TALLINNA EHITUSKOOLI ERASMUS+ ÕPIRÄNNETE KAJASTUSED

Esile tõstetud

Sitsiilia viies nädal (22.-28. mai)

Viies nädal siin Sitsiilias oli tõeliselt tegus ja sündmusterohke. Esmaspäeval andsime oma panuse kardinasalongi esinduslikuks muutmisel. Nimelt pesime tänavatolmust puhtaks kõik kaupluse vaateaknad ja nimesildid. Töönädal jätkus toolide restaureerimisega, ka Silvi sai käe valgeks. Kuidagimoodi mahutasime end kolmekesi tillukesse töötuppa ära ja eemaldasime toolidelt vana polstri ning paigaldasime põhjale uued kummivööd. Vaheriiete paneku ajaks kutsuti Silvi aga taas kardinaid õmblema. Daisy ja Laur jäid toolidega toimetama ja mitkalit klammerdama. Lisaks toolidele oli vaja katta kunstnahaga ukse suurune plaat. Töö sellega osutus aga parajaks väljakutseks. Kangas venis ega püsinud ilma liimita kuidagi paigal, lisaks raskendas tööd plaadist väiksem töölaud jms. Selleks, et lõpptulemus ka ilma liimi abita kena ja sile saaks oli vaja veidi ajusid ragistada. Veidi mõõtmist ja arutamist, natuke kaklemist jukerdava klambripüstoliga, siis veel tublisti tiimitööd ning valmis ta saigi.

Silvi sai samal ajal meetrite viisi sirgeid õmblusi harjutada ja meistri tase on tal nüüd kindlalt käes. Laur paigaldas muuhulgas jätkuvalt kardinaid klientide kodudesse ja salongidesse.

Sel nädalal on siin olnud kuumad ning päikest täis ilmad, meri soojeneb lausa iga tunniga. Et seda kõike nautida, oleme pea iga vaba hetke mere ääres veetnud. Kes niisama pikniku pidades ja laineid imetledes, kes vees sulistades, kes jooksutrenni tehes. Daisy külastas ühel õhtul kõrvalolevat linnakest Oliveri ja jalutas sealses looduspargis, kus kaljude vahele on ka kolm järve ennast peitnud. Rannajoon tegi siin kauni kaare, moodustades kitsa liivase neeme. Neemel seistes sai Sitsiilia rannikut eemalt vaadelda, nagu oleks paadiga merele sõitnud. Pühapäevaks läks aga meri nii soojaks, et Silvi ja Daisy veetsid suurema osa päevast kaelani vees, ujusid ja korjasid välja lainetel hulpivaid pimskivi tükke.

Samal ajal, kui naised lainetes hullasid, seilas Laur merel ja avastas Lipari saarestiku. Kuna pühapäeval bussid ei sõida ning hooldustööde tõttu ei liikunud ka rongid, tuli Lauril kaheksa kilomeetrit eemal asuvasse sadamasse ja tagasi koju jalgsi vantsida. Peale poolteist tundi paadisõitu ja üht granitat laeval jõudis Laur Lipari saarestiku kõige väiksema saare peale. Nimeks saarel Panarea ja püsielanikke Google andmetel 280 ringis. Saar on tõesti pisikene kuid sellegi poolest on peatänav täis kauneid kohvikuid, restorane ja suveniiripoekesi. Ülejäänud asustatud saare osa on täis kitsaid ja veel kitsamaid tänavaid, mille vahel lisaks turistide hordidele vuravad ringi golfikärudest taksod ja pisikesed kolmerattalised mopeedautod, kuhu on ka uhkelt “Hotelli transfeer” peale kirjutatud ja kastis mugavaks istumiseks pehme alus pandud. Kiire jalutuskäik kirikusse, vaateplatvormile, kohvikukülastus ja natukene ekslemist tupiktänavates ning oligi juba aeg tagasi laevale kiirustada. Edasi nägi päevaplaan ette Stromboli saarele sõitmist. Tee peale jäävate kaljumassiivide juures pildistamist ja ööhämaruses vulkaanipursete imetlemist. Stromboli saart kutsutakse Vahemere majakaks, kuna see on üks kahest aktiivsemast vulkaanist maailmas, (teine on Mauna Loa Hawail) mille pursked toimuvad 15-20 min intervallide tagant. Mäe sisemuses kahesaja meetri sügavusel toimuvate pursete kuma on eriti hästi näha just ööpimeduses ja merelt vaadeldes. Sellest sai Lauri reisi tipphetk Lipari saartele.

