Ja algaski meie viimane nädal siin Portugalis. Tööd ja tegemised Encaixes kulgesid tavapäraselt, aga restauraatoritel Aktos olid pingelised päevad, kuna 2 nädalat tagasi saabunud 10 raamatukogu riiulit pidid nädala lõpuks valmis saama. Ja tänu tüdrukute pingutusele nad valmis saidki.
Tööst vaba aeg kujunes kõigil Portugali kaunimate paikade tutvustamiseks sugulastele ja sõpradele, kes olid meid tulnud külastama.
Sven viis pere Sao Jorge kindlust külastama. Veetis mõnusalt aega kesklinna katusebasseiniga hotellis, erinevates restoranides maitsvaid toite nautides ja suveniire shopates.
Hedi oma elukaaslasega võtsid ette seiklusliku tripi ookeani äärde surfarite paradiisi Costa de Caparicasse. Tõeliste matkasellidena nautisid nad imelisi vaateid kõrgelt pankrannikult.
Mirale saabusid sõbrad külla Bulgaariast. Kustumatu Fado õhtu vajas kindlasti ka sõpradele tutvustamist.
Keete oma mehega rentisid auto ja külastasid taaskord imeilusat Cascaid, elava ööeluga Qoimbrat ja Duoro veinitalu.
Angeelika nädala tipphetk oli külastada Jamie Oliveri restorani. Tõelise asjatundjana ei pidanud ta pettuma. Toidud olid Jamie väärilised ja hõrgud!
Kuna korterist kadus nett ja filmiõhtuid enam korraldada ei õnnestunud, otsustas Marken minna kinno Kiired ja Vihased 10 osa vaatama.
Nädala lõpus otsustasid Ave ja Keete veelkord proovida Setubali sõita. Eelmine üritus nurjus transporditöötajate streigi tõttu. Streik läbi, rannariided kotti ja bussi ootama. Aga seegi kord meie bussi ei tulnud. Tuli buss, mis viis meid jälle Lissaboni. Avastada oli veel Vasco da Gama kaubanduskeskus, Eduardo VII park ja Lissaboni funikulöör.
Esmaspäeval tööle minnes olid kaasas viimased kingitused ja soe tunne. Aeg, mis alguses tundus nii tohutu pikana, oli otsa saanud. Kõik need 6 nädalat, mis olid täis uusi kogemusi, avastamist, töid ja tegemisi, erinevaid emotsioone olid olnud siin Portugalis päikselised. Aga täna sadas vihma. Oll jõudnud kätte aeg pakkida kohvrid ja jõuda taas koju!
Meie aeg Tenerifel hakkab lõpule jõudma. Järele on jäänud kaks töönädalat ja Eestisse saabumise päev läheneb.
Eelviimasel nädalal tegelesid Kristo ja Braian peamiselt köögimööbli viimistlemise ja valmistamisega. Põhilised tööd olid köögimööbli uste soone sisse freesimine, materjali ja tellingute vedamine, vana värvikihi maha lihvimine ning uste pakendamine. Lisaks tulid nädala keskel meile töökotta uued masinad, millega kaasnes siis vanemate masinate välja vedamine ning uute masinate omale kohale paigaldamine.
Samal ajal Rene ja Steven lõpetasid objektil viimaste aukude kaevamise, mille järel tuli taaskord alustada põrandate koristamist maha tilkunud värvist ning kinni kuivanud pahtlist. Andero tegeles naabri hoovis töökaaslastega kivi-mustriga plaatide instaleerimisega. Üks poiste peamistest töödeks oli ka pinnase puhastamine juurtest ja suurematest kividest.
Olime leidnud kohalikust rula poest endale uued sõbrad, kes kutsusid meid reedel endaga kohaliku mootoratta baari, kus veetsime meeldiva õhtupooliku vingete motikate vahel grillides ja piljardit mängides.
Laupäeval võtsime kogu siinse seltskonna (Tartu Teeninduskooli praktikandid) kellega läksime 3 tunnisele katamaraani retkele Atlandi Ookeanile delfiine ja vaalu vaatama.
Õhtu veetsime kõik koos ühiselt Eurovisiooni vaadates ning viimaseid hetki siin Tenerifel koos meenutades. Pühapäeva varahommikul saatsime Tartu teeninduskooli praktikandid soojalt bussile ja päeva lõpetasime linnapeal ringi jalutades ja basseini ääres beežitades.
