Viiendal nädalal on Szentendresse jõudnud ka suvi. Ilmad on olnud ilusad ja soojad, lõpuks saab Eestist kaasa pakitud kleidid ja muud õhemad riided kasutusse võtta. Tööpäevad on möödunud jätkates juba varem alustatud töid – kivimüüri ladumine, sokli krohvimine jne. Üheks uueks huvitavamaks tööks saime parandada Skanzeni peasissepääsu juures lagunenud tänavasillutust, paigaldades lahti tulnud kive oma kohale tagasi. Anti alustas viljakirstu panustele graveeringute tegemist. See on rahulik nokitsemise töö, mille kõrvale on mõnus töökaaslaste toodud kohalikke maasikaid mekkida.
Nädalavahetusel võtsid tüdrukud ette reisi hoopis teise riiki – Slovakkiasse, kuid linna, mis oli 16. – 18. sajandil Ungari kuningriigi pealinn – Bratislava. Väike hommikune seiklus Budapesti, et sealt bussi peale saada ning mõnede tundide pärast jõudsimegi kohale. Bratislava oli kõigile üle ootuste armas ning ilus linnake, kus tänavatel käis melu ning õhtul trall ja pillerkaar. Lisaks vanalinnale külastasime ka Bratislava lossi ning Slovakkia rahvusgaleriid. Ja nagu ikka seikles Anti samal ajal Budapestis…
Kuna esmaspäev oli Ungaris tähtis püha (nelipühade esmaspäev), saime töölt päeva vabaks. See päev möödus kõigil erinevas rütmis…kes puhkas kodus, kes läks matkama kohalikku rahvusparki. Kuna Skanzeni muuseum oli külastajatele püha puhul avatud (tavaliselt on muuseum esmaspäeviti külastajatele suletud), siis käis Kristel külastajana tutvumas muuseumis toimuvaga. Rahvast oli väga palju – tantsiti ja lauldi Ungari rahvariietes, tehti käsitööd (tikandeid), keedeti suures pajas guljašši ning müüdi kohalikku käsitööd, küpsetisi ja maiustusi.
Lisaks nädalavahetuse seiklustele organiseerisid ka meie Skanzeni kolleegid meile pisikese väljasõidu lähedal asuvasse Viségradi linnakesse. Jalutasime linnakeses veidi ringi, meile tutvustati ajalugu ning lõpetuseks kohvikus hea ja parema kõrvale rääkisime ka meie oma kogemusest ja andsime neile tagasisidet siin veedetud aja kohta. Kui teised otsustasid tagasi Szentendresse suunduda, siis Eelika, Helen ja Ingrit soovisid veel ka mäe otsa Viségradi kindlust minna külastama. Kõrgelt mäe otsast, vanade varemete vahelt avanes imeline vaade Doonaule ning ümbritsevatele külakestele ning loodusele.
Algamas on meie viimane nädal Ungaris, kohtume juba varsti taas kodus!
Märkamatult on kätte jõudnud meie praktika neljas nädal. Nädalad Skanzenis on möödunud tegusalt ja nii ka seekord. Kuna nädala esimene pool oli väga vihmane, siis alustasime vahelduseks tööd uuel objektil, kus saime töötada siseruumides. Parandasime põletamata savitellistest valmistatud korstnajalga (pööningul), kuhu oli katusest läbi sadanud vihmavee tõttu auk sisse uuristunud (lausa tuppa välja). Béla usaldas meid sellele objektile esimest korda ka üksi töötama, oli päris uhke tunne, et oleme viimaks tema usalduse ära teeninud.🙂 Lisaks saime samal objektil krohvida siseruumides savikrohvitud seintes olevaid pragusid ning seda toimetamist jätkub meil antud objektil loodetavasti veel mõneks ajaks. Kuna nädala lõpu poole olid ilmad juba ilusamad, siis ladusime ka müüri, oma esimesel Skanzeni objektil.
Anti on viljakirstu restaureerimise lainel. Kõik puidupanused on nüüdseks tehtud ning parajaks lihvitud. On aeg asuda nikerduste voolimise juurde. Jõudu! 🙂
Mõnikord kui jõuame veidi varem tööle, siis teeme enne objektile minemist aega parajaks töökoja juures elava koer Samuga suheldes. Samu on ilus musta läikiva karvaga koer, kes elab ja valvab Skanzeni restaureerimistöökodade juures. Töötajad hoolitsevad tema eest ning käivad temaga jalutamas. Oleme Samuga sõbraks saanud ning Eelika tõi talle ühel hommikul ka uue sini-must-valge mänguasja, et talle eestlased ikka meelde jääksid.
Kui viimases blogis sai kirjutatud, et oleme Skanzeni pagarikoja regulaarsed külastajad, siis ilmselt on see info jõudnud ka Bélani, sest ühel vihmasel tööpäeval üllatas ta meid “ploomi sussidega” (szilvás papucs), mis on ühed (ühe) meie lemmik saiakesed kohalikust pagarikojast. Oli väga soojendav ja armas üllatus. 🙂
Kui tööpäevad on olnud parajalt toimekad, siis nädalalõpp oli seekord kohe väga sündmusterohke – sai käidud, nähtud ja tehtud palju.
Ingrit, Anti ja Kristel võtsid reedel peale tööd ette reisi Veszprémi linna, mis asub umbes 15 km Balatoni järvest põhja pool, on üks vanimaid asulaid Ungaris ning on ühtlasi ka Tartu sõpruslinn. Tutvusime Veszprémi ilusa vanalinnaga, jalutasime äärelinnas (mis meenutas väga meie Mustamäed) ning nautisime head sööki. Linnas toimub väga palju kultuuriüritusi, millest andsid tunnistust ka nt erinevad kontserdiplakatid, mida võis pea igal pool kohata. Esinejaid oli seinast-seina, ka palju tuntud nimesid (nt Paul Kalkbrenner, Franz Ferdinand, Joss Stone, jne). Peale linnakesega tutvumist asuti taas kodu poole teele. Budapesti jõudes läks Anti oma teed. Kuid erinevatel asjaoludel õnnestus Ingritil ja Kristelil (Google abiga) viimasest Szentendre rongist maha jääda, mis siis ikka, tuli tulla esimesega. Saigi tutvuda ka öise Budapestiga. Koju jõuti kui päike juba Doonau kohal sillerdas ning kauplejad oma saadustega kohaliku turuplatsi poole vurasid. 🙂
Ingrit ja Helen külastasid nädalavahetusel ka Budapesti Széchenyi spaad. Rahvast oli palju, kuid kuna spaa on suur, ei olnud hullu (ainult saunad olid jahedad, sest inimesed avasid kogu aeg saunaust, et vaadata, kas on ruumi). Széchenyi spaas on palju väiksemaid termaalveebasseine siseruumides. Meie lemmikud olid 40 ja 20 kraadised basseinid, kus vaheldumisi käisime, et kehale kerge šokk tekitada.🙂 Eriti pakkus nalja inimeste reaktsioon, kui nad esimest korda 20 kraadist vett katsusid, üks naine isegi röögatas! Sai külastatud ka imelist vegan restorani Vegan GaSzéchenyirden, kus olid imemaitsvad toidud ning Helen sai vegan kuuma šokolaadi uhkete kaunistustega.
