Credits from Mobility projektiga praktikal Ungaris (30.04.–10.06.2016) vol 1

Esimene nädal Ungaris
30.04.–08.05.2016
Szentendres

Laupäeva varahommikul lahkus lennuk Tallinnast Helsingisse ning sealt mõne tunni pärast Budapesti. Sihtpaika Szentendresse jõudsime kohaliku aja järgi kell 12:30. Tutvusime oma majutusega, milleks oli laagri stiilis hostel, seejärel läksime linnaga tutvuma. Tegemist on armsa vanaaegse linnakesega, mis on ise nagu vabaõhumuuseum. Jalutasime peatänavaid mööda, sõime kohalikus restoranis lõunat ja käisime toidupoes. Tegime tähelepaneku, et väljas söömine on poole odavam, seejuures on poes toidud enam-vähem sama hinnaga kui Eestis. Pühapäeval käis osa seltskonnast põgusalt tutvumas Budapestiga ja osa jäid paigale Szentendresse.

Esmaspäeval kohtusime Arpadiga. Ta tuli meile hommikul hostelisse järgi, et meid töökohta Skanzeni vabaõhumuuseumisse viia. Arpad tutvustas meile tööruume, tegi ka ekskursiooni muuseumi territooriumil ja rääkis, mida me praktika jooksul tegema hakkame.

Tööpäevad algavad kell 9. Esmaspäeval läksime tööle jalgsi, hiljem lubas Arpad meile rattad organiseerida – töökoht jääb majutusest 4 km kaugusele. Esmaspäeval jagati meid kahte gruppi. Üks grupp puhastas telliskive vanast segust ning teine grupp tegi lubivärvimist. Järgmisel päeval gruppide tööd vahetusid – ehk esimene grupp sai nüüd lubivärvimist praktiseerida ning teine grupp kive puhastada. Arpad ütles, et nii vahetustega hakkabki töö käima, et me kõik võimalikult palju erinevaid töid saaksime proovida.

Neljapäeval eemaldasime ühelt majal lahtist mudakrohvi ning teine grupp kandis peale viimase kolmanda lubjavärvi kihi. Reedel sõelus üks grupp lahtist mudakrohvi, et see oleks segu tegemiseks õige konsistentsiga. Teine grupp aitas puutöölisi laasimisel.

1 2 3 4 5 6

Advertisements

Skills from Mobility projektiga praktikal Maltal (25.04.–01.05.2016) vol 4

Neljas nädal Maltal
02.–08.05.2016
Rühm 1

Tislerite nädal algas suure tellimustöö alustamisega – 40 toa uksed oli vaja mõõtu lõigata, pahteldada, lihvida ja freesida kandid. Sellel nädalal jõudsime teha nendest pooled.

Elektrikute nädal kulges töiselt, päevad olid sisustatud kaabli vedamisega, klemmliistude paigaldamisega ja muude installatsioonitöödega.

Reedel käisime Pacevilles ööelu uudistamas, laupäeval Qalet Marku’s maha jäetud maju uurimas ja Hip Hop battle’it vaatamas, pühapäeval Vallettat avastamas.

IMG_20160505_103547 IMG_20160508_143148

Skills from Mobility projektiga praktikal Saksamaal Schwerinis (11.04.–22.05.2016) vol 4

Neljas nädal Saksamaal
02.–08.05.2016
Rühm 2
Schwerinis

Sellel nädalal oli meil ainult kolm tööpäeva, kuna neljapäeval olid pühad ja reede anti lihtsalt vabaks.

Esmaspäeval olime kõik koos samal objektil, tüdrukud ja üks poiss krohvisid terve päeva fassaadi ja panid võrku. Poisid koristasid ehitusprahti. Õhtul käisime suurel muruplatsil lendavat taldrikut mängimas.

Teisipäeval olid poisid juba teisel objektil. Tüdrukud tegid fassaadi edasi ning osad hakkasid aknaid kiletama.

Kolmapäeval tegid osad tüdrukud aknapalesid ning teised vorpisid fassaadi ornamente. Poisid tegid objektil koristustöid.

Neljapäeval olid pühad, käisime pargis, kus oli palju inimesi erinevates kostüümides, osadega tegime pilti ka 🙂

Reedel olid kaks tüdrukut sõidus, käisid Hamburgis ja Taanis autoga. Ülejäänud puhkasid ja päevitasid.

