Leonardo da Vinci projektiga praktikal Ungaris

Ungari Praktika 5. nädal 19.05-25.05.2014 ja 2 viimast päeva

Esmaspäev 19.mai. Päeva esimene pool möödus uimaselt kuna taastusime veel pikast ja väsitavast Rumeenia sõidust. Ikkagi lõpuks otsustasime jalad alla ajada ja teha midagi põnevat päevaga. Seega külastasid Ville, Maarjo ja Markus Szentendre suveniiripoode ning Villu, Andreas ning Sander otsustasid minna Budapesti, et külastada uuesti linna suurimat kaubamaja WestEndi. Pärast, kui ostud tehtud, mõtlesid nad, et on liiga vara veel koju minna ja pealegi ilm oli päikesepaisteline ning väga soe, siis mis sai olla veel parem mõte, kui seada sammud uuesti Aquaworldi. Seal olles läks aeg väga kiirelt ning enne kui arugi saime oli kell peaaegu juba kümme ehk sulgemise aeg käes ning kiirelt tegutsedes jõudsime õnneks sealtsamast ka bussi peale. Edasine tagasitee Szentendresse kulges sujuvalt ja kiirelt ühelt liiklusvahendilt teisele. Vahepeal tegime Budapestis väikese vahepeatuse ning käisime McDonaldsis söömas, kuna lõunasöök jäi kesiseks ja kõhud olid peale Aquaworldi ikka päris tühjad. Tagasi jõudes oli mõnus hea tunne ning magus uni tuli kohe peale ja saigi kohe magama mindud.

Teisipäev 20. mai. Järjekordne äratus kell 7 ning kiiruga seadsime sammud bussipeatuse poole. Tööle jõudes jagati korraldused kätte ning  jagati meid kolme rühma. Ville ja Maarjo läksid katusetöödele abiks, Sander ja Markus tegid pahteldustöid ning Villu ja Andreas saadeti savi ja mulla segu labidatega kaevama ja sõeluma, mida nad tegid terve viimase nädala. Töötasime siis nii palju, kui jõudsime. Kuna päike lõõmas, sai ka töö kõrvalt peale rammu tublisti päevitust juurde. Tööpäeva lõppedes võtsime jälle rattad ning asusime tagasi kodu poole. Teine päeva pool läks lihtsalt koduse olemise peale, kellelgi polnud tuju midagi teha.

Kolmapäev 21. mai. Ärkasime varakult üles ning läksime neljakesi (Villu, Markus, Sander ja Andreas) ratastel tööle, Ville ja Maarjo läksid bussiga. Tööle jõudes hakkasime alustuseks veokilt koormat maha laadima ning pärast seda jagati meid kahte rühma. Ville, Maarjo ja Markus läksid katusetöödele abiks ning Villu, Andreas ja Sander labidatega savi ja mulla segu kaevama ja sõeluma, järjekordselt!! Tööpäeva lõppedes võtsime rattad ning asusime tagasi oma kodu poole väntama. Teine päevapool läks lihtsa koduse olemise peale, kellelgi polnud vedu sees, et midagi teha.

Neljapäev 22. mai. Hommik oli samasugune nagu eelmistelgi kordadel, ärkasime kell 7 ja liikusime ratastel või bussiga tööle. Tööpäeva alguses jagati kõikidele töökäsud kätte ehk siis Villu, Andreas, Markus ja Sander jätkasid eelmise päeva tööga, Ville ning Maarjo viisid töö käigus tekkinud prahi ära. Päeva teisel poolel saabus aga ootamatu külaline, kelleks oli ei keegi muu kui projektijuht ise – Tõnu Armulik. Võtsime nad soojade tervitustega vastu ja rääkisime veidikene juttu, mis vahepeal toimunud oli. Peale seda jätkasime oma tööd. Lõunaajal saime uuesti kokku, et pidada ära koos ühine lõunasöök ja jagada muljeid siin viibitud ajast. Kui lõunasöök söödud ja muljed vahetatud, liikusime tagasi oma tööpostidele, et teha veel tunnike tööd. Päeva lõppedes võtsid osad rattad jälle, et sõita nendega veel viimast korda siin imekaunis Ungari linnas Szentendres. Õhtu poole lesisime niisama toas ja tegime endale süüa, et lõpetada päev korralikult täis kõhuga.

