Itaalia 2022 (mööblirestauraatorid) vol2. (märts-mai)

 Teine nädal (21-27.03.22). Napoli – amore mio.

Teise nädalaga on meil tekkimas tavaline Itaalia elurutiin.

Tööpäeviti ärkame ca 7.45, tegeleme hommikuste tavapäraste toimingutega (kes käib jooksmas, kes maadleb äratuskellaga). Kella 9 paiku algab töö, kell 13-15 on meil lõuna (oleme tavaliselt käinud kodus söömas kohalikke erinevaid värskeid pastasid), ning pärast seda oleme kuni kella 17.30 tööl.  Õhtuti on vaba aeg. Ja nii igal tööpäeval. Nädalavahetusel puhkame. Nii lihtne elu ongi.

Kui eelmise nädala laupäeva õhtu lõppes Silvi suurejoonelise lotovõidu tähistamisega, siis pühapäeva veetsime vaikselt – kes kodus, kes kohalikul turul jalutades. Vaikus pidavat kuldne olema…

Nii nagu Eestiski on nädalavahetusel ilm kehva, nii ka siin, ja kui tunnete sellest rõõmu, siis võite ka käsi suurest heameelest kokku lüüa J. Tavaliselt oled Eesti ilmaga ära harjunud, et hommik on pisut kargem, päeval keeratakse vunki juurde ja õhtu on vahel mõnus, ja vahel veel mõnusam. Siin on aga lood teised. Hommikul on kraadid juba laes, kella 11 ajal hakatakse vist juba „siestaks“ valmistuma ja keegi ei viitsi ilma enam soojemaks kütta. Kell 15, kui töökotta tagasi lähed, siis paned juba pika dressi selga (vahest tahaks ka vanaema kootud labakud kotti panna, aga neid ju pole kaasas, tulime soojale maale), tavaliselt kella 18-19 paiku koju jõudes on käed külmast juba põlvedeni tasku surutud.

Töökojas ootas meid aga juba pisut rohkem erialane värk. Silvi jätkas tumbaga, „double T“ (Taivo ja Talvi) said kaks tooli, Kei ja Riina pidid roostet eemaldama (vana hea Coca-Cola meetod!) mingil omapärasel puidust ja metallist raamil, mille kohta hiljem selgus, et tegemist on ajaloolise ja sentimentaalse väärtusega riiuliga. Riiuli puiduosa oli kaetud laste joonistustega, mis pidid kindlasti säilima. Taivo on nagu Figaro siin, Figaro seal. Aegajalt käib Mauricioga majast väljas objektidel, see tähendab Taivo on nagu abitööline või midagi sellist, aga seda kindlasti ainult keelebarjääri tõttu. Küll tulevik näitab, mis edasi saab – riiulite paigaldamisest on ta jõudnud juba trepi paigaldamiseni. Neljapäeva pealelõunal lubati ka Kei ja Riina objektile. Objekt oli ca 600 aastat vanas majas, kus aeg seisis. Kuna maja asus iidses kesklinnas, kus toad olid tikukarbi suurused, siis tuli seinakapp (mis oli sama ürgne nagu korter ise) kõrvalkorterisse vedamiseks lahti monteerida ja uuesti kokku panna. Mõned osad mahtusid ainult läbi teise korruse akna. Ajalugu on siin imeliselt puutumatu!

Nädalapäevad mööduvad rahulikult, võiks juba öelda, et rutiinselt. Kaks inimest käivad hommikuti jooksmas, tõsi erinevatel aegadel, sest unevajadused ja treenitustase on erinevad ning linnas peavad uustulnukad ju pidevalt ka nähtaval olema. Tugeva kahe kilomeeritse ringi läbimiseks kulub ca 15+ minutit. Ja-jah, arvaksin kohe ise ka, et hooldekodus olev 80ne aastane vanaproua/härra jookseb seda maad oluliselt kiiremini. Paraku 2/3 maast on pidevas töusus, vahest isegi on tunne, et nagu peaks seina najale pandud redelist ülesse jooksma. Pulsikellal on numbrid statsionaarselt punases. Noh ja edasi kulgeb kõik plaanipäraselt: töö, lõuna kodus, töö, õhtu kodus. Ei midagi erilist siin päikese all. Kodus on töö sektsioonides – uskuge, keegi meist sukki ei koo ja linikut ei heegelda – kõik muud asjad on tehtavad.

Jagaks veidi ka kohalikku elu. Kui sa oled unustanud Eestist näiteks plaastrit kaasa võtmast ja arvad, et käiks siuhti kohalikust apteegist läbi, siis tõmba aga tempot maha. See on ikka eraldi ettevõtmine ja eriti pikaks kujuneb see siis, kui sa pole apteegis ainus ostja. Nimelt seisad järjekorras ja kuna apteek on siin suhteliselt väike, siis COVID tõttu üle kahe külastaja tuppa ei saa. Ja järjekorrad võivad olla pikad, ootad tuppa sisenemist seniks väljas. Lõpuks leti äärde pääsedes (kõik see värk on leti taga väljaarvatud beebitoit ja durexi pakendid) avaldad oma soovi kassas olevale tädile. Tädi kuulab sind tähelepanelikult, nagu püüaks mõistatada, kas anda sulle valu vastu 400mg või 100mg ibumetiini, sina soovid aga lihtsat plaastrit ära hõõrutud jalale. Kui oled oma jutu tädile selgeks teinud, siis jagab tädi leti teises otsas olevale vanahärrale kohalikus keeles tegevusjuhised. Vanahärra jalutab mööduka kiirusega sahtliteni, tuuseldab peadpidi mitmes erinevas sahtlis ja – voilaa – juba tulebki plaaster näpus ja ulatab selle tädile, kes teeb arve, kasseerib raha, pakib ostu ning juba saabki abivajaja plaastri. Hea, et ainult plaastrit oli vaja, läks vaid 20 minutit, kui oleks valuvaigistit küsinud, oleks ju võinud ka oluliselt rohkem aega minna.

Kuna me sel nädalal (ja ka loomulikult eelneval) olime nii tublid, eeskujulikud, täpsed, asjalikud, kiired, osavad, ilusad ja taibukad töötegijad, siis Mauricio premeeris meid.  Võib isegi öelda, et ta suunavalt soovitas meil minna reedel pikale puhkusele Napolisse ja selle lähedal olevasse Pompeisse ning tagasi tööle tulla alles teisipäeval. Aitäh Mauricio, hea boss oled! Kolmapäeva õhtuks said „Double T“ valmis oma elu esimesed poroloon polsterdustega toolid, Kei ja Riina viisid lõpule sentimentaalse väärtusega riiuli viimistluse, mis algselt nagu välja nagu vanaaegne pesukuivatusrest. Silvi lõpetas oma valge kunstnahast tumba, abistas teisi ja alustas vanaaegse Coca-cola sildi värviparandustega (silt pidavat minema kuhugi kasiinosse). Terve neljapäeva rassisime mingite erinevate uute asjade kallal, mis uuel nädalal peaksid valmis saama – aga sellest juba järgmisel nädalal.

