http://www.ehituskool.ee/esileht/koolist/projektid/
Nicotera vol2. mööblirestauraatorid (september-oktoober 2022)
La dolce vita!
Nicotera teine nädal
Teine nädal algas asjalikult: Maurizio juhendamisel peitsisime uksi, tegime pisiparandusi ja vahelihvi. Nicotera elu kohta avastasime, et pühapäeva pärastlõunast kuni esmaspäevani on enamus poode kinni, aga õnneks oli kodus üht-teist, sest ega Itaalias söömata-joomata jää. Samuti avastasime, et kuigi itaallased hilisõhtutel pikalt linnapeal liiguvad ja kodudes sõprade seltsis veedavad, leiavad mõned sellegipoolest energiat, et kella 6 paiku hommikul tänavate haruldasi murulappe trimmerdada. Aga vähemalt saab selletõttu varem voodist välja ja kohvi kõrvale arutada, kuhu võiks järgmistel nädalavahetustel ümbruskonnas reisida.
Teisipäeval võttis Maurizio Auri kaasa ja sõitis kuhugi kahtlasse kohta linnas ning nad ilmusid töökotta tagasi koos kahe uue uksega, mis on eelmistega identsed — ka identselt kulunud seisus. Pärast esimest üllatust ja pettumust hakati nendega kohe tööle, sest esimene paar olid juba lõppviimistluse staadiumis. Kuni teised uusi uksi puhtaks kraapisid, tegi Auri esimestel ustel vahelihvi ja imepisikese pintsliga viimaseid parandusi enne lakkimist. Neljapäeval toimetasime töötoas edasi, õhtul läksid Marie ja Irina Salvatorega randa, teised olid kodused, lugesid ja jalutasid ümbruskonnas. Reedeks olid kõik töönädalast veidi väsinud. Maurizio andis meile uued toolid mida ta ei lubanud meil lahti võtta. Tahtis et me need ära peseks ja puudu olevad jupid teeks. Pärast andis Maurizio meile pärastlõuna vabaks, sest õhtuks oli meid tema koju õhtusöögile kutsutud. Puhkasime, Auri tõi omale raamatukogust mõned uued raamatud, lõime end natuke üles, võtsime Eestist toodud kingitused kaasa ja läksime esimesele tõelisele Itaalia õhtusöögile. Maurizio kodu on imearmas, enamus tema enda kätega tehtud, täis mälestusi ja südamlikke meeneid, sealhulgas eelmiste tudengite restaureeritud mööbel. Perenaine oli valmistanud hulga suurepäraseid kohalikke toite ning Maurizio pakkus omatehtud veini. Sõime end oimetuks ja jalutasime koju.
Laupäev möödus puhates, osalt juba seetõttu, et oodata oli äikesevihma ja tuult. Tõstsime kõik taimed rõdule, et need vett saaksid ning tantsisime soojas hoovihmas. Auri tegi imemaitsvaid pitsasi, ülejäänud olid moraalseks toeks. Pühapäeval oli kuumus ja päike tagasi, käisime hommikul turul ja päevitasime rõdul kuni Salvatore kutsus meid kõiki koos oma sõpradega Scillasse — väike rannalinn 45 minuti kaugusel. See oli imetore reis, saime lainetes hullata ja vanas käänulises linnakeses ringi uidata, pärast tulime koju ja Salvatore ja tema sõber Carmelo valmistasid meile risottot.
Tunne on, et oleme oma itaalia kodus kohanenud, palju söönud ja tutvunud, nii kohalike kui teineteisega, teinud tööd ja võitnud meistri usalduse, ning valmis uueks nädalaks.
Nicotera vol1. mööblirestauraatorid (september-oktoober 2022)
Mamma mia!
Nicotera esimene nädal
Kui Ann, Auri, Irina, Kärolin ja Marie öösel oma itaalia koju jõudsid, ei osanud nad veel aimatagi, mis neid ees ootab. Kärmesti valiti omale voodi, pakiti vajalikumad asjad lahti ja jäädi magama. Hommikul suures ja hubases korteris ringi uidates sattusid kõik järgemööda terrassile ja avastasid imelise vaate üle linna merele. Ennelõunal saabus Salvatore, võttis naised sappa ja viis kõigepealt raamatukokku ja siis kohe siinse juhendaja Maurizio töökotta. Meister ja tema naine pakkusid kohvi, tutvustasid töötuba ja näitasid, kust maiustamiseks viinamarju noppida. Seejärel viis Salvatore uustulnukad linna, et olulisemaid kohti tutvustada ja rannatee kätte juhatada. Ringkäigu tempo, lakkamatu mäest üles-alla ronimine ja rabav kuumus väsitas seltskonna kiiresti ära, nii et kui lõpuks koju tagasi jõuti, oli jahe dušš väga populaarne. Seejärel tehti süüa ja toibuti terrassil. Esimese päeva tähtsaim õppetund: keskpäevane paus on oluline, sest siinse kuumaga ei ole mõistlik õues olla.
