Tenerife 2020 (al märts) vol 1

Laupäev:

Saabusime öösel Tenerifele ja meid viidi meie ööbimiskohta. Korteriomanik soovis, et ise võtmetele järele läheksime, nii et võtsime oma kohvrid ja jalutasime paar tänavat edasi. Üks naisterahavas ulatas meile meie võtmed ja tagasiteel me olime. Korterisse jõudes vaatasime kiirelt elamise üle ja suundusime välja süüa ostma, kuna olime pea 12 h söömata.

Pühapäev:

Hommikul ärgates hakkasime valmistama eelmisel õhtul ostetud toitu. Otsustasime linnapeal ringi vaadata ja nii me välja suundusime.
Tagasi tulime lõuna paiku. Ilona otsustas randa minna ja seda ka ta tegi. Õhtupooliku veetsime asju lahti pakkides ja mentoriga infot vahetades.

Esmaspäev:

Hommikul tuli meie mentor Teresa meile autoga järgi. Suundusime esialgu meile interneti ostma, aga pika järjekorra tõttu otsustasime hiljem tagasi minna. Edasi läksime Teresa töö juurde, kus pidime meie ülemusega kokku saama. Arutasime vahepeal mil tekkinud küsimusi näiteks, kas kraani vesi on siin joodav ja muud.

Ülemus jõudis üsna pea. Kuna ta inglise keelt ei räägi, siis vahendas Teresa. Ta küsis meie tööriiete olemasolu kohta, ka seda, mis töid me teha oskame. Kokku sai lepitud ka meie töölemineku aeg ja koht. Pärast seda suundusime teisele katsele meile interneti ostma ja seekord see õnnestus. Lisaks sellele viis ta meid bussijaama ja ostsime koos endale bussikaartid ja laadisime nendele raha peale. Ta sõidutas meid peatusesse, kus pidime tööjuures maha tulema ja lasi meil iseseisvalt tagasi tulla, et näha kas saime aru kuidas bussid siin kandis käivad. Koju jõudsime üsna kähku ja otsustasime veel midagi ette võtta ning suundusime tagasi bussipeatusesse, et ühte kaubanduskeskusesse minna. Seal ei viibinud me kaua, kuigi mõned asjad said sealt ostetud.

Teisipäev:

Oli esimene tööpäev. Pidime ärkama 05:50, et jõuda 07:30 kontorisse. Seal pidime mõnda aega ootama ülemust, kes meid meie esimesele objektile viis.
Kohapeal ootas meid 3 ruumi, suur tuba rõduga, esik ja vannituba.
Alustasime esimesel päeval suure toaga. Teipisime veel teipimata jäänud kohad, üks meist tegi kohtpahteldusi kuni teine värvis seinte ja lagede ääri. Hiljem tuli pahteldatud kohad lihvida ja servades veel teine kiht värvida.
Tollel päeval tekkis väike segadus nii, et bussi peatusesse viimise asemel meid viidi otse koju. Ilona läks taaskord randa koju jõudes randa.

Komapäev:

Hommikul tuli taaskord vara tõusta. Tegime endale hommikusöögi ja lõunasöögi kaasa ning teele me asusime. Oli tore näha päikesetõusu, sest kui teele asusime oli veel pime, aga kohale jõudes oli päike horisondi tagant juba ammu kerkinud. Kontorist viidi meid taaskord hotelli. Jätkasime eelmisel päeval pooleli jäänud töödega suures toas ja saime lisaks esiku. Tööd jäid samaks, vajalikud kohad teipida, kohtpahteldused teha, pärast lihvida ja servad värvida. Koju jõudes läks Ilona taaskord randa. Lisaks selle käisime mõlemad veel poes söögi varusid täiendamas. Õhtul läksime jalutama ja ümbrust vaatama, käisime isegi jalgupidi vees ning ostetud said esimesed suveniirid suguvõsadele ja sõpradele.

Neljapäev:

Nii tööle minek, kui tööülesanded jäid samaks, juurde tuli veel lihtsalt vannituba. Pidime veel lisaks esiku ja vannitoa põrandad värvimise eel ära katma. Saime oma tööga kiirelt valmis, koristasime toas ja viisime tööriistad õue, kus neile järgi tuldi. Järgi tuldi ka meile, sest me suundusime uuele objektile. Selleks oli väike maja. Pidime ära värvima väilisseinad. Kui esimene värvikiht peale pandud, tulid välja erinevad vead ja kohad mida tuli pahteldadaja pärast lihvida. Sellega sai meie tööpäev selleks korraks läbi ja taheti, et me järgmisel hommikul kohe sellele objektile läheksime.