Ja hurraa, algaski varajane pikk nädalalõpp! Juba hommikul varakult seadsime sammud rongijaama, ikka selleks, et midagi ägedat Napolis nägemata ei jääks. Rongisõit oli tore. 4 tundi läks liinnutiivul, nii et ei saanud arugi, kuidas rong vuhises 160 km/tunnis mööda rööpaid.

Kõik mis juhtus Napolis, see sinna ka jääb!! Igavesti! Aga et midagigi Teiega jagada, siis mõned märksõnad.

Tasub sõita kahekorruselise bussiga mööda linna. Selleks on kaks liini – A ja B. Soovitame mõlemat. Oma asjadel tasub silma peal hoida. Kõik kallid nähtavad asjad võiks öö hakul nähtamatuks teha, sest tegelasi, kes neid himustavad, pidi palju olema. Nii hoiatas meid majutuse omanik. Meil läks hästi. Hirmus rollerite ralli käib, eriti öö hakul. Neid on uskumatult palju. Ettevaatust, et alla ei jää. Otsige üles Michelini tärnidega pizzarestod. Ka muidu on Napoli pizzad väga head, siis sealt saate lausa oivalised. Pidu (öine tsillimine) käib seal hetkel suuresti tänavatel. Seda kõike COVIDi tõttu, sest siseruumides rahvast palju olla ei tohi, aga pidu vajab pidamist. Mõni kesklinna tänav (võrdluseks Tallinnas Viru väljakust Draamateatrini olev autotee) on lihtsalt puupüsti rahvast täis. Ajaloohuvilised võiksid külastada Arheoloogiamuuseumi ja katakombe, neid on mitmeid, uurige ja valige parim. Igal sammul kohtab erinevaid kirikuid, mille üleslugemiseks ei ole siin ruumi. Kindlasti tuleb käia Pompeis – sinna saab rongiga, aga tuleb arvestada, et õige koha (perrooni) leidmisega võib pisut kauem aega minna. Pompeisse jõudes on kohe infopunktike, kust hakatakse teile igat sorti reise ja muud värki kaela määrima. Mõelge järele, kas teil on piisavalt aega ja tahtmist kõiki nende poolt pakutavaid teenuseid kasutada. Mõningate nö „lisateenuste“ hinnad võivad selguda alles siis, kui oled juba näiteks Vesuuvi bussisõidu eest maksmas ja küsid täpsustavaid küsimusi. Aga infot nad jagavad küll. Pompei ise on suurejooneline ja võimas – igal juhul kohustuslik vaatamine.

Tagasisõidul koju toimus meil ümberistumine Rosarnos. Soovitaks võtta sellise rongi kus ümberistumiseks jääks ca 15+ minutit. Selgus tõsiasi, et rongid võivad hilineda 5-15 minutit. Meie üllatuseks pidime Rosarnos seetõttu 8 minuti asemel ootama 2 tundi ja 20 minutit. Reisihuvilistele infoks, et Rosarnos pole esmaspäeva õhtuti teha mitte midagi peale grillitud kana söömise. Koju jõudes olime väsinud, kuid täis kõhuga ja õnnelikud J – tuletame meelde, et meie mägikülas loetakse kõrguste vahet vist kilomeetrites. Kokkuvõtteks – Napoli on väga äge linn, täis imelisi ajaloolisi pärleid, nõuab aga treenitud jalgu ja liikluse osas tugevat närvikava. Prügimajandus on neil ka veel korraldamisel.

Aeg kaob kiirelt – 1/3 õpirände ajast ongi juba möödas.

Ciao,

5 vanderselli kaugest Itaalia mägikülast koos pildigaleriiga.

Portugal 2022 (mööblirestauraatorid) vol2. (märts-mai)

2. nädal

Kogu aeg midagi toimub. Peaasjalikult töö ja aega ajalt imestamine siinsete töövõtete üle.

Ootamatult hakati Akto Peitlitest vormima meediastaare Portugalis. Oleks siis ette vähemalt hoiatatud, oleks teadnud soengu teha ja huuled värvidagi või vähemalt uued tööriided selgagi saanud, aga ei. Tahtsid vist saada pilti ehedat õhinapõhist peitli, skalpelli ja lihvpaberi käsitlust. Teisipäeval oli kohal kaameramees, järgmisel päeval fotograaf. Täpselt ei saanudki aru, et kas saab meid näha kusagil suurelt ekraanilt Hollywoodis või lihtsalt Netflixist või jääb vaid Portugali siseseks linateoseks. Stsenaarium, režii ja lavastaja on Portugali Arhitektideliidust, aga me siiski hellitame lootust suurtest ekraanides ja maailmakuulsusest.

Tegelikult Akto’s oleme juba harjunud, et pidevalt käib keegi fotoka ja kaameraga ringi ning jäädvustab kõike. Mainin siinkohal ära, et Peitlid need ei ole. Me läheneme tagasihoidlikult, pildistades kolm pilti päevas ja need ka tööprotsessist vaid.

Panime pead kokku, et kes see kottis pükstega ja vaikne mees fotoka ja kaameraga küll on. Mida ta üldse teeb? Kas ta on Direktori vend, või naise onu või äkki sõber, kes päästis Direktori lapsena või tema õnge, kui nad kalal käisid? Üks mis kindel, keegi tähtis või oluline ta peab olema.

Muusika aitab saada töölainele. Mängima pandi järjekordne playlist ja algas arvamis mäng: „Kui ära arvate, on lõuna minu kulul“, ütles Direktor.

No päris huvitav. Räpp on, aga Kaarel Kose see kindlasti ei ole, isegi mitte Cool D. Kes siis, nuputasid Peitlid, kui stuudiosse astus mees lohiseva püksitagumikuga, kaamera õlal ja saime teada, et lisaks sellele, et tegemist on Direktori sõbra vennaga, siis sellega tema tiitlid ei piirdu. Selline oli siis meie tutvumine Portugali räpikuulsusega Weels (https://www.youtube.com/watch?v=ZW8WojwerZw) .