See nädal on käsil olnud…*trummipõrin*…vigade parandus! Taaskord on minu rõõmuks olnud see, kui miskit on valesti, vääralt, nihkes, viltu, või muud säärast. Sedapsi saan enim sisekaemust just nimelt ettetulevatest tava- ja ebatavalistest komistuskividest. Näiteks saunaruum, kus plaatija oli pannud seinad enne põrandat (vahet pole, kummaga alustad, kui joonisel on kõik kirjas ja lugeda oskad), aga juhtus nõnda, et seina panekut alustas ta maast üles, ja põrand ise on ca 15mm, mis tähendas, et tegelikkuses peale põranda panekut nihkus lagi 15mm allapoole, kuna seinaplaadid lõppesid madalamal. Endal tekkis küsimus, et kuidas selline viga sai üldse tekkida, kui joonisel on kõrgus märgitud? Vastus: miskommunikatsioon meistri ja töölise vahel. Minu ülesanne oli aga lihtne – esiteks kinnitada lisaprussid külgmiste laeroovide külge, et hiljem lage kinnitada saaks ning madaldada lagi kinnitades kõigile roovipostidele 13mm paksused liistud lae täies pikkuses. (pildil mina 13mm liistuga)
Õite vahva oli avastada üks, kaks, kolm ja siis nüüdseks 6 elamuboksi järjest, et joonise järgi tehtud wc-ruumi ukse paigutus ei lähe reaalsusega kokku. Probleem oli, et projekteerija ei arvestanud trepiaugu seina paigutust wc-ukse ava suhtes, kus tuli ca 30-,kohati 60mm nihe sisse. Põranda plaat oleks näotult jooksnud ukse ava alla.Selle vea avastas plaatija töö käigus. Selle tulemusena eemaldasin mittekandva seina ukseava ühe posti, paigaldades kipsi sisse uue posti ning paigaldasin teisele poole ava lisaks ühe (või olenevalt olukorrast kaks) posti liigutades nõnda eritaoliste põrandakatete kohtumispunkti tasa. Teisisõnu liigutasin ukseava ca 40mm. Lisaks oli siin kipsilõikeid, pistikutooside nihutamised (vigane algpaigutus elektriku poolt), lammutus, koristus. (piltidel näha)
Nagu eelmises aruandes sai pikalt kirjeldatud seina igatepidi sirgeks, loodi ja mittemühklikuks tegemisest, siis see nädal oli sarnane ülesanne. Seekord ilma tenoriteta. Kaks tuletõkkeseina tala olid tugevalt kumerad, võiks öelda ca 15mm Eemaldasin topelt kipsikihid, lisaks oma sadakond+ tehases paigaldatud klambrit, villad ja sai asja kallale asuda. Kerdopuudest talad algsete kõrvale, mis olid vahelae ülemise äärega tasa; algne tala vahelae alumise ääre järgi läbi lõigatud ja eemaldatud; äralõigatud tala pikkusega kerdopuud algsete asemele paigaldatud; topeltkerdopuust talad omavahel kinnitatud; vaheklopid üles äärde, et talasid siduda ja samal ajal kipsile kinnituskoht anda; uued kipsid (2 kihti) paigaldatud; tulekindel vaht imepisikestesse vahedesse ja saigi korda ning igatepidi loodi. (piltidel näha)
Torude asukohti sai muudetud. See hõlmas kipsitöid, toestuskloppide paigaldust, villa paigaldust, koristust.
Vaba aeg. Seekord lühidalt. Soomes õhtuti head sööki meisterdanud, paar filmi vaadanud. Läksin nädalavahetusel ka koju Raasikule ja veetsin imetoredad 2 päeva pere seltsis. Igati imeline aeg nii siin kui seal!
Eelmine pühapäev käisime kohalikus akvaariumis, kalu vaatamas. Hiljem läksime Rabbati katakombidesse ja piinakambrisse, sõitsime hobukaarikuga ja päev mööda saigi.
Uus nädal möödus töiselt. Tööl oleme teinud erinevaid ülesandeid. Kastnud taimi, lõiganud puudelt kuivanud lehti ja oksi ära, oleme markeerinud ja taimi paigutanud ringi. Eeskujuliku töö eest, lubati meid reedel tund varem koju.