Reede:

Saime natuke hiljem tõusta uue objekti asukohta tõttu. Esimese asjana saime välisseinad lõpuni värvitud ja suundusime sisetöid tegema. Ruumis sees oli vaja kõigepealt ära värvida mitmete tubade servad ja hiljem kõik muu. Aga muidugi pidime enne kõik vajalikud kohad teibiga kinni katma. Pidime tegema elutoa, esiku, kaks magamistuba ja köögi, see võttis enamuse tööajast. Hiljem võtsime maha kõik teibid ja katted mööblilt, alustasime koristamisega. Kõikides tubades pühkisime tolmu, kraapisme maha kukkunud värviplekid ja nühkisime põrandaplaatide vuugid puhtaks.

Laupäev:

Laupäeval ei teinud me väga midgai erilist, magasime kaua ja puhkasime tööst. Õhtupoole käisime korra jalutamas ja ka poes. Suhtlesime erinevate inimestega liikvel oleva viiruse teemal.

Pühapäev:

Taaskord sai kaua magada. Arvestades siinset olukord ja seda, et alates esmaspäeva hommikust pannakse kõik poed peale toidupoodide kinni, käisime väljas erinevates poodides suveniire ostmas ja oma todiuvarusid täiendamas. Age käis väljas veel eraldi, sest avastas, et osadele inimestele on ikka kingid puudu.

Tervitavad Age ja Ilona

Ungari 2020 (al märts) vol 1

ERASMUS+ PROGRAMM: ÕPIRÄNNE UNGARISSE BLOGI
Õpilased: Ave Saks ja Taimi Lasimer, 09.03.-19.04.2020

Nädal 1: 09.-15.03.

Meie rännak, mis algas esmaspäeva hommikul Tallinnast Varssavisse ja sealt edasi Budapesti, sujus viperusteta. Saabudes Budapesti lennujaama, tervitas meid siin päikesepaiste ja temperatuur oli 10 kraadi. Kuna olime endale broneerinud rendiauto, siis oldi meil lennujaamas vastas ja siirdusime nende büroosse. Peagi oli meil rendiauto käes ja seadsime suuna Szentendre poole, mis asub Doonau ääres Budapestist 20 km põhja poole, kus asub meie majutuskoht.

Szentendre on olnud 20. sajandi algusest peale mitme põlvkonna vältel Ungari kunstnikele koduks. Siin on palju kunstimuuseume ja -galeriisid. Ungari suurim vabaõhumuuseum on Szentendrest 4 km väljas, kus alustasime meie oma 6-nädalast praktikat.

Seadsime ennast kiirelt sisse ja läksime tutvuma kohaliku linnaga, mis on tuntud oma barokkarhitektuuri poolest. Järgmisel hommikul suundusime muuseumisse kokkulepitud ajaks. Jõudes kohale, pidime ennast muuseumi väravas registreerima. Kohe peale seda saabus juhendaja Balazs, kes meid rõõmsalt vastu võttis. Tutvusime töötajate ja töökojaga, siis uuriti juba täpsemini, millega me tegeleme, mida oleme koolis ja praktikal varasemalt teinud. Näitasime pilte oma restaureeritud esemetest ja praktikal tehtud töödest.

Seejärel tehti meile autoga tuur tervele muuseumi 55 hektarilisele territooriumile, kus on rekonstrueeritud küla osad kõigist viiest Ungari ajaloolisest piirkonnast. Kõik viis küla on iseseisvad, seal on majad, kirikud, koolid, veskid, sepikojad ja tallid. Tutvusime erinevate hoidlatega, kus hoiustatakse restaureeritud mööblit, keraamikat ja kõike muid esemeid. Jõudes tagasi töökotta, anti meile kätte esimesed tööd. Alustasime puidust pesurulliga: Ave eemaldas ühelt murdunud detaililt naelad ja siis liimis selle kokku. Taimi hakkas puidust pesurulli õlitama ja hiljem selle uut jalapanust retušeerima. Ave järgmiseks tööks oli peegliraami puhastamine ja parandustööd, Taimil kella puhastamine. Vahepeal pandi töökojas raadio mängima, meie ise ei märganud, aga meie juhendaja pööras meie tähelepanu sellele ja jäime kuulama, et mängima oli pandud Eesti bänd Curly Strings.

Ülejäänud töönädal möödus mõlemal kahe pildiraami kallal nokitemisega. Neljapäeval tehti uutele töötajatele, sealhulgas ka meile, tööohutuskoolitus, mille lõpus andsime allkirjad, et oleme selle läbinud.