Samal ajal Encaixe ateljees sealsed Peitlid toimetasid välitöödel. Hoov on küll idülliline, mandariinipuud ja sidrunipuud, vetsupotis kasvav kiviktaimla, kuid paganama külm on, koos paduvihmaga. Kõlab ju kui ideaalne keskkond teostada spooniparandusi välitöödel. Õnneks on eraldatud üks pisikene sirmikene, mille alla mahub täpselt töös olev diivan ja sellega ka kaetus piirdub. See ei morjenda või õigemini ei lasta end morjendada, kuna töökäed on naistelt, kes käisid koolis kunagi 80ndatel, mis on ilmselgelt hiiglama ammu. Eriti noorte jaoks, kes on ilmavalgust näinud alles sel sajandil.

Spooniparandusi tehakse imekaunile (kunagi saab see olema imekaunis) rotangdiivanile. Rotang on lahkunud ammu. Salamisi on lootus, et rotang punutakse tagasi, mitte ei lööda põhja alla 3 sadulavööd, peale 2 cm vatiini ja pealisriie.

Consuelo hakkas selgitama, miks on diivani raam palistatud sümmeetriliste auguridadega. Encaixe Peitlid kuulasid tähelepanelikult selgitust ja noogutasid tunnustavalt kaasa. Lõpuks võttis Leelo taskust telefoni ja näitas ette oma Viini tooli, mis pani ahhetama kogu ateljee. Ei suudetud uskuda, et midagi sellist on teinud õpilane 1. kursuse lõpuks. Ehk, mis meile tundub nii ilmselge, siis siin on see peaaegu sensatsioon. Rääkimata sellest, kui Liivi näitas fotodelt koolitööd tugitoolist, millel on vedrud nii istumisosal, kui ka seljatagusel. „Kas päriselt sa ise oled kõik need vedrud sidunud??? Kuidas see võimalik on?“, imestati. Sellega olid Liivi ja Leelo tõestanud oma professionaalsuse.

Marken teeb puutööd ateljees sees. Puhastab toolid vanast viimistlusest, liimib diivanile jala.

Kõige selle vahel on meil olnud aega pidada ka reisiplaane. Esimeseks pikemaks väljasõiduks sai Porto. Selleks, et saaks teha peatusi omatahtsi, otsustasime rentida auto.

Reede õhtul suundusime lennujaama, et saada kätte lubatud auto, mis mahutaks lahedalt 6 inimest. Auto käes, olemas olevad kriimud – kraamud dokumenteeritud, võis puhkus alata. Tegelikult algas siis hoopis „õppesõit“ ehk enne kui leidsin õige teeotsa, jõudsin teha kolm tiiru ümber lennujaama, teist sama palju valesti pöörata. Telefon aku näitas, et jaksu on tal mind aidata vaid 17%. Lõpuks siiski leidsin õige teeotsa ja juba läks sõit üle Vasco da Gama silla Montijo poole.

Vasco da Gama sild on vantsild, mis ulatub üle Pürenee poolsaare pikima jõe Tejo. Sild on 12,3 kilomeetrit pikk, mis teeb temas pikima silla Euroopas.

Laupäeval oli äratus juba kell 4:00, et startida kell 5:00. Esimeseks sihtkohaks oli Coimbra, mis oli Portugali pealinnaks aastatel 1139–1256. Tegemist on idüllilise linnakesega oma laupäeva hommikuse kirbuturuga, pisikeste kohvikutega. Siin asutati aastal 1290 Coimbra Ülikool, mis on Portugali vanim ülikool. Linna ja ülikooli ajalugu saate juba ise lugeda internetist või mujalt.

Selleks ajaks, kui meie olime jõudnud Coimbrasse, olid kohal ka juba jumala kuulutajad. Peab tõdema, et Santa Cruz kiriku esisel väljakul on väga hea akustika, nii me siis jõime oma hommiku kohvi ja kuulasime gospelit. Selgus, et sellega aga jumalakuulutajate ette aste ei piirdu, vaid oma rüppe tuleb värvata ka uusi päästmist vajavaid hingi. Esmalt prooviti värbamiskunsti kohaliku gängstaga, siis juba avastati, et kindlasti vajavad päästmist ka Marken ja Anti. Huvitav, kas nii nähtavalt me avaldame neile hukutavat mõju? Õnneks, neil ei läinud see õnneks. Sel korral vähemalt. Kiirustasime juba edasi, et vaadata üle ka Portugal dos Pequenitos ehk Väike Portugal (https://www.fbb.pt/pp/).

Selleks, et sõit Portosse ei ole kulgeks vaid mööda kiirteed, siis võtsime suuna rannikule Aveirosse. Encaixest oli antud sisse tellimus tuua vähemalt 0,5 kg ovos moles de Aveiro’sid. Tegemist on kohaliku  maiuspalaga, mis on valmistatud munakollastest ja suhkrust. Legend räägib, et nimetatud maius sai alguse nunnakloostrist. Nimelt munavalget kasutasid nunnad oma rüüde „tärgeldamiseks“ ja esinduslikuna hoidmiseks. Üle jäi väga palju munakollaseid ja nii siis sündiski maius ovos-moles. Meist keegi väga ei mõistnud maiuse fenomeni.

Tellimus käes ja sõit võis alata Portosse. Teel olles panime paika ka peamise majareegli ehk kodurahu huvides ei anta enne 26. aprilli mingit tagasisidet.

Portos asjad korterisse, 10 minutit hingetõmbe aega ja juba olimegi sukeldunud uutesse tundmustesse. Lisaks olulistele vaatamisväärsustega tutvumisele, pidi kindlasti maitsma ka Porto traditsioonilist võileiba, mis tegelikult oma olemuselt ei olegi võileib, Francesinha’t (https://tasteporto.com/top-francesinhas-in-porto/) ja jooma portveini.

Õhtu oli soe, Kristallpalee pargis jalutasid paabulinnud. Tulbid juba peaaegu hakkasid lõpetama õitsemist. Samal ajal Eestis on purgaa ja lendavad majakatused. Konstanteerisime fakti, et loodus toimetab oma soodu ja sammusime edasi vanalinna poole, et leida mõnu hubane kohvik, kus istuda. Kohviku asemel leidsime end hoopis ühe äärmiselt kena kitsa maja eest, mille ülemistest akendest paistis valgustusega vitraažist lagi. Õnneks on meie seas ka hilistel õhtutundidel teravaid Peitleid, kes teadsid mis majaga on tegemist. Selgus, et meil on lausa piletid järgmiseks hommikuks sellesse salapärasesse majja ostetud, kus kunagi teisel korrusel asunud kohvikus istus aastaid tagasi J. K. Rowling ja mõlgutas mõtteid, et mida oma eluga teha: „Äkki kirjutaks mõne raamatu?“

Keskkond oli inspireeriv ja nii saigi alguse Harry Potteri romaanisari.

