Portugal 2019 (vol. 5)

Viienda Portugali praktikanädalaga oleme saanud ühelepoole.
Nädala kaks esimest päeva tegelesid Kristin ja Liisa veel oma kummutiga, mille said praktiliselt
valmis. Peale käib sellele kivi, kuid seda kahjuks teha ei saanud.
Kesknädalal toodi nende töökotta üks auväärne mööbliese – Portugali peaministri rokokoo tool,
millel oli esijalg ära murdunud, selle esemega tegeles suures osas boss ise, meie aga keetsime
kondiliimi ja panime sellega kokku ühte lauaraami. Sel nädalal sai veel kaapida ja lihvisida 18-
ndast sajandist pärit kirikuuksi. Samuti said viini toolide põhjad vineeritud.
Nädala sees käisid Kristin ja Liisa ära ka selles Belem’i kuulsas pastel de natade kohvikus. Aga
asi on ikka jubedalt üle promotud. Tegelik olukord oli nii: Meid juhatati lauda kahele, mis oli
eelmiste klientide järgi koristamata. Natuke võttis aega, siis tehti puhtaks ja võeti meie
tellimused, menüüga ja puha. Toodi aga kohv ja pastel de natad ja öeldi, et muud ei ole.
Pastelid ise olid head. Kõrvallauda tulnud kliendid said sama kogemuse osaliseks ja loobusid
kohe tellimast.
Kloostrisse me sel õhtul ei jõudnus, kuid ka selle plaanime viimasel Portugali nädala ära
külastada.
Mari-Liisi ja Silva nädala täidab pinkide restaureerimine. Pingid mis saavad liimitud lähevad
kohe puhastamisele ehk revivari ja terasvillaga puhastamine samad ajal toimub teiste pinkide
puhastamine liimi jääkidest ja mustusest ning nende kokku liimimine. Lisaks tappide liimimisele
liimisime ka puudu olevaid detaile ning nikerdasime neid välja. Nädala lõpuks jõudsime ka
kahele valminud pinki ka šellaklakkiga katta, mis jäävad ootama järgmist nädalat, et teha kerge
lihv ning lõppviimistlus vahaga.
Laupäeval käisime Lissaboni okeanaariumis. Nimelt on see maailma okeanaariumite TOP 25-s
esimesel kohal ja Lissaboni sattunutele soovitame seda kindlasti külastada, sealt saadavad
emotsioonid tasuvad igati ära. Ja tunnid mööduvad seal ikka väga kiirelt. Lisaks, meie 33
kraadise päevakuumuse juures oli see mõnus vaheldus.
Pühapäeval sõitsime rongiga Cascai linna randa. No vesi ikka ujumiseks veel väga soe ei ole,
aga osa meist siiksi proovis selle ära. Päikesest rõõmu tunda saime aga küll.
Seejärel sõitsime bussiga Euroopa maismaa kõige läänepoolsemas punkti Cabo da Roca’ sse.
Kohale jõudes oli suur üllatus, kui külm seal oli. Kui all oli üle 30 kraadi, siis siia mägedesse
tulles oleks nagu konditsioneeritud kohta saabunud. Vaated olid sealt aga imeilusad – mäed,
ookean, pilved, kaljud ja teiselpool metsad. Aga kui sa oled otsustanud randa minna, siis
samade jalanõudega mägedesse minek on halb mõte – sead sai Kristin omal nahal tunda.
Ümbrust imetledes hakkas liiv jala all libisema ja kukkumine sai teoks, Seetõttu saime hilja õhtul
tutvuma ka Montijo arstiabiga. Inimesed olid seal väga kenad, kuigi inglise keelt nad eriti ei
rääkinud. Igatahes sai haavad puhastatud ja teetanuse süst tehtud, et esmaspäeval saaks ikka
tööle longata 🙂

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s