Laupäeval käisime viiekesi Berliinis, külastasime Madame Tussauds’ vahakujude muuseumit ja Berlin Dungeoni ning tutvusime vaatamisväärsustega. Pühapäeval päevitasime ja puhkasime välja uueks töönädalaks.

20160504_094512 IMG_7955 IMG_8061 IMG_8152 IMG_8425 IMG_9294

Credits from Mobility projektiga praktikal Saksamaal Münchenis (04.04.–15.05.2016) vol 5

Viies nädal Saksamaal
02.–08.05.2016
Rühm 1
Münchenis

Eelviimane nädal Münchenis. Nädala esimesed päevad möödusid töötades.

Alisa:  tegeles kontoriruumi magnettahvliga, pärast värvis seinad üle, parandustööd kohvikus.

Silvia: Palju oli seinte värvimist, seinte ja lagede pesemist.

Marianne: Sai palju ruume tolmust puhtaks pesta, seejärel sai väga palju seinte nurki ja laeääri värvitud.

Reedel käisime külas Brigittel, temaga külastasime ka mägesid. Seejärel istusime tema kodus, grillisime ja nautisime päeva. Laupäeval käisime Englischer Gartenis, seal nautisime ilma ning käisime järvel sõitmas. Pühapäev möödus meil double-decker bussiga sõites, käsime parkides istumas. Kuna ilmad on viimastel päevadel väga head olnud, siis oleme saanud korralikult päikest nautida.

13059527_1002277976492160_1077437381_n 13089949_1002278006492157_1264940422_n 13115370_1002277936492164_54575171_n 13115382_10207675482899041_617351297_n 13149839_1698270727113687_1079962792_n 13150016_10207675486099121_1411363140_n 13152694_1698271023780324_1381460276_n 13153447_10207675481058995_418382677_n 13162318_10207675488419179_410315825_n 13181190_1698270213780405_838431357_n

Skills from Mobility projektiga praktikal Itaalias (04.04.–16.05.2016) vol 5

Viies nädal Itaalias
02.–08.05.2016
Rühm 1

Kätte on jõudnud viies nädal! Sellesinase issanda aasta 2016 maikuu esimesel nädalal jätkasime eelmisel nädalal pooleli jäänud töödega – lõpetasime ära ribiuksed ja ribiaknad. Helis ja Karmen kruntisid ja lihvisid klaverit, Päär remontis koos Kariniga tooli ning Jaanika peitsis ja monteeris baarilaudu.

Kui kätte jõudis reede, suundusid Päär, Ats ja Kadi Aspromonte kõrgemaid tippe vallutama. Mägedesse jõudmiseks olid nad endale tellinud autoga transpordi, kuna need asuvad Nicoterast 70 km kaugusel ja ühistranspordiga ei pääsenud soovitud sihtkohale piisavalt lähedale. Juba autos oli vähesest uneajast tingitud väsimus otsekui peoga pühitud tänu imelistele vaadetele hiiglaslikule mäestikule. Kohale jõudes ja autost väljudes tabas meid nagu välk selgest taevast värske ja karge mäeõhk. Olime 1300 meetri kõrgusel ja kaasa võetud lühikesed püksid osutusid madala temperatuuri tõttu mõttetuks. Tegime kiiresti oma hotellis check-ini ära, jätsime ebavajalikud asjad oma tuppa ja suundusime otsejoones koos lahke hotelliomanikuga metsa poole, mägedesse. Linna ja metsa piirile jõudes jätsime hotelliomanikuga hüvasti ja hakkasime allikaveest puretud rada mööda esimese mäetipu poole sammuma. Esimese poole tunni jooksul saime kaela kerget vihma ja enda üllatuseks ka rahet. Õige matka tunne tekkis! Tatsudes visalt mööda imeilusat ja inimtühja matkarada edasi, jõudsime esimese ojani ning leidsime kohe, et tegemist on allikaveega. Kustutasime imehästi maitsva otse mäe seest tulnud veega oma janu, loputasime näod, et noorus ikka kauem püsiks, ja liikusime edasi, et mööda sedasama rada veel mitmeid ojasid ületades ning müstilist ja nõiutud olemisega metsa nautides lõpuks jõuda esimese kõrgema kohani.