Tegemist oli Lello raamatupoega (https://www.livrarialello.pt). Hommikul kohale jõudes oli meil heameel, et olime järginud juhiseid ja ostnud piletid eelnevalt valmist, sest saba raamatupoodi lookles kvartali kaugusele. Meie sammusime mööda punast vaipa aga otse raamatupoodi ja olime hetkega lummatud. Seega, kui kunagi tekib mõte külastada Portos asuvat maailma kaunimat raamatupoodi, siis ostke eelnevalt sissepääsu pilet.

Edasi suundusime juba trammiga nii lähedale ookeanile, kui vähegi võimalik. Mahe ookeanituul oli kutsuv ja need palmialleed. Peas hakkas kõlama lööklause „Päike, liiv ja merevesi, need me sõbrad kolmekesi“. Kuuma ilma juurde kuulub karastav kokteil või jäätis, et oleks toredam maailmalõpu äärel istuda, jalgu kõigutada ja lasta ookeanil end meelitada. Jäätis mõjus ühtlasi ka loominguliselt ja nii otsustasime vändata jäätisereklaami, peaosas Leelo. Saan garanteerida, et kuna eelmisel sajandil vändatud reklaamklipp jäätislimpsivast Ingrid Tõnistega kahvatub.

Ja juba oligi aega hakata tagasi Lissaboni sõitma.

Leelo: „Meie autojuht tunneb ennast täna juba väga kindlalt.“

Järgmiste seiklusteni. Seniks naudi meie PILTE!

Portugal2022 (mööblirestauraatorid) vol1. (märts-mai)

Teravad Peitlid Portugalis

Kord juhtus nii, et teravad Peitlid said kokku ja otsustasid minna maailma rändama.

Peitlitel oli kindel plaan minna Läände. 

Minna nii kaugele, kuni ookean tuleb ette ja nii nad Portugal sattusidki.

Peitleid on kuus.

Saame tuttavaks:

Marken, Anti, Leelo, Liivi, Kaili ja Angelika aka Väike ja Suur Peitel, Ümar Peitlid ja Nõgus Peitel. 

Mida Peitlid Portugalis tegid, nägid ja kogesid, seda saate teada juba hiljem. 

15. märtsi hommikul asutasid teravad Peitlid end juba varakult Tallinna lennujaama poole teele, silmis ja hinges ootusärevus. Lahked kaptenid Lufthansast lubasid meid lennutada Lissaboni, Portugalis. Seiklus alaku!

Selleks, et saaksime kenasti sammud täis ja ka end veidikene sirutada ning juba kätte tunde, mis meid ootab ees linnas, mis paikneb seitsmel mäel, oli Frankfurti lennujaamas üles seatud väikene takistusrada ajapeale ehk kiirusta sinna kaugele terminali lõppu, sealt kusagilt trepist alla ja siis juba trepist üles ja pikki koridori edasi väravasse A17. Kes jõudsid õigeks ajaks seatud takistusraja lõppu, need lubati lahkesti Lissaboni lennule. Meil vedas.

Lissaboni lennujaamas ootas meid juba plakatiga Pedro. Tervituseks nukid.

Pedro teatas, kahetsus pilgus, et meie korter on hõivatud ja nüüd ei teagi mis saab, et kas me oleme nõus nädalakese elama hotellis??? Nad olid pannud Brunoga pead kokku ja leidnud meile tagasihoidliku 4* hotelli Montijos. Mängisime veidi kaasa ja vangutasime pead, et ikka ei tea kuidas me tekkinud olukorraga küll lepime, aga proovime kuidagi hakkama saada. Tegelikult oli ju päris meelitav, et kohanemis perioodil sai lasta end ümardada.

Nädalakese elasime Montijo Parque hotellis. Hotelli fuajees toimus paariks loe, check in, kohvrid hotelli nurka.

Pedro juba kibeles meie uues „kodulinnas“ ekskursiooni korraldama. Vaadake: „See seal on bussijaam ja kui te lähenete teiselt poolt hoonele, siis on see hoopiski turg. Kiri sõbrale pange teele sellest majast ning õhtul saate kohuda täis sellest kalarestoranist.“

Giid oli küll õhinal kõike selgitama ja näitama, aga meie jäägitu tähelepanu röövisid tänava äärt palistavad apelsini- ja sidrunipuud. Kohe näha, et tegu oli professionaalse giidiga, kes nähes meie õhinat, selgitas elutargalt: „Maast ärge apelsine ja sidruneid korjake!“ Pani meile lausa südamele, et „Mitte mingil juhul ei tohi maast apelsine korjata“. Meie imestuse peale, et miks siis küll?

„Portugalis on nii, et kõik koerad ja kassid ja purjus inimesed teevad oma ihuhäda just maha kukkunud apelsinide ja sidrunite peale.“

Huvitav miks, sest ma ei tea Eestis kedagi, kes teeks oma häda mandariini peale, ei koera, ega ka kassi, isegi mitte purjus inimest. No ja apelsin tundub ju nii väike, et üsna lootusetu tundub seda tabada. Ilmselt portugallased on lihtsalt maast madalast harjutanud pissides sihtmärki tabama. No muud seletust siin ei saa lihtsalt olla. Nad on kõvemad jalgpallurid, kui eestlased, siis pole tegelikult ka imestada, et apelsini, isegi mandariini tabamine pole eriline kunsttükk.   

Ekskursioon tehtud, hotellis tagasi, oligi aeg kiireks beauty sleep’iks. Anti aka Suur Peitel oli energiast nii palju tulvil, et põrutas kohe Lissaboniga tutvuma. Ülejäänud magasid end ilusateks tagasi ja pimeduse saabudes suunduti juba kodulinna ahvatlustega tutvuma. Õhtune koheva piimavahumütsiga cappuccino ja portugali kreemikook Pastéis de Nata, postkastist piiluv kass. No öelge, mida on veel õnneks vaja?

Päeva gurmeerännakule panime punkti kiidetud linna parimas kalarestoranis. Maitseelamused olid kahetised, kuid sellest juba mõni teine kord.

Teel tagasi hotelli avastasime end apelsinipuude alleelt. Maast me apelsine ei korjanud, teadagi miks. Hüppevõime oli päevaga trastiliselt vähenenud, seega tuli saata Marken aka Väike Peitel apelsinipuu otsa. Ta küll veidi puikles, arvates, et ta arreteeritakse enne kui ta jõuab apelsinipuu poole vaadatagi, lihtsalt mõõte peale. Liivi, Leelo ja Kaili aka Ümar peitlid jäid endale kindlaks, me vajame C-vitamiini. Nüüd ja kohe. Angelika aka Nõgus Peitel jäi valvesse ja olukorda jäädvustama.

