Malta 2021 (elektrikud) vol6. (nov. –dets.)

Läbi on saanud meil siis viimane nädal siin Maltal ja kui oleme ausad on aeg lennanud kui linnu tiivul nagu öeldakse. Viimase nädala veetsime maa aluses parklas tööd tehes ja jõudsime ka sellega lõpule ja saime enda üle uhked olla.                    Viimasel päeval viisime tööriistad ära ja tänasime oma ülemusi selle ainulaadse kogemuse eest ja oli ka neil väga hea meel ja tänasid meid kõige eest.

Vabalajal viimasel nädalal otsustasime et tahame vaadata ka teise saare mis asub põhja maltas, selle jaoks pidime ärkama varakult üles et kindlustaks endale pika päeva et avastada saart. Kella 12-ks sõitsime bussiga sadamasse ja sõitsime 25min Gozo saarele. Kuna hommikust meist keegi polnud söönud siis otsustasime selskondlikult et lähme McDonaldsisse einestama. Pärast söömist ootasime 15min bussi ja sõitsime omakorda veel 40min sihtkohta kus jõudsime ranniku äärde. Päike hakkas vaikselt loojuma ja nautisime vaadet ja tegime pilte mida jäädvustada endale ja kooli jaoks. Vaikselt hakkas pimedaks minema ja suundusime tagasi praamile mis väljus meie õnneks iga tunni aja tagant. Kuna oli õhtu ja tuul oli valdavalt kiire siis lained olid väga suured ja panid terve laeva kõikuma aga õnneks kaldale jõudsime tagasi. Hiljem läksime bussi peale ja hakkasime oma koju tagasi liikuma. Jõudes tagasi oma linna juba vaikselt juhtus õnnetus ja pidime improviseerima enda teekonna ning jõudsime ilusti enne keskööd koju.

Viimane päev ärkasime kell 9 hommikul üles, pakkisime riided kohvritesse ära ja kell 11 andsime toa üle. Kuna meil oli 3 tundi aega bussini, mis viis meid lennujaama siis aega sisustasime kaarte mängides ja poest söögi ostmisega. Jõudes lennujaama, oli meil 2 tundi aega kuniks saame lennuki peale nii et selle aja sisustasime vormel 1 vaatamisega, kus tuli Max Verstappen F1 Meistriks esimest korda ajaloos. Astusine siis lennuki peale ja hakkas 2,5 tunnine lend Frankfurti ja kui maandusime muudeti meie värav juhuslikult ära ning pidime 20 minutiga jõudma euroopa kõige suuremas teisele poole, et saaksime koju. Lend Tallinnasse kestis meil 2 tundi ja kui maandusime ootasid meie pered avatud kätega ja liikusime ilust kõik oma kodude poole.Üldiselt jäime selskondlikult väga rahule selle praktikaga, sest keegi meist pole niimodi teises riigis tööl käinud ja see kogemus jääb meelde terveks eluks.   

Maltal valdavalt olid ilmad soojad ja saime päikest nautida ja sellepärast on ka meil kurb meel ära minna siit ilusast kohast. Millega sai veel rahule jääda olid vaatamis väärsused nagu eelnevatel piltidel näha on, suutsime valdava osa Maltast ikkagi ära näha ja tuleks hea meelega tulevikus siia tagasi et kõike seda uuesti läbi elada ja hiljem tuletada meelde seda mõnu mis siin saime.

Vaata ka meie viimaseid Malta pilte siit.

Portugal 2021 (mööblirestauraatorid) vol6. (nov.-dets.)

Adeus Lisbon! Nägemiseni Lissabon!

Ja siin me nüüd oleme! Viimane nädal ehk 6 nädal saigi läbi! Emotsioonid on erinevad! Rõõmus, et saab koju oma pere juurde aga samas ka kurb, et peame oma uue pere, Akto ja Encaixe’ga, hüvasti jätma! Meid võeti vastu VÄGA soojalt mõlema stuudio poolt!

Kuue nädala jooksul omandasime palju uusi teadmisi ja oskusi, saime näha kuidas käib reaalne töö igapäevaselt selles põnevas mööblirestaureerimise alal ja saime kinnitust, et oioioi kui palju meil veel on õppida ja areneda!