Peagi oli esimene töönädal läbi saamas ja küsisime töötajatelt soovitusi vaatamisväärsuste ja söögikohtade osas. Saime häid näpunäiteid 🙂 Laupäeva hommikul võtsime suuna mööda Doonau kallast põhja poole, et tutvuda Visegradi külakese ja Esztergomi ehk Ungari pühima linnaga. Esimeses külastasime 13. sajandist pärit lossivaremeid ning teises tohutu suurt basiilikat. Lisaks basiilikale jalutasime läbi kitsaste Vizivaros ehk Veelinna tänavate, kus asuvad peamiselt ühekorruselised väikesed barokkhooned. Tagasiteeks valisime üle mägede kulgeva tee, millel sõites oli tunne, nagu oleks Ameerika mägedel.

Ootame põnevusega uut töönädalat ja vaatamata hetkelisele ülemaailmsele kaosele tunneme end siin turvaliselt ja hoitult. Tervitustega Ungarist Taimi ja Ave

PILTE ON VÕIMALIK VAADATA KOOLI SERVERIS.

Itaalia al okt 2019 (vol. 6)

Ciao!

Oma viimast nädala kokkuvõtet kirjutame juba külmas Arlanda lennujaamas, teel koju. Viimase nädalaga muutusid ka kohalikud ilmaolud, justkui meid kodumaa talveks ettevalmistades.

Viimane nädal möödus töiselt. Sirjel tuli jõuda õigeks ajaks valmis toolide komplekt. Mõne tooli juures tehtud tööd tekitasid huvitava arutelu, milliseid meetodeid oleks kõige õigem kasutada.

Kadi ja Eelika puhastasid suurt valget kaasaegset sektsioonkappi, mille omanik oli toonud mõningate muudatuste tegemiseks. Viimaks aga muutis meelt ning meie ülesandeks jäigi vaid puhastamine. Järgnevad päevad pühendasid Kadi ja Eelika 50 lõikelaua valmistamisele erinevate masinate abil. Kuna viimasel nädalal enam uute restaureerimisprojektidega ei alustatud, siis saime oma tislerioskusi lihvida. Maurizio näitas ette, kuidas lihtsat pildiraami universaalsael valmistada ning ärgitas meid julgelt oma fantaasiat kasutama, et puidujääke töökojas tekiks minimaalselt. Sealjuures rõhutas, et peame alati oskama masinaid ohutult kasutada.

Maarja õppis tisleritööde käigus valmistama kokkupandavaid noodipuldi jalgu. Reguleeritava kõrgusega jalgade valmistamine oli väga huvitav, kuid kahjuks ei jõudnud neid lõpuni valmis.

Kuna Maurizio on meid igapäevaselt hea huumoriga kostitanud, jätsime ka meie töökotta väikese üllatuse. Jäägu see saladuseks.

Nädalavahetus möödus pakkides ja viimaseid oste sooritades. Laupäeva pärastlõunal käisime viimast korda Maurizio perel külas kohvi joomas, viisime talle väikese eestimaise meene ja saime ise pisikesi kingitusi.

Pühapäeva hommikul sõime itaaliapärase hommikusöögi kohvikus, nautides vahvat seltskonda. Seejärel jalutasime viimast korda kohalikul turul. Pärastlõunal toimus kohaliku toidu- ja veinifestival koos degustatsiooniga, mis oli suurepäraseks lõpetuseks meie Nicoteras veedetud ajale.

Oleme laetud positiivsete emotsioonidega. Kuigi olime oma kodust kaugel, tundsime end sealgi suurepäraselt. Soe päike taevas ja kohalike südames pani meid tundma, et oleme alati tagasi oodatud.

Sirje, Kadi, Eelika ja Maarja

Pilte vaata FB-ist https://www.facebook.com/ehituskool/posts/2707175422667847

Itaalia al okt 2019 (vol. 5)

Tanti auguri Tallinna Ehituskool!
Palju õnne Tallinna Ehituskool!

Eelviimasel nädalal sujus töö tavapärases rütmis. Köögimööbel on jõudnud värvimisse, igaüks on valmistanud ja kaunistanud lõikelaudasid. Osa restaureeritud mööblit sai jälle pakitud. Kuna siin on 1. november (kõigi pühakute päev) üleriigiline püha, saime vabu päevi veidi pikemalt nautida. Nii oli kõigil meelepärane plaan vabadeks päevadeks valmis. Järgnevalt kirjeldab igaüks oma nädalalõpul kogetud Itaaliat.