Äkki lähenes eemalt tume kogu. „Kes see võib küll olla? Kas meid päästavad nüüd vaid kiired jalad?“, käisid mõtted peast läbi.  Saate ju aru, et no kuidagi ei tahaks kohe esimesel õhtul pahuksisse minna kohalike korrakaitseorganitega.

Tume kogu osutuks üheks toredaks vanaks, kes jagas lahkelt soovitusi, kuidas apelsinid paremini läikima saada. Obrigada, selle eest.

C-vitamiini toos käes, võisime Portugali elu avatuks kuulutada.

Teisipäeva, peale hommikusööki ootas meid hotelli ees juba kõigile tuttav Pedro. Algas sõit Lissaboni üle Euroopa pikima silla Vasco da Gama. Uskumatu inseneri töö. 12,3 km sild, mille tugivaiad on rammitud 94 m sügavusele merepõhja. Edasi tulid juba püstloodis teed Lissabonis, sellel samal püstloodis seinal külgpoks. Bussist välja astudes tuli kiirelt haarata tänavapiirdest, sest tunne oli, et nüüd kohe veereme pikki tänavat alla.

Esimene peatus oli AKTO stuudios, seejärel suundusime juba Encaixe stuudiosse.

AKTO’s toimus kiire tutvumine ja kokkulepete sõlmimine, info vahetus, et milline on parim transport kohale jõudmiseks järgmisel hommikul. AKTO’s saavad oma oskusi lihvida ja uusi omandada juba Anti, Angelika ja Kaili. 

Edasi viis meid tee Encaixe stuudiosse, kus oma oskusi hakkavad lihvima ja uusi omandama Liivi, Leelo ja Marken.

Encaixe ateljees tervitasid meid noormehed Tšehhist, koos oma juhendajaga. Ateljee esindajana oli kohal ainult Faia. Peab ära märkima, et Faia on üks tegus Jack Russell. Ta siis näitas meile, kus asuvad tema tennispallid ja mis on nende otstarve mandariini- ja sidrunipuude all.

Ateljee omanikel olid linnas muud asjatoimetused – Portugali stiil, nagu ütles neiu Saksamaalt. Kokku sai siis lepitud, et teravad Peitlid tulevad järgmisel päeval uuesti ning saavad juba lähemalt tuttavaks juhendajatega.

Pedro viis meid sadamasse, jagas kõigile kätte transpordikaardid, soovis meeldivat päeva ja Portugali ning olimegi omapäi suures linnas.

Selleks, et ikka rohkem näha ja arendada lihasmälu, otsustasime minna linnaga tutvuma. Mäest üles ja mäest alla, mäest üles ja mäest alla, vapralt eirates ühistranspordi hüvesid. Selline lihasmälutreening teeb teadupärast aga näljaseks ja tühi kott kaua püsti ei seisa. Seega otsustasime lasta ninadel end juhtida parimate kulinaarsete lõhnade suunas. Etteruttavalt peab ütlema, et kohviku valik osutus õigeks. Need mereannid. Taaskord võtad ampsu, suled silmad ja lihtsalt naudid kogu maitsete buketti.

Angelika otsustas anda veelkord võimaluse pastale. Siin peab ära märkima, et tegemist on peakokaga La Tabla restoranis. Miks aga just uus võimalus pastale? No ikka selleks, et eelmisel õhtul Montijo peenemais kalarestoranis tellitud pastaroog mereandidega ei olnud valmistatud mitte pastast vaid odavatest säästumarketi sarvekestest.

Sel korral tänas pasta uue võimaluse eest ja sai kinnituse oma maitsvuses.

Portugalis, soovides tellida vett, siis saab tihti vastu hämmeldunud pilgu ja vastuseks küsimuse: „Mis asi see vesi on?“ Vinho Verde see vastu oli juba tuttav soov. See maitsete värskus ja kerge mull…. mmmmm. Nüüd on aru saadav hämmeldus vee teemal.

Egas midagi, käärime aga käised üles ja hakkame pihta.

AKTO’s algas hommik küsimusega Ricardolt: „Milles sa tunned end tugevalt? Mida sul meeldib kõige enam teha?“

No ka midagi lihtsamat ei osanud küsida? Angelika teadis kohe oma tugevusi. Teised olid ebalevad, kuna ei ole ühte kindlat lemmik töölõiku ja veel vähem tuntavat tugevust. Huumor päästab maailma ja nii sai ka tõdetud, et there are only two ways, one is right, the ohter is wrong. Simple.

Antile anti metallitööd teha ehk vana suur kummut musta spooni ja vaskribadega. Selgus, et eelnevalt oli kaks gruppi juba üritanud selle kummutigi toimetada. Tundub, et tulutult või on see lihtsalt kõigile esmane proovikivi. Ricardo, meie meister/juhendaja, arvas, et enamus vaskribadest võiks lahti arutada, puhastada ja uuesti liimida. Ta ei olnud seni tehtud tööga kuidagi rahul. Nimetatud kummut on töökojas olnud proovikiviks juba rohkem, kui aasta ja selle valmimisega ei pidavat kiire olema. „Sellega pole kiiret, kuigi omanik on juba kõvasti üle 70 aasta vana, siis ta ei kavatse veel nii pea surra“ oli kiire resümee. Seega, tulevased põlved, ilmselt ka teie õrna ning hoolivat lähenemist.

Angelika esmalt lähenes sae ja liimiga lauajalgadele ning see järel tõttas juba Antile appi või äkki hoopis kummutile? Mängleva kergusega rullusid seljakotist välja peitlite ja nugade komplekt. Kummut mõmises rõõmsalt, kui Angelika alustas spooniparandustega. Kohati lausa intarsiaga.

Kaili panustas panustele. Esmalt very important person tool. Oli see nüüd Presidendi või kuninga tool?

Rahvusvahelise kogemusõppe raames õppisid portugallased kuidas liikumatu nael puidus saada liikuma ja eemaldatud jootekolbi abil. Angelika ei hoidnud vaka alla oskust ülitäpse spooniparanduskunsti valdkonnas.

Peale tööpäeva vajas lihasmälu arendamist ja nii me jalutasime, mis kohati oli kui rühkimine, mööda Lissaboni tänavaid. Ilm oli mõnusalt soe, vaated üle linna lummavad, loojuv päike keksles katuseid mööda nagu Salsaller, et loojuda mõnda korstnasse. Nii see näis.

Encaixes, mandariinipuude all on end sisse seadnud Liivi, Leelo ja Marken. Juhendaja Consalo on sharmantne ja nõudlik mees, kellele meeldib õpetusi jagada. Ateljeed juhib ta koos oma kaasaga, “abiks“ koer Faia. Seltskond on rahvusvaheliselt kirju. Lisaks eestlasetele ja siin ka praktikante Tšehhist, Saksamaalt, Hispaaniast ning tulemas on veel poolakad.

