http://www.ehituskool.ee/esileht/koolist/projektid/
Advertisements
Portugal 2019 (vol.3)
Kolm nädalat Portugalis on täis saanud.
Kolmandal nädalal oli Kristinil ja Liisal tööl jälle palju erinevaid tegemisi. Meile anti korda teha
neli thonet tooli. Neil oli vaja eemaldada põhjad, keerata kinni logisevad kruvid ja teha
spooniparandusi. Vineerimise jõudsime samuti ette valmistada aga protsessi ise teeme hiljem.
Palju oleme saanud vahatada erinevaid esemeid.
Lisaks anti meile korda teha üks vana kummut, mille sahtli siinidele oli vaja teha parandusi,
liimida kinni lahtiolevaid detaile. Samuti tuleb kasvatada sahtlite kulunud allääred algsesse
kõrgusesse. Selle kummuti kordategemist jagub meil ka järgmisesse nädalasse.
Silva ja Mari-Liis jätkasid oma nelja kohtumajast pärit kirjutuslaua restaureerimist. Mille
tegemine on muutunud väga üksluiseks. Nüüdseks oleme alustanud poleerimisega.
Neljapäeval käis meil töökodadest läbi meie kooli esindaja Tõnu Armulik. Saime anda ülevaate
oma tegemistest ja samuti kasutasime juhust, et oma olmeprobleemid ära kurta. Loodame, et ta
jäi meie tegemiste ja nähtuga rahule!
Kuna tööpäevadel palju aega meil üle ei jää, võtsime siiski kolmapäeva õhtul aja maha ja
käisime läbi Lissaboni suurelt toiduturult, kus erinevad firmad pakuvad valmissööke. Meie
premeerisime ennast mõnusa sushivalikuga.
Laupäeval tegelesime oma portfooliote tegemistega, et kool ikka lõpetatud saaks. Silva külastas
ka Lissabonis asuvat Museum-School of Portuguese Decorative Artes muuseumi, kus oli
terviklik ülevaade Portugali mööbli ajaloost. Õhtul vaatasime kõik koos televiisorist Eurovisiooni.
Pühapäeval otsustasid need, kes portfooliotega ühelepoole said minna vaatama Sintra linna.
Valisime välja ühe lossi – Palacio da Pena. Kuigi seal linnas on neid losse veel, siis kahjuks ei
oleks jõudnud kõiki külastada. Palacio da Pena lasi ehitada oma pere suveresidendiks kuningas
dom Fernando 18.sajandil. Loss on säilinud tänaseni sellisena, nagu oleks sealt äsja lahkutud.
Loss oli erakordne, kuid sinna jõudmine oli omaette ooper.
Nimelt läksime kodust välja hommikul kell 10. Ja ootasime bussi. Üle tunni aja. Ühtegi bussi ei
tulnud. See oli ebameeldiv üllatus, kuna vabu päevi on niigi vähe ja siis ei tundunud võimalust
Montijo linnast välja saada. Siin linnas on nii õhtuti, kui ka nädalavahetustel kõik kohad kinni.
Kui olime pikalt asjatult oodanud ja ülejäänuid rahvas lahkus juba bussipeatusest, siis tellisime
Uberi, sest kõigest hoolimata ei tahtnud me oma vaba päeva lasta raisku minna. Autojuht ütles,
et Montijo linna bussijuhtidel on streik.
PS: Nüüd jõuan otsaga juba käesolevasse nädalasse, aga kahjuks saime seda streiki tunda ka
täna – esmaspäeval. Tööleminekuks tundus, et bussiühendus taastunud ja saime laevale. Õhtul
tagasitulles aga ei olnud laeva vastas mitte ühtegi bussi. Kirjutasime oma Erasmuse esindajale
Brunole, kes peaks meiega suhtlema ja kes oleks pidanud teadma ja meile teada andma, et
selline olukord Montijos tuleb. Paraku ei saanud me jällegi mitte mingit vastust. Uberit ka ei
saanud, kuna suure nõudluse tõttu ei olnud ühtegi vaba ja seetõttu tegime ühe üsna pika
jalutuskäigu (blogi saingi kirjutama kell kümme õhtul). Hääletada ka Portugalis ei tasu, siin ei
võeta lihtsalt kedagi peale. Kui tööl ühel päeval tuli juttu, et siinne rahvas on jahedam, kui
eestlased, siis nad väitsid, et varem ei olnud, aga kuna välismaalaseid on nii palju ja nende
elukallidus seetõttu kaks korda tõusnud, siis rahvas ongi morn ja ei armasta võõraid.
Igatahes pean ma ikkagi ära mainima, et meie oma siinsete Erasmuse esindajatega rahul ei ole.
Nad lihtsalt ignoreerivad meid. Loodan, et järgmistel tulijatel see nii ei ole!
