Esmaspäeva hommik algas taas busside probleemidega. Need kas hilinevad või ei tule üldse. Plaan B oli, et sõidame ringiga Lissaboni üle Vasco da Gama silla. Jäime küll kõik praktikale pisut hiljaks, kuid tänu sellele nägime lahesopis mõõna perioodil toituvaid flamingosid.
Teisipäeval jäi Enxaice’i juhendaja Goncalo haigeks ning praktikantidele anti ülejäänud päev vabaks. Keete ja Sven otsustasid külastada Azulejo muuseumit. Angelikal aga oli puitmööblist vaheldust tarvis ning ta läks Akto töökojast otse pehmet mööblit valmistama ja taastama.
Kolmapäeval oli kõigil töine ning pärast praktikat väga palju seigelda ei jõudnudki, sama ka neljapäeval. Markenil küll oli võimas elamus jalgpalli staadionil, kus käis matšile kaasa elamas.
Reede hommikul vedas meid seekord praamiliiklus alt. Graafik oli tavapärasest hõredam, kuid vähemalt jagati sadamas selle kohta infot. Portugalis kestab transporditöölistel streik 1. mai lõpuni, seega sellisteks olukordadeks tuleb siin valmis olla. Reede oli ka esimene tõsiselt vihmane ilm Lissabonis, et isegi kohalikud imestasid.
Laupäeval võtsime ette seikluse Cristo Rei massiivse monumendi juurde. Teekond mäe tippu kulges läbi metsiku raja ning kuum ilm ja järsud tõusud panid tervise korralikult proovile. Monumendi juures õnnestus meil ka üles vaateplatvormile minna, kust avanes ilus 360-kraadine vaade ümbruskonnale. Edasi sõitsime bussiga ookeani äärde, Costa da Caparica linna. Jalutasime pikalt rannapromenaadil ja vaatasime surfareid lainetel kihutamas. Kuuma ilma kosutuseks jahutasime oma varbaid mahedas ookeanivees. Einestasime ja puhkasime ülimalt mõnusas, lausa paradiislikus söögikohas, mis asus liivarannal.
Nädalavahetusest teisipäevani oli kõigil, väljaarvatud Angelikal, praktikast vabad päevad, sest teisipäeval on Portugalis iseseisvuspäev. Seega otsustasime võimalust ära kasutada ja külastada paljukiidetud Porto linna. Pühapäeva hommikul alustasime üle 3 tunni kestvat rongisõitu. Porto ilm oli palju kargem ning vihmasem, kuid see ei takistanud meil linna avastamast. Proovisime ära kurikuulsa Porto toidu francesinha, mis on kastmega üle valatud liharikas võileib. Pärast pikemat jalutust linnas ning jõe ääres, et rasket toitu seedida, veetsime öö hotellis. Esmaspäeval oli esimeseks plaaniks köisraudteega ehk funicular’iga sõitma minna. Et sinna jõuda, kõndisime tõusude ja laskumiste vaheldudes suure Luis I sillani ning sellest ka üle. Kindlasti üks kõrgemaid sildu, mida ületanud oleme. Pärast köiesõitu leidsime jõe äärest hea restorani, kus kohalikke kalaroogasid sõime. Enne Lissaboni rongiga naasmist võtsime Portost veel viimast ühest jõevaatega pargikesest.