Daisy käis saari avastamas laupäeval. Esmalt sõitis Vulcano saarele, kus ronis loomulikult saare kõrgeima vulkaani tippu. See vulkaan tuld ei pursanud, “ohkas” küll veidi ehk näha oli kuidas kuum aur kivide vahelt ülesse kerkib. Teekond vulkaani otsa käis sinka-vonka mööda kiviklibuga kaetud nõlva, kohati olid matkarajad kokku varisenud, siis tuli lõhede vahelt uus tee leida, pahatihti vajusid rada otsides pahkluuni pehme tuhaliiva sisse. Kõrgemal oli mõnisada meetrit ka veidi stabiilsemat pinnast. Sellel liikumine tundus, võrreldes jalge alt minema voolava laavatolmuga, lausa parketil tantsimisena. Tipus puhus aga nii tugev tuul, et Daisy kartis, et mõni tugevam tuuleiil tõukab ta mäest alla. Jalgade värisedes läks aga siiski aina kõrgemale ja jalutas veidi kraatri serva peal. Suurepärane kogemus ja imelised vaated kroonisid jalavaeva ja valatud higi. Mäkke tõusuks kulus ligi kaks tundi, laskumine läks veidi kiiremas tempos. Daisy plaan peale mägironimist end sooja termaalmutta kasta aga nurjus. Mudavannile oli aed ette ehitatud, värav lukus ja luku võti ilmselt mutta uppunud. Kahju küll! Õnneks mineraalidega rikastatud merevett, kus end jahutada, saare ümber jagus.

Peale Vulcanot tegi Daisy laevasõidu kõrvalolevale Lipari saarele. Imekaunis linnake oma uhkete sadamate, kitsaste tänavate ja vaadetega võlus juba saarele astudes. Imeline paik, lihtsalt vaata ja naudi! Sitsiilia ei väsi meid üllatamast ja küllap leiame ka viimasel nädalal küllaga põnevaid paiku mida avastada.

Portugal 2023-4 (tislerid, puusepad, ehitusviimistlejad) vol 6 (aprill-mai)

Mööda läinud nüüd viimane nädal ja seda täiesti märkamatult, viimased kaks nädalad on läinud nagu turmtuul. Töö läks kõigil sujuvalt ja vabal ajal oli ka tegevusi, mis koos tegime. Portugal ja tema soojad ilmad, kolleegid ja seltskond jäävad kindlasti meile kõigile südamesse.

Esmaspäeval 22. mai

Tislerid (Maksim, Roman, Markus) lihvisid, pahteldasid, eemaldasid liimi ja saagisid suuri plaate.

Puusepad (Bristol, Tutt) käisid kapiuksi, kappide taustasid ja sahtleid paigaldamas, oli ka plaatide saagimist ja kantimist.

Viimistlejad (Villem, Keitlyn) panid akrüüli lakke ja värvisid.

Teisipäeval 23. mai

Tislerid saagisid taas suuri plaate ja tegid samu töid, mis eelneval päeval. (lihvimine, pahteldamine ja liimi eemaldamine)

Puusepad käisid mööblit ja uksi paigaldamas, saagisid plaate ja kantisid.

Viimistlejad värvisid korterites lagesid.

Kolmapäeval 24. mai

Tislerid saagisid taas suuri plaate, lisaks pahteldasid ja lihvisid.

Puusepad võtsid korterist vana mööbli ja köögi tasapinnad ära, mis viidi jäätmejaama. Lisaks oli ka saagimist ja kantimist töökojas.

Viimistlejad tegid seinadele värvi parandusi.

Neljapäev 25. mai

Tislerid tegid laos suurt korrastust, lisaks pahteldasid ja lihvisid.

Puusepad saagisid plaati, kantisid ja puhastasid kante. Panid kokku ka metallhingi mis lähevad ustele ja kappidele. Hiljem peale tööpäeva lõppu, läksid puusepad ja viimistlejad koos kolleegidega restorani sööma ja head teed soovima Ferpalar’ile.

Viimistlejad värvisid objektil seinu ja lagesid.

Reede 26. mai

Tislerid tegid suurte laudade baaspindasid, voolikute hoiukohti ja lõikasid laudasid mõõtu.