Kolmapäeval oli esimene tööpäev ning Maurizio andis meile puhastada ja parandada kaks suurt välisust. Kuigi kamba peale on itaalia keele oskus alla keskmise ja meistri inglise keel umbes samasugune, saab kõik vajalik käte, jalgade ja ette näitamisega selgeks ning juba mõne päevaga toimetas seltskond iseseisvalt ja koduselt. Keskpäeval käisime kodus söömas ja puhkamas ning pärastlõunal müttasime töökojas edasi. Maurizio juhendamisel õppisime kasutama ka erinevaid masinaid, millest mõnda pole kooliski näinud. Päeva lõpus pidi Maurizio naaberlinna tööle minema ja koju minnes panime töökoja ise kinni. Sellised siinsed inimesed ongi: sõbralikud ja usaldavad.
Liiklus on Nicoteras paras kaos, aga üllatavalt turvaline. Enamus sõidavad pisikeste autode või rolleritega, jalgrattaid on väga vähe, sest siinses treppidest tulvil mägilinnas pole see sõiduvahend just mõttekas. Aga autoteedel liiguvad kõik — autod, rollerid, inimesed, koerad — nii nagu vaja, antakse teineteisele teed ja kerge signaali törtsutamisega tõmmatakse ka ringivahtivate välismaalaste tähelepanu. Tänavatel ja aedades kasvavad sidrunid, laimid, viinamarjad ja suured naljakad kaktused, hulkuvaid kasse on palju, koeri vähe, aga viimased on ülisõbralikud.
Õhtul tegid Marie, Irina ja Auri ristiretke all-linna, et ujuma minna. Mis algselt pidi olema mõnekümne minutine jalutuskäik, oli lõpuks tund aega pimedas mäest alla vantsimine, enda soolasesse vette kastmine ning teine tund mäest üles ronimine. Koju jõudes olime märjad kui kaltsud, aga uhked oma saavutuse üle. Mis puust aga kohalikud vanainimesed on küll tehtud, et nad nii järskudel tänavatel liikuda suudavad…?!
Neljapäeval hakkas töö ustega vaikselt viimistluse poole jõudma, nii et tegime ettevalmistusi lugematute liistude tagasi monteerimiseks. Reedel saidki uksed kokku pandud ja viimased pisiparandused tehtud, nii et esmaspäeval saaks viimistlema hakata. Nädala lõpetuseks pesime läbihigistatud riideid, jõime veini ja mängisime kaarte. Ann ja Kärolin kohtusid kohalikega, kes tutvustasid kohalikke kohti ja kiiremat rannateed.
Nädalavahetus möödus rahulikult, nautisime ilma ja puhkasime välja. Marie ja Irina käisid jooksmas ja rannas, Auri käis mäe otsas surnuaeda ja kirikut vaatamas, teised olid kodused ja puhkasid. Pühapäeval viis Salvatore osa rahvast Tropea linna. Nad nautisid linna ja olid rahul. Auri sai kokku oma sõbraga ja käis ka Tropeas ja väikeses talus söömas.
Pühapäeva pärastlõunal tuli ebaharilikult pilvisest ja tumedast taevast isegi veidi vihma mis mõjus värskendavalt. Kokkuvõttes oli esimene nädal pigem rahulik ning valmistume järgmiseks pikaks töönädalaks.
Portugal 2022 (ehitusviimistlejad ja ehituspuusepad) vol6. (mai-juuni)
Viimane nädal Portugalis
Algamas on viimane nädal, kus Kris, Kristiina ja Laura lõpetavad objektidel oma viimased tööd. Andero ja Markus tegelevad töö juures viimase köögi ja magamistoa mööbli kokkupanemisega. Lõpp on lähedal ja varsti peab hakkama mõtlema kohvri pakkimisele ja hüvastijätmisele – viimased kokkusaamised.