Neljapäeval ja reedel meil imekombel õnnestus õigeks ajaks tööle jõuda. See oli suur ime, arvestades Malta liiklust. Bussisõit on tegelikult väga väsitav kuna teekond on pikk ja istume bussiga tihti ummikutes.
Päevaplaan on valdavalt tööpäevadel üks ja seesama. Hommikul ärkame, Elina sööb, meie Airega mukime ja lähme bussidega seiklema. Tööle peame sõitma kahe erineva bussiga. Peale tööpäeva lõppu, tõttame jälle bussi peale ja loksume tund kuni poolteist koju tagasi. Koju jõudes, sööme ja lähme välja jalutama. Elamine on väike ja ebamugav seetõttu püüame olla palju väljas. Toas muud teha ei ole, kui olla ainult pikali. Meil küljekarbid juba lamamisest valusad.
Aire jäi reedel haigeks, vaatab kuidas tal esmaspäevaks tervis on. Muidu oleme endiselt elusad ja optimistlikud edasi.
Märkamatult on kätte jõudnud meie praktika neljas nädal. Nädalad Skanzenis on möödunud tegusalt ja nii ka seekord. Kuna nädala esimene pool oli väga vihmane, siis alustasime vahelduseks tööd uuel objektil, kus saime töötada siseruumides. Parandasime põletamata savitellistest valmistatud korstnajalga (pööningul), kuhu oli katusest läbi sadanud vihmavee tõttu auk sisse uuristunud (lausa tuppa välja). Béla usaldas meid sellele objektile esimest korda ka üksi töötama, oli päris uhke tunne, et oleme viimaks tema usalduse ära teeninud.🙂 Lisaks saime samal objektil krohvida siseruumides savikrohvitud seintes olevaid pragusid ning seda toimetamist jätkub meil antud objektil loodetavasti veel mõneks ajaks. Kuna nädala lõpu poole olid ilmad juba ilusamad, siis ladusime ka müüri, oma esimesel Skanzeni objektil.
Anti on viljakirstu restaureerimise lainel. Kõik puidupanused on nüüdseks tehtud ning parajaks lihvitud. On aeg asuda nikerduste voolimise juurde. Jõudu! 🙂
Mõnikord kui jõuame veidi varem tööle, siis teeme enne objektile minemist aega parajaks töökoja juures elava koer Samuga suheldes. Samu on ilus musta läikiva karvaga koer, kes elab ja valvab Skanzeni restaureerimistöökodade juures. Töötajad hoolitsevad tema eest ning käivad temaga jalutamas. Oleme Samuga sõbraks saanud ning Eelika tõi talle ühel hommikul ka uue sini-must-valge mänguasja, et talle eestlased ikka meelde jääksid.
Kui viimases blogis sai kirjutatud, et oleme Skanzeni pagarikoja regulaarsed külastajad, siis ilmselt on see info jõudnud ka Bélani, sest ühel vihmasel tööpäeval üllatas ta meid “ploomi sussidega” (szilvás papucs), mis on ühed (ühe) meie lemmik saiakesed kohalikust pagarikojast. Oli väga soojendav ja armas üllatus. 🙂
Kui tööpäevad on olnud parajalt toimekad, siis nädalalõpp oli seekord kohe väga sündmusterohke – sai käidud, nähtud ja tehtud palju.
Ingrit, Anti ja Kristel võtsid reedel peale tööd ette reisi Veszprémi linna, mis asub umbes 15 km Balatoni järvest põhja pool, on üks vanimaid asulaid Ungaris ning on ühtlasi ka Tartu sõpruslinn. Tutvusime Veszprémi ilusa vanalinnaga, jalutasime äärelinnas (mis meenutas väga meie Mustamäed) ning nautisime head sööki. Linnas toimub väga palju kultuuriüritusi, millest andsid tunnistust ka nt erinevad kontserdiplakatid, mida võis pea igal pool kohata. Esinejaid oli seinast-seina, ka palju tuntud nimesid (nt Paul Kalkbrenner, Franz Ferdinand, Joss Stone, jne). Peale linnakesega tutvumist asuti taas kodu poole teele. Budapesti jõudes läks Anti oma teed. Kuid erinevatel asjaoludel õnnestus Ingritil ja Kristelil (Google abiga) viimasest Szentendre rongist maha jääda, mis siis ikka, tuli tulla esimesega. Saigi tutvuda ka öise Budapestiga. Koju jõuti kui päike juba Doonau kohal sillerdas ning kauplejad oma saadustega kohaliku turuplatsi poole vurasid. 🙂
Ingrit ja Helen külastasid nädalavahetusel ka Budapesti Széchenyi spaad. Rahvast oli palju, kuid kuna spaa on suur, ei olnud hullu (ainult saunad olid jahedad, sest inimesed avasid kogu aeg saunaust, et vaadata, kas on ruumi). Széchenyi spaas on palju väiksemaid termaalveebasseine siseruumides. Meie lemmikud olid 40 ja 20 kraadised basseinid, kus vaheldumisi käisime, et kehale kerge šokk tekitada.🙂 Eriti pakkus nalja inimeste reaktsioon, kui nad esimest korda 20 kraadist vett katsusid, üks naine isegi röögatas! Sai külastatud ka imelist vegan restorani Vegan GaSzéchenyirden, kus olid imemaitsvad toidud ning Helen sai vegan kuuma šokolaadi uhkete kaunistustega.