Kogu selle asja juures on kõikidel tekkinud päris tugev koduigatsus, mida me Itaalias praktikal
olles kordagi ei tundnud.
Concalo töökojas praktikal aga on aga jätkuvalt positiivne!
Portugal 2019 (vol. 5)
Viienda Portugali praktikanädalaga oleme saanud ühelepoole.
Nädala kaks esimest päeva tegelesid Kristin ja Liisa veel oma kummutiga, mille said praktiliselt
valmis. Peale käib sellele kivi, kuid seda kahjuks teha ei saanud.
Kesknädalal toodi nende töökotta üks auväärne mööbliese – Portugali peaministri rokokoo tool,
millel oli esijalg ära murdunud, selle esemega tegeles suures osas boss ise, meie aga keetsime
kondiliimi ja panime sellega kokku ühte lauaraami. Sel nädalal sai veel kaapida ja lihvisida 18-
ndast sajandist pärit kirikuuksi. Samuti said viini toolide põhjad vineeritud.
Nädala sees käisid Kristin ja Liisa ära ka selles Belem’i kuulsas pastel de natade kohvikus. Aga
asi on ikka jubedalt üle promotud. Tegelik olukord oli nii: Meid juhatati lauda kahele, mis oli
eelmiste klientide järgi koristamata. Natuke võttis aega, siis tehti puhtaks ja võeti meie
tellimused, menüüga ja puha. Toodi aga kohv ja pastel de natad ja öeldi, et muud ei ole.
Pastelid ise olid head. Kõrvallauda tulnud kliendid said sama kogemuse osaliseks ja loobusid
kohe tellimast.
Kloostrisse me sel õhtul ei jõudnus, kuid ka selle plaanime viimasel Portugali nädala ära
külastada.
Mari-Liisi ja Silva nädala täidab pinkide restaureerimine. Pingid mis saavad liimitud lähevad
kohe puhastamisele ehk revivari ja terasvillaga puhastamine samad ajal toimub teiste pinkide
puhastamine liimi jääkidest ja mustusest ning nende kokku liimimine. Lisaks tappide liimimisele
liimisime ka puudu olevaid detaile ning nikerdasime neid välja. Nädala lõpuks jõudsime ka
kahele valminud pinki ka šellaklakkiga katta, mis jäävad ootama järgmist nädalat, et teha kerge
lihv ning lõppviimistlus vahaga.
Laupäeval käisime Lissaboni okeanaariumis. Nimelt on see maailma okeanaariumite TOP 25-s
esimesel kohal ja Lissaboni sattunutele soovitame seda kindlasti külastada, sealt saadavad
emotsioonid tasuvad igati ära. Ja tunnid mööduvad seal ikka väga kiirelt. Lisaks, meie 33
kraadise päevakuumuse juures oli see mõnus vaheldus.
Pühapäeval sõitsime rongiga Cascai linna randa. No vesi ikka ujumiseks veel väga soe ei ole,
aga osa meist siiksi proovis selle ära. Päikesest rõõmu tunda saime aga küll.
Seejärel sõitsime bussiga Euroopa maismaa kõige läänepoolsemas punkti Cabo da Roca’ sse.
Kohale jõudes oli suur üllatus, kui külm seal oli. Kui all oli üle 30 kraadi, siis siia mägedesse
tulles oleks nagu konditsioneeritud kohta saabunud. Vaated olid sealt aga imeilusad – mäed,
ookean, pilved, kaljud ja teiselpool metsad. Aga kui sa oled otsustanud randa minna, siis
samade jalanõudega mägedesse minek on halb mõte – sead sai Kristin omal nahal tunda.
Ümbrust imetledes hakkas liiv jala all libisema ja kukkumine sai teoks, Seetõttu saime hilja õhtul
tutvuma ka Montijo arstiabiga. Inimesed olid seal väga kenad, kuigi inglise keelt nad eriti ei
rääkinud. Igatahes sai haavad puhastatud ja teetanuse süst tehtud, et esmaspäeval saaks ikka
tööle longata 🙂
Portugal 2019 (vol.4)
Neljas nädal Portugalis on läbi saanud.
Vastupidiselt eelmisele, on selle nädala emotsioonid positiivselt laes. Suuresti küll tänu meie
pikale nädalavahetusele Lõuna-Porugalis, aga alustan siiski nädala algusest.
Tööl jätkasid Liisa ja Kristin kummuti sahtlite kordategemist. Eemaldasime vanad ja kulunud
osad sahtlipõhjadelt, ning tegime ja liimisime uued. Asendasime puuduolevad detailid. Tänu
sellele saime sahtlid korralikult käima. Samuti liimisime mängulauale, millega esimesel nädalal
alustasime, uued kangadetailid peale. Lisaks oli tavapäraseid mööblivahatamisi jms.