Puusepad tegelesid viimasel nädalal materjalide pakkimise, kauba autosse laadimise, töökoja koristamise, trepiastmete lihvimise ja viimistlemisega. Tööpäevad kulgesid nagu tavaliselt, sama rutiin. Nädala lõpu poole viisid poiste töökaaslased neid välja restorani sööma viimasele koosistumisele. Enne viimaste tööpäeva lõppu tuli firma omanik ja andis poistele firma särgid mälestuseks. Nii poisid, kui ka töökaaslased, olid väga kurvad, et nende vaheline koostöö pidi lõppema.
Viimistlejad tegelesid viimasel nädalal eelnevate tööde lõpetamisega ja osade uute tööde alustamisega. Nad tegid viimase kihi objektil olevatele seintele ja siis kiikusid kõrvalmajja uusi töid tegema. Kõrvalmajas, mis asus samal objektil, teostati parandus ja pahteldustöid: parandati pragusid, katkiseid nurke, auke seintes ja teostati lauspahteldust. Viimane nädal tuli üllatavalt töine, aga ega selle vastu viimistlejatel midagi polnud. Viimasel tööpäeval toimus hüvastijätt ja viimistlejad läksid koju lahkumiseks ette valmistama.
Viimase vabaaja veetsime kõik omamoodi. Laura ja Markus käisid rannas ja said päikesepõletusi +40C kuumas. Mõtlesid ka minna järgneval päeval randa, aga põletuste tõttu otsustasid mitte minna. Laupäeval oli meie ühel korterikaaslasel sünnipäev ja me tähistasime seda koos tema ja teiste korterikaaslastega. Ülejäänud nädalavahetus läks väga vaikselt: viimased kokkusaamised ja kohvrite pakkimine.
Lennueelneval õhtul keegi ei maganud, jäime üles, et ei oleks probleeme hommikul sisse magamisega. Juba 4:45 jätsime hüvasti oma kohaliku projektipartneri Brunoga ja alustasime oma teekonda Lissaboni lennujaama ja Eesti.
Praktika oli seekord kindlasti erinev eelnevast, aga ikka jäime rahule oma erialase töö ja uues keskkonnas elamisega.
Järgmise korrani!
Norra (Trondheim) 2022 (puusepad) vol6. (aprill-juuni)
Viimane nädal möödus üsna kiirelt, tööl oli esimene nädal, kus me tegime täiesti eraldi tööd, eelnevalt tegime enamjaolt koos. Antud ülesannete puhul pandi meid eraldi kogenenud töölistega, kes seletasid ja näitasid kõik ette.
Ütleksime, et see oli kõige harivam ja varieeruvam töönädal. Väljaspool tööpäevi võtsime kõigest viimast ja käisime ka eelnevalt läbikäidud kohad läbi. Külastasime veel Trondheimi kõrval olevat mäepealset, mis oli juba algusest saati plaanis. Vaade sealt oli leebelt öeldes sürreaalne, majad mille vahel olime jalutanud, tundusid nagu sipelgad, rääkimata inimestest. Taustal oli näha ainult lõppematut mägede merd. Suhtlesime töökaaslastega ja pidasime pannkoogi pühapäeva, käisime ka viimast korda linnusel öö-vaadet nautimas.
Tahame väljendada tänu töökaaslastele ja juhendajatele, kes olid kannatlikud, arvestades meie kogenematust ja töötempot. Kogemus oli hariv nii kultuurselt kui ka ametialaselt. Norra kultuur ei ole nii palju erinev Eestist, aga loodust ei anna võrreldagi. Peaegu iga retk oli ülesmäge ja teepealsed vaated olid alati seda väärt. Norra inimesed olid ise väga südamlikud ja lahked, mis oli positiivne faktor uue keskkonnaga harjumiseks ja tutvumiseks.
Itaalia (2) 2022 (mööblirestauraatorid ja restauraator-viimistlejad) vol6. (aprill-juuni)
6. nädal, 30. mai kuni 6. juuni
Viimane nädal kujunes mõnevõrra emotsionaalseks. Kõik otsad tuli kokku tõmmata, lõpetada alustatud projektid töökojas. Tiina lõpetas eelmisel nädalal alustatud annetuskarbi kohaliku kiriku jaoks, see sai tõeliselt kaunis. Kadri putitas veel veidi sammastega kappi, pani ette klaasi, lisaks paigaldas vanale köögikapile riiuleid ja eemaldas ühelt ukselt vana viimistluse. Anne ja Maria kandsid madalatele kappidele veel veidi šellakit ja võisid siis lõpptulemust imetleda. Pireti mahuka projektiga läks veidi kiireks, nii et lõpuks aitasid Maurizio ja Maria veidi värvi peale kanda. Aga Pireti suur töö ja vaev on igati asja ette läinud, valmis imekaunis teos! Piretil on, mille üle uhkust tunda.