Esimeseks ülesandeks anti meile rohkem kui 100 aastase laua puhastamine šellakist ja tumedast peitsist. Kuna puhastamise käigus selgus taas kord tõsiasi, et kihtide all on peidus üllatused, siis muutus ka meie tööülesanne. Laud hakkas oma ilu esile tooma –satinwood, palisander, eeben. Lihtsalt vau! Kaunist lauda esitleti koguni külalistele. Marken asus parandama nahkkattega toole. Puhkepausidel on võimalus noppida puust mandariine ja maiustada, lisaks ootab alati tähelepanu ja pallimängu meie kõigi lemmik Faia. Ateljeesse saabuvad ka „salajased“ tellimustööd, mis annavad uusi oskuseid ja kogemusi, aga mis toimub stuudios, see ka jääb stuudiosse.

Ja kui palju on põnevaid puiduliike milledega töötada, mida katsuda, nuusutada. Lumivalgekese muinasjutust teame „must, kui eebenipuu“, nüüd saime seda ka oma ihusilmaga näha ja oma näpuga katsuda. Oleme ikka harjunud, et puitu ostetakse tihumeetrite kaupa, aga ei, ühikus võib olla ka kilogramm. Eebenipuu saad sa endale hankida kilogrammi kaupa.

Eebenipuu ei ole ainud uus ja tundmatu ja eksootiline puit. Seda kõike on ka roosipuu, paduk, sapel, mis lõhnab intensiivselt ja vürtsikalt ning  mutenje.

Reede õhtu ei ole õhtu, kus kiirustaks kohe kiirelt koju, eriti linnas mis asub seitsmel mäel, kus vesi on asendunud veiniga ja azulejod panevad ahhetama. Selleks, et kogu seda ilu näha õhtupimeduses võtsime suuna Miradouro da Senhora do Monto’le. Melu, hea muusika ja panoraamvaade tuledesäras linnale. Kirikukellad andmas märku järgmisest tunnist.

Vaadates ilmateadet, panime kõik lootused ja panused laupäevale ja ei pidanud pettuma mitte üks gramm.

Laupäev on juba aegade algusest olnud ka turupäev. Traditsiooni ei saa, ega tohi rikkuda. Nii suundusimegi kirbuturule Mercado de Santa Clara, mis on kuulus nii siin, kui ka seal pool vett, mis on pandud ka raamatusse ja kui midagi on juba raamatusse pandud, siis see enam sealt ära ei saa. Rahvast, värve, kaupu oli rohkem kui oskasime oodata.

Igas suurlinnas on Telliskivi loomelinnak, nii läksime ka meie seda otsima Lissabonis. Teada oli vaid see, et see asub seal punase silla all. LXFactory on siinse Telliskivi nimi, mis peidab endas erinevaid kunstipoode, kohvikuid, stiilset hostelit katusebaariga, erinevad esinejad. Siin on garanteeritud elamused nii meelele, kui ka keelele.

Nädalale tõmbasime joone alla kolimisega korterisse, Angelika valmistatud imemaitsev õhtusöök ja lõputu naer.

Stay dune, aga seniks kikka pilte.

Itaalia 2022 (mööblirestauraatorid) vol1. (märts-mai)

Tsiteerides Eesti klassikuid: kui Taivo tüdrukutega lennujaama jõudis oli varahommikune viies tund juba alanud. Kui eile õhtul selgus, et kogu kingituste ja muu ühisvarustuse krempel tekitab 7 lisakilo Taivole ja see tuli lennujaamas ära jagada.  Õnneks oli kaal seal olemas ja kõik said omad kohvrid lubatud kaaluga lennukile saata. Kuna lennule oli veel aega, siis sai tehtud kiired kohvi-veini dringid – noh mõlemad ju eluks vajalikud – kohvi äratuseks ja vein aklimatiseerumiseks.

TLN-RIX ja RIX-ROM lennud olid uute AirBalticu lennukitega. Arvatavasti oli vaja AirBalticul investeering kiirelt tagasi teenida ning seetõttu olid kõik käru pealt pakutavad söögid-joogid raha eest. Õnneks ei pidanud veel WC minekuks münti loovutama. Samas kohalik siselend, mis oli ajaliselt sama pikk kui TLN-RIX, pakkus heameelega tasuta jooke. Müts maha itaallaste ees, loodevasti jätkub see veel.

Imperaatorite kasvulava Rooma võttis meid vastu meeldiva päikese ning +12 ja enama kraadiga. Põhjamaa pojad ja tütred loobusid koheselt jopedest, sest ühtki päikesekiirt ei tohi kaotsi lasta. Kuna käsipagas (8kg) võis tekitada liigset tüli Rooma kiirtripis, siis otsisime lennujaamas kohta kuhu saaks pagasi jätta. Loomulikult oli see kõige kaugemas otsas, mille leidmiseks oli meil juba vahepeal tunne, et oleme kohalikku EMO osakonda sattunud – tegelikult oli see mingi lohisevalt pikk saabujatele mõeldud COVID testi koridor.  

Riinal, meie tiimi grupijuhil, oli valmis vaadatud kiire ca 4 tunnine jalutustripp, mis hõlmas siis Colosseumi, Pantheoni ja seda ümbritsevate iidsete ajalooliste ehitiste vaatamist. Super emotsioonid. Edasi otsisime üles kohalike seas väga kiidetud jäätisekohviku, kus 4 ja poole euriku eest said kolme suure palliga enadale sobivate maitsetega jäätise tellida.

Nicotera – oma uude koju jõudes oli esimeseks katsumuseks 23 kilosed kohvrid ja pisut kergem träna maja viimasele ehk viiendale korrusele vedada. Dääm – sel hetkel oleks eelistanud madalamat korrust, aga hommik oli õhtus targem. Esimesed positiivsed kohalikud emotsioonid tekkisid alles hommikul, siis kui päike tõusis ja linnale ning maja katuseterassilt paistvale merele oma esimesed kuldsed kiired saatis. No Põhjamaa pilkases pimeduses kasvanud inimestel tekitas see koheselt hapniku puuduse. Niipalju sõnu pole. Kokkuvõtvalt imeilus.  Esimese õhtu kohta tuleks mainida, et korteris olid olemas pluss kraadid, hingeauru polnud näha, aga viltsaapad ja kasukas oleks kasuks tulnud. Nii jahe oli.