Vahepeal oli Eelika Budapesti jõudnud ning Helen pidi talle toa võtmed üle andma. Otsustati metroojaamas kokku saada. Kuna metroo ukse juures ühtegi töötajat ei olnud, läksid Helen ja Ingrit sisse, et Eelika üles leida. Võtmed üle antud ja Eelika metroorongiga teele saadetud, asusid Helen ja Ingrit metroost lahkuma, kuid eskalaatorite tipus ootas neid kamp tõsiste nägudega onusid, kes metroopiletit näha küsisid… Aga kuna Ingrit ja Helen metrood ei kasutanud ning kõndisid sellest lihtsalt läbi, ei olnud neil õiget asja ette näidata ning jutt võtmetest ja sõbrannast neid üldse ei huvitanud. Mis siis ikka, sai trahv ära makstud ning torisedes oma teed mindud. Nüüdseks on üle poole meist Budapesti ühistranspordis trahvi maksnud, ehk siis kutsume seda omavahel hellitavalt Budapesti maksuks. 🙂 Veel üks tähtis moment: see oli Heleni esimene trahv üldse!
Ingrit võttis pühapäeval ette Spartacuse matkaraja, mis asub Szentendrest 10 km kaugusel. Rada sai alguse Pilisszentlaszlo linnast, kulges mööda kunagist jahirada ning jõudis lõpuks Visegrád linnakesse. Terve rada pakkus mõõdukaid väljakutseid ja kauneid vaateid. Jõudnud raja lõppu oli Ingritil veel hoog sees ning võttis vastu otsuse külastada ka Visegrádi tsitadelli, mis asub ühe mäe tipus. Tuli välja, et see oli kogu reisi kõige raskem osa, sest tee kulges mööda maanteed pidevas tõusus ja päikese lõõmas. Aga pingutus oli seda väärt, sest varemetelt avanes 360-kraadine vaade ümbritsevatele linnakestele, mägedele ja Doonau jõele. Päeva lõpus sai valusaid liigeseid ja lihaseid leotada kohalikus välibasseinis ja termides.
Helen ja Kristel käisid pühapäeva pärastlõunal Budapestis kunstimuuseumis – Museum of Fine Arts (Szépművészeti Múzeum). Tegemist oli väga ilusa ja mahuka hoonega, kus mitmed erinevad näitused ja maalikunstikogud ning uudistamist oleks seal jätkunud terveks päevaks. Kuid kahjuks suleti muuseum juba kella kuuest ning pool kuus enam uutesse saalidesse sisse ei lastud. Seega jäid nii mõnedki soovitud teosed seekord nägemata aga ehk järgmisel korral… Keha sai kinnitatud Tökmag Vegan Street Food restoranis – väga head vegan burgerid, tasub läbi astuda kui Budapesti sattub ja on huvi vegantoidu vastu.
Ja nagu ikka veetis Anti enamuse nädalalõpust Budapesti rohelusega tutvudes, kuid siiski jõudis ta võtta osa ka Skanzeni restaureerimiskoja töökaaslaste väikesest istumisest Szentendre kohalikus hipsteri baaris ning mekkida kuulsat pálinka´t 🙂
Ilmad on viimastel päevadel olnud kuumad, kuid vahelduvate vihmahoogudega, nii et igaühele midagi sobivat.
