Ungari 2018 (aprill) vol 1

Ungari praktika Szentendre vabaõhumuuseumis.

Reede, 13. aprilli varahommikul alustasime oma teekonda Ungari pealinna Budapesti suunas vahemaandumisega Helsingis. Lend sujus ladusalt ja juba lõunaks olimegi Ungaris, kus tervitas meid soe ilm ja päikesepaiste. Leidsime takso, kuhu mahtusime kuuekesi koos oma pagasiga ja algas sõit meie elukohta Sztaravoda mäe otsa. Elukohaks olime valinud suurepärase vaate ja saunaga maja Szel tänaval Szentendre linnakeses.

Kohale jõudes, kui pakid olid maha pandud ja voodikohad jagatud, tabas meid suur nälg ning me läksime linna avastama ja restorani otsima. Meie suureks üllatuseks ei olnud 5 km raadiuses ühtegi söögikohta ega poodi. Esimese asjana tahtsime proovida palju kiidetud Ungari guljašisuppi. Söögikoha leidsime lõpuks jõe ääres, aga seal pakutav supp ei vastanud meie ootustele.
Laupäeval tutvusime Szentendre linnaga ja selgitasime välja, kuidas pääseb kõige otsemat teed pidi Skanzeni vabaõhumuuseumisse, kus me järgmised kuus nädalat tööd teeme. Tee muuseumisse kulges allamäge, kohati isegi liiga järsult.

Pühapäeval laiendasime haaret ja sõitsime rongiga pealinna. Budapest lummas meid oma ilu ja vaatamisväärsustega. Kõik hooned olid külluslikult erinevate figuuridega kaunistatud. Budapestis tegime ringsõidu Hop-on-hop-off bussi ja laevaga.

Esmaspäeva hommikul kell 10.00 pidime kohtuma muuseumi peamaja ees oma Ungari praktikajuhendaja Arpad Romaniga. Selgus aga, et sellel suurel vabaõhumuuseumil on rohkem kui üks peamaja – üks peamaja on mõeldud külastajatele ja teine restaureerijatele ning meie valisime kohtumiseks muidugi vale maja. Õnneks juhatas üks kena proua meid õigele teele ja me leidsimegi Arpadi üles. Arpad rõõmustas meie saabumise üle väga. Ta tutvustas meile Skanzeni vabaõhumuuseumit ja meie järgnevate nädalate töökorraldust.
Teisipäeva hommikul jagati meid kaheks grupiks ja anti kätte tööriistad. Alustasime müüritiselt lahtise krohvi eemaldamist. Töövahenditeks olid meil pahtlilabidad ja haamrid.
Üks grupp töötas Balatoni järve äärse jahimaja majandushoovi müüri ja aiapostidega.

Teine grupp tegeles krohvi eemaldamisega ümara kujuga lahtiselt katedraalilt ja 14 väikeselt kabelilt, mis olid ristimäe otsas ja kuhu viis Kolgata tee.
Kolmapäeval jätkasime vana krohvi maha kraapimist, aga meie üllatuseks oli kohale toodud segumasin, liivahunnik, tsement ja lubjapasta.
Krohvisegu tehti järgmises vahekorras: 1 osa lubjapastat, 1 osa tsementi ja 3 osa liiva. Vett pandi tunde järgi. Krunt tehti üsna vedel ja seda viskas kogenud meister kopsikuga vastu seina. Kõik läks õigesse kohta ja laiali ei pritsinud midagi. Peale kruntimist alustasime meie krohvimist, mis tuli meil kohalike meistrite arvates väga hästi välja. Esimese krohvikihi silumisega me väga vaeva ei näinud.

Peale lõunapausi, kui krohv oli juba pisut tahenenud, toodi meie suureks hämmastuseks kohale tünn lubivärviga ning meil kästi üsna pooleliolev krohvipind üle värvida (white wash). Lubivärv sulatas krohvi pinda ja lõpptulemus ei olnudki õnneks väga hull. Isegi kohalik meister ütles meie müüri kohta „horošo“.
Neljapäeva hommikuks oli meie värvitud müüritis säravvalgeks kuivanud ja me jätkasime pooleliolevate töödega.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s