Sirje:
Esimene peatuskoht oli mul Nicotera läheduses asuv väike linnake Tropea.
Hotellist 10 miniti kaugusel oli Tropea vanalinn oma hiilguses. Seal oli väga tore jalutada. Kuigi hooaeg hakkas lõppema, siis oli veel päris palju kuulda soome ja saksa keelset juttu. Kõige suurema elamuse jättis mere rannal mäe otsas asuv kirik. Järgmise linnana ma külastasin Lameziat. See on Nicotera läheduses asuv suurem linn. Seal kohalik elu kees. Samas vanalinnas oli palju väikseid poekesi, mis müüsid suveniire.

Viimasena võtsin ette pikema reisi Rooma. Olem varem paaril korral grupireisidega Roomat külastanud, mistõttu polnud Rooma mulle päris tundmatu. Et kergemini linnas liikuda ostsin pileti ka meil Tallinnas tuntud punasele bussile, millega sai kergesti vanalinna vaatamisväärsuseid külastada.

Kadi ja Maarja:
Meie seiklus Sitsiiliasse algas koos Kadi perega. Teel Cataniasse käisime söömas imelisi kohalikke mereande Maurizio soovitatud restoranis “Il Padrino” (tõlkes Ristiisa). Lõunasöök kestis kaks ja pool tundi ning kõht oli täis järgmise päeva lõunani.

Catanias jättis Kadi hüvasti oma perega ning edasi liikusime kahekesi oma seiklustele vastu. Kohalikul kalaturul proovis Maarja esimest korda värskeid austreid. Kui sealsete vaatamisväärsustega tutvutud, suundusime rongiga edasi Siracusasse. Jalutasime üle silla kaunile Ortigia saarele ning olime lummatud.

Meie seiklus ei kulgenud viperusteta ning lahendada tuli tõeline itaaliapärane vaidlus, et Kadiga eraldi voodites magada saaksime. Päev Ortigias oli täis imelisi emotsioone. Sõitsime paadiga ümber saare, nautisime suurepäraseid mereande ning päeva lõpetasime kohaliku kelneriga papüüruse tiigis parte toites. Teel koju tegime peatuse Taormina väikelinnas, kus jalutasime kaunites parkides, külastasime imekauneid kirikuid ja võimsat Kreeka amfiteatrit.

Eelika:
Kuna ma polnud varem Roomas käinud, kavatsesin enda vabad päevad veeta just selles imelises linnas täis melu, imelisi kirikuid, purskkaeve, maailmakuulsaid monumente ning maitsvaid toite.

Roomas asuvatest enam kui 900 kirikust sai külastatud üle 20, kus ühes neist oli lisaks lummavale interjöörile eksponeeritud ka erinevatest puiduliikidest käsitööna valmistatud kunstiteos, mis sümboliseerib erinevate uskude omavahelist aksepteerimist.

Samuti külastasin ka Vatikani, kus täiesti juhuslikult sain osa ka missast. Nägemata ei jäänud ka Colosseum, Veneetsia väljak, Hispaania trepid, Trevi purskkaev, Rooma Ghetto, Trastevere imearmsad tänavad ja palju muud.
Rooma imelise reisile pani aga punkti viimasel õhtul saabunud troopiline torm, kus linna peal jalutades oli hetkega vihmavarju all viibides tunne nagu dushi all – 10 minutiga olid tänavatest saanud jõed ja ööbimispaika jõudes võis jalanõudest vett välja kallata ning ka lisaks riietest väänata liitereid vett.

Pilte vaata FB-ist https://www.facebook.com/ehituskool/posts/2704804249571631

Itaalia al okt 2019 (vol. 4)

Ciao!

Tervitused endiselt oktoobrile ebatavaliselt soojast Itaaliast! Nädal on möödunud sajuta ning igal hommikul tervitab päike imelise värvimänguga, mida saadab kuke kiremine ning eesli hommikutervitus.

Töökojas õpime iga päev miskit uut ja huvitavat, olgu selleks mõni uus nutikas nipp, oma tööd hõlbustav abivahend või teadmised ajaloost, toitumiskunstist või muudest itaallaste (eelkõige Maurizio) tarkustest.

Restaureeritud on juba mitmeid esemeid ning kõik said jätkata ka oma lõikelauaga eelmisest nädalast. Kuna Maarjal on kaasas puidupõletuseks mõeldud aparaat, saavad kõik oma lõikelauale meelepärase teksti või pildi põletada. Vaikselt hakkab ka valmima köök, millele on kaasa saanud aidata mitmed eestlaste grupid. Muidugi mööbli funktsionaalsuse testimiseks katsetasime seda nii seest kui väljast ning baarileti ääres saab peetud ka igapäevane espresso ring.