Viimasel nädalal jõudis Nicoterasse tohutu palavus, nii et mõni meist üritas leida mugavamaid asendeid, milles öid mööda saata. Mõnel ööl kolis Anne Maria kõrvalt ära kabinetti diivanile lootuses, et seal liigub õhk ehk veidi paremini. Asjatu lootus. Puhuti sättis ta end isegi kõrge tekihunniku otsa terrassile. Kadri oli veelgi ettevõtlikum, vedas terrassile terve voodi ja seadis end seal päris mugavalt sisse. Päevasel ajal linnas liigeldes oli kõige mõistlikum kõndida varjust varju ja mugavamaks olemiseks tuli kleite vahetada mitu korda päevas.
Neljapäeva õhtuks kutsusime Maurizio, Debora, nende poja Stefano ja meie kontaktisiku Salvatore enda juurde õhtusöögile. Tänu imeilusale ilmale saime katta laua kauni vaatega terrassile, kuhu sel päeval ka veidi suitsev Etna kenasti kätte paistis. Tiina ja Kadri valmistasid maitsva õhtusöögi, pakkusime ka Tiina omatehtud veini ja Eestis valmistatud juustu. Õhtu oli ütlemata meeldiv ja sundimatu ning juttu jätkus kauemaks.
Nädalavahetus jäi Nicotera nautimiseks. Veel viimased asjatoimetused ja hüvastijätud, viimased kohvid lemmikkohvikutes, viimased jalutuskäigud armsaks saanud tänavatel. Kes peesitas rannas, kes peitis end kuumuse eest tuppa, kes otsis palavuse eest varju rannaäärsest männisalust. Laupäeval käisime Maurizio juures kodus, et korralikult hüvasti jätta. Seal oli oma koha leidnud ka sammastega kapp, kus Maurizio hoiab nüüd perekonna fotoalbumeid. Andsime üle oma kingituse ja saime vastu südamlikud meened. Olemine oli soe ja veidi kibemagus. Kohtusime ka Maurizio imearmsa tütre Chiaraga. Küll on üks ilus ja kokkuhoidev perekond, kus selliseid küll tehakse?!
Itaalias veedetud nädalate jooksul tegime mõned üldisemad tähelepanekud, mis kokkuvõttesse hästi passivad. Kohalikud näivad hindavat külaliste valmidust purssida itaalia keelt, olgu keeleoskus nii algeline või iseäralik kui tahes. Näiteks avanes Kadril ja Tiinal võimalus jagada oma teadmisi ühes restoranis, kus kelneri küsimuse peale, miks te küll itaalia või vähemasti saksa keelt ei räägi, vuristasid tüdrukud ette kõik töökojas selgeks õpitud sõnad ja väljendid: martello (haamer), scalpello (peitel), morsetto (pitskruvi), colla (liim), hai capito? (said aru?), non ho capito (ei saanud aru) ja nii edasi. Ilmselt tekitas säärane sõnavara küll vaid rohkem küsimusi, aga täpsustusteks ühine keel puudus.
Olukord söögikohtade tualettides on üldiselt … huvitav. Mõni asuks otsekui harjakapis, vahel tekib tunne, et astud töötajate tagatuppa. Enamasti puudub prill-laud, sageli ei lukustu uks või pole paberit, seepi, vahel ei tule kraanist vettki, liiga tihti on kõik puudused kokku kuhjatud. Kui mõnel väljasõidul esimene julge kusagil tualetis käis, andis ta teistele põhjaliku ülevaate selles valitsevatest tingimustest. Kui olukord oli päris hull, pidasid teised paremaks katsetada mõnd muud varianti, kui aga juhtus, et leiti kohalik pärl, tuli see üle vaadata ka siis, kui tualeti kasutamiseks tegelikult vajadust polnudki – seda haruldust peavad minu silmad nägema! Aga kahtlemata osutus küsimus “Kuidas vets oli?” kuue nädala jooksul üheks populaarseimaks.