Selleks hetkeks oli kätte jõudnud lõuna, mispärast tegime ka esimese pikema peatuse. Kõrgust võis olla oma pooleteise kilomeetri jagu. Võileivad, kurgid, banaanid ja õunad maitsevad sellises kohas oluliselt paremini! Pärast parajat puhkust ja vaate nautimist otsustasime seda mäge mitte vallutada ja hoopis veidi laskuda, et siis kõrvaloleva kõrgema tipuni jõuda. Väike puhkus oli jalad kangemaks teinud ja ka endisest oluliselt järsem tõus ei aidanud minekule kaasa. Raske oli küll, aga selles ju ometigi ongi mägedes matkamise omamoodi võlu! Ette rutates võib mainida, et kogu mägedes veedetud aja jooksul ei kohanud me mitte ühtegi teist inimest. Ainsad märgid inimtegevusest olid pikad gondlirajad mäetippudesse.
Oma esimese tipu vallutusele lähedale jõudes tabas meid ootamatult ees teeblokaad – nimelt olid keset teed parasjagu värskelt vihmaga pestud muru lõunasöögiks nautimas ei rohkem ega vähem kui kuus pulli, kes oma võimsate sarvede ja vihase pilguga ei tundunud üleliia sõbralikud olevat. Õnneks saime neist ringiga ohutult mööda minna. Pullidest möödutud, ei jäänudki enam tipuni palju maad.

Üles jõudes aga polnud vaade midagi sellist nagu oodanud oleksime – olime suure vihmapilve sees ja nähtavus oli heal juhul mõnikümmend meetrit. Meie õnneks aga leidsime väikese akende-usteta hurtsiku, kus saime vihma eest peavarju. Ehitasime hurtsiku keskele kättesaadavatest vahenditest püstijalalaua ja mängisime kaarte kuni vihmapilv taandus ning avanes imeline vaade ümbritsevale loodusele, mägedele, mägiküladele ja Türreeni merele. Kõrguseks olime kogunud veidi üle 1800 meetri, mis jäigi meie kõrgeimaks vallutuseks.

Kui lõime kaardi lahti, et edasisi plaane teha, avastasime, et oleme täiesti vale mäe otsas. Milline rõõm! Selline avastus tegi päeva kohe veel palju paremaks, kui ta enne oli olnud. Nägime rõõmuga, et kohe meie lähedalt jookseb järgmine matkarada, mida mööda pääseksime lõpuks ka tagasi oma linnakesse ja hotelli. Pidime aega hästi planeerima, et mitte pimeda peale jääda – meid oldi varem korduvalt selle eest hoiatatud, sest siis on metsas kottpime ja väga kerge ära eksida. Niisiis hakkasime vaikselt tagasi liikuma, et jõuda päikeseloojangu paiku tagasi hotelli.
Olles taaskord mõnda aega mööda muinasjutulisi matkaradu kõmpinud, jõudsime väga tuttavasse kohta, mis meenutas seda mäge, millel olime lõunatanud. Kaart aga ei tahtnud meiega väga nõustuda. Väikese arupidamise peale jõudsime järeldusele, et ka esimene mägi, millel käisime, oli hoopis teine, kui arvasime. Üllatusi mägedel meile jagus! Selleks hetkeks olid jalad juba võrreldavad parajalt ülekeedetud makaronidega ning kange tahtmine oli ikka allapoole minna, et varsti koju jõuda ja jalad seinale visata. Aina kuldsemaks muutuv ja horisondile lähenev päike ei andnud aga hingele rahu ning viimasel hetkel otsustasime hoopis üles ronida. Peaaegu püstloodis kulgev tõus oli meeletult kurnav, aga teadmine, et mäetipp ei saa enam väga kaugel olla ja potentsiaalselt hämmastav vaade süstisid jalgadesse veel omajagu jõudu.

Mõned minutid enne päikese loojumist olimegi mäe tipus ning mõistsime, et pingutus oli seda väärt. Ronisime gondli trosse paigas hoidva posti otsa ja istusime seal kuni imeilus päikeseloojang läbi sai. Seejärel laskusime tagasi Gambariesse. Kohale jõudes olid meie kui näljaste rändurite ootused kõrgel, kuid meie üllatuseks oli iga viimnegi söögikoht suletud. Olime juba valmis tühja kõhuga magama minema, kuid helistasime veel enne igaks juhuks hotelli omanikule, et teada saada, kas tõesti ühtegi kohta ei ole, kus keha kinnitada. Hotelli omanik oli aga nii lahke ja vastutulelik, et otsustas korraks oma restorani lahti teha, et me saaks sealt endale õhtusöögi osta. Ainult Itaalias! Tegime endale ostetud toidukraamist maitsva pasta ja vajusime kõik sügavasse unne.