Viimistlejad värvisid korteri tubade seinad ära ja tegid parandusi.

Vabal ajal

Viimast nädalat veetsime uuesti Montijo’t uudistades, käisime hästi palju jautamas ja poodisid vaatamas. Ka toimus kohalik lillede festival, kus pandi Montijo keskusel ilusad südame kujulised sambad püsti, mis olid kaetud lilledega. Tegime ka palju süüa, nagu pannkooke ja kartuleid! Saime ka Alegro’s kinos käidud. Aeg on siin väga, väga kiiresti läinud ja paremat seltskonda, ilma, kolleege ei oleks saanud olla. Oleme väga rahul selle õpirändega ja see kogemus jääb meile igavesti südamesse. Kõige eest oleme tänulikud.

Ungari 2023-1 (restauraator-viimistlejad) vol 5 (aprill-juuni)

Viiendal nädalal on Szentendresse jõudnud ka suvi. Ilmad on olnud ilusad ja soojad, lõpuks saab Eestist kaasa pakitud kleidid ja muud õhemad riided kasutusse võtta. Tööpäevad on möödunud jätkates juba varem alustatud töid – kivimüüri ladumine, sokli krohvimine jne. Üheks uueks huvitavamaks tööks saime parandada Skanzeni peasissepääsu juures lagunenud tänavasillutust, paigaldades lahti tulnud kive oma kohale tagasi. Anti alustas viljakirstu panustele graveeringute tegemist. See on rahulik nokitsemise töö, mille kõrvale on mõnus töökaaslaste toodud kohalikke maasikaid mekkida.

Nädalavahetusel võtsid tüdrukud ette reisi hoopis teise riiki – Slovakkiasse, kuid linna, mis oli 16. – 18. sajandil Ungari kuningriigi pealinn – Bratislava. Väike hommikune seiklus Budapesti, et sealt bussi peale saada ning mõnede tundide pärast jõudsimegi kohale. Bratislava oli kõigile üle ootuste armas ning ilus linnake, kus tänavatel käis melu ning õhtul trall ja pillerkaar. Lisaks vanalinnale külastasime ka Bratislava lossi ning Slovakkia rahvusgaleriid. Ja nagu ikka seikles Anti samal ajal Budapestis…

Kuna esmaspäev oli Ungaris tähtis püha (nelipühade esmaspäev), saime töölt päeva vabaks. See päev möödus kõigil erinevas rütmis…kes puhkas kodus, kes läks matkama kohalikku rahvusparki. Kuna Skanzeni muuseum oli külastajatele püha puhul avatud (tavaliselt on muuseum esmaspäeviti külastajatele suletud), siis käis Kristel külastajana tutvumas muuseumis toimuvaga. Rahvast oli väga palju – tantsiti ja lauldi Ungari rahvariietes, tehti käsitööd (tikandeid), keedeti suures pajas guljašši ning müüdi kohalikku käsitööd, küpsetisi ja maiustusi.

Lisaks nädalavahetuse seiklustele organiseerisid ka meie Skanzeni kolleegid meile pisikese väljasõidu lähedal asuvasse Viségradi linnakesse. Jalutasime linnakeses veidi ringi, meile tutvustati ajalugu ning lõpetuseks kohvikus hea ja parema kõrvale rääkisime ka meie oma kogemusest ja andsime neile tagasisidet siin veedetud aja kohta. Kui teised otsustasid tagasi Szentendresse suunduda, siis Eelika, Helen ja Ingrit soovisid veel ka mäe otsa Viségradi kindlust minna külastama. Kõrgelt mäe otsast, vanade varemete vahelt avanes imeline vaade Doonaule ning ümbritsevatele külakestele ning loodusele.

Algamas on meie viimane nädal Ungaris, kohtume juba varsti taas kodus!