Jalakäija peab koha nimel liikluses omajagu vaeva nägema. Autod pargivad keset kõnniteed, ülekäiguradadel, usteavades – kus on tühi auk, sinna mahub üks sõiduk. Sebra juures võib oma mängukorda ootama jäädagi, kuigi tõsi, kui endal jääb puudu julgusest teele astuda, leidub lõpuks siiski mõni härdameelsem juht, kes lahkelt kinni peab, iseasi, kui kaua teda oodata tuleb. Esimesel nädalal tekkis tunne, et kui meiega kuuenda nädala lõpuks ühtki õnnetust ei juhtu, võib juba ainuüksi seetõttu praktika kordaläinuks lugeda. Liiklus on kaootiline, kohati jääb mulje, nagu reegleid polekski. Ometi kõik sujub ja õnnetusi juhtub harva. Tihti tuleb ette, et vastutulevas autos nähakse tuttavat, ja siis jäetakse sõiduk keset teed seisma, et paar sõna juttu ajada. Ja täiesti hämmastav – tagumised autod lihtsalt ootavad, kuni oluline on öeldud, mitte keegi ei hakka närviliselt sibelema, inetusi loopima, signaalitama. Aega on, lobisege rahus!
Inimesed on valdavalt viisakad või väga viisakad. Võõrad naeratavad, teretavad, ja sugugi mitte ainult väikelinnades. Kui lähete poes kassajärjekorda vaid paari esemega, laseb ees olev inimene teid tingimata enda ette, et saaksite oma asjad kiiremini aetud. Väikesed poisid astuvad tänaval ligi ja ütlevad täiesti tühjast kohast, et olete ilus, ilma igasuguse tagamõtteta. Võõrad pakuvad abi, lausuvad paar meeldivat sõna. Isegi koerad on viisakad ja jalutavad külalistega turvameestena kaasas! Lahkuse ja abivalmiduse osas on meil, eestlastel, itaallastelt kahtlemata omajagu õppida. Niisugune suhtumine teeb meele rõõmsaks ja olemise ilusaks. Ja ilus oli meie olemine Itaalias kohe kindlasti. Ehk avaneb kunagi võimalus säärast olemise ilu veel kogeda. Ci vediamo presto*, armas Nicotera!
Näeme varsti
Soome 2022 (puusepad) vol5. (aprill-juuni)
Puitkonstruktsioonide ehitus
Praktika Soomes – Põhiõpingud PUIT-KONS 2021_PK20/PK21
Aruandav period: nädal nr: 21 23.05.2022 – 29.05.2022
Lõppeski meil eelviimane praktika nädal, kus nädala lõpu poole sadas meie peale karget ja külma Soome vihma, mis isegi objektil olles meile rahu ei andnud. Kuigi hall taevas, märg maa ja langev vihm mõjutab kõigi meeleolu ja motivatsiooni, ei olnud see meile suureks takistuseks, saime tööd tehtud, mis oli hädasti vaja, näiteks materjalidele kile peale panemine, objekti koristamine ja tellingute ümbertõstmine. Vahepeal saime vihmast rahu bokside sees koristades. Samas võib öelda, et vihmane ilm oli üsna karastav võrreldes eelneva kuumusega, mis lõi meil higi lahti. Aga paneb ikka igatsema sooja päikest ja selget taevast.
Nädal oli üsna töökas meile, objektil on meil ikka nii mõndagi teha, aga järk järgult saame nendega omalt poolt ühele poole. Vaatame tuleva ja viimase nädala pealelootusega, ja pingutame rohkem, et saaks tehtud nii palju kui võimalik, enne kui tuleb tagasi sõit Eestimaale.
Mis me täpsemalt tegime? Muidugi vaikselt parandame vigu mis on esinenud, ja veel küllaga peale. Kolmekesi samal objektil olles on väga hea, kuna saame alati üksteisele kätt pakkuda mingite töödega, kus on enam kui kahte töölist vaja. Kõige rohkem tellingute ümbertõstmise osas.
Tutt sai boksides lagedega valmis, kuhu läks kipsi, putukavõrku, penoplasti, vahtu ja roovi. Õppis nendest töödest palju. Praktika läbimise käigus meie oleme õpinud kasutama akutööriistu, tegeliku töö olukorras ilma töölauata kasutades käe alt olemasolevad abivahendid, vanu aluseid, prusside jäägid ja puiduvirnad tööpingi asemele.
Bristol tegeles tellingute mahavõtmisega ja ümber tassimisega teiste majade ette. Lisaks tegeles ta bokside ja objekti koristamisega. Aleksei see nädal on lõpetanud rõdude ehitamise ja lisaks tegeles samuti tellingute
püstitamisega, ümber tõstmisega ja koristamisega.
Portugal (2) 2022 (mööblirestauraatorid) vol6. (aprill-juuni)
Bom dia!