Kui esimest korda oma praktikakohta külastasime, ütles Concalo, et iga kuu ühel reedel on
lõunast grill. Kuna olime reede vabaks küsinud, plaani tõttu külastada Lõuna-Portugali, siis tõsteti
see grill neljapäeva peale. Saime osa Portugali grilltraditsioonidest, mis on meie omaga väga
sarnased ja see lõpetaski seekord meie töönädala.
Silva ja Mari-Liisi töönädal algas kirjutuslaudade lõppviimistulise tegemisega ning furnituuri
paigaldamisega. Kolmapäeval algas uute kohtumajast toodud pinkide restaureerimine. Pinke on
kaks suurt ja kaks väikest. Ülejäänud nädala tegelesime pinkide logisevate osade lahtivõtmise
ning tappide puhastamise ja liimimisega. Kuna pingid olid väga halvas seisus siis jätkame
kindlasti nendega veel tööd ka järgmine nädal.
Silva poissõber saabus reede hommikul Portugali, rentis auto, broneeris meile Lagoses vanalinnas
uhke korteri Lagose ja meie vahva nädalalõpp võsiki alata! Seadsime suuna Lõuna-Portugali
poole. Väikeste vahepeatustega jõudsime õhtuks kohale.
Laupäeval käisime Lagose riffe vaatamas mägede otsast. Pilt oli imeilus ja otsustasime võtta ette
jahi-ja paadisõidu Atlandi ookeanil, et näha kogu seda ilu ka seestpoolt. Paraku oli laupäev
tuuline ja väljasõite ei toimunud, seega lükkasime plaani hoopis pühapäeva peale ja läksime
Lagose randa päikest võtma ja üritasime ka ujumise ära teha, kuid selleks oli vesi ikka liiga külm.
Pärast seda läksime linna ning vanalinnagaga tutvuma. Erinevate kohvikute-restoranide vahelt
leidsime vanalinnas ühe restorani, mis oli pärjatud 2018.aastal Michelini tärniga ja otsustasime, et
õhtust sööme seal. Tegime mõtte teoks ja saime tõelise elamuse! Piltide kaudu saate sellest natuke
osa, kuna me ei hakka siin oma menüüd üles lugema.
Pühapäeva hommikul suundusime uuesti jahisadamasse ja saime oma jahi-ning paadisõiduplaani
teoks teha. Need vaated, mida kogesime olid imelised. Enamik meist kasutas ka jahilt
vettemineku võimalust, hoolimata külmast veest ja tegi seal oma esimese supluse Portugalis.
Panen samuti lisaks seletavaid fotosid, kuna sõnadega on kõike seda raske edasi anda. Need
emotsioonid on sellised, mille kogemine paneb kõik negatiivse unustama.
Kodupoole sõites külastasime veel Silvese linnas vana mauride kindlust, mis on pärit 12.ndast
sajandist ja sellega saamegi oma suurepärase nädalavahetuse lõppenuks lugeda.
Homme algab uus nädal ja hakkame jälle tööle!
Malta 2019 (vol. 5)
See nädal hakkas pihta Marekul ja Andresel lennujaamas betooni valuga. Paar järgmist päeva täitsid betoon plaatide avasid ja nädalalõpus paigaldasid hüdroisolatsiooni. Kirillil ja Mihklil hakkas nädal pihta riidekappide valmistamisega, edaspidi lihvisid kappe, sahtleid ja riiuleid pärast esimest laki kihti. Nädala jooksul aitasid nad töökaaslasi. Reedene päev oli riiklik püha seega tööd sel päeval ei olnud. Laupäeval aga mõtlesid nad päeva eriliseks teha, kuna Marekul oli sünnipäev see päev siis mõtlesid nad minna grillima ja peale seda Vallettase paraadile. Pühapäeval käisid nad San Julianis jalutamas.
Ungari 2019 (vol.6)
Viimasel nädalal lõpetasime ära oma kahe maja ja müüri krohvimised ning värvimise. Tulemus sai ilus värske ja tekstuurilt meenutab pigem kindakrohvi kui hõõrutikrohvi. Lõpus said ka sildid-plakatid majadele tagasi pandud.
Nädala lõpus oli meil võimalik näha kuidas tehakse nisupõhust katuseid. Töömehed ei olnud Skanzeni kohalikud vaid tellitud eksperdid ja oli väga selgesti näha, et mehed teavad, mis nad teevad.
Viimasel päeval viisime Skanzeni poolsele kooridnaatorile, meie juhendajale ja teistele toredatele vabaõhumuuseumi töötajatele kingitusi ja viimane päev tundus kõigil olema meeldiv.
Seejärel asusime oma asju kokku pakkima ja organiseerima transporti lennujaama.