Salvatore – mees, kes meie koordinaatoriks on, tegi meile esimese kiire linnatripi.  Noh ütleme, et eile õhtul tundus, linn väikse külana, siis täna peale imekitsastel tänavatel kooserdades saime aru, et meie orienteerumisvõime on miinuses. Ainukene asi, mida hetkel oskame, on maja välisuksest väljuda, kuidas pärast tagasi saame ja kas üldse saame, on küsitav. Kõik panused on tehtud suurele hiiule Google Mapsile, aga kui see meiega sõber ei taha olla, siis….  Salvatore ei soovitanud juua kraanivett, sest see olla siin liiga kaltsiumirikas. No mida, me ju ainult kaltsiumi peal kasvanud olemegi ja mis saab siin ikka paremat olla, kui vett juues surra lõõskava päikese all. Vähemalt ilus, eks ole J

Mauricio –  töökoja omanik, kelle töökojas esmapilgul ei paistnud just eriti palju meie vajadusi ja oskusi nõudvaid mööbliesemeid olevat. Eks homme näha ole.  Enjoy and relax –  nende sõnadega pandi paika meie tulevik. Vastuvõtt, kui vaid oleks osanud keelt, oli äärmiselt meeldiv. Juskui oleks taaskohtumine. Peale töökoja tutvustamist oli kohe vaja kohvitada. No nende kohvitassi suurus on võrreldav sõrmkübara 3XL mõõduga, mis oli siis veel kohvist pool täis või pool tühi – oleneb ootustest. Et  sõrmkübarat täis saada ja selleks, et ikka tilk kohvi suu igasse suunda jõuaks, lisasime veeeeeidikene likööri. Suurem kogus – suurem rõõm.

Kolmapäev, 16.märts.  Selleks, et selle päeva hommikusse jõuda, tuleb tagasi minna eilse päeva hilistesse tundidesse. Nimelt, kui me Silvile itaalia keele selgeks olime teinud, mille ta jätkuvalt koheselt ka ära unustas, teatas ta, et tal on vaja hommikul enne kodust lahkumist vähemalt tund aega varem üleval olla. Ikka selleks, et kikud puhtaks teha, hommikune tobi sisse tõmmata ja ennast täis tankida (ikka kohvi ja putru, mitte Gini ja toonikut). Pidu kestis tol õhtul vast südaööni, enamusel vähem. Enne lõppu anus ta Talvit, et Talvi igaksjuhuks 10 minutit hiljem, kui äratuskell temale hommikust  kõige värskemat serenaadi laseb, veenduks, et ta on üles tõusnud. Välja nägi see paraku nii, et see 10 minutiline lisaäratus kestis kordi ja kordi, kuni lõpuks itaalia keelt täis tuubitud Silvi, jalad alla võttis. Arusasaadav, seda koormat (itaalia keelt pean silmas) on raske kanda, eriti kui vaja horisontaalist vertikaali saada.

Ahjaa, eile tegi Riina suure diili telehiiuga. Üks soovis saada netti ja soovis müüa netti.  Kuna koju jõudes selgus, et meile eraldatud SIM kaart räägib ainult itaalia keeles, siis jäi meie lisamine kohalikku netivõrku katki. Pidime hommikul Salvadore juurest läbi minema, et kohalik siis tsekkaks asja üle ja vajadusel suhtleks SIM kaardiga. Hommikul sai aga Riina telehiiult sõnumi, kus teatati, et tema andmed netti lisamiseks on kesised. Loomulikult, kui mina oleksin telehiid olnud, siis oleks ka rohkem andmeid teada soovinud – no päriselt, kui saad teada, et noores keskeas välismaalane on eksinud pärapõrgusse, siis tekiks kohe küsimus – „kus sa lilleke siia ära eksisid?“.  Keskpäevaks, kui Riina oli Salvatorega mõne pika hetke püüdnud telehiiuga ühendust saada, selgus, et nii lihtne see asjaajamine ikka Itaalias pole. Vat meil lähed Grossi poodi ja ostad „noname“ SIM kaardi, pritsid pappi ja kõik toimib. Itaalias pritsid pappi ja siis kukud higistama, teadmata, kas kunagi tavaellu naasedki või higistad elu lõpuni. Mingi lootus on, aga ega ei tea ka. Siesta värk noh, itaallased on vajalikul ajal ikka pausil.

Mis siis praktikal ka juhtus. Taivo paugutas naeltega pöidla ja tundmatu teose vineeridetaile kokku, mille peale Mauricio arvas, et Taivo võiks järgmise päeva rannas puhata ja oma pöialt merevees ravida. Tüdrukud lihvisid saunareste – vähemalt algul tundus Taivole see nii. Tegelikkuses olla need tulevikus mingid serveerimislaua osad. Töökoja meister pakib kaasa kaks liitrist veinipuntsut ja kolm äsja kanaemade kõhust väljunud kanamuna. Munad olid nii soojad, et kolme meetri raadiuses temperatuur oma kaks-kolm pügalat tõusis.  Enne päris tööpäeva lõppu tuli peremehe proua Debora töökaid eestlasi vaatama ja tõi külakostiks imelist vastküpsetatud keeksi. Järgmisel päeval kordas Talvi Taivot. Põrutas mingi naelaga näppu, lootes, et saab ka tasuta rannapäeva. Aga kus sa sellega, ka itaallased oskavad diskrimineerida. Pole siin midagi nii, et kõik on võrdsed. Ei öeldud poole sõnagagi, et rannapäev tuleks.

Õhtul kooserdasime mööda kitsaid linnatänavaid või majade tagahoove või siis ühesõnaga mööda neid kohti, kust läbi mahtusime. Ka „suured magistraalid“, mis linnast läbi lähevad, on nii kitsad, et isegi igivana Fiat 500 peab peeglid kokku lappima. Päeval önnestus Silvil peale pikka kahepäevast otsingut oma pükstele rihm osta. Oleks isegi ostnud sealt poest midagi, aga poepidajast kuri vanaproua, ei tahtnud oma poodi üle kahe inimese lasta ning teadmata kaua tegelikul rihma ostjal paraja pikkusega rihma leidmiseks aega läheb, otsustasime seda poodi mitte külastada. Proual jäi võibolla kogu õppurite stipendium endale saamata. Kuna rihma probleem oli lahendatud, siis genereeris tundmatu teadmistejanune olend seal Silvi sees uue ja veel tõsisema probleemi. Tal olla nüüd vaja turismi infopunkti, kust saaks kohalikku kaarti, noh vanakooli värki, seda paberkandjal. Otsisime siis seda kohta, või vähemalt lohutasime Silvit, et otsime. Siin külas ju 99% inimestest pensil olevad lihtsurelikud – võibolla on % gramm väiksem, aga see ei muuda suurt pilti. Ja need 99% on kõik oma rajad pikkade aastatega juba lihasmällu talletanud ning miskiti uut rada ka ei paista tulevat, et neil omal kaarti vaja oleks. Aga, et Silvi ennast õnnelikuna tunneks, jätkame otsinguid. Mingigi õhtune tegevus, kaua sa ikka taarat koju vead.