Akto stuudios tüdrukud jätkasid oma isikliku projektiga. Spooniparandused, panused, puhastamine ja šellakiga lakkimine olid põhilised ülesanded. 

Saime ilusasti reedeks oma asjad valmis mis tekitas väga mõnusa tunde meis! Ja muidugi ka Richys sest siis tal vähem tööd!

Reedel oli meil viimane päev Akto stuudios ja poisid olid selle puhuks kooki toonud. 

Encaixe tiimi viimane nädal möödus linnutiivul. Meil oli valmis saanud palju projekte mida oli vaja pakendada ja klientideni toimetada. Transporditiimiks on meil välja kujunenud Mihkel ja Margit ning Eliis askeldab samal ajal ateljees. Eliis ja Margit jõudsid sel nädalala 2 pähklipuidust tooli lahti monteerida, eemaldada nahkkatted,  puhastada tapid ja hiljem toolid tagasi kokku liimida. Neetide ja naelte eemaldamine on ikka korralik töö, sai ikka käed lausa villi. Mihkel tegeles samuti sel nädalal uhkete historitsistlike toolidega, millel olid jalad murdunud ning oli vaja jalad tagasi alla saada. Ning jätkas tööd sektsioonkapiga, millel oli vaja veel teha spoonparandusi, lihvida ja vahatada. Mihkel ja Eliis said teha suurele söögilauale spooniparandusi kondiliimiga.    

Margit tegeles ka peene käsitööga- nikerdas murdunud puidust kujukestele puuduolevaid osasid. Eliis lõpetas kirjutuslauda, viimased tööd olid veel sahtliraami tasakaalustamine ja sahtlipõhja pahteldamine lihvimine ning sahtlis olevatele aukudele panuste tegemine. 

Reedel pärast tööpäeva läksime Concalo ja Inesiga õhtustama klassikalisesse Portugali restorani- toit oli imeline, muidugi seltskond ka.

Nädalavahetusel ehk siis laupäeval kui meil viimane terve päev veel nautimiseks oli, paistis päike muidugi väga kuumalt ja ninad olid meil taeva poole pööratud! Seda jääme küll igatsema!

Käisime vaatamas veel viimaseid vaatamisväärsuseid, kes Belem’i tornis, kes Cascais ja kes rulatas Lissaboni tänavatel! 

Kindlasti võtab meil natuke aega harjuda uuesti oma eluga Eestis ja selles meeletus külmas ning lumes!

Mälestused ja see aeg mis meil oli Lissabonis jäävad alati meiega ja hoiab meie sõprust igavesti!

Aitäh, et meile kaasa elasite ja rahulikku jõuluaega kõigile! Boas Festas!

Ja vaadake muidugi ka meie pildigaleriid.

Itaalia 2021 (mööblirestauraatorid) vol6. (nov. – dets.)

Kuues nädal (26 november – 4 detsember) 

Mäed ei saa kunagi kohtuda mägedega, inimesed aga kohtuvad ikka uuesti!

Meie kuues ja viimane nädal oli tempokam kui ükski varasem siin veedetud nädal. Jõudsime lühikese ajaga palju, võtsime viimast, nagu öeldakse. Kui avastasime, et Napoli piletihinnad olid pea poole odavamad esialgu arvatust, siis pikalt mõtlemist ei olnud. Hüppasime juba samal õhtul rongi ja mitmete ümberistumistega olime enne südaööd kohal. Jäime lausa kaheks ööks. Napoli võttis meid vastu vihmahoogudega – kord kallas kui oavarrest, siis tibutas, siis säras päike. Saime küll läbimärjaks aga emotsioonid olid ikka laes.  

Daisy ja Terje hulkusid päev läbi kitsastel tänavatel, kus iga nurga peal käis kõva kauplemine. Värske kala, mereannid, puuviljad ja muu toidukraam kõrvuti riiete ja köögiriistadega. Kaupu valides peab olema ettevaatlik, et sammu tagasi astudes rolleri ette ei satuks. Nemad kihutasid siin inimeste vahel julgelt ringi, jalakäia pidi ise vaatama, kuidas eest ära saab.Tegime omavahel nalja, et muuseumisse me küll ei jõua, sest teel on liiga palju takistusi või ahvatlusi. Ühel hetkel aga kui vihm liiga tugevaks läks, tekkis meil soov kuhugi varjuda. Nagu tellitult oli uhke Palazzo Zevallos Stigliano meist vaid sammu kaugusel. Nii saime muuseumis end ja vihmavarjusid kuivatada ning muidugi ka kunsti nautida. 

