Seega tegevust oli ja igaüks tegi oma lisa vaba päevaga, mis soovis.
Teisipäeval oli meie viimane korralik tööpäev. Jätkasime tööd oma savimajakeste juures. Olime jõudnud lõpuks nii kaugele, et saime hakata lubivärvima. Hommikul tööle jōudes, segas Arpad meile juba lubivärvi. Peagi toodi ka harjad millega saime hakata värvima. Juba peale esimest värvikihti nägid majad palju paremad välja. Jōudsime värvida kaks korda ja jäime tulemusega päris rahule. Natuke kahju oli, et me ei jōudnud valmis majade tagumisi külgi. Mōlema maja taga oli väike kraavike ning kallak, seetōttu väga ebamugav tööd teha ja nii ta kuidagi poolikuks jäigi. Õhtul tōi Arpad meile kaalu ning alustasime juba kohvrite pakkimist. Asju mida kaasa sooviks vōtta oli palju aga kahjuks kohvri kaal piiratud. Nii me ōhtu läbi pakkisime ja kaalusime ning mõtlesime, kas ja mida veel kaasa saab vōtta.
Viimase päeva hommikul oli Arpad meile organiseerinud guljašš-supi tegemise. Tegime kõik koos savimajakese köögis suppi. Lisaks tegi muuseumiproua meile kartulipannkooke. Kōik sai keedetud ja küpsetatud päris ehtsal talumaja pliidill. Supp tuli ülimaitsev ning nautisime seda ōues pika laua taga.
Peagi jätsime Arpadi ja muuseumiga hüvasti. Väikese kurbusega hinges liikusime edasi kesklinna poole, et teha seal viimane tiir, kulutada ära sularaha ja osta natuke meeneid kodustele. Ōhtu möödus järjekordselt pakkides ja asju ümber tōstes. Tundus, et midagi ei mahu ära ja nii raskete kohvritega meid küll lennule ei lasta. Ei saanudki aru, kui juba oli hommik käes ja aeg liikuma hakata. Ōnneks oli majaproua nōus meid lennujaama viima – kella viiest alustasime tagasiteed Eestisse.