Soome 2023-1 (puusepp) vol 6 (märts – mai)

Aken oli 2cm õigest kohast kõrval ning selle ja ukse vahele oli jäetud 5×5 pruss, mis tegelikult oli ajutine, aga töölised olid selle juba kipsinud ja maalrid lõpuni viimistlenud. Selle jaoks eemaldasin kipsipaled ja ajutise prussi. Akna kruvisin lahti ja tõstsin eest. Eemaldasin ka 50×200 ajutise prussi, mille külge akna uksepoolne külg oli kinnitatud, kuna akent pidi ukse poole nihutama. Paigaldasin 2 50×100 prussi uksele lähemale ning hakkasin seejärel akent uuesti sobitama. Omajagu loodimist ja kruvidega edasi-tagasi mängimist. Ah jaa, õuepoole kinnitasin ka klopid enne, kui akent lahti kruvisin ja hiljem uuesti, mil tagasi panin, et aken oma esialgse õige sügavuse saavutaks. Mil aken lõpuks paigas, olin rahul. Paigaldasin kõik vajalikud paled. Akna kõrval oli ka trepiava, mille käsipuu ma eemaldasin, kuna kuigi lüliti tarbeks toos oli õigesse kohta pandud joonise järgi, ei olnud projekteerija käsipuuga arvestanud. Lõikasin ca 450×450 kipsitüki seinast, tõstsin toosi kõrgemale, paigaldasin kolme avatud külge OSB jupid ning kinnitasin uue kipsi verivärske toosi avaga. Nüüd aga, kuna sai esialgse 50×200 prussi asemel panna uued ja uksele ligemale, siis see tähendas, et ajutine uks, mis seal avas on, ei mahtunud enam kinni. Eemaldasin ukse ja -piidad, tegin uksepakku paar lõiget, lengi küljes olevad liistud eemaldasin samuti, et ruumi teha ukse sulgemiseks. Piidad ühe 50×100 prussi külge kinni, uks tagasi ette ja selgus, et ei mahu kinni – jääb välisvoodri taha kinni. Eemaldasin ukse, siis piidad ja kinnitasin ukse seekord ilma piitadeta 50×100 prussi külge ja saigi korda.

Laupäevast esmaspäevani sain kätt proovida voodrilaudade paigaldusega. Maja peasissekäigu lae sõrestiku loodi- ja allatoomine 50×100 prusside näol ning laepaneeli paigaldus. Minu ülesandeks oli Joeli juhendamisel kõik materjalid mõõtu lõigata ja paigaldada. Sain esmakordselt midagi sellist teha ja samuti naelpüssi kasutada. Kokkuvõttes sai kogu ühe maja peasissekäigu vooderdatud! Mõned voodrilauad olid erilaiusega (sõltuvalt partiist), seega silmailu tarbeks pidi osavalt kitsamaid seina naelutama nii, et muster/reljeef kõrvalt vaadates üldjoontes klapib. Ütleme nii, et ca 3mm siin-seal ei paistnud kuidagimoodi välja ja erinevus sai sedasi tasandatud.

Itaalia 2023-3 (mööblirestauraatorid) vol 3 (mai-juuni)

Ongi läbi meie kolmas nädal, aga oh seda õnne, täpselt pool aega on veel ees. Ilmad on läinud lõuna-Itaaliale omaselt soojemaks ja mõni tublim on ka ujumas käinud. Linn on saanud koduseks, tuttavaid nägusid linnapeal tervitamas mitmeid ja mõnega saame isegi itaalia keelset vestlust aretatud. Turismihooeg kogub tuure ning rahvast on palju.

Oli jällegi üks töine nädal. Johan sai teha tutvust Pippo töökojaga ning Evelin tuli linna Francesco tegemistega tutvuma. Kuna Francesco naine on hambaarst, on selles töökojas palju ka peenemaid tööriistu. Evelin ja Ketter tegelesid edasi 200 aastase lauaga, mis vajas ikka veel plomme ja pahteldamst! Lõpp ei ole enam kaugel, veel viimane lihv ja kaunis lauake on Teie ees.

Raine ja Johan toimetasid kahe vana kirstu kallal, mis olid kaetud kotiriidega. Riie oli liimitud ja hiljem üle värvitud. Kangas tuli ettevaatlikult eemaldada ja pind puhastada. Mis hiljem kirstudest edasi saab, eks aeg näitab.

Meie korterist paari minuti jalutuskäigu kaugusel asub Murati kindlus, mis kajastab ühe Napoli keisri kurba saatust. Käisime seda kaemas juba paar nädalat tagasi, aga unustasime Teile sellest rääkida 😊 Kindluse külastus jättis meile kõigile väga sügava mulje, läks veidi hinge isegi.