Meie viimane nädal. Täis emotsioone ning me kõik nautisime täiel rinnal viimast töönädalat oma ateljeedes.
Atelier Encaixes saime oma pooleliolevad projektid lõpetatud. Mihkel jätkas oma lauaga, Eliis Chippendale stiilis tooliga ning Aleksei tegi oma rotangpōhja. Mihkel sai kätt harjutada šellak poleeriga, alguses tundus pisut keeruline, aga hiljem kui käppa sai siis oli juba mõnus töö. Neljapäeval käisime oma ülemustega koos klassikalises Portugali restoranis mereande söömas ning kokkuvõtmas meie praktika aega Portugalis Atelier Encaixes.
Juunikuus toimub Lissabonis Santos Populares festival, kus paljudes linnaosades toimuvad live muusika kontserdid. Seega peale õhtusööki läksime Largo do Rosale kontserdile. Ka reedel pärast tööpäeva läksime samuti kontserdile. Oli väga vahva ning meeletult palju rahvast. Lissabon on ikka elu ja melu täis.
Akto töökojas möödus viimane nädal kiiresti. Lõpetasime pooleliolevaid esemeid. Palju tegemist oli kapiga, kuhu oli vaja asetada klaasriiulid ning hiljem ka klaasist lükanduksed. Õnneks oli see tiimitöö, muidu oleks kätepaaridest puudus tulnud. Lõpetuseks anti meile tööks paras pähkel – rohkete puunikerdustega kaunikujulised rotangpõhjaga toolid. Selleks, et vana lakikiht toolidest eemaldada, läks vaja peeninstrumente, millega väikeste lehtede, õite ning kaunikujulise ornamentika vahelt vana lakk kätte saada. Töö nõudis kannatlikkust ja kindlat kätt.
Kadri ei jõudnud aga kuidagi ära oodata, millal peale nädalast pausi jälle töökotta pääseb. Nii mõnigi objekt mis pooleli jäi ootas lõpetamist – Eriti uhke eebenmust Boulle vitriinkapp, millel puudu veel vaid uhke läikiv furnituur, ja vaha.
Nädala esimene pool selles vaimus läkski ja juba kolmapäeval sai kapi omanik valmis tööd vaatama tulla. Ontlik belgia vanahärra oma isepäise taksipreiliga oli tegelikult juba eelmisest praktikakorrast tuttav, sest ka toona sai temale kuuluvat mööblit korda tehtud. Taaskohtumine oli tore 🙂
Kui töökoja meespere vitriini saksamaa reisiks ette valmistas jäi aega Vilvega koos baariletile klaasuksi ja riiuleid külge monteerida. Praktika viimaseks tööks jäi kena puidulõikega toolide vesilakist puhtaks kraapimine…ja nii see läbi saigi. Hüvastijätt töökojarahvaga oli ühtaegu kurb, kui ka veidi rõõmustav. Kurb, sest mine tea millal AKTO “poisse” taas näha saab, kuid ka rõõmus, sest tehtud sai palju tööd, huvitavaid mööbliesemeid. Sai teadmisi, mida nüüd endaga Eestisse kaasa tuua ja ehk teistegagi jagada.
Laupäev läks suuresti tagasisõidu ettevalmistustele.
Nädalavahetusel sai külastatud Oriental muuseumi, kus olid eksponeeritud kaunite nikerdustega laekad, kirstud, kapikesed, toosid idamaadest. Samuti kunstipäraselt kaunistatud vaasid, skulptuurid ja lauanõud. Kõige krooniks oli väljapanek Hiina ooperiteatri kostüümidest.
Oli see vast meil parajalt palju seikluseid täis praktika aeg. Meil oli nii hea meel Lissabonis töötada, see oli kogemus mis jääb meile alati meelde ning kui palju toredaid inimesi ja uusi sõpru me endale leidsime. Oleme tänulikud olnud aja eest ning kindlasti osake Lissabonist on meie südames!
Soome 2022 (puusepad) vol6. (aprill-juuni)
Puitkonstruktsioonide ehitus
Praktika Soomes – Põhiõpingud PUIT-KONS 2021_PK20/PK21
Aruandav period: nädal nr: 22 30.05.2022 – 05.06.2022
Ja saigi meil viimane praktika nädal läbi. Uskumatu.
Kuigi esmalt tundus kuus nädalat pikk aeg olevat, et välismaal tööd teha, läks see mööda täiesti märkamatult, kuna tööd oli teha ja uni tuli iga õhtu kiiresti.
