Kolmas nädal Itaalias
25.04.–01.05.2016
Rühm 2
Rauno töönädala algus oli hommikuti vihmane, aga objekt oli sama. Vihmase ilmaga sai tööd tehtud küll. Päeval läks ilm aga paremaks. Tööl tegeles krohvikihi eemaldamisega ja krohvimisega. Krohvikihte oli vaja eemaldada katuse räästalt ja rõdude alt haamri ja meisliga. Kõige raskem oli rõdude alt eemaldada, sest see töö oli väga väsitav. Töönädala lõpupoole sai uue krohvikihi panemisega tegeleda.
Raiko lihvis Mauricio töökojas puidust vankriratast, lihvis ja pahteldas suuri kiriku uksi. Tema nädala saavutuste hulka kuulus ka suure ja raske lihvmasina kummuli keeramine, mille läbi õnneks mingit kahju ei sündinud. Kadi valmistas suurema osa nädalast klaveri detaile ning lisaks tegeles ka Raiko jaoks kiriku uste valmistamisega. Karin tegeles kaks päeva viimistlemisega ning lihvis uksi. Lisaks sellele sai ka tooli restaureerida.
Atsi töönädal algas uuele objektile kolimisega. Tööd tehti seekord maal: paari kilomeetri kaugusel Nicoterast ühe ülimalt toreda vanapaari jaoks. Ülesandeks oli ühe toa renoveerimine: vanad kahhelplaadid, mis katsid toa kõiki seinu, lõhuti maha, sein tehti korda ning värviti üle. Jällegi ei saa kiitmata jätta toredat vanapaarikest, kes pidevalt tundsid muret selle üle, kas töölistel ikka kõht täis ja janu kustutatud on: pidevalt pakuti kohvi, komme, küpsiseid, kohalikke marju, aga ka õlut ja veini.
Nädalavahetus algas meie grupist Kadi ja Atsi jaoks varem, sest juba ammu oli kavas minna külastama Aspromonte rahvusparki ehk siis mägesid. Seega küsisid asjaosalised end reedeks töölt vabaks, sest juba laupäeva õhtul oli vaja olla tagasi Nicoteras, et minna Mauricio juurde õhtusöögile, kuhu olid vaatamata sellele, et nad tema juures ei tööta, kutsutud ka Rauno ja Ats, sest Mauricio on lihtsalt nii tore inimene.
Niisiis reede hommikul asusid Kadi, Ats, teisest grupist Päär ning Kadi sõber Ragnar, kes puhkuse ajal otsustas Itaaliat külastada, Aspromonte poole teele. Sõit sinna kestis umbes poolteist tundi ning viis meid väikesesse 1350 meetri kõrgusel asuvasse mägilinna Gambariesse. Autost välja astudes saime juba tunda karget mägiõhku ning saime üle pika aja taas näha omaenese hingeauru, sest nii madalat temperatuuri (ca 12 kraadi) polnud me juba mitu nädalat tunda saanud. Tutvusime kiirelt oma hotelli omanikuga, panime üleliigsed asjad oma tuppa ära ning liikusimegi juba mägedesse, et seal võimalikult palju aega saaksime veeta.
Väga kiiresti sai selgeks, et mägedesse tulemine oli parim otsus, mis me siin Itaalias viibides oleksime üldse saanud teha: kõik oli lihtsalt imeline! Mäed olid kaetud küll metsaga, aga kogu mets oli parkmets: puud kasvasid küllalt suurte vahedega ja alustaimestik sisuliselt puudus, jättes väga õhulise ja avara mulje. Maapind oli kaetud pruunikate lehtedega, mis jätsid sügisese, aga mõnusa tunde. Väga palju kohtasime oma teel ka kristallselge veega mägiojasid, milledest esimese juures valasime kohe oma poest ostetud vee maha ning asendasime värske allikaveega.