Laupäev algas väikese segadusega. Plaanisime kogu seltskonnaga Tropeasse sõita. Mingil põhjusel olid osad rongiliinid asendatud bussidega. Ostsime eelneval päeval kõigile internetist piletid, aga mida ei tulnud, oli buss. Eks see vist Itaaliale omane, et alati ei pruugi minna nii, nagu plaanitud. Otsustasime mitte alla anda ja läksime Tropeasse hiljem, aga kindlalt liikuva rongiga. Loomulikult me ei kahetsenud oma otsust, linn oli imeline. Rand väga ilus ning kirikuid, uuemaid ja vanemaid, oli palju.

Meie toimetame siin väikeses Itaalia linnakeses edasi. Käime tööl ja naudime päikest, tutvume kenade paikade, toredate inimestega. Põnevate kohtumisteni jälle nädala pärast!

Arrivederci!

Küpros 2023-3 (müürsepad) vol 3 (mai-juuni)

Tere! KB21 teeb taas kiire ülevaate oma nädalast Küprosel.

Laupäev nagu ka varasemad nädalad võtsime vabalt ja nautisime ilma üldise rahuliku päevaga rannas ja basseinis ujudes ning palli mängides.

Pühapäeval rentisime autod ning sõitsime mägedesse. Käisime Olympuse mäe juures mis on Küprose kõige kõrgem punkt nimelt 1952 meetrit kõrge, kahjuks mäkke ei jõudnud kuna ilm ei olnud väga hea ja hakkas pimedaks minema aga nägime selle mäe eemalt ära ja võtsime suuna tagasi kodu poole, koduteele jäi palju ilusa vaatega kohti kus me tegime pause ja pildistasime.

Esmaspäeval tööle jõudes Oliver ehitas raketised betoonivaluks. Ilja alustas nädalat plaatimisega. Martti krohvis veel mõned seinad. Tööpäeva keskel nägime tööl basseinis ka tarantlit.

Teisipäeval tegeles Ilja ikka samade ülesannetega Oliver aga täitis esmaspäeval ehitatud raketised betooniga. Martti pidi torude kapi põranda seguga täitma ja selle ka pärast ära viimistlema.

Kolmapäev tegelesid Ilja ja Oliver terve päeva plaatide vuukimisega kuna plaate oli palju pandud siis läks neil sellega palju aega. Martti tegi ettevalmistuse fassaadi ladumiseks nimelt pani ta püsti tellingud ja tõi kive ette ja päeva lõpus jõudis mõned kivid isegi paika laduda.

Neljapäeval ja Reedel ladusime maja fassaadi looduslikust kivist. Kuna kogemust pole palju siis alguses võttis omajagu aega õppimine aga kui asja käppa saime tuli tempot ka juba juurde ja saime maja ümbruse kahe päevaga valmis laotud.

Selle nädala kokkuvõte on selline, kahjuks lahkusid saarelt ka Ehituskooli viimistlejad kellega oli tore aega koos sellel saarel veeta.

Malta 2023-2 (maastikuehitajad) vol 3 (mai-juuni)

Meie kolmas nädal Maltal.

Aire sai,õnneks, esmaspäevaks tervise korda ja tuli tööle. Esmaspäevast muutus liikluskorraldus, mille tõttu me pidime tööle sõitma kolme bussiga. Tööl on kõik endine. Teeme erinevaid töid. Korrastasime viinamarju, lilli, banaanipuid. Markeerisime ja paigutasime uut kaupa. Neljapäeval istutasime ümber erinevaid lilli. Reedel puhastasime taimi ja kuivanud taimede juuri mullast. Siin läheb kasutatud muld uuesti käiku. Kõigepeal pannakse ta kottidesse komposteeruma ja siis üldisesse mullakasti. Avastasime kastmisvee reservuaari. Kuna siin on vesi kallis siis kogutakse vihmavett suurde nö basseini.

Ei saa kuidagi mööda Malta bussidest. Reedel sõitsime tööle kolm tundi kuna jälle kuskil oli teeremont ja meie tavapärane buss muutis suunda. Hilinemisega aga tööle me jõudsime.Õnneks kohalikud teavad siinset bussiliiklust ja keegi ei imesta ega pane hilinemist pahaks.

Täna on vabapäev. Hommikul koristasime ja hiljem Aire ja mina käisime mööda ilusalonge. Lõunal läksin randa, päevitama ja ujuma. Ilmad on hetkel imelised.

Homme on plaanis minna vaatama tulešoud, mis siin on väga populaarne.

Tulešou emotsioonidest saab lugeda juba järmises blogis.

Hispaania(Tenerife) 2023-2 (puusepad) vol 5 (aprill – mai)

Saabunud on meie viimane nädal Tenerifel.