Sel neljapäeval ootas meid ees kurikuulus õhtusöök Maurizio juures, kuhu külakostiks Eelika rukkililledega juustukoogi küpsetas. Õhtusööki võib kõrvutada kui söömaajaga Eestis jõulude ajal – laud oli lookas ning muidugi hiljem pakiti kõike head ning paremat koju kaasa. Kõikide lemmikuks sel õhtul kujunes muidugi pereema valmistatud tiramisù kook, mis viis lausa keele alla! Nagu söömaajast veel vähe poleks, sai nädal töökojas lõpetatud gelatoga paigast ‘Bar Italia’, kuhu Maurizio oli meid juba terve nädala utsitanud minema.

Nädalavahetus möödus kõikidel järjekordselt ringi reisides ning Itaaliat avastades nii lähemal kui kaugemal. Siinsed lähikülad on kõikidel juba risti-põiki läbi käidud ning ette võetakse juba veidi kaugemaid sihtkohti. Siinne rongiliiklus on üsna mugav ning lihtne, niisiis ei morjenda kedagi ka mõni tund pikem liiklemine läbi imelise Itaalia.

Eelika, Maarja, Kadi ja Sirje

Pilte vaata FB-ist https://www.facebook.com/ehituskool/posts/2676297832422273

Itaalia al okt 2019 (vol. 3)

Tervitusi päikeselisest Nicoterast!

Tänaseks oleme veetnud Itaalias juba 3 nädalat ning sama palju ootab meid veel ees. Ilm on jätkuvalt soe ja meie jaoks suvine.

Restaureerimistööde kõrvalt otsustas Maurizio ühel päeval õpetada meile masinatega töötamist. Kohale toodud lauapakkidest sai pärast saagimist, paksusmasinat, hööveldamist ja lihvimist hulga oliivikivide eemaldajate toorikuid. Lisaks valmistasime pöögipuu jääkidest terve virna lõikelaudasid. Igaüks sai endale valida sobiva tooriku ja valmistada sellest kas lõikelaua või midagi omale meelepärast.

Juba valminud mööbli pakkisime transpordiks. Lõpule hakkas jõudma suure vitriinkapi restaureerimine. Eelika puhastas terve päeva alkoholiga kapi klaase, ning Kadi lõi klaasid liistude vahele. Kõik koos panime kapi kokku, kuid Maurizio märkas, et tegime seda vales järjekorras. Nii saime õppetunni, kuidas mööbli monteerimisel peab olema tähelepanelik ja taibukas, et töö lihtsamalt sujuks. Kui kapp koos, märkasime, et üks ukseraam oli kõver. Asusime viga parandama.

Tööga käsikäes saab meil ka piisavalt nalja. Nii tutvustas Maurizio meile ühel hommikul oma sõpra Jerryt. Tegu oli plastikpudelisse püütud hiirekesega, kelle saatus oli meie kätes. Eelikal ja Kadil õnnestus väike sõber töökojast kaugemale transportida ning vabadusse lasta.

Neljapäevane pärastlõuna kulus meil praktika asemel eestipärase õhtusöögi ettevalmistamiseks. Kutsutud olid Maurizio perekonnaga ja Erasmuse koordinaatorid. Õhtusöögi viisime läbi Eesti traditsioonidele kohaselt. Menüüs olid kiluleivad ja täidetud munad, Eestimaised verivorstid koos maitsva kapsahautise ja koduse pohlamoosiga ning magustoiduks kamavaht. Õhtule pani punkti suvistest Eesti kirssidest valmistatud naps. Järgmisel nädalal aga ootab Maurizio meid oma koju Itaalia traditsioonilisele õhtusöögile.

Nädalavahetus kulges igaühele omas rütmis. Kes puhkas, kes veetis aega perega, kes kohtus tuttavatega lähemal või kaugemal. Loodame, et järgnevad 3 nädalat saavad olema samuti päikeselised ning meeldejäävad nagu seni.

Tervitustega

Kadi, Sirje, Maarja, Eelika

Pilte vaata FB-ist https://www.facebook.com/ehituskool/posts/2661372847248105

Itaalia al okt 2019 (vol. 2)

Buongiorno!

Meie teine nädal Nicoteras algas vihmaselt. Saime esmaspäeva hommikul pragada, et kolm meie seltskonnast vihmavarjuta tööle tulid. Itaalias pole nii kombeks. Seepärast tuli Maurizio meile pärastlõunal autoga järgi, kuigi elame paari minuti jalutuskäigu kaugusel. Mõne päeva pärast kinkis ta Eelikale, Kadile ja Maarjale täpilised vihmavarjud, kuna Sirjel oli isiklik vihmavari juba kaasas.