Vahepeal oli Eelika Budapesti jõudnud ning Helen pidi talle toa võtmed üle andma. Otsustati metroojaamas kokku saada. Kuna metroo ukse juures ühtegi töötajat ei olnud, läksid Helen ja Ingrit sisse, et Eelika üles leida. Võtmed üle antud ja Eelika metroorongiga teele saadetud, asusid Helen ja Ingrit metroost lahkuma, kuid eskalaatorite tipus ootas neid kamp tõsiste nägudega onusid, kes metroopiletit näha küsisid… Aga kuna Ingrit ja Helen metrood ei kasutanud ning kõndisid sellest lihtsalt läbi, ei olnud neil õiget asja ette näidata ning jutt võtmetest ja sõbrannast neid üldse ei huvitanud. Mis siis ikka, sai trahv ära makstud ning torisedes oma teed mindud. Nüüdseks on üle poole meist Budapesti ühistranspordis trahvi maksnud, ehk siis kutsume seda omavahel hellitavalt Budapesti maksuks. 🙂 Veel üks tähtis moment: see oli Heleni esimene trahv üldse!
Ingrit võttis pühapäeval ette Spartacuse matkaraja, mis asub Szentendrest 10 km kaugusel. Rada sai alguse Pilisszentlaszlo linnast, kulges mööda kunagist jahirada ning jõudis lõpuks Visegrád linnakesse. Terve rada pakkus mõõdukaid väljakutseid ja kauneid vaateid. Jõudnud raja lõppu oli Ingritil veel hoog sees ning võttis vastu otsuse külastada ka Visegrádi tsitadelli, mis asub ühe mäe tipus. Tuli välja, et see oli kogu reisi kõige raskem osa, sest tee kulges mööda maanteed pidevas tõusus ja päikese lõõmas. Aga pingutus oli seda väärt, sest varemetelt avanes 360-kraadine vaade ümbritsevatele linnakestele, mägedele ja Doonau jõele. Päeva lõpus sai valusaid liigeseid ja lihaseid leotada kohalikus välibasseinis ja termides.
Helen ja Kristel käisid pühapäeva pärastlõunal Budapestis kunstimuuseumis – Museum of Fine Arts (Szépművészeti Múzeum). Tegemist oli väga ilusa ja mahuka hoonega, kus mitmed erinevad näitused ja maalikunstikogud ning uudistamist oleks seal jätkunud terveks päevaks. Kuid kahjuks suleti muuseum juba kella kuuest ning pool kuus enam uutesse saalidesse sisse ei lastud. Seega jäid nii mõnedki soovitud teosed seekord nägemata aga ehk järgmisel korral… Keha sai kinnitatud Tökmag Vegan Street Food restoranis – väga head vegan burgerid, tasub läbi astuda kui Budapesti sattub ja on huvi vegantoidu vastu.
Ja nagu ikka veetis Anti enamuse nädalalõpust Budapesti rohelusega tutvudes, kuid siiski jõudis ta võtta osa ka Skanzeni restaureerimiskoja töökaaslaste väikesest istumisest Szentendre kohalikus hipsteri baaris ning mekkida kuulsat pálinka´t 🙂
Ilmad on viimastel päevadel olnud kuumad, kuid vahelduvate vihmahoogudega, nii et igaühele midagi sobivat.
Meie kolmas nädal Szentendres on möödunud vihmaselt. Oleme teinud tööd ühe vundamendi kallal, valanud betooni ja ladunud telliseid. Neljapäeval käisime abiks Pali’l, kellel aitasime pinke ja laudu ühest kohast teise viia. Laupäeval oli muuseumis suur 8000 inimesega üritus ning terve tiim valmistus selleks. See oli tore päev, kuna nägime palju meie jaoks uusi kohti ning tutvusime uute inimestega. Samuti pakuti meile jääkülma piparmündisiirupi jooki, siirup on valmistatud muuseumis kohapeal.
Anti nokitseb vaikselt viljakirstu kallal. Töö on väljakutseterohke ning et valikutes mitte eksida, toodi Antile lausa spetsiaalne raamat Ungari viljakirstudest. Nüüd on terve meeskond koos ning arutletakse, milline selle konkreetse viljakirstu kaane esiserv (mis on kahjustatud ja vajab taastamist) peaks täpselt olema, kuna see on piirkonniti erinev. Otsust veel ei ole aga lõppsõna jääb Ágnesele, kes on selles valdkonnas kõige kogenum.
Vahepeal käisime kõik viiekesi (s.t ka Anti, kes töötab tavaliselt meist eraldi) restauraatorite meeskonnaga koos tuuleveskit koristamas. Harjad, luuad, kühvlid said kaasa pakitud ning veskisse veetud. Julgemad tolmutasid kõrgematel korrustel ning mitte nii julged pesid madalamal aknaid. 🙂
Oma teisel siin veedetud nädalal saime kogeda juba väga sooje suveilmi, osad meist käisid isegi ujumas meie linnakese läheduses asuvates välibasseinides. Kuid kahjuks on viimase nädala ilmad taas olnud küllaltki heitlikud – jahedad ning vihma sajab palju. Kuna lootsime pakkides siinsete soojade ilmade peale, siis käisime endale kohalikust kaltsukast soojemaid tööriideid hankimas ning jäime leidudega väga rahule. Nüüdseks hankisime endale kaubandusest ka suured mustad vihmamantlid, millega on mõnus mööda Skanzenit ratta seljas ringi lennelda. 🙂
Kui ilm on ilus, siis käime lõunatamas muuseumi pagarikoja juures. Seal saab mõnusalt väljas istuda ning enda kaasa võetud lõunasööki süüa. Kuid kindlasti käib lõuna juurde ka üks saiake ja kohv pagarikojast. Pea kõigil meist on välja kujunenud oma lemmik küpsetis ning mõned oskavad juba ungari keeles ka oma tellimuse esitada. 😉 Vihmase ilmaga käime muuseumi restoranis, kus saab siseruumides einestada. Kui lõunast aega üle jääb, käime enne objektile naasmist ka muuseumi farmist läbi, et loomi vaadata. Tegemist on pisikese farmiga kus elavad kitsed, lehm Elisabeth, Ungari lambad (racka), eeslid, hobused, siga, paabulind, jänes, paar kassi, Ungari karjakoerad (nt pumi) ning kindlasti veel keegi, kes praegu nimetamata jäi või keda me veel kohanud ei ole. Möödunud nädalavahetusel sai muuseumi farm ka perelisa, nimelt poegis sealne emis. Käisime esmaspäeval väikseid põrsaid ka ise uudistamas, liiga lähedale me muidugi minna ei saanud, kuid notsud olid imearmasad ka veidi eemalt vaadates.