Kristo ja Braian jätkasid oma mööbli osade viimistlemise ja komplekteerimisega. Kantisime plaate, tegime liimkilpe ja paigaldasime ustele liiste. Neljapäeval alustasime hommikut töökoja koristamisega. Kohe kui olime löpetanud sõitsime töökaaslastega mäest allapoole külla kus siis võtsime ühe klaasi peale, pärast mida suundusime objektile, kus paigaldasime pesuruumile raamiga vaheseina, kust jooksis läbi liuguks. Reedene päev möödus tööpoolest rahulikult. Tähistasime töökaaslastega oma viimast koosviibimist Tenerifel. Sõime kõik koos kollektiiviga eestimaiseid komme ja jätsime sõbralikult hüvasti.

Rene ja Steven, koristasid viimaseid põrandaid ja eemaldasid viimased segu ja pahtli jäljed kõikidest toa nurkadest, peale mida suundusid nad õue puhastama maja ümbrust ja basseini äärset ala. Andero veetis viimase nädala kahe töökaaslasega teisel objektil, kus nad vedasid välja lammutamisest tekkinud prügi ja muud sodi ning märkisid seintele peale kõrgused põranda aluspinna märgistamiseks. Reedesel päeval viis meie ülemus Gonzalo kogu kollektiivi ühiselt välja sööma kus veetsime viimased mõnusad kaks pool tundi, muljetades ja viimaseid pilte tehes.

Reede õhtul rentisime endale auto terveks nädalavahetuseks. Niipea kui olime kätte saanud autovõtmed, suundusime Tenerife pealinna Santa Cruzi.

Santa Cruzis käisime väljas söömas ja kohalike kultuuriobjekte avastamas.

Laupäeval võtsime ette suure retke Loro Parki, kus nägime palju huvitavaid väljasuremis ohus loomaliike ja ka välja surnud meduusi liike, mida Loro Parki rahvas siis proovib laboratoorselt taaselustada.

Peale loomaaeda suundusime 30km kaugusele asuvasse kunagisse hotelli, mis tänaseks on oma tegevuse lõpetanud na hüljatud. Pärast hotelli uudistamist suundusime suletud veepumplasse (Ruins of Casa Hamilton Pumping Station) mis asutati aastal 1903 ja suleti jäädavalt 1919. Kohe kui olime pumpla avastamisega lõpetanud, saime nautida ülevalt sillalt lummavat päikeseloojangut.

Pühapäeva hommikul võtsime ette järgmiseks sihtkohaks mägedevahelise külakese Masca, milleni viiv tee oli äärmiselt käänuline, kitsas ja mägine. Peale vaadete nautimist suundusime edasi Los Gigantesi suurele pangale, kus tegime kiired pildid ja väikse suveniiri poodlemise. Läksime endisesse sadamalinna Garachico, mis hävines täielikult viimase vulkaanipurske tagajärjel. Tänaseks on linn uuesti ülesehitatud ja õide puhkend. Kuna aega oli vähe, läksime otsejoones El Teide rahvusparki, kus saime vapustavate vaadete osaliseks mida on raske sõnadesse panna ja mida peaksite ise oma silmaga nägema.

Nii möödusidki meie meeldejäävad 6 nädalat Tenerifel. Tahaks südamest tänada Tõnu Armuliku kes selle kõik meie jaoks võimalikuks tegi, Paulat ja Marivit Tenerife Job Trainingust, kes meid kohapeal abistasid ja kohalikku Eestlast Maritit, kes oli nõus meile suurima rõõmug autot rentima ja tuli sellega meile igati vastu. Lisaks meie ägedaid töökaaslasi ja ülemusi.

Hispaania 2023-1 (ehitusviimistlejad) vol 6 (aprill – mai)

Nädal algas huvitavalt, neljapäeval tegime küll palju tööd aga enegiat oli küllalt üle. Otsustasime, et lähme perele kingitusi ostma. Mõni ostis maale mõni aga kassidele kingitusi.

Järgmine päev aga nii lõbusalt ei läinud, hommikul olime väsinud, lõunal olime väsinud ja õhtul olime väsinud. Kuid motivatsiooni oli veel natukene käia sest teadsime, et on reede ja kätte on kohe jõudmas nädalavahetus kus saame puhata.