Lõppenud on viies nädal ja õpirände lõpp on peagi saabumas, võtame viimased päevad vastu hea meeleoluga. Vaatamata sellest et tulev ilm järgmise nädala alguses ei ole kõige soositavam, pole meil sellest midagi, kui tead et päike tuleb lõõmama tagasi.
Esmaspäev 15. mai tislerid (Maksim, Roman, Markus) tegid lihvimistöid, peiteldasid ja pakkisid sahtleid. Puusepad (Bristol, Tutt) aitasid plaate saagida ja kantida, käisid mööblit paigaldamas Briza’s. Viimistlejad (Villem, Keitlyn) panid vuugilinti kipsplaatidele lakke.
Teisipäeval 16. mai tislerid tegid lihvimis ja pahteldamis töid. Puusepad panid kappe kokku, saagisid ja kantisid, käisid mööblit ja uksi paigaldamas. Viimistlejad pahteldasid lagesid.
Kolmapäeval 17. mai tislerid pakkisid, lihvisid, pahteldasid ja tegid raadiuseid. Puusepad saagisid, kantisid, puhastasid kante. Viimistlejad tegid lagedele ja seintele parandusi.
Neljapäev 18. mai tislerid pakkisid, lihvisid,pahteldasid ja neile räägiti kuidas teha liikuvaid kapiuksi. Puusepad saagisid, kantisid, panid kappe kokku ja käisid mööblit, uksi paigaldamas Pinhal Novo’s. Viimistlejad lihvisid lagesid, värvisid ja kruntisid kipslage.
Reede 19. mai tislerid pakkisid, lihvisid, pahteldasid, nummerdasid ja tegid raadiuseid. Puusepad käisid köögi tasapindasid paigaldamas. Viimistlejad lihvisid parandusi üle ja tegid suurpuhastust.
Vabal ajal käisime Montijo keskust uurimas ja vaatasime söögikohti, parke mis meil lähedal on. Üldiselt nagu varem võtsime vabat aega vastu puhates ja jutustades kohtadest, kus võiks veel läbi käia enne kui tagasi Eestisse lendame. Nädal oli väga tore ja töökas, meeleolu on hea ja ilm oli ka nädala jooksul väga hea.
Tere! KB21 on jõudnud oma praktika teise nädala lõppu, ja ongi taas aeg teha ülevaade meie nädalast Küprosel.
Laupäev oli meil rahulik, olime peale töönädalat üpris väsinud ning käisime Lighthousei rannas ning nautisime vaba päeva pallimängu, mere vee ja päevitamisega. Õhtul vaatasime filmi.
Pühapäev sai alguse kirjaga viimistleja Renolt kes mõtles,et kuuma päevaga oleks väga mõnus end basseinis jahutada ning tegi ettepaneku minna palli basseini loopima,me ei olnud keegi vastu ning läksime ujuma ja palli loopima. Peale ujumist läksime Kings Avenules poodi ning vaatasime seal ringi, peale seda võtsime suuna taas basseini poole.
Esmaspäeval ärkasime vara, läksime tööle ja Martti alustas kohe krohvimisega, kuid mitte ühe kindla seinaga. Martti ja osaliselt Oliveri ülesandeks oli krohvida plaatijate plaaditud alade otsad, et kõik näeks viisakas välja. Samal ajal tuli objektile lauakatte paigaldaja kes võttis omale Ilja appi.
Teisipäeval tegeleb Martti krohvimisega edasi ja saab taas suurema seina peale üle minna, mis talle väga meeldib, töö algab seina puhastamisega siis esimese kihi määrimine ja siis teise kihi määrimine. Ilja ja Oliver võtsid ette plaatide katmise kilega, et krohvisegu plaadid ära ei rikuks. Peale plaatide katmise läksid nad plaatiatele appi basseini plaatima kes paigaldas segu kes liimi.
Kolmapäeval tööle jõudes alustasid Ilja ja Oliver basseiniga ning plaatisid selle lõpuni mis võttis neil pool päeva aega, peale plaatimise lõpetamist läks Oliver Marttile appi krohvima, Ilja aga hakkas kanalisatsioonidele katteid ette valmistama nende paigaldamiseks. Martti alustas päeva ikka krohvimisega väike ruumis mis tal eelmine päev pooleli oli jäänud. Lõpetas tööpäeva ruumi valmis saamisega.