Reede 23. mai. Üllatus-üllatus, päev algas kella seitsmese päikselise ülestõusuga. Sõime hommikusöögi ära ning kihutasime muuseumi poole. Kohale jõudes andsime rattad ära ja asusime viimase tööpäeva kallale. Andreas, Villu ja Sander sõelusid edasi segu ja ülejäänud puhastasid muuseumi ümbrust prahist. Meie üllatuseks kestis tööpäev ainult kella 12ni. Sõime lõuna ära, jätsime muuseumiga viimast korda hüvasti ja liikusime tagasi niiöelda meie “koju”. Pärast lõunat otsustasid Andreas, Sander ja Villu teha endale ise süüa, milleks oli riis kanaga. Toidu valmistamine läks libedalt ja samuti tuli see ka imemaitsev välja. Võib öelda, et tegijad olid kui sündinud kokad. Pärast õhtusööki võtsime suuna kohvikusse, tähistamaks viimase tööpäeva lõppu  praega.

Laupäev 24. mai. Hommikul kohe alustasime ringkäiku Szentendres suveniiriralliga. Saime peale lõunat oma ostud tehtud ja rahakotid tühjendatud ning suundusime tagasi koju. Lõunast tegime väikese siesta, kuna päike lõõmas. Heitsime lihtsalt mõnusasti pikali, et õhtuks välja puhata ja siis sammud seada pidutsema. Põhisündmuseks kujunes klubi külastus, kus toimus 90ndate retro pidu. Eesti mehed tõestasid sel õhtul, et nad on tantsulõvid. Pidu kestis varahommikuni.

Pühapäev 25. mai. Sellel päeval otsustasid Andreas ja Sander uuesti külastada Budapesti, samas teised puhkasid õhtusest peost. Peale lõunat hakkasid ülejäänud lõpuks esimesi liigutusi tegema väljaminekuks, selleks ajaks naasid ka Andreas ja Sander oma reisilt. Ei läinudki palju aega, kui õhtusöögi aeg käes ning vaja väike kõhutäis süüa. Pärast seda asusime pakkima oma kohvreid, et esmaspäeval selle peale enam aega ei kulutaks. Tegime veel viimased ettevalmistused järgmiseks päevaks, milleks oli ekskursioon Budapestis.

Esmaspäev 26. mai. Tõusime varakult, kell 7.30. Szentendre rongijaamas pidime olema kell 9. Kuigi ärkasime vara, uimerdasime enamuse ajast ikka maha ning lõpuks kiirustasime kohtumispaika. Jõudsime sellegipoolest õigeaegselt kohale ning Arpad võttis meid vastu rongijaama ees. Ekskursioon oli huvitav ja kestis kella 15ni. Alustuseks seadsime sammud Buda linnaosa poole. Kuid enne veel tutvustas Arpad Budapesti arhitektuuri ja näitas ka tüüpilisi hooneid vanalinnas, milles varasematel aegadel inimesed elasid. Sealt liikusime edasi Pesti suunas mööda Chain Bridge’i. Aeg läks ekskursioonil lennates ning oligi aeg teha lõuna ühes Budapesti restoranis. Vahetasime Arpadiga muljeid seoses siin oldud ajaga. Ajasime natuke juttu ning liikusimegi tagasi Szentendresse ja andsime Arpadile omaltpoolt väikse kingituse Eestist – Vana Tallinna kommikarbi. Jagasime viimaseid häid soove ja tänuavaldusi Arpadiga ja läksime rongijaamast kodu poole tagasi. Kohale jõudes puhkasime Budapesti tuurist (ilm väljas oli lihtsalt metsikult kuum, vast kõige kuumemgi kõigist päevadest). Õhtul kui ilm jahedam, läksime kõik välja, et oma viimased rahad sirgeks lüüa ning hüvasti jätta armsaks saanud Szentendre linnaga. Villu ja Markus läksid esimestena ringkäigule, et käia kõige tuttavamad paigad veelkord läbi. Teised käisid veel lisaks toidukraami ostmas, et oma viimased rahad ära kulutada. Tegime veel hilisõhtul väikse söömingu.

Teisipäev 27. mai. Hommikul valmistusime sõiduks tagasi Eestisse. Budapesti lennujaama viisid meid Arpad ja Janos oma autodega. Lennujaamas jätsime viimast korda Arpadiga hüvasti. Helsingi jõudes oli tunne, et oleme soojast Ungarist külma vihmasesse sügisesse naasnud. Ajasime joped selga ning jäime taga igatsema kuuma Ungarit.

