Nicotera vol3. mööblirestauraatorid (september-oktoober 2022)

Andiamo, ragazze!

Nicotera kolmas nädal

Uus nädal algas töiselt: Marie ja Irina tegid restaureeritud ustele viimast vahelihvi ja pisiparandusi, Auri ja Ann tegelesid klapptoolidega. Esmaspäeva uimasusest sündis hulga väikesi äpardusi, mis ajasid lõpuks isegi Maurizio muigama. Igatahes oli päeva lõpuks hea end ohtlikest masinatest eemale hoida ja Sitsiilia reisi plaane teha.

Teisipäeval aga otsustasime oma Sitsiilia reisi oktoobrisse lükata, kuna selgus, et Maurizio siis põhja-Itaaliasse tööle sõidab ja meil oleks tark hoida igat päeva temaga. Salvatore kinnitas, et saame uue juhendaja käe all teha tööd edasi, aga soovi korral ka vaba aega reisimiseks. Aga seni püüame pooleliolevaid töid lõpetada: käisime Marie ja Irinaga objektil ehk puhastasime ja peitsisime nende uste piitasid, mis töökojas juba valmis. Ann ja Kärolin toimetasid töökojas klapptoolide ja Marizio ehitatud köögimööbliga ning said proovida lakipihustit.

Pärast tööd tellisime kohalikust pizzeriast esimest korda pitsat ja imestasime, miks varem seda söönud pole. Hakkasime vaikselt planeerima õhtusööki, mida Mauriziole ja Salvatorele tänutäheks valmistada.

Kolmapäeval viisime esimese paari uksi objektile tagasi, reedel teise paari. Aga töökojas tekkis tööd juurde, sest üks uhke kapp, mille Maurizio just kuu alguses valmis sai, saadeti tagasi, sest klient otsustas värvi osas ümber. Seega pühendus kogu grupp eelmise viimistluse eemaldamisele kuni Maurizio ise köögimööbli tellimust lõpetas. Neljapäeval-reedel said teised hakata aknaluukide puhastamisega tegelema ja Auri alustas tööd ühe väikese kapiga. Reede pärastlõunal sõitsid Marie ja Irina rongiga Tropeasse ujuma, laupäeval tegid teised sedasama kuni eilsed ujujad Reggio di Calabriat avastasid. Ja pühapäeval kokkasid kõik vaheldumisi, et Mauriziole ja Salvatorele midagi maitsvat pakkuda. Õhtusöök oli meeleolukas — söödi end oimetuks, mängiti kitarri ja lauldi vaheldumisi eesti, itaalia ja rahvusvahelisi laule.

Järgmisel nädalal püüame kõigi töödega lõpule jõuda, et Maurizio saaks rahulikult uuele tööle minna ja meie saaks oma uue juhendajaga tutvuda.

PILDID

Nicotera vol2. mööblirestauraatorid (september-oktoober 2022)

La dolce vita!

Nicotera teine nädal

Teine nädal algas asjalikult: Maurizio juhendamisel peitsisime uksi, tegime pisiparandusi ja vahelihvi. Nicotera elu kohta avastasime, et pühapäeva pärastlõunast kuni esmaspäevani on enamus poode kinni, aga õnneks oli kodus üht-teist, sest ega Itaalias söömata-joomata jää. Samuti avastasime, et kuigi itaallased hilisõhtutel pikalt linnapeal liiguvad ja kodudes sõprade seltsis veedavad, leiavad mõned sellegipoolest energiat, et kella 6 paiku hommikul tänavate haruldasi murulappe trimmerdada. Aga vähemalt saab selletõttu varem voodist välja ja kohvi kõrvale arutada, kuhu võiks järgmistel nädalavahetustel ümbruskonnas reisida.

Teisipäeval võttis Maurizio Auri kaasa ja sõitis kuhugi kahtlasse kohta linnas ning nad ilmusid töökotta tagasi koos kahe uue uksega, mis on eelmistega identsed — ka identselt kulunud seisus. Pärast esimest üllatust ja pettumust hakati nendega kohe tööle, sest esimene paar olid juba lõppviimistluse staadiumis. Kuni teised uusi uksi puhtaks kraapisid, tegi Auri esimestel ustel vahelihvi ja imepisikese pintsliga viimaseid parandusi enne lakkimist. Neljapäeval toimetasime töötoas edasi, õhtul läksid Marie ja Irina Salvatorega randa, teised olid kodused, lugesid ja jalutasid ümbruskonnas. Reedeks olid kõik töönädalast veidi väsinud. Maurizio andis meile uued toolid mida ta ei lubanud meil lahti võtta. Tahtis et me need ära peseks ja puudu olevad jupid teeks. Pärast andis Maurizio meile pärastlõuna vabaks, sest õhtuks oli meid tema koju õhtusöögile kutsutud. Puhkasime, Auri tõi omale raamatukogust mõned uued raamatud, lõime end natuke üles, võtsime Eestist toodud kingitused kaasa ja läksime esimesele tõelisele Itaalia õhtusöögile. Maurizio kodu on imearmas, enamus tema enda kätega tehtud, täis mälestusi ja südamlikke meeneid, sealhulgas eelmiste tudengite restaureeritud mööbel. Perenaine oli valmistanud hulga suurepäraseid kohalikke toite ning Maurizio pakkus omatehtud veini. Sõime end oimetuks ja jalutasime koju.