Järgmine päev mägedes ei osutunud enam nii põnevaks ja kogemusterohkeks, sest aega oli oluliselt vähem ja eelmine päev oli teinud võhmaga üks-null. Käisime küll veel ühes mäetipus, kuid seekord olid rõõm ja imestus juba kohati asendunud kerge nukrusega – niivõrd ilusat ja puhast loodust polnud meist veel keegi näinud ja oli ütlemata kurb lahkuda. Jääb üle ainult loota, et saame veel kunagi tagasi. Lõpetuseks fun fact – Aspromonte tähendab otsetõlkes karm mägi.

Laupäeva õhtul olime kõik kutsutud Maurizio hubasesse elamisse õhtusöögile. Kohale jõudes tegi ta meile väikese ekskursiooni oma kodus, kus kogu mööbel on tema enda kätetöö. Rõdul ootasid meid suupisted ja seejärel kolmekäiguline õhtusöök Maurizio pere ja kohaliku vastuvõtva organisatsiooni presidendiga. Külakostiks võtsime kaasa vana hea Vana Tallinna. Saime nautida ehedat ja maitsvat Itaalia toitu, mille oli valmistanud Maurizio abikaasa. Toredas seltskonnas läks aeg lennates ning lahkusime alles pärast keskööd.

DSC_0378[1] DSC_0383[1] DSC_0387[1] DSC_0389[1] DSC_0425[1] DSC_0434[1] DSC_0450[1]

Skills from Mobility projektiga praktikal Soomes Helsinkis (05.04.–16.05.2016) vol 3 ja vol 4

Kolmas ja neljas nädal Soomes
18.04.–01.05.2016
Helsinkis

Päevad on üsna kiirelt kadunud – pool aega on juba läbi. Oleme selle varajase ärkamise ja töörütmiga üsna hästi ära harjunud, kuid ega peale tööd väga linna peale kolama ei viitsi minna. Selline kerge väsimus ikkagi peal. Ja kuna terve nädala on praktiliselt iga päev sadanud, siis ega väga ei kutsu ka. Nii Annale kui mulle meeldib Helsingis väga ning tagasimineku peale me mõelda eriti ei taha 🙂

 

Olles eelmise nädala veetnud korterites radiaatorite seltsis, saime see nädal teistsugust tööd proovida. Seoses sellega, et maaler Eva haigestus, olime esmaspäeval üksi. Saabus Sävyrakenne juht Jouni, kes andis mulle ülesande värvida ära trepikoja kaks korrust, mida olime eelmine nädal aidanud Eval lihvida. Trepikojas oli seitsmendast kuuenda korruseni tehtud kohtparandusi. Vaatasin, et seinad on jäänud kohati lihvimata, mistõttu asusin lihvima. Sain päeva lõpuks tehtud. Raima oli endiselt radiaatorite puhastamise ülesande juures.

Teisipäeval saabus meie juurde uus maaler Niina, kes asus meid juhendama – staažikas ukrainlanna Niina, kes on Soomes töötanud juba 16 aastat. Niina võttis nii minu kui Raima enda juurde appi, et värvida ära selle trepikoja kaks korrust, mida mina olin eelmisel päeval lihvinud. Alustasime põranda ja uste katmisest. Kolmekesi kulges töö väga kiirelt. Niina tegi suurema töö suure rulliga ning mina Raimaga olime justkui assistendid tegime väikese rulliga põranda ääri ette, teipisime, suunasime prožektoriga valgust ja vaatasime pealt, kuidas meister tegutseb.

Suhtlus Niinaga toimus vene keeles. Mina räägin vene keelt hästi, Raima mitte nii väga, kuid üksteisest saadi aru ning mina vajadusel tõlkisin. Niina on väga tore ja hea õpetaja. Hoidis meid enda ligidal ning näitas ja seletas kuidas midagi teha ja miks just niimoodi. Tundsime Raimaga mõlemad, et vot alles algas õige praktika – keegi õpetab meid. Varem saime Evalt või Mihhaililt ülesanded, tööriistad kätte ning läksime omaette tegema ülesandeid vähese juhendamise ja järelevalvega, millest pole hullu, sest ülesanded polnud rasked, kuid samas on kahju, et nende käigus õppisime vähem.