Leonardo da Vinci projektiga praktikal Maltal

Malta praktika 16.04.-28.05.2014

Neli nädalat Maltal on möödunud kui linnulennult. Aeg on nii kiiresti läinud, et siiani on tunne nagu oleks alles saabunud. Võiks arvata, et meil on juba tervele saarele kolm korda tiir peale tehtud, aga kus sa sellega. Bussiliiklus siin väga kiita ei ole. Vahel saab käies ka kiiremini kui bussiga. Pidevalt on need ka ülerahvastatud ja sõidavad lihtsalt mööda. Meist aga ei möödunud 5 tööpäeva nädalas. 

Esimene nädal möödus puidutöötajatel ühte rada pidi. Käidi algselt Gziras paatide puitosi taastamas ning hiljem Kalkaras. Tutvusime ka erinevate tiigi puu puhastusvahenditega. Siin on jahtidel puitosad tiigist, sest sellel puul on sees vajalikud kemikaalid, mis takistavad puidul kiiresti pehkimast. Mereveega muutub puit siiski tuhmiks ning seetõttu pidime seda turgutama. Ehitajad saadeti Surfside’i, kus nad taastasid ja värvisid välisfassaadi. Esimesel nädalal jõudsid minna ka villasse, kus samuti tuli teha parandusi välisfassaadil.

Teisel nädalal saadeti meid kõiki Surfside’i, kuna laevad olid välja renditud. Surfside’is saime endale tööks viimistluskihtide eemaldamise vanadelt toolidelt ning nende lihvimise ja uuesti viimistlemise. Kuna töövahendite peale väga raha ei taheta kulutada, siis võttis toolide parandamine kauem aega ning nii tegimegi neid terve nädal. Ehitajad töötasid nädala alguses Surfside’is, kus tehti parandustöid sisetingimustes. Siin on väga niiske kliima ja on hea, kui värvid on hallituskindlad. Nädala teisel poolel saadeti nad teise villase järjekordselt välisseinu taastama ja värvima.

Kolmandal nädalal läksid mööblirestauraatorid jälle Kalkarasse. Said uue asjana taastada ühel laeval puitosi, mis olid kulunud ning tuli teha ka spooniparandusi. Ehitajad aga saadeti uuele objektile. Kaks vana hoonet, kus neil tuli teha seintel parandusi ning ära värvida. Taastati ka laed.

Neljandal nädalal Kalkarasse minekut enam ei olnud. Saime kõik koos jääda Surfside’i. Hommikul käisime poes materjale toomas, kuna ülesandeks oli ühes vanas villas väravatel värv maha võtta ning pärast uus peale kanda. Ehitajad lõpetasid majade värvipindade taastamise ning seejärel töötasid edasi Surfside’is krohvi ja värvipindade taastamisega.

Nelja nädala jooksul oleme kõik palju õppinud ja uut juurde saanud. Õppinud ka tundma üksteist. Koos käinud ja näinud. Malta on väike, aga siin on, mida avastada. Nädalavahetused olidki selleks, et ringi reisida ja üheskoos midagi toredat teha. Pühapäeviti olid kombeks ühised söömingud, mille käigus arutasime möödunud nädalal toimunut, tehtud töid ja elu üle niisama.

Leonardo da Vinci projektiga praktikal Ungaris

Ungari praktika 3. nädal 05.05.-11.05.2014

Esmaspäev 5. mai. Pärast nelja pikka puhkepäeva, tuli sammud uuesti seada muuseumisse tööle. Tööle läksime bussiga. Esmaspäevane tööpäev algas ja samas ka lõppes Transilvaanias lammutatud maja elementide ja palkide maha võtmisega ja ladustamisega. See töö võttis läbi küll, aga oli samas hea jõutrenn. Tööpäeva lõpus viis Arpad meid peamajja, kus saime endale kalliks saanud rattad, millega väntasime kodu poole. Enne koju minekut otsustasime poest läbi käia ja süüa osta. Kui koju jõudsime valmistasime endale toitu ja otsustasime tubaste tegevuste kasuks ehk pikutasime voodis.