Kõik lõpetasid oma eelmise nädala tööd, et koos alustada uue projektiga. Selleks oli umbes 2,5 m kõrgune vitriinkapp, mille pidime algatuseks kokku panema, et kahjustusi hinnata. Töö sai kõigi vahel jaotatud. Sirje, Kadi ja Eelika tegelesid  kapi puhastamise ja viimistlemisega. Maarja aga arvas pärast antiikse peeglitaguse kruvidega parandamist, et targem on siin lihvida oma tisleri oskusi. Nii saab harjutada masinate käsitlemist, sealhulgas käsifreesiga töötamist, mis nõuab palju täpsust. Eelika siiski püüab päästa kohalikku restaureerimise kultuuri…

Uus nädal algas edukalt, kuna saime lõpuks kauaoodatud WiFi ning praeahju. Ahju katsetamiseks küpsetas Eelika suure koguse banaanimuffineid, mida lahkelt Salvatore ja Maurizioga jagasime, sest meile iga päev kohvi ning magusat tuuakse.

Reede pärastlõunal saabus Kadi pere, kes tegi tutvust Maurizio töökojaga. Kadi veetis nädalavahetuse oma perega Capo Vaticanos ning Tropeas. Eelika, Maarja ja Sirje ärkasid laupäeval kell 5, et minna Reggio Calabriat avastama. Külastasime Castello Aragonese’t ja kunstigaleriid ning jalutasime mööda kuulsat šoppingu tänavat. Maitstud sai Calabria parim jäätis.

Tagasi Nicoteras ootas meid kohalik taksojuht Giuseppe, kes oli tuttav juba eelmisele eestlaste grupile. Temaga sai hommikul kokku lepitud, et õhtul ootab meid rongijaamas. Pühapäev möödus Eelikale ja Maarjale rannamõnusid maitstes ning Sirje oli tubli kokkaja. Uus nädal tundub tulevat päikseline.

Tervitades

Sirje, Kadi, Eelika ja Maarja

Pilte vaata FB-ist https://www.facebook.com/ehituskool/posts/2661331020585621

Itaalia al okt 2019 (vol. 1)

Ciao ciao!

Sügisene Itaalia grupp on saabunud Nicoterasse. Meid tervitas oktoobri kuule ebatavaliselt soe õhk. Korterisse jõudnult külastas meid peagi Salvatore (projekti koordinaator), kes tõi meile oma ema küpsetatud ahjupastat, salatit ja vett. Pärast sööki tutvusime üürikorteri puudustega ning asusime koheselt vajalikku nimekirja koostama. Korteris polnud ühtki rulli wc paberit, puudusid pannid ning praeahi. WiFist rääkimata. Ent hommikul, kui avasime silmad, avanes rõdult imeline vaade.

Esimesel päeval külastasime Salvatorega meie töökoda ning Erasmus+ kontorit. Kuna me saime päeva vabaks pärast pikka väsitav lennureisi, suundusime hädavajalike ostude sooritamiseks kohalikku poodi. Põhjamaised heledad silmad võlusid kohalikku kaupmeest ning kohvitassi sai poest kätte poole hinnaga.

Pärast kerget lõunasööki otsustasime minna randa. Kuna Eelika on Nicoterat juba korra külastanud, oskas ta meile juhatada teed Nicotera Marinasse, ehk Nicotera mereäärsesse linna. Nautisime päikest ja veemõnusid, olenemata sellest, et kohalike jaoks on rannahooaeg tegelikult lõppenud. Liiv oli kaunis ja kuldne. Enne ränka mägironimist tagasiteel otsustasime end kosutada kohaliku jäätisega. Kui olime peaaegu poolel teel üles, tervitas meid tuttav kaupmees, Roberto, kes meile lahkelt küüti pakkus.

Järgmiselt päeval suundusime Maurizio töökotta. Esimeseks tööks oli uus köögimööbel, millega olid töötanud juba eelmised grupid. Peiteldasime, liimisime ja lihvisime. Pärastlõunal alustasid Sirje ja Kadi peeglilaua restaureerimisega. Kuna Maarja on eelnevalt elanud Itaalias ning räägib ladusalt kohalikku keelt, jätkub Mauriziol juttu kauemaks. Tänu sellele saab palju huvitavat infot tema tööeetika ning Nicotera eluolu ja tavade kohta.

Meie jaoks on šokeeriv, et oleme olukorras nagu meedikud sõjas. Tuleb kasutada palju fantaasiat ning töötada olemasolevate vahenditega. Esimestel päevadel igatsesime väga oma peitleid, nihikuid ja muid tööriistu. Selle aga kompenseerib Maurizio hea huumorimeel ning hommikune ergastav espresso tema proua poolt.

