- nädala esmaspäev. Peaaegu segunda feira azul, mis julma reaalsusega raputas meid kõiki voodist välja. Portugali aja selgroog sai murtud juba varem, nüüd ka jalad. Otsime Spunki, kes aiataks veinitada päevad pikemaks ja nädalad veelgi pikemaks.
Nagu ütlevad vanad portugallased: „Lembre-se que quando você está tendo uma segunda-feira azul, apenas sair da cama é um começo positivo.“, siis pühkisime pisara silmist ja haarasime ajal sarvist.
Tööpäevad on intensiivsed, napp puhkeaeg veelgi intensiivsem.
Olid munadepühad ja ka täiskuu. Milline ideaalne kombinatsioon, kus jumalakartlikus ja pahelisus löövad käed ja siis hakkab toimuma.
Pühapäeval toimus Seixalis arvamusfestival. Täpselt enne missat. Kuna meil on siin siiski inimesed, kelledel kõigil on midagi arvata asjadest, siis ei saanu jätta osalemata. Varakult üles, kiire kohvi, lokk tukka ja lehviv kleit selga ning juba daamid asutasid end laevale.
Laevaga me sõidame siin tegelikult igapäevaselt ja lausa kaks korda päevas. See on aeg, kui suur pere saab kokku ja arutatakse maailma asju, vahetatakse töömuljeid ning peetakse plaane. Nimelt elame Montijos ehk Tejo jõe lõunakaldal. Lissabonist üle jõe.
Esmalt tuli sõita laevaga Lissaboni, et seal ümber istuda Seixali suunduvale laevale. Teemad olid tõsised ja päevakajalised. Näiteks, kas mune värvida sibulakoortega või võtta isa/mehe siidist lips, see lõigata sobivateks juppiteks ning kasutada. Kaunis muster munakoorel on garanteeritud.
Meid esindasid arvamusfestivalil Leelo, Liivi ja Angelika. H. H. Luik ei olnud kohal.
Etteruttavalt ütlen, et kodurahu huvides tegime omletti.
Seixal on mõnus väikene Lissaboni eeslinn. Jahid seisid sadamas, eemal ka kaluripaadid. Kaldapealne oli kutsuvalt kohvikuid täis. Elu kees. Tõeline pärl on seal Mundet Factory (https://mundetfactory.pt) – sümbioos meie Kultuurikatlast Tallinnas ja Aparaaditehasest Tartus. Tegemist on kunagise korgivabrikuga. Ja toidud, mmmmm, need viisid keeled alla isegi meie kokkadel, Angelikal ja Liivil.
- aprillil toimus Largo Intendente Festival 2022 (@largoresidencias). Midagi meie Kalamaja päevade taolist. Kohalikud olid väljas oma pudrupottide ja koduste napsudega. Viimased tundusid olevat setude hansa lõunamaised sugulased. Päeval olid samuti kõnekoosolekud ja vabamikrofon, õhtul keerutasid DJ-d plaate. Tänavanurkadel esinesid moosekandid. Anti, keda me julgeme nimetada Lissaboni suburbide spetsialistiks, oli kenasti kohal meid esindamas. Erinevad kohalikud kommuunid, oma värvikirevate persoonidega, on kui antropoloogiline ekspeditsioon.
Kuna oli ühtlasi ka täiskuu, siis teate ju isegi mis tuleb teha täiskuuööl ja mitme tee ristis. See kõik sai tehtud.
Alfamas jalutades esmalt tekkis imestus, et miks siin kitsal kõrvaltänaval on järjekord? Enam ei teki. Kitsas seinapraos seisab turske maskis mees ja kaup vahetab omaniku piisavate kupüüride olemasolul. Pahede maailma avalik saladus.
Marken veetis nädalavahetuse Hispaania kamraadidega kuumal rannaliival Cascais’i lähistel. Ühtlasi saab ujumishooaja avatuks nüüd loetud. Vesi oli küll väidetavalt peaaegu külm, aga noor Eesti mees ei karda külma.
Õhutemperatuurid olid kõrged. Päikesekreemi vajadus tekkis kiirelt.
Portugali lõunapiirkondades küündis ookeani ääres õhutemperatuur lausa +29 kraadini. Vesi oli soojem, kui tihti suvisel ajal Eestis ehk +18 kraadi ümber. Kiire tähelepanek oli vaid see, et Vaikne ookean on soolasem ja soojem, kui Atlandi ookean. Lained on aga sama võimsad ja tõmbavad jõuga enda rüppe.
Kaili veetis pika nädalavahetuse just nimelt lõuna osariikides.
Selleks, et näha linna ilma liigse mürata, siis tuleb ka ärgata vara. Laupäeva varahommik, kui linn alles hõõrus silmadest unepuru, läksin jalutama. Faro vanalinn oli vaikne. Üks vanaproua vaid jalutas oma koerakest. Kohvikud olid veel suletud. Puhus lõunamaiselt mahe hommikune briis. Need kitsad vanalinna tänavad, merele suunduvad väikeste paatidega kalamehed ja linnamüür. See oli täielik deja vu. Nagu oleks taas Essaouiras, Marokos. Pidin ennast näpistama.
Oleme väisanud ka erinevaid antiigipoode. Neid on siin seinast seina. Luksuslikud, kaunilt eksponeeritud esemetega, kuni pimedate ruumideni, mis on maast laeni träni täis. Seal träni vahel ilmselt elab ka see sama vanamees, kelle pood see on. Tränitunneli lõpus haiseb kanalisatsioonikaev. Samas hinnas on selles kanalisatsioonihaisuses poes kosmilised.
Mõne poe põrand on vajunud juba nii tugevalt kolmnurkseks, et seal kõndides on tunne, et kohe kukud läbi põranda metroosse ja kõik need 7 korrust sinu kohal koos sinuga. Kaili ja Angelika otsustasid vähendada poodnike muret liigse surve osas põrandatele ning säästa metroo kasutajaid ning väljusid poest toolid kaenlas.
Või astud hoopiski sisse tikutopsi meenutavasse poodi, mis hakkab tikutopsi lõpus kasvama kolm korrust üles poole ja teist sama palju maa-alla. Julgust kokkuvõttes, sest uudishimu on nii suur, astud edasi. Põrandad kõiguvad, suured puhvetkapid, täis portselani ja need tohutud rotangpõhjaga toolide virnad kalduvad ähvardavalt sinu poole. Laes kõlguvad lühtrid, mis on sobilikud oma mõõtudelt Niguliste kirikusse. Keldri alumisel korrusel on näha, et kui neid kappe siin ei oleks, siis poleks lael ka kusagile enam toetuda. Põgeneme, on ainus mõte mis peas vasardab. Joosta ei saa, et mitte tekitada vibratsiooni, vaid tuled kopsud tõmmata vanamööbli, kohati kopitanud, lõhna täis ja kikivarvul välisukse poole liikuda.
Participe e aproveite cada dia da sua vida!
…ja vaata ka PILTE!
TALLINNA EHITUSKOOLI ERASMUS+ ÕPIRÄNNETE KAJASTUSED 