Teisipäev 6. mai. Teisipäevane tööle minek oli jälle mõnus trenn, kuna sai jalgratastega mäkke vändatud. Sellel päeval jagunesime kolme gruppi. Markus ja Andreas läksid töökotta järgmisel nädalal Transilvaanias lammutatava maja elementidele numbreid tegema. Villu ja Sander läksid majasid lubivärviga värvima. Maarjo ja Ville läksid farmi, kus kõigepealt eemaldasid hoonelt vana krohvi ja seejärel alustasid majale uue krohvikihi peale kandmisega. Päeva lõpus läks neile appi ka Markus. Sellega meie tööpäev lõppes. Kodus valmistasime endale süüa ja puhkasime õhtuni. Teisipäeval toimus Eurovisiooni esimene poolfinaal. Kuna kodus oli halb internetiühendus, otsustasime välja minna Eurovisioon vaatama. Käisime enne ka Chiken&Burgersist läbi ja võtsime endale sealt eined. Otsustasime minna kohvikusse, kus nägime Eurovisiooni. Kahjuks oli pettumus suur, kuna Eesti ei pääsenud finaali, aga seegi oli lohutus, et vähemalt Ungari sai edasi. Pärast saate lõppu seadsime sammud kodu poole ja läksime magama, kuna järgmine päev oli jälle tööpäev.

Kolmapäev 7. mai. Kolmapäevane tööle minek oli jälle mõnus treening. Sellel päeval olime kolmestes gruppides. Villu, Sander ja Andreas seadsid sammud farmi poole, kus nad jätkasid eelmisel päeval pooleli jäänud seina krohvimist. Markus, Ville ja Maarjo läksid töökotta, kus nad jätkasid numbrite tegemist. Peale lõunat saabus Transilvaaniast uus koorem, kus oli samuti peal maja jupid. Sander, Villu ja Andreas läksid seda laadungit maha võtma. Maarjo, Markus ja Ville jätkasid numbrite valmistamist. Tööpäeva lõpus võtsime rattad ja sõitsime koju. Koju jõudes sõime ja kuna oli olnud väsitav tööpäev otsustasime minna puhkama, kes viskas pikali ja tukastas natuke, kes kuulas muusikat või vaatas filme.

Neljapäev 8. mai.  Neljapäeva hommik oli samasugune, nagu ka teistel päevadel ehk sai jälle ratastega hommikul trenni teha. Selle hommiku muutis eriliseks see, et esimest korda rattaga tööle sõites oli tuul vastu. Sellel päeval olime kogu grupiga koos. Töö seisnes sellest, et me pidime savikrohviga täitma palkide vahesid. Lõuna ajal hakkas Andreas ees liikuma ja tal õnnestus saada traktori peale, millega ta sai ka sööklasse. Meie hakkasime ka liikuma, aga pidime jala minema. Kui me saime teistega pool teed käidud, siis tuli üks tööline, kes sõitis tööle ja otsustas ringi pöörata ja meid peale võtta ning samuti meid sööklasse ära viia. Pärast viis ta meid ka tööpostile tagasi. Suured tänud talle! Peale lõunat jätkasime pooleliolevate töödega. Kui olime tööpäeva lõppetanud läksime oma ratastele järele. Õnneks või kahjuks olid rattad kellegi teise kasutuses. Hakkasime jala peahoone poole liikuma, et vahetada riided ja otsustasime bussiga koju minna. Jõudes bussipeatusesse pidime bussi ootama tükk aega, lisaks buss hilines. Kui ükskord buss kohale jõudis, oli üllatus suur. Terve buss oli rahvast täis. Sõitsime bussiga lõpp-peatusesse. Otsustasime, et käime ka suurest SPARIST läbi, et osta endale natukene süüa. Villu, Andreas ja Sander otsustasid kokata. Maarjo ja Ville ei viitsinud süüa teha ja läksid Türgi kebabi sööma, mis oli väga hea ja täitis korralikult kõhtu. Koju tulles käisime pesemas ja puhkasime. Markus, Andreas, Villu ja Sander otsustasid minna kohvikusse Eurovisiooni teist poolfinaali vaatama, kus sai ka teisipäeval käidud. Maarjo ja Ville otsustasid sellel päeval kodus aega veeta ja blogi kirjutada.

Reede 9. mai. Reede hommikul seadsime sammud bussipeatusesse, et minna tööle bussiga. Tööle jõudes vahetasime riided ja rääkisime Arpadiga järgmisel nädalal toimuvast Transilvaania reisist. Selle päeva tööks oli eelneva päeva tööga jätkamine. Tööpäeva lõpus seadsime sammud kodu poole ja hakkasime tegelema puhkamisega. Markus otsustas sel päeval külastada ka Budapesti. Teised olid väsinud ja ei viitsinud Budapesti minna. Plaanisime järgmisel päeval vaadata ringi Budapestis. Vahepeal käisid Villu, Andreas ja Sander endale sularaha toomas ja peale seda otsustasid nad ka külastada poodi. Õhtu möödus puhates.

