Nicotera praktika, 1 nädal
Alustasime oma reisi Tallinnast 16.03 hommikul. Kuni Roomani sujus reis väga hästi. Roomas oli meil ümber istumine, et sõita Lamezia Terme`sse. Kohe alguses pidime ka oma käsipagasi loovutama, sest lennukis polnud kohvrite jaoks enam ruumi. Istusime lennukis pool tundi ja tiirutasime kohalikul lennuväljal ringi. Selgus, et selle lennukiga me ikkagi ei saa startida, sest lennukil on tehnilised probleemid. Ootasime lennukis seni, kuni buss meile järgi tuli ja terminali tagasi viis. Ootasime lennujaamas täielikus teadmatuses tund aega, siis saime uue lennuki ja meie seiklus läks edasi. Istusime lennukis, kui lennukil alles kütusepaaki täideti. 15 minutit hiljem tõusime õhku. Lennuki mootorid tegid imelikku vilisevat müra. Mõtlesime, et küllap nii peabki olema. Need olid aga meie elu kõige hullemad 50 minutit. Lennuk oli pidevalt turbulentsis ja laperdas õhus. Järsku hakkas lennuk ootamatult kaotama kõrgust. Kapten rääkis pika itaaliakeelse jutu, seejärel lühikese inglise keelse, kus öeldi, et kui midagi peaks juhtuma, siis juhised leiate ees oleva istme sahtlist. Selgus, et lennukil on probleeme õhus püsimisega ja, et me valmistuksime kõige hullemaks. Lennuki salongis süttisid väljapääsude tuled, stjuuard sööstis kohkunud näoga lennuki ühest otsast teise. Lennuk kaotas uuesti kõrgust. Suutsime ainult mõelda sellest, kui palju meil tegemata jääb ja keda me enam ei näe, kui peaks kõige hullem juhtuma. Siiski suutis lennuk suure prantsatusega lennurajale maanduda ja jõudsime õnnelikult kuid värisevate kätega Lamezia Termes`sse. Lennukist väljudes selguski, et lennuki vasakul mootoril oli midagi tõsist viga, sest lennujaama hooldusmeeskond tormas kohe mootori tiivikuid peatama ja remontima (liikluskoonustega).
Meile oli lennujaama vastu tuldud, vaene mees oli meid 3 tundi oodanud. Kella 23 ajal maanduma pidanud lennuk jõudis sihtkohta ju alles kell 2 öösel. Nicoterasse jõudsime kusagil 03-03.30 paiku öösel ja seadsime ennast sisse. Laupäeva õhtul tuli meile külla Francesca ja Ferdinando. Nad rääkisid meile meie praktikast ja näitasid kus asub Erasmuse kontor ja Maurizio töökoda.
Nädalavahetusel saime ennast ilusti sisse elada. Pühapäeval külastasime turgu ja saime osta maailma parimaid ja maitsvamaid apelsine ja oliive. Nicotera vanalinn ja vaated on lihtsalt lummavad. Inimesed sõbralikud ja äärmiselt külalislahked. Välja minnes pakutakse kohe rohkelt tasuta süüa. Ilmad on väga muutlikud. Ükshetk päike paistab ja paar minutit hiljem juba sajab vihma.
Esmaspäeval oli siin isadepäev ja meil oli vaba päev. Linnas olid terve päeva erinevad pidustused. Orkester marssis ringi ja õhtul toimus vanalinnas kiriku esisel platsil kontsert kus esines Ciccio Nucera. Sõime kohalikku tänavatoitu ja nautisime kontserti. Teisipäeva hommikul läksime praktikale Maurizio töökotta, mis oli meie korterist kusagil 8 minutit jalutada läbi kesklinna. Maurizio andis meile kohe terve hunniku asju teha. Lihvisime ja peitsisime kapi uksi ja selle raamistust. Monteerisime lahti suure kapiukse. Kapiuksel oli suur auk sees, tegime selle jaoks uue parandusdetaili. Kuna Mauriziol täpselt identset paranduspuitu ei olnud, siis liimisime ja spoonisime parandusplaadi ja peitsisime õiget tooni. Õppisime kuidas pihustiga kapiuksi lakiti ja saime kõvasti vahelihvimisi teha. Kolmapäeval saime eriti mahuka töö. Meile toodi korda tegemiseks suured rõdu aknakatted. Pidime kaaplehtedega eemaldama vana viimistluse ja tegema ohtralt parandustöid. Puit oli kohati väga kehvas seisus. Neljapäeval jätkasime kaaplehtedega rõduustel viimistluse eemaldamist ja tegime veel puiduparandusi. Kuna töö oli üsna mahukas ja vana viimistlus üsna visa maha tulema, siis kulus terve pikk tööpäev ainult sellele. Reedel võtsime ette kolmanda rõduukse. See oli eriti kehvas seisus. Ukse siseküljel oli vineer ja see oli vaja eemaldada. Vineeri alt tuli välja mullakiht ja üks päris pirakas kohalik ussike. Kaapisime terve pika tööpäeva ukselt maha vana viimistlust ja päris paksu liimikihti. Õppisime väiksemaid pragusid täitma puidupahtliga ja suuremaid auke täitsime kiirkõvastuva pahtliga. Töömeetodid on siin ikka päris erinevad võrreldes meile koolis õpetatuga.
Nädalavahetusel sõitsime kohalikku linna nimega Rosarno. Tutvusime linnaga ja käisime poodides. Rosarno oli üsna räpane linn ja seal oli palju pagulasi. Linna jõudes, rongijaamas meid kohe hoiatati, et oma asjadel tuleb silma peal hoida. Rosarno oli väga kõle ja prügi täis linn. Kõik kohalikud ütlevad, et tegemist on ikka väga jubeda linnaga. Rosarnoga võrreldes on meil tohutult vedanud, et elame nii armsas linnas, Nicoteras. Ootame juba uut praktikanädalat.
TALLINNA EHITUSKOOLI ERASMUS+ ÕPIRÄNNETE KAJASTUSED 