Laupäev möödus puhates, osalt juba seetõttu, et oodata oli äikesevihma ja tuult. Tõstsime kõik taimed rõdule, et need vett saaksid ning tantsisime soojas hoovihmas. Auri tegi imemaitsvaid pitsasi, ülejäänud olid moraalseks toeks. Pühapäeval oli kuumus ja päike tagasi, käisime hommikul turul ja päevitasime rõdul kuni Salvatore kutsus meid kõiki koos oma sõpradega Scillasse — väike rannalinn 45 minuti kaugusel. See oli imetore reis, saime lainetes hullata ja vanas käänulises linnakeses ringi uidata, pärast tulime koju ja Salvatore ja tema sõber Carmelo valmistasid meile risottot.

Tunne on, et oleme oma itaalia kodus kohanenud, palju söönud ja tutvunud, nii kohalike kui teineteisega, teinud tööd ja võitnud meistri usalduse, ning valmis uueks nädalaks.

PILDID

Nicotera vol1. mööblirestauraatorid (september-oktoober 2022)

Mamma mia!

Nicotera esimene nädal

Kui Ann, Auri, Irina, Kärolin ja Marie öösel oma itaalia koju jõudsid, ei osanud nad veel aimatagi, mis neid ees ootab. Kärmesti valiti omale voodi, pakiti vajalikumad asjad lahti ja jäädi magama. Hommikul suures ja hubases korteris ringi uidates sattusid kõik järgemööda terrassile ja avastasid imelise vaate üle linna merele. Ennelõunal saabus Salvatore, võttis naised sappa ja viis kõigepealt raamatukokku ja siis kohe siinse juhendaja Maurizio töökotta. Meister ja tema naine pakkusid kohvi, tutvustasid töötuba ja näitasid, kust maiustamiseks viinamarju noppida. Seejärel viis Salvatore uustulnukad linna, et olulisemaid kohti tutvustada ja rannatee kätte juhatada. Ringkäigu tempo, lakkamatu mäest üles-alla ronimine ja rabav kuumus väsitas seltskonna kiiresti ära, nii et kui lõpuks koju tagasi jõuti, oli jahe dušš väga populaarne. Seejärel tehti süüa ja toibuti terrassil. Esimese päeva tähtsaim õppetund: keskpäevane paus on oluline, sest siinse kuumaga ei ole mõistlik õues olla.

Kolmapäeval oli esimene tööpäev ning Maurizio andis meile puhastada ja parandada kaks suurt välisust. Kuigi kamba peale on itaalia keele oskus alla keskmise ja meistri inglise keel umbes samasugune, saab kõik vajalik käte, jalgade ja ette näitamisega selgeks ning juba mõne päevaga toimetas seltskond iseseisvalt ja koduselt. Keskpäeval käisime kodus söömas ja puhkamas ning pärastlõunal müttasime töökojas edasi. Maurizio juhendamisel õppisime kasutama ka erinevaid masinaid, millest mõnda pole kooliski näinud. Päeva lõpus pidi Maurizio naaberlinna tööle minema ja koju minnes panime töökoja ise kinni. Sellised siinsed inimesed ongi: sõbralikud ja usaldavad.

Liiklus on Nicoteras paras kaos, aga üllatavalt turvaline. Enamus sõidavad pisikeste autode või rolleritega, jalgrattaid on väga vähe, sest siinses treppidest tulvil mägilinnas pole see sõiduvahend just mõttekas. Aga autoteedel liiguvad kõik — autod, rollerid, inimesed, koerad — nii nagu vaja, antakse teineteisele teed ja kerge signaali törtsutamisega tõmmatakse ka ringivahtivate välismaalaste tähelepanu. Tänavatel ja aedades kasvavad sidrunid, laimid, viinamarjad ja suured naljakad kaktused, hulkuvaid kasse on palju, koeri vähe, aga viimased on ülisõbralikud.

Õhtul tegid Marie, Irina ja Auri ristiretke all-linna, et ujuma minna. Mis algselt pidi olema mõnekümne minutine jalutuskäik, oli lõpuks tund aega pimedas mäest alla vantsimine, enda soolasesse vette kastmine ning teine tund mäest üles ronimine. Koju jõudes olime märjad kui kaltsud, aga uhked oma saavutuse üle. Mis puust aga kohalikud vanainimesed on küll tehtud, et nad nii järskudel tänavatel liikuda suudavad…?!

Neljapäeval hakkas töö ustega vaikselt viimistluse poole jõudma, nii et tegime ettevalmistusi lugematute liistude tagasi monteerimiseks. Reedel saidki uksed kokku pandud ja viimased pisiparandused tehtud, nii et esmaspäeval saaks viimistlema hakata. Nädala lõpetuseks pesime läbihigistatud riideid, jõime veini ja mängisime kaarte. Ann ja Kärolin kohtusid kohalikega, kes tutvustasid kohalikke kohti ja kiiremat rannateed.

Nädalavahetus möödus rahulikult, nautisime ilma ja puhkasime välja. Marie ja Irina käisid jooksmas ja rannas, Auri käis mäe otsas surnuaeda ja kirikut vaatamas, teised olid kodused ja puhkasid. Pühapäeval viis Salvatore osa rahvast Tropea linna. Nad nautisid linna ja olid rahul. Auri sai kokku oma sõbraga ja käis ka Tropeas ja väikeses talus söömas.

Pühapäeva pärastlõunal tuli ebaharilikult pilvisest ja tumedast taevast isegi veidi vihma mis mõjus värskendavalt. Kokkuvõttes oli esimene nädal pigem rahulik ning valmistume järgmiseks pikaks töönädalaks.

PILDID!