Laupäev 10. mai. Kuna tegemist on laupäevaga,  siis otsustasime ennast välja puhata peale pikka ja rasket nädalat. Markus läks juba hommikul Budapesti, meil oli plaan külastada Aquaworldi, mis on Euroopa suurim siseveepark. Andreas, Villu ja Sander otsustasid minna ujuma. Veeparki jõudmiseks tuli kõigepealt sõita trammiga, siis metrooga ja bussiga ning veel veidi jalutada. Esimesena otsustasid nad minna torusse, kus käid mitu korda sees ringi ja pärast kukud kahe meetri sügavusse vette. Nad käisid läbi kõik torud, seetõttu jäi kõikide saunade külastamiseks aega väheks. Ville ja mina (Maarjo) veetsime päeva Budapestis ja külastasime ühte suurt ostukeskust. Ostsime mõned suveniirid ja käisime Starbucksi kohvikus. Kohvitopsidele peale kirjutati meie nimed ja karjuti üle kohviku, kui kohvi valmis sai. Oli väga naljaks kuulata, kuidas nad hääldasid meie nimesid. Õhtul sõime kodus friikartuleid ja vaatasime arvutist Eurovisiooni.

Pühapäev 11. mai. Pühapäeval otsustasime puhata ja veeta päev kodus. Lõuna ajal otsustasid Maarjo ja Ville külastada Türgi kebabi ja poes ära käia. Õhtul otsustasime hakata asju pakkima, kuna järgmisel nädalal sõidame 600 km kaugusel asuvasse Transilvaaniasse Rumeenias. Transilvaanias hakkame osadeks võtma maja, mis pärast transporditakse tükkidena Skanzeni vabaõhumuuseumisse.

Leonardo da Vinci projektiga praktikal Ungaris

Ungari praktika 2. nädal 28.04-04.05.2014

Esmaspäev 28. aprill. Peale nädalavahetust ärkasime puhanuna, kuid unisena, aga siiski tuli sammud võtta muuseumi poole, mõeldes, mis tööd meid see nädal ees ootavad. Ilm oli hommiku kohta mõnusalt soe. Tööle jõudes  oli meil Arpad hea tujuga vastas ja rääkis meile nädala plaanidest. Eesmärk oli alustada katuste renoveerimisega ja samas jätkata lubivärvimisega. Ehk siis selle nädala esimene tööpäev oli meie jaoks rohkem nagu õppepäev, vaatasime huviga ja aitasime nii, kuidas oskasime. Meie kolleegideks olid Ukrainast pärit mehed, kes inglise keelt ei rääkinud, saime nendega suhtlemisel vene keelt praktiseerida. Raskusi ei olnud – sõnad, mis meelde ei tulnud sai asendatud käte liigutustega. Eemaldasime vanad õlgedest punutud pakid ja käisime kastmas uusi pakke, mis katusele tulevad. Samuti aitasime vanu pakke ära viia. Pakke peab kastma, et need oleks elastsemad punumisele ja ei murduks paigaldamise käigus. Päev möödus üsna kiiresti. Tööpäeva lõpus, kella kolme ajal päeval, saime minna ja võtta jälle oma jalgrattad, et siis kodu poole sõita. Kuna linn oli nüüdseks juba üpris läbi käidud, siis otsustasime rohkem tubaste tegevuste kasuks, eks päevane kuumus tegi ka oma töö ja uni oli kiire tulema.

Teisipäev 29. aprill. Kuna olime jälle rattaomanikud, siis saime ratastega tööle sõita, mis tegelikult on üpris hea trenn hommikul, kuna tee muuseumisse on rohkem mäest ülesse sõitmine. Tööle jõudes jagasime grupi pooleks. Mina (Ville), Markus ja Maarjo läksime appi katusemeestele, Villu, Andreas ja Sander jätkasid eelmisel nädalal pooleli jäänud lubivärvimisega. Kuna eelneval päeval jätsime nii silma kui ka kõrva taha katuse paigalduse nippe, otsustasime ise härjal sarvist kinni võtta ja katust tegema hakata. Markus ronis katusele ja sai kiire koolituse töötajalt, kuidas teha ja meie Maarjoga otsustasime jääda nö logistikuteks ning heinapakke talle kätte anda. Lõunalauas saime teistega kokku ja jutustasime, mis tööd sai tehtud ja mis veel teha. Tööpäev möödus üsna kiiresti ja saime jälle ratastega koju vändata. Kuna kuumus tegi jälle oma töö, olime koju jõudes üsna väsinud, Maarjo käis üksi väljas söömas, kuna tal tekkis koduse toidu ja liha isu.  Peale mõnda tundi niisama olemist otsustasime ka väikse jalutuskäigu jõekaldal teha, et toas olemisest natuke värskendust saada.