Neljapäeval tööle jõudes ootas Marttit uus ülessanne kuna eelmisega oli ta ühele poole saanud. Martti pidi lõikama looduskivi fassaadi kohale faasi, et sinna oleks võimalik panna viimase kihi kivi mis takistab fassaadi vihmavee eest. Ilja ja Oliver sätisid end uue maja poole koos plaatia töökaaslasega, et paigaldada trepile plaadid. Peale tööpäeva võtsime viimistleja poistega suuna Blue Lagoon mere ranna poole päikeseloojangut vaatama.
Reedel jätkasid Oliver ning Ilja plaatimisega teises majas. Martti tegi natukene ladumistöid nimelt tema ülesanne oli elektri-ja kanalisatsiooni kaevude õige kõrguse peale ladumine ning seguga ilusaks viimistlemine. Tööpäeva lõpus tuli Oliver Marttile appi äravoolutoru paigaldamisega. Peale tööpäeva lõppu saime taas Renoga kokku ning läksime ujuma pärast mida me tegime tiiru rannas ja läksime koju.
Kokkuvõttes oli nädala algus igavavõitu kuid nädala lõpuks sai ka midagi huvitavat tehtud.
Esmaspäevast reedeni käisime tööl meie maja kõrval asuvas Elysia Parkis, kus renoveerisime garaaže. Tegime kohtparandusi, eemaldasime seinast lahtist ja pudedat materjali, kruntisime, pahteldasime, lihvisime ning värvisime üle. Peale tööd puhkasime ning käisime vanalinnas jalutamas ja suveniire ostmas. Vanalinnas leidsime ühe üleni roosa sisekujundusega restorani, kus ostsime kaasa maitsvaid ja ilusaid kooke. Saime autot rentida ja käisime ka kaugemal Pafost avastamas. Õhtul hilja pimedas käisime Aphrodite kivi juures, kuid õues oli nii pime, et kivi ei näinud. Siiski saime näha tähistaevast ilma valgusreostuseta. Sõitsime autoga linna peal ringi, läksime kaugemale randa merekarpe korjama ning nägime ka väikest krabi, kuid kahjuks tuli suur laine, mis ta minema uhtus ning ei jõudnud teda pildile saada.
Nädalavahetusel käisime piltilusal matkarajal nimega Avakas Gorge, kus saime tutvuda Küprose loodusmaastikuga. Rajal pidime ettevaatlikult minema üle libedate kivide, sest läbi raja voolas oja. Seal oli veel üsna palju turiste, kuid saime sellegipoolest vaadet nautida. Terve nädalavahetuse vältel sai erinevates randades käidud ning korjasime palju ilusaid kive ja merekarpe. Päevitasime katusel ning ostsime kodustele veel viimaseid suveniire enne reisi lõppu.
Neljas nädal Sitsiilias möödus lausa lennates. Ilmad on olnud terve nädala heitlikud. Kord piilus päike pilve tagant välja, siis ladistas vihma ja vahel kiskus ilm lausa tormiseks. Loodetud päikeselist nädalavahetust me ei näinud, küll aga kogesime palju muud põnevat.
Esmaspäeval saime oma suureks rõõmuks natuke ka mööbliga tegeleda. Nimelt kutsus Fransesco Daisy ja Lauri oma teise töökotta ja pani lauale ühe väsinud olemisega toolikese. Meie ülesandeks oli sellelt katteriie ja polster maha võtta. Eks ta veidi kummaline oli, niimoodi kahekesi ühe tooli kallal toimetada aga ikkagi vaheldus. Tööriistadega oli kitsas käes – ühed tangid, kaks väikest kangi (üks klambrite, teine naelte eemaldamiseks) ja kaks kruvikeerajat. Töö sai ruttu valmis ja meie rõõmuks toodi järgmisel päeval veel kaks tooli. Nüüd sai kumbki oma tooli kallal nokitseda. Silvi jäi aga kardinatega toimetama, triikima ja lõikama. Aga kui töökotta saabus üks eriti luksulik tikanditega kangas, oli just Silvi see, kellele uhkest kangast kardinate õmblemine usaldati. Kauni mustriga kardinariide lahti lõikamisele eelnes aga pikk koosolek, kus valjuhäälselt seletati ja mõõdeti ja vaieldi. Ikka selleks, et kõik õige ja ilus saaks.