Anti lõunatab koos oma töökaaslastega töökoja köögis, seal on kombeks ka teineteisega toitu jagada, kui kellelgi midagi põnevat kaasas on. Jagas Antigi, Eestist kaasa võetud kama, tundus, et sobis ka ungarlastele, Benedek arvas lausa, et maitseb nagu Ungari toit. 🙂 Nädalavahetuse saabudes pages Anti taas Budapesti oma radadele tuiama.
Ka Eelika veetis kogu nädalavahetuse Budapestis. Ilm oli jätkuvalt väga heitlik. Reedel sai juba selgeks, et vihmavari on hädavajalik. Laupäeval õnneks seda linna peal ringi kolades isegi vaja ei olnud, aga pühapäeval sai enne ja pärast Szechenyi termides ligunemist ka vihma käes korralikult liguneda. Pühapäevaõhtune kojusõit aga ei möödunud ka sel korral viperusteta – Eelika jäi plaanitud rongist maha, kuna seekord oli trammiteel õnnetus juhtunud ja transport, millega rongi peale liikuda, lihtsalt ei tulnud. Õnneks oli 2 rongi veel kodu poole minemas ja leides bussid millega rongini jõuda, sai ka lõpuks koju jõutud.
Helen ja Kristel käisid samuti laupäeval korraks Budapestis kohaliku kultuurieluga tutvumas (vintage kaltsukas, kohalikud restoranid), kuid üldiselt oli üks rahulik kodune nädalavahetus. Laupäeva õhtul vaatasid kodusolijad loomulikult ka Eurovisiooni ning elasid Alikale kaasa. 🙂
Praktika jätkus samal objektil, alustasime maja saviseina restaureerimist. Esmalt eemaldasime kogu vana lahtise materjali, puhastasime ümbruse ning hakkasime puhastatud osa niisutama (kõrvus kajamas õpetaja Heli õpetussõnad “NIISUTA, NIISUTA!” 😃), et seejärel uue saviseguga seina parandama hakata. See protsess võtab päris palju aega, kuna savi kuivab kaua ning seda on võimalik vaid õhukeste kihtidena teha. Savisegu koostisosadeks on savi, liiv ning vesi, millele lisatakse veidi hobusesõnnikut, mida nad ise otsetõlkes kutsuvad hellitavalt “hobuse sidruniks”.
Lisaks saviseinale saime alustada ka maja sokli osa restaureerimist. Esmalt pidime kogu vana materjali tellisteni puhastama ning seejärel telliseid tsemendiveega “kastma”, et uus krohv paremini nakkuks.
Vaikselt hakkame harjuma ka kohaliku töörütmi ning -kultuuriga. Meie juhendaja Béla õhkab kannatlikkust ja rahu, olles väga püüdlikult igaks päevaks tööks vajaminevaid lauseid ning väljendeid kodus vihikusse eesti keelde tõlkides. Enamus hommikuid algavad meil tavaliselt mõistatusülesandega – saada aru huvitavatest google tõlgetest. Näiteks ongi siiani lahendamata ülesanne aru saada, mida võiks meie töö kontekstis tähendada “ananass küpseb”. Küll aga lahendasime ülesande “juuksepriiri praod”, mis tähendab pisikesi pragusid, mis tekivad savi kuivades. Igatahes on Bélaga väga tore töötada kuigi peame häbiga tunnistama, et tema võime eesti keelt õppida, on meie võimest ungari keelseid sõnu korrektselt meelde jätta, peajagu üle.
Kuna Béla võttis ühe päeva vabaks, saime vahelduseks veidi teistsugust tööd teha. Nimelt toimub eeloleval laupäeval muuseumi territooriumil mingi suurem üritus ning selle tarbeks oli vaja kokku monteerida 30 varikatusega laadalauda.
Anti jätkas tööd viljakirstuga, tehes puidupanuseid ja -lõikeid. Ka temal oli võimalus ühel päeval töökojast eemal töötada ning veidi teistsugust tööd proovida. Ta käis kaasas restauraatorite meeskonnaga muuseumi alal asuvat pühaku kuju samblast ning ilmastikujälgedest puhastamas. Üldiselt mööduvad Anti tööpäevad töökojas lõbusalt, kuna kaastöötajad on noored ning rõõmsameelsed ning suhtlevad vabalt ka inglise keeles.
Neljapäeval oli Kristelil sünnipäev. Hommikul üllatasime teda “päkapikkude” valmistatud koogi, ise korjatud lillede ning lauluga. Pärast tööd käisime Balkani restoranis Adria ka sünnipäeva õhtusöögiga tähistama. Kristel oli “päkapikkudele” väga tänulik ning jäi toreda päevaga rahule.
Nädalavahetusel otsustas Helen seekord veel kodulinna äärealasid avastada, kuid kõik teised käisid oma graafiku järgi Budapestis. Ingrit jäi lausa kaheks päevaks, et lõõgastuda kuulsates Gellerti termides. Kristelil ning Eelikal nii lõõgastav reis just ei olnud – Kristel sai rongis trahvi ning Eelika pidi 12 km koju kõndima, kuna rongi teel oli juhtunud õnnetus ja ükski buss koju ei viinud. Anti jõudis koju alles pühapäeva hilisõhtul ning tema tegemistest Budapestis ei tea keegi mitte midagi 🙃
Eelika, Ingrit, Helen, Kristel ja Anti alustasid oma Ungari seiklusega Tallinna lennujaamast 25. aprillil 2023. aastal. Pärast lähedastega hüvastijättu võtsime grupi kokku ning sammusime turvakontrolli. Õnneks kellelgi midagi kahtlast kottides ei olnud ning saime kiiresti läbi.