Nüüd on Eestimaa lehk ninas ja sõidame üle lahe kodumaale tagasi.
Julgeme öelda, et saime omalt poolt tööd tehtud ja oleme palju õppinud Soomes
tööd tehes, ja mingil määral ka Soome keelt.
Kahjuks me vabal ajal ei jõudnud palju Soome vaatamisväärsustega tutvuda, siiski tutvusime kohaliku loodusega, metsaga ja järvedega, mis meil teel poodi silme ette jäi. Oleme kõik väga rahul üksteisega, Soomega, ja selle viimase kuue nädalaga, mida kolmekesi ilusti läbi viisime. Majutus oli hästi puhas ja viisakas, ometi väga vaikses kohas, tööd oli koguaeg olemas mida teha, et passima ei peaks, ja tööülesanded mis meile anti, viisime kenasti lõpule. Mitte mingit probleemi ei olnud selle praktikaga ja kui oleks järgmine aasta võimalus seda teha, võib-olla ehk tuleb keegi meist uuesti Soome.
Viimasel nädalal tegelesime enamasti laudade tassimisega, tellingute ümber
liigutamise ja püstitamisega, ja muidugi, kõige lõbusama tööga, koristamisega.
Korraks tegime ka erinevaid töid, räästa alla oli vaja panna putukavõrku ja
kipsikarkassi nurki oli vaja teipida ja kinnitada.
Norra (Harstad) 2022 (puusepad) vol6. (aprill-juuni)
Tere jälle, nüüd on saanud 6.nädal läbi. Esmaspäeval: Karl kinnitas õues välisseinal akende ümber lisa roovituse ja akna ääre plekke. Mikko pani sees kokku ukse lengi ja ukse vastuseid, lükkas villa lengi ja seina vahele.
Teisipäeval: Karl kinnitas õues välisseinale metallist seina paneele ja akna ääre plekke. Mikko pani ukse lengi ja seina vahele villa.
Kolmapäeval: Karl kinnitas ja paigaldas õues väisseinale metallist seina paneele ja akna ääre plekke. Mikko viis seest kõik prügi, pani ukse lengi ja seina vahele villa, lõigas villa plaate.
Neljapäeval: Karl kinnitas õues välisseinale metallist seina paneele ja akna ääre plekke. Mikko pani ukse lengi ja seina vahele villa. Tööpäeva alguses tuli meile külaline paatide juurde ujuma. Üks täiskasvanu hall delfiin, keda kohalikud nimetavad Oskariks. Oskar aidatakse esmaspäeval merre tagasi juhtida, sest ta on ära eksinud.
Reedel: käisime ujumas maja lähedal olevas fjordis. Vesi oli külm ja väga soolane.
Laupäeval: käsime Amfi kaubanduskeskuses, kus Mikko ostis omale uued jalanõud, peale poes käiku hakkasime maja koristama. Karl koristas teisel korrusel olevat vannituba ja Mikko koristas kööki.
Pühapäeval: Pakkisime kõik asjad kokku, kontrollisime, et maja oleks puhas ja andsime omanikule võtmed.
Järgmise korrani
Karl ja Mikko
Ungari 2022 (restauraator-viimistlejad ja mööblirestauraatorid) vol6. (aprill-juuni)
Ungari kuues nädal (30 mai – 5 juuni)
Viimasel nädalal õppis Daisy usinalt klaasi lõikamist. Varasem kogemus oli tal väiksemate tükkidega ning suurema klaasiga ei tahtnud töö kohe õnnestuda. Kuigi, alati võib süüdistada halba nuga. Skanzeni töötajad olid aga kannatlikud ja tõid laost aina uusi klaasilehtesid, et praktikant saaks harjutada. Ja harjutamine teeb teadagi meistriks, või vähemalt nii osavaks, et sai ustele klaasid ette. Aaderduste parandamine oli pikk ja peen töö, kuid üks kapp sai lõpuks viimistletud ja lakitud. Teine kapp sai ka peaaegu valmis, vaid mõned pinnad jäidki vanadele kaladele lõpetada.
Meie restauraator-viimistlejad said viimasel nädalal jätkata samade töödega, millega eelnevalt oldi juba alustatud: savikrohvimise ja lubivärvimisega. Lisaks sellele värviti üle ka hoonete krohvitud aiad. Viimase nädala jooksul saidki nad ilusti oma tööks olnud hooned ära värvitud ning lõpptulemusega võis rahul olla. Kogemus oli hea ja kasulik!