Kristel ja Aleksei veetsid esimese Napoli päeva Capodimonte kunstimuuseumis, mis asub linnasüdamest väikese jalutuskäigu kaugusel Capodimonte palees (Reggia di Capodimonte) ja on ümbritsetud imeilusa parkmetsaga. Tuuritamine pargis jäi vihma tõttu küll soovitust veidi lühemaks, kuid muuseum ise varjas endas aardeid, mis pakkusid nautimist pikkadeks tundideks.

Napoli on linn, kus võiks ilmselt käia lõputult ja ikka midagi uut leida. Mere ääres avaneb kaunis vaade Vesuuvile, samuti on siit näha Capri saar. Siia tahaks tulla tagasi soojemal ajal ja võtta ette ka merereis, et neid paiku lähemalt avastada. 

Viimane nädal oli töökojas paljuski kui otste kokkutõmbamine. Vitriinkapp sai uksed ette ja korralikult kokku pakitud, et selle saaks turvaliselt kliendini toimetada. Viimased pintslitõmbed peitsi ja lakki, viimased pihustiga värvimised siin töökojas. Kristel ja Aleksei jõudsid käia veel väliobjektil, kunagi Maurizio poolt valmistatud suurt seinakappi lahti monteerimas, et see teise tuppa paigaldada ja hiljem veidi ümber teha. Daisy nikerdas väikest kingitust Mauriziole ja sai käe valgeks dremeliga töötades. Aga kuna see tööriist tahtis veidi rohkem aega õppimiseks, siis läks ta peagi ikka vana hea peitli peale üle. Tõime oma korterist töökotta ka ühe vana logiseva tooli. Võtsime lahti, panime tappide vahele liimi ja saime tooli korda. Väike salakingitus meie korteriomanikule. Maurizio pakkus meile mälestuseks oliivipuu lauda kaasa. Lõikasime aupaklikult sellest endale meelepärased tükikesed välja ja lihvisime hoolega siledaks. 

Reedel käisime töökojas veel ainult oma asju kokku panemas ning hüvasti jätmas. Jõime oma viimased espressod siin, töökoja „nurgabaaris“ ning maiustasime Maurizio poolt toodud saiakestega. Salvatore, meie kohapealne Erasmuse koordinaator, andis meile pidulikult üle diplomid praktika läbimise kohta ja oligi aeg armsaks saanud töökoja ja inimestega selleks korraks hüvasti jätta – ehk kohtume kunagi veel.

Nicoteras asub koht nimega Bombo Bar, olime kohast teadlikud juba päris esimestest päevades ning sealt tihti mööda jalutanud, kuid sisse ei olnud kordagi läinud. Maurizio mainis, et Bombo baaris on tema tehtud mööbel, seega mõtlesime, et oma viimasel õhtul siin käime Bombo baaris – vaatame Maurizio mööblit ja võib-olla võtame ka mõne joogi. Sisenesime Bombo baari ja järsku sai meile selgeks, miks Maurizio meid mõistmatu pilguga oli vaadanud, kui mõni päev tagasi temalt küsisime, kas Bombo baaris saab tantsida ka. Olime siiani arvanud, et tegemist on tõsise baariga, koha nimi tekitas meil mingeid assotsiatsioone (a´la Valli baar) ning lisaks seisis seal uksel tihti üks turskem meesterahvas, kes jättis turvamehe mulje. Kujutage ette meie üllatust, kui nägime, et see on tegelikult kondiitriäri, kus pakutakse ka joogipoolist… Selgus, et kõik parimad pagaritooted ja kommid, mis meile Nicoteras olles pakutud ja kingitud oli, olid just sealt pärit. Oh, olgugi et viimasel õhtul aga saime sellest teada  🙂