Tegime lennu check-ini koos, nii et saime ka kõrvuti istmed (välja arvatud Kristel, kes seikles üksinda lennuki viimases istmereas), hea viis kursakaaslastega lähemalt tutvuda 🙂.
Lennud läksid sujuvalt, Poola lennujaamas sõime head lõunat ning veetsime aega lennujaama poodides. Õnneks jõudis Budapesti ka meie pagas, mille üle oli meil kõigil hea meel. Natuke aega ootasime meie minibussi majutuskohta, need paar minutit õues olemist täitusid õhu nuusutamisega, tundsime ära pärnaõie ja toominga lõhna.
Meie punane suksu saabus ning juhil oli hirmus kiire! Sõit läks väga kiiresti ning juht näitas meile ehtsat lõunamaa sõidustiili: sõitis eesolevale autole võimalikult lähedale, et see tee pealt eest läheks! See sõidustiil pani nii mõnegi meist hirmust võdisema…
Jõudsime tervelt majutuskohta ning meid võttis vastu Dora. Kuna saabusime hilja, oli ta meile varunud söögipoolist ning ka paar asja muuseumis kohapeal valmistatud toodangust (küdooniamoos ning sidrunheina- ja mündisiirup). Ta tegi meile kiire maja tutvustuse ning rääkis ka järgnevast päevast ning bussigraafikust. Ainsana valmistas pettumust see, et meile oli antud kaks magamistuba, kuigi oli lubatud kolm. Õnneks sai see probleem järgmisel päeval lahendatud.
Meie esimene päev algas vara, pidime muuseumis olema kell 8:30 hommikul. Bussipeatuse leidsime kenasti. Kuna tee läks ülesmäge, oli see hea viis varahommikul veri käima saada…
Bussipeatusest maha tulles võttis meid jälle vastu naerusuine Dora ning viis meid muuseumi kontorisse. Meid juhatati konverentsiruumi ning pakuti kauaoodatud kohvi (meie hommik algas kohvita…). Zsuzsanna tegi meile presentatsiooni muuseumi ajaloost ning toimetamistest. Olime väga innukad kogu informatsiooni ammutama, kuid presentatsiooni lõpupoole hakkas tukk peale tulema… Pärast infotunni lõppu viidi meid tööruumide tuurile. Näidati mööbli-, tekstiili- ning paberirestaureerijate töökodasid. Kõik kohad olid täis põnevaid ajaloolisi esemeid. Seejärel saime vabaduse omapäi muuseumi territooriumil ringi uidata ning tutvuda erinevate muuseumi aladega. Tegemist on väga suure vabaõhumuuseumiga, mis paikneb 75 hektaril.
Meie tööpäevad muuseumis algavad kell 7.30 ning lõppevad kell 15.30, nii et olime järgmisel päeval varakult tööpostil kohal. Meile tehti lühike tööohutuskoolitus ning viidi esimesele objektile. Asusime meie juhendaja Béla valvsa pilgu all ning õpetussõnade saatel lammutama pillirookatust. Esimese nädala tööpäevad ongi meil möödunud samal objektil, oleme lammutanud savitellistest seina, eemaldanud seintelt lahtist krohvi, seganud mörti, jne. Béla on väga südamlik ja abivalmis ning on õppinud selgeks ka mitmeid eestikeelseid sõnu ja väljendeid. Anti töötab mööblirestaureerimise töökojas ning esimese nädala tööks on tal olnud Transilvaania viljakirstu restaureerimine.
Oma esimese vaba nädalavahetuse veetsime seiklusrohkelt. Anti sõitis reedel otse pärast tööd Budapesti ning jõudis koju esmaspäeva õhtul (oli antiklimaatiline reis, aga kohtus tervelt nelja eestlasega!).
Tüdrukud tutvusid laupäeval kodulinna Szentendrega, külastades kohalikku turgu. Imetlesime nii värskeid kui ka hapendatud tooteid, kõige huvitavamad tooted olid hapendatud melon, kitsejuustu kohupiim ning imemaitsev värske spargel. Pühapäeval sõitsime piirilinna Esztergom, kus paikneb Ungari kõige suurem ning kõrgem kirik. Eelika ja Ingrit ronisid kiriku torni katusele vaadet nautima, samal ajal Kristel ja Helen olid kahe jalaga maa peal ja nautisid kohalikku arhitektuuri (ning jäätist).
Esmaspäev oli 1. mai ja vaba päev. Et kevadpüha väärikalt tähistada, otsustasime Ungari kevadise loodusega tutvuda ja minna Ram-Szakadek matkarajale. Tegemist oli keskmisest põnevama matkarajaga, kuna rada kulges mööda ürgoru põhja, kus vulises ka ojake. Maastik oli kohati nii väljakutseid pakkuv, et oru seinte sees olid matkajatele abiks käepidemed ning redelid. Raja lõppu jõudsime kõik ühes tükis, vahel võttis käe värisema, kuid enamasti oli pigem tore ja põnev. Matka pikkus oli umbes 10km. Bussipeatusesse kõndides korjasime Ingriti algatusel ja kohalike eeskujul kõrvenõgeseid, millest Ingrit valmistas imemaitsva supi!
Hoolimata väga aktiivsest ja toredast pikast nädalavahetusest suutsime teisipäeval õigeks ajaks tööle jõuda ning uue töönädalaga algust teha. Mis põnevat meid sel nädalal ees ootab saab lugeda juba nädala pärast.
Viimasel nädalal õppis Daisy usinalt klaasi lõikamist. Varasem kogemus oli tal väiksemate tükkidega ning suurema klaasiga ei tahtnud töö kohe õnnestuda. Kuigi, alati võib süüdistada halba nuga. Skanzeni töötajad olid aga kannatlikud ja tõid laost aina uusi klaasilehtesid, et praktikant saaks harjutada. Ja harjutamine teeb teadagi meistriks, või vähemalt nii osavaks, et sai ustele klaasid ette. Aaderduste parandamine oli pikk ja peen töö, kuid üks kapp sai lõpuks viimistletud ja lakitud. Teine kapp sai ka peaaegu valmis, vaid mõned pinnad jäidki vanadele kaladele lõpetada.