Niinaga aga õppisime, kuidas tööd kiirelt ja tõhusalt ette valmistada, töövõtteid ja nippe ning kuidas tööd lõpetada. Nüüd võib julgelt väita, et kohtparanduste – petraus maalaus – tegemine on meil selge.

Ülejäänud nädalapäevad tegime sama tööd veel kahes trepikojas. Meie firma poolsed vead oli Jouni tähistanud sinise teibiga ning üle tuli värvida ainult need kohad. Tööd oli palju, kõik seitse korrust kuni keldrikorruseni välja. Käigus kolm värvitooni korraga ning kiirus tagant kihutamas. Kuid tehes oli hea tunne, et olime kõik kolmekesi ning alati oli keegi kõrval kui tekkis küsimusi. Kui päevakavva mahtus, delegeeris Niina meile eraldi veel mõned pisikesed parandustööd värvida keldrikorrusel jupp ventilatsioonitoru või kaks.

Neljapäevaks oli suurem töö tehtud. Reedel alustasime veel täiendavate parandustega, kui oli jäänud põrandaliistu juures näha valget pahtliserva, kui oli lae äärest kehvasti varem värvitud ning alusvärvi paistis läbi kõik see korrigeerida.

Koos Niinaga käisime töö ligidal puhvetrestoranis söömas hea vaheldus Subway dieedile. Sellisest kohast me varem ei teadnud.

Laupäeval ja pühapäeval oli suur Vappupüha. Laupäeva õhtu kella kuueks läksime linna Esplanaadile, kus toimus Vappu avatseremoonia skulptuurpurskkaevu Havis Amanda kroonimine. Linnas oli erakordselt palju rahvast ning palju üliõpilasi tunkedes. Nagu olen aru saanud, on siinsetel rakenduskõrgkoolide õpilastel komme käia tunkedes justkui koolivormis. Kas igal koolil või erialal on oma värv ning igaühel on tunkedel palju embleeme vist saadud erinevatelt üritustelt või saavutuste eest. Tuvastasin farmaatsia ja inseneri erialasid.

Pea igal teisel inimesel oli kaelas või küljes pikad kirjud lindid. Mis otstarbel, ei tea, aga tore oli vaadata küll. Amanda kroonimisel toimud laval mingi etteaste ning peeti kõnesid, mida me ei rahvamassi tõttu ei näinud ning seejärel lauldi laulu, mida laulis ka publik kaasa. Laulu lõpuks tõstsid inimesed üles valged teklid ning viibutasid neid pea kohal õhus – nähtavasti oli tegu üliõpilaslauluga – ning kogu see püha seega üliõpilaste oma. Kohal nii noored tunkedes kui ka soliidses eas vilistlased. Seejärel panid kõik omale valged teklid pähe ning asuti platsis kaugenema. Järjest paukusid vahuveinipudelid.

Linnas küll oli rohkem melu kui tavaliselt, palju heeliumõhupallide müüjaid ning raudteejaama juures ka suur Vappulaat, kuid midagi muud peale selle toimumas ei olnud. Tegime Raimaga järelduse, et meiesugustel võõrastel vist siin teha pole midagi, sest nagu paistis, suundusid seltskonnad järjest lokaalidesse või pargipinkidele üksteise seltsis aega veetma. Et päev täiesti raisku ei läheks, otsustasime sõita linnapraamiga Suomenlinna. Väike saarestik Helsingi lähedal, 15-minutise sõidu kaugusel. Tsaariaegne kindlusrajatis, tänapäeval merekooli territoorium.

Tag (1) Tag (2) Tag (3) Tag (4) Tag (5) Tag (6) Tag (7) Tag (8) Tag (9) Tag (10) Tag (11) Tag (12) Tag (13) Tag (14) Tag (15) Tag (16) Tag (17)

Credits from Mobility projektiga praktikal Itaalias (15.04.–27.05.2016) vol 2

Teine nädal Itaalias
25.04.–01.05.2016
Rühm 2

Järjekordne nädal on selja taga. Siin on meie teise nädala ülevaade. Esmaspäev oli siin riiklik püha ja meil seega töölt vaba päev. Kuna ilm oli jahe ja vihmane, veetsime enamuse päevast toas. Õhtul läksime randa tormist merd imetlema.

