Kolmas ja neljas nädal Soomes
18.04.–01.05.2016
Helsinkis
Päevad on üsna kiirelt kadunud – pool aega on juba läbi. Oleme selle varajase ärkamise ja töörütmiga üsna hästi ära harjunud, kuid ega peale tööd väga linna peale kolama ei viitsi minna. Selline kerge väsimus ikkagi peal. Ja kuna terve nädala on praktiliselt iga päev sadanud, siis ega väga ei kutsu ka. Nii Annale kui mulle meeldib Helsingis väga ning tagasimineku peale me mõelda eriti ei taha 🙂
Olles eelmise nädala veetnud korterites radiaatorite seltsis, saime see nädal teistsugust tööd proovida. Seoses sellega, et maaler Eva haigestus, olime esmaspäeval üksi. Saabus Sävyrakenne juht Jouni, kes andis mulle ülesande värvida ära trepikoja kaks korrust, mida olime eelmine nädal aidanud Eval lihvida. Trepikojas oli seitsmendast kuuenda korruseni tehtud kohtparandusi. Vaatasin, et seinad on jäänud kohati lihvimata, mistõttu asusin lihvima. Sain päeva lõpuks tehtud. Raima oli endiselt radiaatorite puhastamise ülesande juures.
Teisipäeval saabus meie juurde uus maaler Niina, kes asus meid juhendama – staažikas ukrainlanna Niina, kes on Soomes töötanud juba 16 aastat. Niina võttis nii minu kui Raima enda juurde appi, et värvida ära selle trepikoja kaks korrust, mida mina olin eelmisel päeval lihvinud. Alustasime põranda ja uste katmisest. Kolmekesi kulges töö väga kiirelt. Niina tegi suurema töö suure rulliga ning mina Raimaga olime justkui assistendid tegime väikese rulliga põranda ääri ette, teipisime, suunasime prožektoriga valgust ja vaatasime pealt, kuidas meister tegutseb.
Suhtlus Niinaga toimus vene keeles. Mina räägin vene keelt hästi, Raima mitte nii väga, kuid üksteisest saadi aru ning mina vajadusel tõlkisin. Niina on väga tore ja hea õpetaja. Hoidis meid enda ligidal ning näitas ja seletas kuidas midagi teha ja miks just niimoodi. Tundsime Raimaga mõlemad, et vot alles algas õige praktika – keegi õpetab meid. Varem saime Evalt või Mihhaililt ülesanded, tööriistad kätte ning läksime omaette tegema ülesandeid vähese juhendamise ja järelevalvega, millest pole hullu, sest ülesanded polnud rasked, kuid samas on kahju, et nende käigus õppisime vähem.
Niinaga aga õppisime, kuidas tööd kiirelt ja tõhusalt ette valmistada, töövõtteid ja nippe ning kuidas tööd lõpetada. Nüüd võib julgelt väita, et kohtparanduste – petraus maalaus – tegemine on meil selge.
Ülejäänud nädalapäevad tegime sama tööd veel kahes trepikojas. Meie firma poolsed vead oli Jouni tähistanud sinise teibiga ning üle tuli värvida ainult need kohad. Tööd oli palju, kõik seitse korrust kuni keldrikorruseni välja. Käigus kolm värvitooni korraga ning kiirus tagant kihutamas. Kuid tehes oli hea tunne, et olime kõik kolmekesi ning alati oli keegi kõrval kui tekkis küsimusi. Kui päevakavva mahtus, delegeeris Niina meile eraldi veel mõned pisikesed parandustööd värvida keldrikorrusel jupp ventilatsioonitoru või kaks.
Neljapäevaks oli suurem töö tehtud. Reedel alustasime veel täiendavate parandustega, kui oli jäänud põrandaliistu juures näha valget pahtliserva, kui oli lae äärest kehvasti varem värvitud ning alusvärvi paistis läbi kõik see korrigeerida.
Koos Niinaga käisime töö ligidal puhvetrestoranis söömas hea vaheldus Subway dieedile. Sellisest kohast me varem ei teadnud.
Laupäeval ja pühapäeval oli suur Vappupüha. Laupäeva õhtu kella kuueks läksime linna Esplanaadile, kus toimus Vappu avatseremoonia skulptuurpurskkaevu Havis Amanda kroonimine. Linnas oli erakordselt palju rahvast ning palju üliõpilasi tunkedes. Nagu olen aru saanud, on siinsetel rakenduskõrgkoolide õpilastel komme käia tunkedes justkui koolivormis. Kas igal koolil või erialal on oma värv ning igaühel on tunkedel palju embleeme vist saadud erinevatelt üritustelt või saavutuste eest. Tuvastasin farmaatsia ja inseneri erialasid.
Pea igal teisel inimesel oli kaelas või küljes pikad kirjud lindid. Mis otstarbel, ei tea, aga tore oli vaadata küll. Amanda kroonimisel toimud laval mingi etteaste ning peeti kõnesid, mida me ei rahvamassi tõttu ei näinud ning seejärel lauldi laulu, mida laulis ka publik kaasa. Laulu lõpuks tõstsid inimesed üles valged teklid ning viibutasid neid pea kohal õhus – nähtavasti oli tegu üliõpilaslauluga – ning kogu see püha seega üliõpilaste oma. Kohal nii noored tunkedes kui ka soliidses eas vilistlased. Seejärel panid kõik omale valged teklid pähe ning asuti platsis kaugenema. Järjest paukusid vahuveinipudelid.
Linnas küll oli rohkem melu kui tavaliselt, palju heeliumõhupallide müüjaid ning raudteejaama juures ka suur Vappulaat, kuid midagi muud peale selle toimumas ei olnud. Tegime Raimaga järelduse, et meiesugustel võõrastel vist siin teha pole midagi, sest nagu paistis, suundusid seltskonnad järjest lokaalidesse või pargipinkidele üksteise seltsis aega veetma. Et päev täiesti raisku ei läheks, otsustasime sõita linnapraamiga Suomenlinna. Väike saarestik Helsingi lähedal, 15-minutise sõidu kaugusel. Tsaariaegne kindlusrajatis, tänapäeval merekooli territoorium.