Lend koju läks päeva jagu pikemaks, kuna äikesetormi tõttu suunati meid teise lennujaama ja saime alles järgmisel päeval uue lennu.
Kuigi alati ei olnud kõige lihtsam ja kõik täpselt nii nagu peab, siis üldiselt jäime praktikaga ja meie Ungari juhendajatega väga rahule.
Itaalia 2019 (vol. 4)
„Salve, ragazze!“ – Peale nelja nädalat siin Nicoteras on külarahvas juba nii tuttav, et just nii tervitatakse meie neljast punti kui astume poekese uksest sisse. Kõik on nii rõõmsad ja lahked ning tänavalgi on täiesti tavaline juba tuttavamate nägudega viisakusi jagada.
Töönädal sisaldas paplipuust noodipultide viimast lihvi – juba kolmapäeval olid Taimi poolt nootidega kaunistatud meistriteosed Sardiinias oma esimesel kontserdil kasutusel. Teine suur osa tööst möödus riidekappidega toimetades – detailid vajasid veel lihvimist ning seejärel mitmeid kihte šellakiga katmist. Siinne šellak on täiesti teistsugune kui me koolis harjunud oleme, kuid see on ideaalne näide sellest kui erinevaid töövõtteid ja vahendeid on võimalik kasutada.
Otseloomulikult ei puudunud aknaluugid ka sellest nädalast. Ilmselt oleme terve küla aknaluukidele sõrmed külge saanud varsti J
Teisipäeval (28.05) ootas meid lõbus üllatus – selgus, et Mauriziol on sünnipäev. Meid kostitati Itaalia pisikeste maiuspaladega (ei pea vist üldse mainimagi kui head need olid!) Meie omakorda üllatasime teda omatehtud kaardi ning kingitusega, mille üle sünnipäevalapsel oli siiralt hea meel J
Nädalavahetusel, mis ilmajaama sõnul pidi olema täis vihma, kuid siiski osutus päikeseliseks, külastasime Scillat. Kindlasti üks kõike armsamaid rannalinnakesi mida senini oleme külastanud! Läbipaistva helesinise veega ümarate kivistega supelrand ning tore rannapromenaad tasuvad kindlasti uudistamist. Palava ilma puhul parim on see, et rand asub 2 minuti kaugusel rongijaamast erinevalt meie oma rannakesest siin, mis eeldab peaaegu mägironija oskusi ikkagi.
Ciao, ciao!
Portugal 2019 (vol.6)
Liisa ja Kristin said tööl kõik alustatud esemed lõpetatud. Valmis said nii viini toolid, kui ka kummut.
Kiriku aknad said ettevalmistatud värvimiseks. Samuti tehti sel nädala Concalo töökojas teha vaha-ning
shellakipulki, et kõik praktikandid saaksid ka selle oskuse omandatud. Viimasel tööpäeval sai proovitud
ka treimist, mida me enne teinud ei olnud. Kokkuvõttes oli Concalo juures väga tore õhkkond
töötegemiseks ja mitmekülgne praktika. Hüvastijätt oli südamlik, ning lubati omavahel edaspidi sidet
pidada.
Mari-Liis ja Silva lõpetasid kohutmajast pinke, viimistledes neid vahaga. Järgmiseks tuli meile 2 kabli
pinki, mis olid valmistatud meie töökojas. Meie ülesandeks oli neile šellaklakki peale panna, puhastada
peene terasvillaga ning lõppviimistleda vahaga. Kahel viimasel päeval tegelesid Mari-Liis ja Silva
peenete nikerdustega kapi revaiveriga puhastamisega.
Kaks viimast Portugali päeva said Kristin ja Liisa vabaks, et vaadata veel Lissabonis, mida tahaks ja
tegeleda kodus pakkimisega. Kahjuks oli neljapäev üsna sajune ja peale mõnetunnist jalutuskäiku tuli ära
koju suunduda, ning loota järgmise päeva paremale ilmale.
Reede oligi õnneks päikseline ja suundusime Belemi, et külastada Jeronimose kloostrit, mida olime seni
saanud vaid väljast imetleda, kuna õhtuti, kui meie vabad olime, oli külastamine lõppenud. See on ikka
väga uhke ehitis nii seest kui väljast ja veetsime seal üsna mitu tundi. Käisime ka viimast korda rannast
läbi, kuigi sooja meie viimastel päevadel palju ei olnud, ning leidsime rannalt vahva Mehhiko resorani ja
nautisime selset sööki-jooki. Külastasime uuesti ka Belemi kohvikut, et ka kodustele neid Portugali kõige
kuulsamaid pastel de nata`sid maiustamiseks viia ja oligi aeg pakkima minna, kuna lennujaama viimiseks
pidi meile juba kell 4.30 hommikul järgi tuldama.
Ootame juba koju jõudmist!