Raiko käis Pääriga kahel päeval objektil aknaraame lihvimas ja viimistlemas. Rauno käis nädala algul teisel objektil teisi mehi aitamas katuse betoonivaluga. Järgmistel päevadel saabus ta tagasi endisele objektile, et tellingu detailid kokku panna ning tuuletõkke kate paigaldada. Kahel viimasel päeval tegeles krohvikihi eemaldamisega. Karin jätkas Pääriga laua restaureerimist ning hakkas seda viimistlema. Nädala lõpus sai ta viimistleda Kadi poolt valmistatud postamente. Ats tegeles oma objektil kogu nädala kivimüüride võõpamise ning betoonitöödega. Sai proovida ka raketiste ehitamist betoonivaluks ja kõvasti plokke tassida. Kadi tegeles tisleritööga.

Laupäeval ärkasime kell 7, et suunduda koos Pääri ja Jaanikaga kohalikku kuurortlinna Tropeasse. Üritasime äratada ka Raikot, kes pärast lühikest mõttepausi tõdes, et Ats olla vilets mentor ning seetõttu jätab Raiko Tropeasse tulemata. Üritasime äratada ka Kadit, kes oli öisest kartulipudru söömisest ilmselgelt liiga väsinud, et meiega liituda. Seega astusime kell 8 kolmekesi uksest välja, et liituda teise grupi liikmetega ja suunduda rongijaama.

Tropeas käimise tipphetkeks oli läheduses asuva ranna külastamine. Saime ujuda kristallselges vees, mis oli oodatust küll palju jahedam, aga ilmselt sama soe, kui Eesti mered suvel. Ülimalt mõnus oli ujuda kaljude vahel ning nautida vaateid, mida kodumaa loodus ei paku. Loopisime ka rannas vedelevate ümaraks lihvitud kividega lutsu, nii et õlad valusad ning suundusime tagasi Tropeasse. Otsisime üles söögikoha, mida Päär ja Jaanika olid varem külastanud ja meile väga soovitasid. Lõunasöök möödus väga meeleolukalt ning tagatipuks liitusid meiega ka stiilsed hilinejad Kadi ja Raiko, kes olid siiski ümber mõelnud ja hilisema rongiga Tropeasse sõitnud. Sõitsime veidi veel renditud jalgratastel ringi ning pärast suundusime tagasi randa. Istusime mere ääres, nautisime ilma ja kuulasime mõnusat lainete laulu. Kui aeg piisavalt kaugel oli, suundusime üles vaateplatvormile, et vaadata päikeseloojangut, millega läks kahjuks veidi halvasti, sest just selleks ajaks tulid pilved päikest varjama.

Nigela olukorra päästis aga kohalik „vaatamisväärsus“, kes elas ülitoredas korteris, millel oli merevaatega rõdu. Kui kell oli seal maal, et päike oleks pidanud loojuma hakkama, pani sama „vaatamisväärsus“, nimelt üks tore vanamees, klassikalise muusika valjult käima, istus oma rõdule laua taha maha ning hakkas meid aeg-ajalt piieldes midagi asjatama. Niisiis nautisime päikeseloojangu asemel hoopis muheda vanamehe tegemisi. Toreda onkli jälgimine ei saanud aga pikalt kesta, sest ta tüdines kas meist või merevaatest ning suundus tuppa tagasi. Ootasime, mis me ootasime, aga ta ei naasnud ning teine vaatus tema tegemistest jäigi nägemata. Mis muud meil siis üle jäi kui suunduda tagasi rongijaama, kus selgus, et rong jääb kümme minutit hiljaks. Mis seal ikka, ootasime siis veel kümme minutit, sest ega meil ju kusagile kiiret ka polnud. Kui rong viimaks suvatses kohale jõuda, ronisime kõik kiirelt pardale ning lootsime, et ehk saame nautida ilma piletiteta sõitu: olime piletid ostmata jätnud ja lootsime sellele, et kontrolöri ei tulegi ning saame tasuta Nicoterasse tagasi. Loomulikult oli kontrolör platsis ja küsis pileteid. Jaanika tahtis meile seitset piletit osta, mille peale kontrolör kohkus ja andis loobumisvõidu: ilmselt ei viitsinud ta nii paljusid pileteid välja kirjutada ja läks lihtsalt minema. Saimegi tasuta Nicoterasse. Meie võit.

Pühapäev seevastu oli väga sündmustevaene: kogu päeva sadas vihma, mistõttu istusime toas ja tegime lihtsalt aega parajaks. Nii siis uude nädalasse jõudsime.

1 2 3 4 5 6 7 8 9 10