Meie hotellipidaja oli meile soovitanud mõnusat 4–5 km pikkust teekonda mägedes, mis oleks pidanud aega võtma umbes 5 tundi. Kuna meil ei olnud aga absoluutselt mingit kavatsust piirduda vaid tühise 5-tunnise retkega, suundusime üsna pea oma teed ja saimegi varsti esimese meeldiva üllatuse osaliseks: olime roninud absoluutselt vale mäe otsa ja meil polnud esialgu aimugi, kus me oleme! Kõik oli siiski väga hästi: see mägi oli üle 1800 meetri kõrge ja vaade oli imeline. Peagi saime aga aru, kus viga oli tekkinud ja saime vaikselt, seekord juba päriselt kaardi järgi, hotelli poole tagasi liikuma hakata. Nägime veel ühe 1700-meetrise mäe otsast imelist päikeseloojangut, mis pani päevale mõnusa punkti! Kokku olime sel päeval mägedes ronimas 11 tundi.
Kui me umbes kella poole 9 paiku tagasi Gambariesse jõudsime, lootsime mõnd söögikohta külastada, et einestada ning parimal juhul end ka ühe õllega kostitada. Suur oli aga imestus, kui avastasime, et juba nii varasel tunnil on kõikvõimalikud poed ja söögikohad kinni ning linn on justkui välja surnud: tühjad ei olnud mitte ainult tänavad, vaid ka majade aknad olid pimedad. Uurisime veidi oma hotellipidajalt, et kas mõni söögikoht veel lahti ka on ja saime vastuseks, et ei ole, aga spetsiaalselt meie jaoks tegid nad oma baari lahti ja meile anti seapraadi, pastat, saia ja pudel veini, et see kõik oma toas ära tarbida. Lihtsalt imeline lahkus ja vastutulelikkus.
Teisel päeval külastasime vaid ühte mäetippu, sest aega ning ka energiat oli vähem: eelneva päeva seiklused ei olnud kellelgi küll lihaseid valusaks jätnud, kuid väsimus rõhus kõiki ühtmoodi. Siiski oli mägede loodus endiselt maagiline ja nagu Päär targasti ütles, siis kõige selle kirjeldamiseks oleks vaja terve raamat kirjutada. Selleks aga pole ilmselt praegu õige aeg ja koht.
Laupäeval kell 8 olime kõik üheksakesi – kaks eestlaste gruppi – Mauricio juures platsis. Õhtusöök algas väikese ekskursiooniga Mauricio majas. Õigupoolest, majaks oleks sellist elamist nimetada puhas patt, sest kõik see nägi välja rohkem nagu villa: marmorist ja graniidist põrandad, väga ilus mööbel, kapiteelid siin ja seal elamist kaunistamas ning tagatipuks tuli välja, et peaaegu kõik, mis seal majas leidub, on tema tehtud, isegi elektritööd olevat ta ise teinud. Lihtsalt uskumatult andekas mees.
Õhtusöök kulges väga meeldivalt, sai maitsta kohalikke toite kohalike kodus: midagi sellist mida, nii mõnigi meist oli soovinud. Õhtu oli üleüldiselt väga tore ning venis ka üsna pikale: suurem osa grupist lahkus varem, et minna Bar One’i juurde FlashMob’i vaatama, aga neljaliikmeline seltskond jäi veel sinna, et Mauricioga juttu ajada. Kell lähenes ootamatult poole ühele öösel, nii et pidasime paremaks lahkuda ning pererahval magama minna. Õhtu läks aga kõigi eestlaste jaoks veel pikalt edasi ja magama saadi alles varastel hommikutundidel. Magamata öö tõttu möödus pühapäev üsna rahulikult: mõned käisid Nicotera Marinas pitsat söömas, mõned istusid rahulikult kodus. Kokkuvõtteks: selja taha jäi ülimalt tore ning sündmusterohke nädalavahetus!
TALLINNA EHITUSKOOLI ERASMUS+ ÕPIRÄNNETE KAJASTUSED 