Meie restauraator-viimistlejad said viimasel nädalal jätkata samade töödega, millega eelnevalt oldi juba alustatud: savikrohvimise ja lubivärvimisega. Lisaks sellele värviti üle ka hoonete krohvitud aiad. Viimase nädala jooksul saidki nad ilusti oma tööks olnud hooned ära värvitud ning lõpptulemusega võis rahul olla. Kogemus oli hea ja kasulik!
Neljapäev oligi meie viimane tööpäev. Reedel oli vaja veel korraks Skanzenis käija, et viimaseid muljeid jagada ning kõigiga hüvasti jätta. Jalutasime veel korra läbi muuseumi alade, vaatasime üle korda tehtud majad ja lehvitasime muuseumi kitsedele.
Transilvaanias, mis nüüd oli rahvale avatud, olid majades ka kostümeeritud muuseumitöötajaid, et kõik ikka ehe näiks. Meid tervitasid nagu vanast filmist välja astunud poodnikud, ärimehed, linnaprouad. Muuhulgas etendati stseeni, kus advokaadi juurde tulnud naine soovib saada lahutust. Kogu etendus käis aga ungari keeles, nii et aru ei saanud me sõnagi. Hea, et vähemalt sisukokkuvõte inglise keeles ära räägiti.
Daisy sõitis reedel Balatoni järve äärde, et oma silmaga see ungarlaste “meri” ära näha. Ja pettuma ta ei pidanud. See oli ilusam kui loota oskas. Helesinine järv meenutas tõesti kaunist Vahemerd, ainult lained puudusid, purjekaid oli lahes aga küllaga. Balatonfürest üle lahe Tihany’sse, sõitis Daisy väikese laevaga. Künklik poolsaar oli tõeliselt lummav oma maastike ja imearmsa linnaga. Majad meenutasid Skanzeni vabaõhumuuseumis tuttavaks saanud hooneid. Pillirookatusega valgeks lubjatud kivimajad ja muidugi lavendlipõõsad maja ümber. Lavendel ongi Tihany tunnuseks. Siin kasvavast lavendlist tehakse väga erinevaid tooteid. Lavendline on nii õlu kui vein, mesi ja jäätis, ei puudu ka seebid, kreemid, lõhnad jms.
Maastike avastas Daisy nii rattaga sõites kui jalgsi matkates. Poolsaar sai risti ja põiki läbi kammitud. Loodus oli imeline! Lavendliväljad vaheldusid lilleaasadega, viinamarjaistandused metsadega. Lisaks ümber poolsaare olevale Balatoni järvele, asus siin veel teinegi, väiksem sisejärv. Ühel hommikul, läbi padriku mäkke ronides, kohtus Daisy ka julge metskitsega, kes hüppas temast vaid paari meetri kauguselt üle jalgraja.
Turismimagnet ehk lavendliväljad polnud küll veel oma täies ilus aga õrnalt violetne oli maastik juba küll. Lõhn levis hoolimata väikestest õitest ja muutis kogu retke imeliseks elamuseks. Lähemalt vaadates sai ka värvirõõmu küllaga.
Reede õhtul käisid meie restauraator-viimistlejad koos ühe kolleegiga muuseumist Szentendre ööelu nautimas ning veel viimast korda klaase kokku löömas.
Laupäeval ronisid Eva ja Madli Gellerti mäe tippu, kust avanes suurepärane vaade linnale. Samuti käidi koopakirikus, mis oli väga omanäoline. Päev lõpetati kohaliku kassikohviku külastusega. Seal oli nii palju armsaid väikeseid tiigreid (nunnumeeter tõusis lakke), kuigi osad neist polnudki nii väikesed… Omajagu elevust tekitas hiiglaslike Maine Coon kassidega kohtumine.
Pühapäeval tahtis Märt veel viimast korda ronimissaalis käia. Ka Daisy jõudis pühapäeval Tihanyst tagasi ja veetis päeva Gellerti ravitermides.
Ja oligi käes viimane õhtu Szentendres. Need kuus nädalat siin möödusid uskumatult kiiresti. Meenutasime koos kogetut. Kõige keerulisem oli vast kohalikega suhtlemine, sest peale ungari keele siin suurt midagi ei osata. Keelebarjääri ületamiseks kasutasime nii kehakeelt kui sõber Google’i abi, tüütu ta ju oli aga saime hakkama. Samuti polnud me osanud arvestada nii kuumade ilmadega. Õhemaid riideid ja jalanõusid sai õnneks juurde osta või pikad püksid lühemaks lõigata. Rõõmu päikesest, kuumadest päevadest ja soojadest öödest, imelisest loodusest ja uhketest linnadest saime aga kuhjaga! Nii palju head, mida koju kaasa võtta ja hiljem meenutada.
Viies nädal Skanzenis algas restauraator-viimistlejatele probleemse värava ja aiapostiga. Esialgu lootis töödejuhataja, et aiapost on võimalik sirgu lükata ilma ulatuslike töödeta. Kahjuks ilmnes aiaposti demonteerimisel pinnasest, et post on liiga pehkinud ja vajab väljavahetamist. Järgneva tööna võeti ette teisel objektil värava logisevate ankurhingede eemaldamine. Kui ankurhinged olid eemaldatud, võtsid kohalikud meistrid tööjärje üle.
Nädala keskpaigas tabas meid aga tööalaselt meeldiv äratundmisrõõm. Nimelt saime lõpuks teha midagi sellist, mida olime selle õppeaasta jooksul koolis õppinud – krohvimist ja lubivärvimist! Teada saanud, mis meid ees ootab, tuli näole naeratus, sest just neid töid olime soovinud teha praktika algusest alates.
Restauraator-viimistlejad said ise savikrohvisegu valmistada ning siis läkski krohvimiseks. Lisaks oli vaja ka värvimistöid teha – seda siis lubivärviga, mis oli samuti kasulik meeldetuletus kooliprogrammist. Töömesilaste juures oli ka kogu aeg üks juhendaja, kes küll kahjuks inglise keelt ei mõistnud, aga kuidagi kehakeele ja üksikute äraõpitud ungari keelsete sõnadega saadi hakkama. Ilmad olid soojad ja ilusad ning välitöid oli meeldiv teha, kuid kohati oli lõõskava päikese käes töötamine väljakutse.