Neljapäev oligi meie viimane tööpäev. Reedel oli vaja veel korraks Skanzenis käija, et viimaseid muljeid jagada ning kõigiga hüvasti jätta. Jalutasime veel korra läbi muuseumi alade, vaatasime üle korda tehtud majad ja lehvitasime muuseumi kitsedele.
Transilvaanias, mis nüüd oli rahvale avatud, olid majades ka kostümeeritud muuseumitöötajaid, et kõik ikka ehe näiks. Meid tervitasid nagu vanast filmist välja astunud poodnikud, ärimehed, linnaprouad. Muuhulgas etendati stseeni, kus advokaadi juurde tulnud naine soovib saada lahutust. Kogu etendus käis aga ungari keeles, nii et aru ei saanud me sõnagi. Hea, et vähemalt sisukokkuvõte inglise keeles ära räägiti.
Daisy sõitis reedel Balatoni järve äärde, et oma silmaga see ungarlaste “meri” ära näha. Ja pettuma ta ei pidanud. See oli ilusam kui loota oskas. Helesinine järv meenutas tõesti kaunist Vahemerd, ainult lained puudusid, purjekaid oli lahes aga küllaga. Balatonfürest üle lahe Tihany’sse, sõitis Daisy väikese laevaga. Künklik poolsaar oli tõeliselt lummav oma maastike ja imearmsa linnaga. Majad meenutasid Skanzeni vabaõhumuuseumis tuttavaks saanud hooneid. Pillirookatusega valgeks lubjatud kivimajad ja muidugi lavendlipõõsad maja ümber. Lavendel ongi Tihany tunnuseks. Siin kasvavast lavendlist tehakse väga erinevaid tooteid. Lavendline on nii õlu kui vein, mesi ja jäätis, ei puudu ka seebid, kreemid, lõhnad jms.
Maastike avastas Daisy nii rattaga sõites kui jalgsi matkates. Poolsaar sai risti ja põiki läbi kammitud. Loodus oli imeline! Lavendliväljad vaheldusid lilleaasadega, viinamarjaistandused metsadega. Lisaks ümber poolsaare olevale Balatoni järvele, asus siin veel teinegi, väiksem sisejärv. Ühel hommikul, läbi padriku mäkke ronides, kohtus Daisy ka julge metskitsega, kes hüppas temast vaid paari meetri kauguselt üle jalgraja.
Turismimagnet ehk lavendliväljad polnud küll veel oma täies ilus aga õrnalt violetne oli maastik juba küll. Lõhn levis hoolimata väikestest õitest ja muutis kogu retke imeliseks elamuseks. Lähemalt vaadates sai ka värvirõõmu küllaga.
Reede õhtul käisid meie restauraator-viimistlejad koos ühe kolleegiga muuseumist Szentendre ööelu nautimas ning veel viimast korda klaase kokku löömas.
Laupäeval ronisid Eva ja Madli Gellerti mäe tippu, kust avanes suurepärane vaade linnale. Samuti käidi koopakirikus, mis oli väga omanäoline. Päev lõpetati kohaliku kassikohviku külastusega. Seal oli nii palju armsaid väikeseid tiigreid (nunnumeeter tõusis lakke), kuigi osad neist polnudki nii väikesed… Omajagu elevust tekitas hiiglaslike Maine Coon kassidega kohtumine.
Pühapäeval tahtis Märt veel viimast korda ronimissaalis käia. Ka Daisy jõudis pühapäeval Tihanyst tagasi ja veetis päeva Gellerti ravitermides.
Ja oligi käes viimane õhtu Szentendres. Need kuus nädalat siin möödusid uskumatult kiiresti. Meenutasime koos kogetut. Kõige keerulisem oli vast kohalikega suhtlemine, sest peale ungari keele siin suurt midagi ei osata. Keelebarjääri ületamiseks kasutasime nii kehakeelt kui sõber Google’i abi, tüütu ta ju oli aga saime hakkama. Samuti polnud me osanud arvestada nii kuumade ilmadega. Õhemaid riideid ja jalanõusid sai õnneks juurde osta või pikad püksid lühemaks lõigata. Rõõmu päikesest, kuumadest päevadest ja soojadest öödest, imelisest loodusest ja uhketest linnadest saime aga kuhjaga! Nii palju head, mida koju kaasa võtta ja hiljem meenutada.
TALLINNA EHITUSKOOLI ERASMUS+ ÕPIRÄNNETE KAJASTUSED 