Viimasesse nädalasse jäi ka kaks toredat kokkusaamist. Esmalt kutsus Maurizio meid pidulikule Calabria stiilis õhtusöögile. Hoiatavalt lisas, et ärgu me tol päeval lõunat söögu. Mida iganes me ka ette kujutasime aga nii rikkalikuks sööminguks me valmis ei olnud. Tegime nalja, et kui enam ei mahu, siis peab vahepeal paar ringi ümber maja jooksma. Lasanje, grillvorstid, kana, liharullid jne jne. See kõik mõjus nagu oleks mitu jõulupraadi korraga lauale kantud. Lisaks tiramisu ja muud kohalikud maiused. Koju läksime vaarudes või veeredes, kuidas keegi 😉
Mõned päevad hiljem korraldasime ka ise vastuvõtu. Ja ega meie saanud ju viletsamad olla. Itaallased tuleb üle trumbata! Palju häid mõtteid aga kahjuks polnud suur osa neist teostatavad erinevatel põhjustel. Näiteks lihtsad ahjuõunad. Siinsed õunad on lihtsalt liiga magus-magedad ja pehmed ega sobi selleks magustoiduks. Aga andsime endast parima ja valmistasime mereanni paella, focaccia, võileivatordi, singi-juustu-oa salati, hulgaliselt suupisteid ja ühe külma koera magustoiduks. Meil oli lisaks toidule ka väike meelelahutus kavas, nimelt koostasime õhtusöögi taustaks ühe playlisti itaalia muusikast. Vaheldumisi itaalia lood originaalis eestikeelsete itaalia lauludega. Meeleolu oli ülev ning Daisy ja Aleksei ei suutnud kuumadele rütmidele vastu panna ning hakkasid tantsima. Õhtu läks veelgi emotsionaalsemaks kui hakkasime jagama kingitusi. Mauritzio oli meile kõigile teinud nimelised juustualused. Jah, need samad alused, mida olime ise lihvinud ja lõiganud. Ta oli neile laseriga kena pildi ja pühenduse lisaks graveerinud. Mauritzio´le kinkisime aga Daisy meisterdatud vapi, millel nikerdatud Tudori roos ja meie kõigi nimed. Vapi taha sai kirjutatud ka Calabria vanasõna “Munti ccu munti ‘un se juncianu mai, ma cristiani ccu cristiani se juncianu sempre.”, tegemist on Calabria murrakus oleva vanasõnaga, mille kokkuveerimisega sai kingituse üleandmisel palju nalja. Selgus, et ka Calabria murrakul on väga palju erinevaid piirkondlikke variante ning sellest konkreetsest tekstist arusaamine võttis kohalikel mõnevõrra aega, korra oli õhus ka kahtlus – kas tegemist võib olla eesti keelega. Lõpuks sai mõte, mida soovisime edastada, siiski selgeks – mäed ei saa kunagi kohtuda teiste mägedega aga inimesed kohtuvad alati uuesti.

Päeval, enne õhtusööki jalutasime veel mere ääres. Vesi oli juba jahedavõitu, laine kõrge ning vette läksime vaid jalgupidi. Aleksei leidis rannast ühe vana tooli või pigem tooli jalad, võttis tappidest lahti ja pakkis koju kaasa. Enne tegime aga sellega korraliku fotosessiooni. Neljapäev oligi viimane soe ja päikest täis päev. Edasi läks ilm juba jahedaks (max 15 kraadi, min 12), sadas vihma ja puhus tugev tuul. Nagu jahe lehvitus või tõuge, et meil oleks kergem koju minna.

Nicoteras, nagu ka mujal, valmistuti  hoogsalt jõuludeks. Iga päev toodi tänavatele mõni uus kaunistus, vilkuv tuluke või õitsev jõulutäht. Jõulutähed kasvavad siin ka metsikult, märkasime neid nii aedades kui kuskil võsa vahel õitsemas. Meie viimasel õhtul Itaalias käisime jõulusärases Nicoteras jalutamas. Eriliselt kauni elamuse andis Via del Vischio – kus terve kitsas tänav kogu pikkuses on kaunistatud rippuvate kuuseokste ja jõulukaunistustega, mis moodustavad justkui katuse ning maha oli laotatud punane vaip. See kuuseokste lõhn mõjus nii tuttavlikult, tekitas eriliselt sooja tunde nagu kutsutaks meid tagasi koju. Parim koht selle väikese linnakesega hüvasti jätmiseks. Kes teab, äkki tuleme siia veel tagasi!