Daisy alustas kappide viimistlemisega. Täpsemalt oli tal tarvis parandada värvi alt välja tulnud aaderdus. Protsess ise nõuab täpset silma, kindlat aga samas veidi värisevat kätt ja palju kannatlikkust. Mõnedes kohtades, kust kogu aaderdus oli maha tulnud või sootuks uued detailid pandud, sai ta kasutada aaderduspintslit. Sellega läks töö kiiremini ja oli põnev väljakutse jäljendada kellegi teise käekirja. Ühe kapi sai ta valmis, teise kallal tuleb veel vaeva näha.
Nädalavahetusel kulgesid kõik omasoodu, kes kus. Märt otsustas reede pärastlõuna ja õhtu veeta looduses. Ta läks avastama meie linnakese kõrval asuvat Duna-Ipoly rahvusparki, kus ta leidis ühe ilusa matkaraja. Kõnnitud sai päris mitmeid kilomeetreid. Laupäeval käis Märt Budapestis. Märdil oli vaja poodides ja turul käija, et koju suveniire ja kingitusi viia. Pühapäeval viisid Märdi jalad teda jälle suurde linna, sest oli vaja ronimis janu kustutada ja ära näha rahvusmuuseumis olev Hieronymus Boschi näitus.
Daisy läks reedel, kohe peale tööd Budapesti kolama ja sattus mõnusale tänavafestivalile. Neljal laval toimusid tasuta kontserdid, mõnus melu ja hea tuju olid garanteeritud. Pidu kestis hiliste õhtutundideni. Laupäeval käis Daisy koopakirikus ja ronis kõrgemale Gellerti mäe otsa, et uhkeid vaateid nautida. Edasi matkas ta juba linnakividel, mööda omanäolist juudi kvartalit ning avastas põnevaid hoove ja tänavaid.
Madli ja Eva käisid reedel tööpäeva lõpus muuseumi rongiga sõitmas. Vedurijuhi sõnul oli tegemist üle 90. a vana rongiga, millel autentne sisustus. Kuigi olime vaid reisijad, lubati meil isegi rongi signaalnuppu vajutada – seda me ka tegime ja üle Skanzeni kõlas uhke “tuuut-tuuuut”.
Laupäeval avastasid Madli ja Eva Margiti saart Budapestis ning proovisid kohalikku hittmaiust Chimney cake´i. Hiigelsuur küpsisetoru valmib otse sööjate silme all, vahel lausa elaval tulel või grilli peal. Peale küpsemist veeretatakse seda ohtras suhkru-kaneeli segus ja täidetakse kas jäätise või kreemiga. Maitseb magus!
Pühapäeval imetlesid tüdrukud Ungari juurtega Victor Vasareley kunstiteoseid, keda peetakse op-kunsti liikumise esiisaks. Vasareley teoste optilised illusioonid olid nii lummavad, et vaatasime näitust kaks korda. Selle võimsa näitusega tõmmati nädala elamustele joon alla, uued käigud ja meeleolud juba uuel nädalal.
Seekord oli meil vaid kolme päevane töönädal, sest ees ootasid pidustused. Neli aastat ehitamist (20 planeerimist) said viimaks läbi ja neljapäeval toimus Transilvaania ehk Erdély pidulik avamine. Ka reede oli kõigile töötajatele vabaks antud. Ja tore on, sest selle kuumusega ongi töö tegemine tüütu. Peopäev ise oli aga uhke, kohal isegi Ungari president! Meie jaoks küll veidi igav, sest pikkadest ungari keelsetest sõnavõttudest ei mõistnud me midagi. Muusika ja tantsud olid aga kõigile üheselt mõistetavad ja neid saime segamatult nautida.
Tööl jagus enne pidustusi tegevust aga küllaga. Kõik Skanzeni inimesed kiirustasid ja rapsisid veel viimaseid töid teha, et Transilvaania ala avatseremoonia alguseks kenasti valmis saaks. Siin oli nagu korralikus sipelgapesas, kõik tõttasid kuhugi, tassisid midagi, korraldasid ja seletasid. Meie restauraator-viimistlejad aitasid samuti kaasa. Tehti erinevaid töid. Kui oli vaja midagi puhastada, pesta või korrastada mõnda muuseumihoone ruumi, siis kutsuti meid appi. Õues näiteks oli vaja mullaplatse tasandada. Haarasime aga rehad kätte ja andsime oma parima, töötasime külg-külje kõrval koos välitöödele suunatud kontoritöötajatega 🙂 Lisaks rehitsemisele värvisid tüdrukud kivist treppi ja põrandat, samuti said nad taaskord hulgaliselt aialippe õlitada.
Märt sai lisaks erinevaid tööülesandeid tisleri ja puidutöövallas ning mitmeid viimistlustöid, eelkõige puidu värvimist.
Daisy sai kapile lõpuks jalad alla ja tagumise seina kinnitatud. Veel paar liistu klaaside kinnitamiseks ja algasid eriti peened viimistlustööd. Tänu korralikule värvieemaldamisele ja värvi alt välja tulnud aaderdusele, otsustas kuraator viimaks, et ei värvi uuesti roheliseks vaid tuleb taastada vana talupoja aaderdus. Rõõm, rõõm, rõõm! Seda väljakutset Daisy just ootaski. Suurem töö jääb järgmiseks nädalaks, alustuseks jõudis ta järgi toonida uued panustükid ja mõned suuremad pinnad ühtlustada.
Reedel külastasid tüdrukud erinevaid muuseume. Nautisid moodsat kunsti, kohtusid martsipanist Michael Jacksoni ja printsess Dianaga. Kolistasid ringi Budapesti juudi kvartalis ja trotsisid 30 kraadist kuumust, vahepeal end külmade jookidega kosutades.
Nädalavahetusel andis Märt tüdrukutele rahu, sest ta käis hoopiski Poolas, koos oma sõprade/tuttavatega ühel kontserdil. Kuid ega tüdrukud saanud kehvemad olla, ka nemad otsustasid korraks “välismaale” põigata, nimelt jalutasid nad tunnikeseks Slovakkiassse. Alguse sai kõik sellest, et Daisy soovis ronida Visegradis ühe kõrgema mäe otsa, et sealt avanevat vaadet nautida. Madli ja Eva nakatusid samuti sellest mõttest ja koos sõidetigi mäge vallutama. Matk oli veidi väsitav, võttis ikka korralikult võhmale, sest tõus oli üsna järsk. Vaade, mis ülevalt kindlusest avanes oli aga suurepärane ja tasus seda higi ja vaeva igati. Üleval võttis neid vastu lisaks vaatele ka kosutav tuuleke, et mitte öelda tormituul. Tuul oli tõesti tugev, samas soe ja mõnusalt kosutav. Mäest alla minnes pidime aga ehmatusest õhku hüppama, sest otse meie ees roomas hiigelpikk madu. Eva julges madu isegi pildistada, Daisy ja Madli põgenesid kaugemale. Hiljem selgus, et tegemist on Euroopa ühe pikema Aesculapia maoga. Hirmus elamus hoidis meid tükk aega ärevil, viimased kilomeetrid metsas kõndisime jalgu müdistades ja aegluubis.