Nädalavahetusel käis Kris avastamas muusemeid, loomaaeda kui ka jalutamas linnas. Kert ja Robin nautisid niisama nädalavahetust ja tegid koduseid toimetusi. Kahjuks Laural nii hästi ei läinud ta oli jäänud angiini mille tagajärjel oli tal väga kõrge palavik ja väga kehva olla.

Esmaspäeval nagu ikka alustasime jälle oma töönädalat, kuna ka Laural oli palavik alanenud ja parem juba olla, siis ta käis ka tööl. Olime üpriski õnnelikud esmaspäeval sest teadsime, et see on meie eelviimane tööpäev. Peale tööd läksime ikka jälle koju ja tegime süüa.

Teisipäeval olime me väga õnnelikud sest see oli meie viimane tööpäev, kuid samas olime me ka kurvad, sest teadsime et meie aeg hakkab otsa saama ja nii me üritasime kuidagi selle mõttega harjuda. Viimane tööpäev oli meil nagu iga teine tööpäev, ei olnud mingit headaega ega midagi. Vaid nii nagu igapäevaselt oleks lahkunud.

Kolmapäeval magasime kauem sest siis oli meil vaba päev, kui olime ülesse ärganud siis pakkisime asjad, käisime linna peal veel viimaseid asju ostmas ja õhtul käisime alumiste naabrite juures kooki söömas ja hüvasti jätmas.

Oleme reisiga väga rahul, Erasmus+ on võimaldanud meil jällegi avastada uut riiki ja erinevad kultuure üle euroopa, mille üle oleme elulõpuni tänulikud. Aitäh!

Itaalia 2023-3 (mööblirestauraatorid) vol 2 (mai-juuni)

Teine nädal Pizzos on ootamatult kiiresti läbi saanud. Ilmadega on nagu on, mõned ilusad päikselised päevad oleme ikka saanud, aga õnneks on ka vihmase ilmaga väga soe.

Töönädal algas väga töiselt mõlemas töökojas. Esmaspäeval aitasid Evelin ja Raine Pipol veidi töökojas korda luua. Maestro on nii krapsakas, et tüdrukutel andis ikka järele jõuda. Välja tuli väga palju põnevaid esemeid, mille üle meie ainult ahhetasime ja translatega abiga välja üritasime uurida asjade päritolu (päris ise veel itaalia keelest aru ei saa). Kõige selle sahmimise lõpuks saime endale puhketooli, sellise uhke, mida saab ka pikali asendisse lasta. Meie töökate eestlastena kasutame seda vaid istumiseks, siiani. Kes teab, võibolla viimastel nädalatel juba sulandume ja teeme ka lõunauinaku. Raine alustas ühe väga vana kirstu puhastamist, keegi on selle kunagi rumala peaga pruuniks värvinud.

Ketter ja Johan toimetasid edasi alustatud lauaga. Tegid uusi plomme ja andsid peitliga õige kuju. Johan sai kätt proovida treimisega ja nüüd on laual uus uhke jupike juures. Johan käis ükspäev töökojast väljas Fransescoga, paigaldasid majale uue välisukse. Fransesco on väga hea õpetaja, kannatlik ja suudab kõik rahulikult selgeks teha.

Linnas hakkavad juba kõik poekesed ennast vaikselt avama ja turiste on kordades rohkem näha. Peale tööpäeva teeme ka koduteel mõned poepõiked ja viskame silma peale, et hiljem oleks kodustele lihtsam kingitusi leida. Evelin õpetas meile ühe ägeda kaardimängu, millega õhtuid sisustame. Kõigepealt õppisime ise selgeks, siis kutsusime mängima ka Johani, kelle hea mälu ja vist ka mingilmääral õnn meile kohe pähe tegi.

Nädalavahetusel oli plaanis sõita linnast välja, aga kuna anti tugev tormihoiatus ja ilm oli tõesti veidi hirmutav, siis laupäeva veetsime lihtsalt puhates. Üks päev logelemist oli liig, pühapäeval võtsime ette pikema jalutuskäigu kõrvalasuvasse linna Vibo Marinasse. Enne seda külastasime ka Pizzo kalmistut. No oli ikka suur ja võimas, igal perekonnal oma kabel, kõik omamoodi erilised. Jalutuskäik sai pikk ja väsitav, veidi vist pingutasime üle . Aga ei ole hullu, läheme uuele nädalale vastu reipalt ja positiivselt, täis töötahet!