Täna siis on meie teisel grupil, nendel portugaallastel, ka millegagi laiata. Eks ikka teineteise ületrumpamine käib. Mõnes asjas me lihtsalt kaasa ei räägi, näiteks selles, et nemad kuldavad toole, samal ajal me klopsime vineere kokku või siis värvime reste.

Opaa, uus päev on juba kolmandat tundi ketramas. Ja ärkvel oleme ju peamiselt seetõttu, et radiaatorid kolisevad nagu oleks neil ka pidu. Mitte seetõttu, et Silvi kirjeldab oma kulinaarseid kogemusi Salvesti ja tatraga, mis on hüsteeriliselt naljakad.  Aga et sulg jookseks ja vaim ergas püsiks, peaks vist natuke magama ka.

Hommik ei olnud õhtust targem. Kuna eile öösel vihastasime pikalt ärkvelolekuga taevataadi välja, siis näitas ta hommikul oma palet. Kui muidu head lapsed olime, siis tulid esimesed päiksekiired juba kella 7 ajal välja, täna oli kell juba 8 ja ei muhvigi. Noh okei halastati, 8.30 juba paistis päike. Enamusel oli juba kell 8 jalad all, ainult Keid polnud keegi näinud. Taivo teatas, et ta ajaks Kei ülesse, aga ta on kindel, et ei leia Keid voodist üles. Mitte, et voodi suur oleks, lihtsalt Kei on niiiiii väike. Kuna eilne öö oli pooltel mingil imelikul põhjusel lühike, siis ka praktika tunnid venisid nagu tigu roniks edasi mööda mõnda märga kohta. See lõunane söömas käimine pole sugugi hea ja seda vähemalt kahel põhjusel. Esiteks pärast pead kaheks tunniks tagasi minema ja see on kõige hullem, et lähed soojaga, tuled külmaga. Selle kahe tunniga suudab ilm ikka täiesti pekki minna. Teiseks – peale head kõhutäit tikub ikka hea uni ka silma.

Reede meenutas oma olemuselt tavapärast Eesti töönädalat. Terve nädal on ilusti päike paistnud ja oma vaimusilmas teed juba suuri plaane nädalavahetuse igaks tunniks. Ja siis see juhtub. Vaatad taevasse, ei usu silmi. Avad norrakate ilmasaidi, usud veel vähem, see tähendab – saad ikka aru, mis seal kirjas on, aga keeldud tõele näkku vaatamast. Ekraanilt ei paista kusagilt vastu kuldset kera – ikka päikest, mitte juustu. Nädala päikese prognoos on asendunud pilve ja paari piisaga.

Kui kodus eelmisel päeval oli radikates pidu – kolin ja mürin saatis pool ööd, siis täna öösel asendus see ukse prõmmimisega. Ei näinud kedagi, aga hea vaim pidavat see olema. Nii teadis hommikul rääkida sügava unega õnnistatud Silvi. 

Aga muidu teeme tööd kõvasti. Vahel on töötegemine nii vali, et kantakse kõrvaklappegi. Ja ka hull tamp on peal, mille peale mõni mees lendab kohe käruga ringi, et ikka jõuaks igale poole.   

Reedel otsustasime, et homme põrutame rongiga Tropeasse. Kuidas saab ühe lihtsa asja, nagu see on rongipilet, ostmine nii raske olla. No võiks ju, et lähed kodukale, valid aja ja inimeste arvu, maksad ja voilaa – piletid olemas. Siin tahab iga pilet saada reisija nime, meiliaadressi ja soovitatavalt ka sünniaega. Jube tüütu, kui mõelda et pilet maksab 2,40 ja sõit ise on ca 25 minutit.  Õnneks olime nii taibud (seda me oleme koguaeg J), et ei ostnud ära tagasisõidu pileteid, sest kohspeal viibimise aeg osutus mõni tund lühemaks.  No ega seal Tropeas praegu, väljaspool hooaega, miskit teha pole – vaatad üle kaljupiirde ilusat sinist vett ja eemal kaljusaare (või poolsaare) otsas asuvat keskaegset kloostrit. Aga ausalt öeldes nüüd nendel vaadetel miskit viga ka polnud. Kuna klooster tundus huvitav, siis tahtsime seda veidike lähemalt uudistada. Teekond sinna – kui kopsumahtu pole, siis tuleb võtta takso, juhul kui seda seal on, on ikkagi raske. Juba allamäge kõmpimine oli arvestatav jalalihaste treening, aga meis voolab sitkete Eesti talupoegade veri ja me ei anna alla. Googel andis teada, et täna võiks klooster ka lahti olla, aga mäe otsas, värava taga istunud kolm elumuredest armistunud nägudega karsket kohalikku teatasid hoopis, et klooster on kinni.  Egas midagi, elu on ennemgi tagasilööke andnud meile kõigile.

Rongiga tagasi sõites oli Silvi nii kurb, et ta ei saanud raha osta. Pakkusin koheselt, et mul taskus 50 ja ta võib selle 60-nega saada, aga ta tahtis noh neid keeratavast rattast tulevaid münte. No ei näinud sellist turistiatraktsiooni. Kuna ilm oli tuuline ja me ei tahtnud, et keegi teepervelt kuristikku pühitaks, selleks kasutasime ikka vana head lasteaia jalutusnööri. Nööri meil loomulikult võtta polnud, aga appi sai võetud mingi pikk kõrreline, mille külge me siis endid aheldasime. 300m enne koju jõudmist nägime et mingi baar lahti. Weekend ju ja kurk hirmsalt kuivab. Tegime kohalikud dringid, kui Silvi jälle hakkab, et tema tahab lotopiletit osta. Ikka usutlesime teda, kas ta on valmis, 20 maksab pilet – see nii suur pilet, et kui kraapima hakkad, siis vahepeal võib uus päev juba alata. Aga ta ikka tahtis. Ega seal piletit valida ka saa, see rebitakse pikast rivist lihtsalt järgmine. Oh sa mu meie – küünealused olid veel kraapimise sodi täis kui kellad ja viled tööle hakkasid. 500 Euroopa raha oli vaevatasu. 10% kulutasime koheselt shampanjale. Good job, Silvi!

Üht koma teist juhtus veel, aga see on kirjutatud ainult Nicotera rannaliivale. Kõik mis juhtub Nicoteras, see sinna ka jääb – ok, mitte kõik, natukene.

Jälle nägelemiseni,

Vaata ka 5 vanderselli põnevat pildigaleriid kaugelt lõunast.