Ning kui me juba seikluste lainele sattusime, otsustasime edasi rännata ja külastada ühe jutiga piirilinna Estergomi. Lootsime, et saame ka üle silla kõndida ja Slovakkias käia. See meil ka õnnestus. Ei mingit piirikontrolli! Estregomi linn oli lihtsalt võrratu oma kaunite kirikutega ning parim vaade sellele just Slovakkia poolt vaadates.
Pühapäeval turgutasid tüdrukud end Rudas’ e termaalvannides. Suplemine suure koopa moodi ruumis oli tõeliselt eriline kogemus. Veelgi vahvam oli aga mõnuleda katusele rajatud kuumaveebasseinis, kust avanes kaunis vaade Budapestile. Lahkusime seal alles siis, kui meid välja aeti, sulgemise ajal. Oli ütlemata tore nädal, täis uusi kogemusi ja seiklusi!
Ilmad on siin soojad ja päikselised. Suvesooja nautides olime vihma täiesti unustanud, sest isegi kui ilmateade lubas vihma, siis meie seda ei näinud. Arvasime, et nõnda see jääbki. Ühel õhtul töökoja juures bussi oodates märkasime, et linnas sajab. Ise me küll märjaks ei saanud aga kodus ootas meid ees lainetav põrand. Katuseaknad olid lahti jäänud! Kuivatasime lombid ja lubasime edaspidi hoolikamad olla. Nädala sees jõudis kohale ka kuumalaine, vähemalt meie jaoks. p
Päeval umbes 29 kraadi. Töö tegemiseks tiba palju. Õhtul, kui temp langes 25 peale, oli aga väga mõnus jõe kaldal jalutada, jäätist limpsida ja väljas õhtust süüa. Selle nautimiseks on meie väike linnake aga lihtsalt suurepärane paik! Ehh, on ikka tore see kuum Ungari suvi!
Töökojas toimetab Daisy endiselt kappide kallal. Üks sai juba nädala alguses jalad alla ja teisel reedeks küljed kokku. Jäi nädalavahetuseks pitsikate alla ootele. Selle kapi uksed, mille nurgad olid päris puruks, sai viimaks seisu, kus võis hinged külge panna. Daisy jaoks oli uus kogemus, et hinged tuli ise toorikust valmis teha. Ei ole midagi, et võtad valmis toote kapist ja kruvid külge. Andis ikka mõõta ja arvutada neid millimeetreid, et kõik paigas oleks! Hingedele pesade lõikamine oli ka põnev, sai vahelduseks peitlile Dremelit proovida. Samas on Daisy juba veidi väsinud üksinda töötamisest ja iseendale õpetaja olemast, sest tahaks ju vahel kellegagi nõu pidada, teist arvamust kuulda või kinnitust, et kõik on hästi.
Märt, Madli ja Eva alustasid Transilvaanias kivipõrandate puhastamist sinna kuhjunud kivistunud mördist ja muust mustusest. Kui põrandapind oli puhas, jätkati tööd seda ümbritseva ala värvimisega. Samuti saadi ülesandeks ära värvida trepiastmete külgmised pinnad. Madli ja Eva said missiooniks teha krohviparandusi ühe hoone otsafassaadil. Selleks tuli trotsida nii lõõskavat päikest kui seina seest tulevat üllatust. Nimelt ilmus ühtäkki seinast nähtavale kellegi pea. Pea muudkui pressis ennast välja, otsides pääseteed. Kuni näha olid vaid pea ja silmad, arvasid tüdrukud, et tegemist on maoga! Pärast esialgsest ehmatusest toibumist, tehti kindlaks, et tegu oli sisalikuga. Vaene loom pesti mördist puhtaks, niigi palju abiks selle õuduse eest, mida loomake pidi üle elama. Vähemalt pääses seekord koopast välja, ei müüritud elusalt kinni. Kui krohvitöödega ühele poole oli saadud, oldi abiks puidutöökojas puidust prusside ja laudade linaõliseguga immutamisel.
Peale kivist ja keraamilistest plaatidest põrandate puhastamise, sai Märt jälle ka puutööga toimetada. Oli vaja ehitada üks kõrge tugiraam, mis peab toetama suurt ja uhket neo-gooti stiilis mööbli komplekti. Raami valmistamisel sai käed külge panna paljudele puidutöökojas olevatele masinatele. Sai lihvida, lõigata, liimida, kruvida ning lõpuks ka viimistleda ehk mustaks värvida. Lõpptulemusega jäi Märt väga rahule ja raam täidab oma otstarvet.
Nädalalõpu veetsid Märt ja Daisy Egeri piirkonnas, lootuses külastada mõnda veinimaja. Kuigi Egeri linn on väikseid veinimaju/keldreid täis,on keldrid kus kunagi ka veine hoiti ja valmistat, muudetud poodideks ja kõrtsideks, meelitamaks meiesuguseid uudishimulike turiste. Põnev oli küll neid vaadata ja mõndagi proovida aga ehedast veinimaja kogemusest jäi vajaka. Linnake oli aga ise kena, oma vanalinna, kindluse, üksiku minareti ja hulgaliste muude ilusate hoonetega. Suurema elamuse saime aga läheduses asuvast külakeseset nimega Egerzalok. Siin oli tõeliselt kaunis maastik ja ühe mäe nõlval asus omapärane soolamägi ning sinna voolav kuumaveeallikas. Juba eemalt oli tunda termaalvee aroome ja lähemale jõudes imetlesime auravat kaskaadi. Kuigi ilm oli erakordselt kuum (29 kraadi) ja päike kõrvetas, otsustasime külastada orus asuvaid kuumaveebasseine (max 38 kraadi) ning seal lesides soolamäge vaadata. Kui kuumast küllalt sai, hüppasime enda jahutamiseks 12 kraadisesse vette. Oli suurepärane päev looduses ja tervisevetel.