Kolmapäev 30. aprill. Selle nädala viimane tööpäev möödus  nii meie kui muuseumi töötajate jaoks üsna kiiresti, kuna meil olid juba tööd ja töövõtted teada. Vahetasime töökohad. Mina, Markus ja Maarjo asusime värvimise kallale ja teised said minna katuse paigaldamist praktiseerima.  Kuna algamas oli nädalavahetus pidime jalgrattad tagastama ja otsustasime jalgsirännaku asemel proovida kohaliku ühistransporti, milleks oli Ikarus buss, saime ka tunda, mida meie vanemad omal ajal tundsid. Oli tunda nostalgiahõngu. Koju jõudes puhkasime mõnda aega, õhtu saabudes otsustasime Markuse ja Maarjoga minna välja jäätist sööma, kuna ilm oli suvine ja tahtsime jahutust. Jäätise asemel leidsime eest jalgpalli huvilisi täis linna ja baarid, kõikides baarides näidati  TV-ülekannet mängust. Olles koos kohalikega mängule kaasa elanud  läksime koju, et järgmine päev puhanuna ja värskena Budapesti külastada.

Neljapäev  1. mai. Riiklik püha, tervel Ungaril, kuna eelmisel nädalavahetusel otsustasime, et külastame pealinna just maipühadel, oligi aeg käes, ärkasime üsna varakult, pakkisime kotid kokku, lootes ka ujulat külastada ja asusime elektrirongiga teele. Peale mõnda aega sõitu läbi lummava vaadetega  külade ja asulate jõudsime kohale. Kuna ka Arpad oli soovitanud minna ja oma silmaga üle kaeda mingisugune Red Bull show, siis alustasime sellega, terve jõeäärne ja sild oli inimesi täis,  vaatasime oma silmaga üle päris vormel 1 autod.  Liikusime edasi linna poole, Maarjo nägi McDonald’s restorani ja otsustas kohe seda külastada. Edasi liikudes mõistsime, et 1. mai on siiski kõigi jaoks püha ja kõik poed, välja arvatud kohvikud, olid suletud. Jalutasime tagasi jõe poole ja otsustasime oma silmaga tähtsa parlamendihoone üle vaadata.  Liikusime siis juba tagasi rongipeatuse juurde ja puhkasime jalga ühes tänavas, kus ühel hetkel ilmus üks vanem mees koeraga, kes hakkas inimeste meelt lahutama ja enda koeraga mängima.  Väga tark koer oli, tegi igasuguseid trikke, mida omanik käskis.

Kuna kell hakkas juba õhtusse jõudma ja me ei teadnud, millal viimane rong võis väljuda, siis otsustasime koju Szentendresse tagasi pöörduda. Tagasi jõudes käisime läbi veel kohalikust kiirtoidurestoranist ja seadsime sammud kodu poole. Kuna terve päev oli saanud ringi kõndida, siis olid kõigil jalad üpris väsinud ja enam välja ei läinud, vaid oli hea lihtsalt niisama olla ja puhata.

Reede 2. mai. Reedene päev oli meie jaoks üks suur puhke- ja koristuspäev. Tegime elamisele suure koristuse ja liigutasime voodeid ümber. Ülejäänud päevast olime lihtsalt niisama kodused ja puhkasime.

Laupäev 3. mai. Samamoodi nagu reedel, möödus pool laupäevast ka meie jaoks üpris mitte midagi tehes ja kuna selline olemine muudab laisaks, siis otsustasime välja sööma minna. Otsisime linnast kohta, kus värskelt küpsetatud grillliha pakutakse,  kuni lõpuks selle leidsime ja saime üpris odava hinnaga korraliku kõhutäie.

Pühapäev 4. mai. Käisime nagu eelmisel nädalal kohalikus veekeskuses nädala tolmu maha loputamas, veetsime mõned tunnid ujudes, saunas olles ja mullivannis lõõgastudes, et oleks hea puhanuna ja värskena uuele töönädalale vastu minna.