Ja soovitused tulvastele põlvedele:

1. Alusta Itaalia keele õpingutega juba täna! Õpi hoolega väljendeid ja numbreid, mida võiks töökojas vaja minna ja mida poes. 
2. Arvesta, et Nicoteras on poodides lõuna kella 13.00-16.30! Pühapäeval peale lõunat ja esmaspäeval terve päeva on poed suletud. Pühapäeva hommikul on linnas turg.
3. Oma prügi tuleb hoolega sorteerida. Suuri prügitünne siin pole ja igal hommikul tuleb prügiauto maja ette. Igal päeval on oma kindel teema (klaas, paber, pakend, biojäätmed ja olme). Jälgi hoolega, millal ja mida ukse taha tõsta!
4. Nicotera (ja kogu Calabria piirkond) on mägine maa, nii et võhma, mäest üles alla liikumiseks, tasub treenima hakata juba varakult. Vatti saavad ka põlved ja lihased.
5. Nii väikeses linnas nagu Nicotera tervitavad ka võõrad inimesed üksteist tänaval. Ole viisakas, vasta ja mis veelgi parem ole esimene, kes tere ütleb.
6. Buongiorno öeldaks kuni lõunani, peale ühte tuleb öelda juba buonasera! 

Vaata ka meie toreda seltskonna viimast Itaalia pildigaleriid!

Portugal 2021 (mööblirestauraatorid) vol5. (nov.-dets.)

Bom dia! Tere hommikust!

Viies nädal saigi läbi! 

Töönädal oli meil ühe päeva võrra lühem seekord. Nimelt on 01.detsember Portugalis Restauração da Independência ehk siis taasiseseisvuspäev. Plaan oli meil minna Torre de Belém’i ehk Belémi torni vaatama aga kuna uus kuu algas siis meie ühistranspordi piletid ei töötanud ja veetsime päeva hoopis oma linnakeses Montijos. 

Tööpäevad stuudiotes mööduvad kiirelt.

Akto tüdrukud tegid viimased viimistlused voodiraamile, üleliigse vaha maha poleerimine lapiga ja ese viidi kliendile tagasi. 

Saime puhastada terasvillaga vitriinkapi pronksist detaile ja need omale kohale installeerida.

Neljapäeval saime valida kolme eseme vahel ja valitud ese on oma isiklik projekt. Greta valis kohvilaua ja Kadri kapi. Vaatasime esemete vead ja puudused ning alustasime töödega. 

Encaixes Eliis tegi palju pahteldustöid ning lihvimist sel nädalal. Õmblusmasina kappi sai puhastatud ja spooni parandusi tehtud. Kaardilaualt vana tekstiili eemaldamine ning peitsida kirjutuslauda. Kasutada sai erinevaid lihvmasinaid tööde tegemisel. Sai ka nikerdatud mahagonist dekoratiivkujukestele puuduolevaid osasid ja neid liimida.

Mihkel alustas ja lõpetas nädala sektsioonkapi spooniparandustega millele juurde tuli ka katkiste puitlaastplaatidele kohtparandusi teha, kõvendiga PLP materjali kõvendada ja muidugi super glue-ga. 

‌Palju sai ka väljasõitudel käia, mehe jõudu ole vaja ning kaubikusse mööbli pakendamine peab olema hästi tehtud, et siin Lisboni järsakatel tänavatel mööbel kahjustada ei saaks. Sain ka tsikliga sõita Gonzaloga, sai käidud ja tehtud kummuti puudu oleva jala sabloon, et see töökojas valmis teha ja viimistleda. Reedel sai käidud meestepundiga (Mihkel, Caio ja Gonzalo) helesinist kappi paigaldamas kliendile kes pidi räigelt “pain in the ass” olema kuid läks kõik õnneks ja kliendile väga meeldis mis tegigi reede mõnusaks.