Kuna ilm oli vihma suhtes armulik, ei plaaninud me pikemat väljasõitu ning nädalavahetuse veetsime koduselt kohalikku linna avastades. Koristasime, mängisime Monopoli kaarte ning külastasime kohalikku turgu.

Kadi, Eelika, Sirje, Maarja

Portugal 2019 (vol.3)

Kolm nädalat Portugalis on täis saanud.
Kolmandal nädalal oli Kristinil ja Liisal tööl jälle palju erinevaid tegemisi. Meile anti korda teha
neli thonet tooli. Neil oli vaja eemaldada põhjad, keerata kinni logisevad kruvid ja teha
spooniparandusi. Vineerimise jõudsime samuti ette valmistada aga protsessi ise teeme hiljem.
Palju oleme saanud vahatada erinevaid esemeid.
Lisaks anti meile korda teha üks vana kummut, mille sahtli siinidele oli vaja teha parandusi,
liimida kinni lahtiolevaid detaile. Samuti tuleb kasvatada sahtlite kulunud allääred algsesse
kõrgusesse. Selle kummuti kordategemist jagub meil ka järgmisesse nädalasse.
Silva ja Mari-Liis jätkasid oma nelja kohtumajast pärit kirjutuslaua restaureerimist. Mille
tegemine on muutunud väga üksluiseks. Nüüdseks oleme alustanud poleerimisega.
Neljapäeval käis meil töökodadest läbi meie kooli esindaja Tõnu Armulik. Saime anda ülevaate
oma tegemistest ja samuti kasutasime juhust, et oma olmeprobleemid ära kurta. Loodame, et ta
jäi meie tegemiste ja nähtuga rahule!
Kuna tööpäevadel palju aega meil üle ei jää, võtsime siiski kolmapäeva õhtul aja maha ja
käisime läbi Lissaboni suurelt toiduturult, kus erinevad firmad pakuvad valmissööke. Meie
premeerisime ennast mõnusa sushivalikuga.
Laupäeval tegelesime oma portfooliote tegemistega, et kool ikka lõpetatud saaks. Silva külastas
ka Lissabonis asuvat Museum-School of Portuguese Decorative Artes muuseumi, kus oli
terviklik ülevaade Portugali mööbli ajaloost. Õhtul vaatasime kõik koos televiisorist Eurovisiooni.
Pühapäeval otsustasid need, kes portfooliotega ühelepoole said minna vaatama Sintra linna.
Valisime välja ühe lossi – Palacio da Pena. Kuigi seal linnas on neid losse veel, siis kahjuks ei
oleks jõudnud kõiki külastada. Palacio da Pena lasi ehitada oma pere suveresidendiks kuningas
dom Fernando 18.sajandil. Loss on säilinud tänaseni sellisena, nagu oleks sealt äsja lahkutud.
Loss oli erakordne, kuid sinna jõudmine oli omaette ooper.
Nimelt läksime kodust välja hommikul kell 10. Ja ootasime bussi. Üle tunni aja. Ühtegi bussi ei
tulnud. See oli ebameeldiv üllatus, kuna vabu päevi on niigi vähe ja siis ei tundunud võimalust
Montijo linnast välja saada. Siin linnas on nii õhtuti, kui ka nädalavahetustel kõik kohad kinni.
Kui olime pikalt asjatult oodanud ja ülejäänuid rahvas lahkus juba bussipeatusest, siis tellisime
Uberi, sest kõigest hoolimata ei tahtnud me oma vaba päeva lasta raisku minna. Autojuht ütles,
et Montijo linna bussijuhtidel on streik.
PS: Nüüd jõuan otsaga juba käesolevasse nädalasse, aga kahjuks saime seda streiki tunda ka
täna – esmaspäeval. Tööleminekuks tundus, et bussiühendus taastunud ja saime laevale. Õhtul
tagasitulles aga ei olnud laeva vastas mitte ühtegi bussi. Kirjutasime oma Erasmuse esindajale
Brunole, kes peaks meiega suhtlema ja kes oleks pidanud teadma ja meile teada andma, et
selline olukord Montijos tuleb. Paraku ei saanud me jällegi mitte mingit vastust. Uberit ka ei
saanud, kuna suure nõudluse tõttu ei olnud ühtegi vaba ja seetõttu tegime ühe üsna pika
jalutuskäigu (blogi saingi kirjutama kell kümme õhtul). Hääletada ka Portugalis ei tasu, siin ei
võeta lihtsalt kedagi peale. Kui tööl ühel päeval tuli juttu, et siinne rahvas on jahedam, kui
eestlased, siis nad väitsid, et varem ei olnud, aga kuna välismaalaseid on nii palju ja nende
elukallidus seetõttu kaks korda tõusnud, siis rahvas ongi morn ja ei armasta võõraid.
Igatahes pean ma ikkagi ära mainima, et meie oma siinsete Erasmuse esindajatega rahul ei ole.
Nad lihtsalt ignoreerivad meid. Loodan, et järgmistel tulijatel see nii ei ole!
Kogu selle asja juures on kõikidel tekkinud päris tugev koduigatsus, mida me Itaalias praktikal
olles kordagi ei tundnud.
Concalo töökojas praktikal aga on aga jätkuvalt positiivne!