Teisipäeval jõudis Laur koos ülemusega paigaldada ühe ruloo kliendi vannituppa. Päeva teises pooles tegid nad teisegi kodukülastuse uute kardinate ja kardinapuu mõõtude võtmiseks, mõlemad Barcellonas. Kolmapäeval ja reede õhtul paigaldas Laur taas kardinapuu siine ja kardinaid. Algul Terme Vigliatore, siis juba Falcone linnas. Reede hommikul saagis Laur kardinapuude jaoks materjali parajaks ja hiljem hakkas koos Daisyga laudu kokku naelutama. Enne aga oli tarvis naelad üksteise küljest lahti lõigata, sest algselt olid need mõeldud naelapüstoli jaoks. Mida kõike me siin ei õpi, isegi naelte tegemist! Kardinapuud said kenasti valmis ja uuel nädalal katame need juba kangaga.
Neljapäeva õhtul mere äärde jalutades sattusime nägema põnevat rongkäiku. Kõige ees sammus politseinik, tema järel valgesse riietatud poisid krutsifiksiga, siis terve hulk inimesi, kirikuisasid ja muid tegelasi. Kõige selle rahvamassi keskel veeti Santa Maria di Fatima kuju ning rongkäigu lõpus marssis korralik puhkpilliorkester. Nägime inimeste hulgas üht tuttavat nägu, meie töökoja Margat. Temalt saime teada, et tegemist on traditsioonilise pulmade eelse pühitsemisega. Kohalikud elanikud tervitasid protsessiooni ja tegid tänavale lilledest kette ja südameid, millest pulmalised pidid üle astuma. Laupäeval toimus kirikus laulatus ja meiegi olime kutsutud. Ilmataat otsustas aga just sel päeval oma kangust näidata. Taevas oli sünge, tibas veidi vihma aga tuul tõusis lausa tormiks. Pulmalistel tuli saabudes karmi tuulega võidelda, isegi paar sammu autost ukseni oli päris vaevaline ettevõtmine. Meie pressisime end läbi tuule veidi pikemat teekonda läbides. Noored said aga tormist hoolimata paari pandud ja laulatuse lõpuks vaibus ka tuul veidi. Riisi pildumine oli aga tuule tõttu eriti lennukas.
Laur külastas pühapäeval Messinat. Nägi temagi ära linna suurejoonelise kellatorni, mitmeid kirikuid ja imelisi panoraamvaateid merele ja mandri Itaaliale. Lisaks õnnestus Lauril näha 2 meetrist haikala mis püüti ühe noobli 4 aastal järjest Michelini auhinnaga pärjatud restorani jaoks.
Daisy hulkus reedel Messinas ja pühapäeval otsis tegevust Barcellona kaugemates paikades. Mõlemas linnas eelistas ta tasasele maale kõrgemaid kohti ja ronis mööda treppe ning mägiteid. Ikka selleks, et ülevalt alla vaadata. Messinas käis kellatornist kõrgemal vaateplatvormil, et seda eemalt kaeda. Barcellonas aga avastas äärelinna rohealasid, nautides vaateid viljapuuaedadele ja põldudele. Merigi ei jäänud nägemata. Pühapäeva õhtul jalutasime veel korraks merele lähemale ja tundub, et pilvine taevas hakkab vaikselt selginema. Mäed paistavad juba pilvede tagant välja, nii et lootus on peagi jälle päikest nautida.
Neljapäeval värvisime ja pahteldasime ning koristasime kontoreid peale tööpäeva tegime kodus süüa ja läksime magama, sest nädala lõpp ning väga enam ei jaksa. Reedel pahteldasime nagu iga teinegi päev. Laupäeval käisid Kris ja Laura mägedes ning tulid alles õhtul koju, Gert ja Robin käisid väljas söömas. Pühapäeval puhkasime ja olime niisama. Esmaspäeval hakkasime värvima sprei värviga ning peale lõunat pahteldasime ja värvisime. Järgmisel päeval hakkasime ladu koristama ja tühjendama ning jõudsime ka veidi pahteldada. Kolmapäeval hakkasime aeda värvima ning värvisime terve päeva. Sellega lõppes meie nädal ära.
Argipäeviti peale tööd midagi ei teinud peale puhkamise ja spordi vaatamise. Vaadatud ja elatud kaasa sai käsipallile ja jalgpallile. Kahjuks meie tiim ei pääsenud finaali kellele pöialt hoidsime kelleks on üks ja ainus Real Madrid.
TALLINNA EHITUSKOOLI ERASMUS+ ÕPIRÄNNETE KAJASTUSED 