Nädalavahetusel käis Eliis SYRO kontserdil, külastas kohalikku loomelinnakut, kus sai nautida tänavakunsti, muusikat ja head sööki ning muidugi ka shopata kohalikes disaini butiikides.

‌Nädalavahetus algas seekord Maikeli jaoks varakult ning tõttas juuksurisse juba peale lõunat. Sai käidud väljas jälle joogitamas, söögitamas ning nautimas. Laupäeval sai korralikult rulatatud ning uusi tutvusi tehtud Prantsumaalt ja kohalikega.

Pühapäeval käis Kadri üle vee Almadas, vaatamas kuidas Jeesus suure pjedestaali peal seisab (ehk siis Santuário de Cristo Rei juures), mis oli valminud 1959. aastal ning selle rajamiseks saadi eeskuju Brasiilias Rio  de Janeiros kõrguvalt Lunastaja Kristuse kujult. 

Ehitis ise on rajatud kaljuservale  ja panoraamvaade mis ülevalt kuju jalamilt  Lissabonile, Taguse jõele ja Ponte 25 de Abril sillale avaneb lausa ahhetama panev.

Greta avastas Sintra linna. Sintra on tuntud oma mitmete ajaloolisete paleede, losside, maaliliste randade, parkide ja aedadega. Külastatud sai Castelo dos Mouros ja Parque e Palácio Nacional da Pena. Pärast pikka jalutamist sai nautida maitsvaid pastel de nata’sid! 

Mõnus ja tegus nädal seljataga! Järgmine kord viimased jutud aga hetkel nautige meie ilusaid pilte!

Malta 2021 (elektrikud) vol5. (nov. –dets.)

Läbi sai eelviimane nädal Maltal ja algamas on viimane ja oleme sellepärast kõik kurvad aga sellel nädalal olime esmaspäeval ikka maa-aluses parklas kus paigaldasime ikka polüvinüülkloriidist (PVC) torusid ja teisipäevast reedeni olime parlamendi hoone -2 korrusel hädaabi valgusteid paigaldamas. Parlamendi hoonest lähemalt rääkides ehitati see 2011-2015, disainer oli Renzo Piano ja maksis 90 miljonit. Meie töökoht, korrus -2, oli kunagi rongijaam, mis töötas aastatel 1883 kuni 1931 ja selle pikkus oli 11km. Käisime ka Valletta linna avastamas, see on asustatud 1566. aastal ja sai nime Johaniidide ordu suurmeistri Jean Parisot de la Valette`i järgi. Linnas elab 6444 inimest 2014. aasta rahvaloenduse järgi. Linna avastades leidsime „The Siege Bell War Memorial“  mälestusmärki, mis on meenutab teise maailmasõjas kui Saksamaa piiras Malta saart ja üritas seda üle võtta. Leidsime ka St. George`s väljaku, kus on presidenti palee mida me kahjuks ei avastanud. Poolsaare otsas on St. Elmo mis on rahvuslik sõja muuseum, mis ehitati aastal 1552 mida me nägime vähe, sest tulid tormi pilved ja hakkas kõvasti sadama ning hakkasime jooksma bussi peale,et jääda kuivaks aga kahjuks ei jõudnud kuivalt bussile, koju jõudies pidime riideid kuivatama hakkama.         

Laupäeval kuna olime ümber enda elamiskoha näinud enamus kõike otsustasime minna kaugemale teisele poole saarele. Hotellis väljudes läksime bussipeatusesse, kus ootasime 202 bussi 40 minutit, sest see jäi hiljaks ja sõitsime linna Mdina, kus võtsime 52 bussi Had-Dinglisse ja kõndisime sealt umbes 500 meetrit et jõuda mereäärde Dingli Cliffe vaatama, mis on Malta kõrgeim koht umbes 253 meetrit merest, vaade oli hingevõttev ja tuuline. Tagasi tulles oli enne meie bussi õnnetus, kus mopeedi juhile sõitis auto otsa, ja buss ei saanud liikuda ning me otsustasime jala kõndida edasi peatusesse,mis oli 2km eemal, kus meil läks järgmine buss elamiskohta.

Pühapäeval pesime pesu ja valmistusime järgmiseks ja viimaseks nädalaks.

Viienda nädala piltidega saab tutvuda siin.