Portugal 2019 (vol. 5)

Viienda Portugali praktikanädalaga oleme saanud ühelepoole.
Nädala kaks esimest päeva tegelesid Kristin ja Liisa veel oma kummutiga, mille said praktiliselt
valmis. Peale käib sellele kivi, kuid seda kahjuks teha ei saanud.
Kesknädalal toodi nende töökotta üks auväärne mööbliese – Portugali peaministri rokokoo tool,
millel oli esijalg ära murdunud, selle esemega tegeles suures osas boss ise, meie aga keetsime
kondiliimi ja panime sellega kokku ühte lauaraami. Sel nädalal sai veel kaapida ja lihvisida 18-
ndast sajandist pärit kirikuuksi. Samuti said viini toolide põhjad vineeritud.
Nädala sees käisid Kristin ja Liisa ära ka selles Belem’i kuulsas pastel de natade kohvikus. Aga
asi on ikka jubedalt üle promotud. Tegelik olukord oli nii: Meid juhatati lauda kahele, mis oli
eelmiste klientide järgi koristamata. Natuke võttis aega, siis tehti puhtaks ja võeti meie
tellimused, menüüga ja puha. Toodi aga kohv ja pastel de natad ja öeldi, et muud ei ole.
Pastelid ise olid head. Kõrvallauda tulnud kliendid said sama kogemuse osaliseks ja loobusid
kohe tellimast.
Kloostrisse me sel õhtul ei jõudnus, kuid ka selle plaanime viimasel Portugali nädala ära
külastada.
Mari-Liisi ja Silva nädala täidab pinkide restaureerimine. Pingid mis saavad liimitud lähevad
kohe puhastamisele ehk revivari ja terasvillaga puhastamine samad ajal toimub teiste pinkide
puhastamine liimi jääkidest ja mustusest ning nende kokku liimimine. Lisaks tappide liimimisele
liimisime ka puudu olevaid detaile ning nikerdasime neid välja. Nädala lõpuks jõudsime ka
kahele valminud pinki ka šellaklakkiga katta, mis jäävad ootama järgmist nädalat, et teha kerge
lihv ning lõppviimistlus vahaga.
Laupäeval käisime Lissaboni okeanaariumis. Nimelt on see maailma okeanaariumite TOP 25-s
esimesel kohal ja Lissaboni sattunutele soovitame seda kindlasti külastada, sealt saadavad
emotsioonid tasuvad igati ära. Ja tunnid mööduvad seal ikka väga kiirelt. Lisaks, meie 33
kraadise päevakuumuse juures oli see mõnus vaheldus.
Pühapäeval sõitsime rongiga Cascai linna randa. No vesi ikka ujumiseks veel väga soe ei ole,
aga osa meist siiksi proovis selle ära. Päikesest rõõmu tunda saime aga küll.
Seejärel sõitsime bussiga Euroopa maismaa kõige läänepoolsemas punkti Cabo da Roca’ sse.
Kohale jõudes oli suur üllatus, kui külm seal oli. Kui all oli üle 30 kraadi, siis siia mägedesse
tulles oleks nagu konditsioneeritud kohta saabunud. Vaated olid sealt aga imeilusad – mäed,
ookean, pilved, kaljud ja teiselpool metsad. Aga kui sa oled otsustanud randa minna, siis
samade jalanõudega mägedesse minek on halb mõte – sead sai Kristin omal nahal tunda.
Ümbrust imetledes hakkas liiv jala all libisema ja kukkumine sai teoks, Seetõttu saime hilja õhtul
tutvuma ka Montijo arstiabiga. Inimesed olid seal väga kenad, kuigi inglise keelt nad eriti ei
rääkinud. Igatahes sai haavad puhastatud ja teetanuse süst tehtud, et esmaspäeval saaks ikka
tööle longata 🙂