Madli ja Eva kosutasid keha ja vaimu Budapestis Gellerti spa-s. Vaatamata spa labürindilaadsele ülesehitusele, leiti üles kõik termaalveega basseinid. Kuna oli väga soe ilm, veedeti enamik aega päikese käes väliterrassil peesitades. Nädalavahetusel külastas Madli ka Szentendre kohalikke galeriisid.
Aeg siin Ungaris läheb kui lennates. Pole ka ime, sest kõikjal on nii palju uut ja põnevat, mida uudistada. Vabaõhumuuseum Skanzen, kus on meie töökoht sarnaneb paljuski koduse Vabaõhumuuseumiga, kuid on palju suurem ja siin on lisaks talumajadele ka suuremaid linnamaju. Praegu käib kibe töö, et valmis saada muuseumi uus ala – Transilvaania linnak. Avatakse see juba mai lõpus ja meie juhendajad on kõik suurema osa ajast seal toimetamas. Seetõttu oleme ka töökojas enamasti omapäi. Ka meie restauraator-viimistlejad on tagasi töökojas, sest erialast tööd on hetkel raske leida. Nii said tüdrukud põrandalaudu õliga immutada, teisel päeval värvis Eva uksepõski ja toneeris ehitustööde käigus tekkinud kahjustusi. Käis väikese pintsliga mööda seina ääri ja peitis väikseid valgeid laike. Ikkagi restaureerimine! Uuel nädalal lubati aga neile uut ja paremat tööd Transilvaanias!
Eval jagub vahepeal aega vanade kannude restaureerimiseks. Märt sai endale uue tööprojekti milleks oli ühele vanale ukseastmele puidust kaitseraami valmistamine (ukseaste läheb muuseumihoonesse eksponaadiks ning et muuseumikülastajad sellele otse peale ei astuks oli vaja ehitada kaitsev raamistik). Kuna Märdile puutöö väga meeldib ning ta on varem ka mööblirestaureerimist õppinud, siis sobis see töö talle väga hästi. Töö käigus sai praktiseerida vanu õpitud tehnikaid ning ka õppida midagi uut.
Tüdrukud töötavad vanade kappide kallal ning Daisy on ülendatud praktikandist poole kohaga meistriks. Nii õpetas Daisy kuidas kapilt kiilude abil liiste eemaldada või kuidas roostes naelu paremini kätte saada. Kuna kapid lähevad peale parandamist uuesti värvi alla, otsustas Daisy, et vana värv tuleb maha võtta kaapides. Ilus oli vaadata, kui vana värvi alt tuli välja talupoja aaderdus ja kahju, et selle peab üle värvima. Pool tööd tehtud, tuli suur ülemus ja arvas, et värvi pole vaja maha võtta. Pangu me uus otse vana peale. Pool tundi hiljem aga arvas, et ikka väga hea on ja tehku me samaviisi edasi. Hiljem kanname peale vaid vahekihi, et aaderdust kaitsta ja siis alles värvime. Daisyl jagub kuhjaga tööd kapi parandamisega. Kapid logisevad igast otsast ja nõuavad aina uusi ja uusi panustükke. Koidest puretud pehme pinna tugevdamiseks ja konserveerimiseks kasutatakse siin atsetoonis lahustatud Paraloidi. Osa detaile panime lahuse sisse likku, teisele osale süstisime aga nõelaga lahust otse putukate käiguteedesse. Ja imede ime, see meetod toimib! Pudisevast puidust saab nagu imeväel tugev materjal.
Kodulinnas Szentendres on põnev retrodisaini muuseum, mida Madli ja Eva uudistamas käisid. Seal oli palju erinevat kraami: majatarbeid, mänguasju, keraamikat, postreid, kilekotte jms. Nägime enda jaoks nii tuttavaid kui uudseid esemeid. Õuealal oli suur väljanäitus erinevatest retro masinatest. Seal oli näha nii Moskvitšid, Žigulid, Volgad, Trabandid, Fiatid kui ka teised automargid. Madli jäi naljakat ungari keelset õppesõidu videot vaatama ja sai kõhutäie naerda. Ja naljakas ei olnud ainult võõra keele kõla.
Puhkepäevad veetsime suuresti Budapestis. Vahel käisime kõik koos ja mõnikord igaüks omapäi. Linn on täis lihtsalt uskumatult põnevat arhitektuuri. Raske on ringi kõndida, kogu aeg on pea kuklas ja igal sammul tahaks pilti teha. Üks turismimagnet kuhu pikemaks jäime oli Fisherman´s bastion. Uhked tornid paistavad juba kaugelt ja kutsuvad end avastama. Käisime seal erinevatel päevadel aga rahvamassidest polnud kunagi pääsu. Teisel korral seal käies, toimus Budapestis suur rattasõidu võistlus Giro di´Italya ja bastion (tegelikult terve linn) oli nende radade poolt ümber piiratud. Kogu see melu huilgavate fännide, spinniguratastel ergutajate ja kõlaritest kostuv tempoka muusikaga oli nii nakkav, et peagi olime meiegi raja kõrval sportlastele kaasa elamas. Poleks osanud oodata, et rattasõidu võistlus võib olla selline show. Ja fännikraami saime ka! Läbi rahvamassi trügides jõudsime viimaks järgmisse punkti – Buda lossi, kus asub Ungari rahvuslik kunstimuuseum. Veetsime tunde maale ja altariretaableid imetledes. Kunsti oli keskajast kaasajani välja. Märkasime vanu maalitehnilisi võtteid, leidsime palju põnevaid detaile. Madlit näiteks võlus inimese näoga hobune ühel vanal maalil ja veel palju muudki.
Daisy külastas veel ka Hieronymos Boschi näitust. Elamus oli võimas, kuigi iga pildi vaatamiseks tuli järjekorras seista. Ja pildid olid ju miniatuursed ning detailirohked, neid juba eemalt ei imetle. Ja Märt leidis ühe kohaliku siseronimissaali, kus oma ronimisjanu kustutada.
Laupäeva õhtul, kui jalad hakkasid juba suurest kõndimisest tunda andma ning kõht oli ka tühjaks läinud, saime kõik linnas kokku ning leidsime ühe toreda katuseterassiga baari. Nautisime sooja õhtut jälgides kohalikku linnamelu ning sõime kõhud korralikult täis. Koduteel läbi linna jalutades olime taaskord kaunite vaadete kütkes. Öine Budapest on kohati oma valgustatud hoonetega veelgi uhkem kui päeval. Ja seda vaatepilti võib imetlema jäädagi.
TALLINNA EHITUSKOOLI ERASMUS+ ÕPIRÄNNETE KAJASTUSED 