Leonardo da Vinci projektiga praktikal Ungaris

Ungari praktika 1. nädal 22.-27.aprill 2014

Teisipäev 22. aprill. Arpad ja Janoš olid meile lennujaama vastu tulnud, sõitsime kahe autoga Szentendre kesklinna hotelli, jätsime suuremad asjad maha ja läksime Skanzeni vabaõhumuuseumi, kus Arpad tutvustas meile muuseumi ja meie töökohti. Seejärel läksime kohvikusse tegime väikse eine sõitsime trammiga tagasi (kohapeal on üks vana tramm ja raudtee, väga stiilne tramm oli ). Saime enda kasutusse  riietusruumi, mis oli algupäraselt olnud konverentsiruum. Meid viidi tagasi linna, kus Arpad tutvustas meile linna ja söögikohtasid, seejärel sõime, jõudsime veel poes ära käia ja läksime hotelli, kus tuli hea sügav uni.

Kolmapäev 23. aprill. Ärkasime kell 7.30. Kell 8.15 tuli Arpad meile järele, tööpäev algas kell 9. Alustasime tööd ülem  Tisza regiooni majades, kus alustuseks tegime lubjapastast lubivärvi, seejärel eemaldasime majade seintest pundunud kohad ja värvi, harjasime nad suurte harjadega lubivärviga üle ja panime isegi ühe kihi lubivärvi paarile seinale. Kell 12 sõime muuseumi puhvetis, pärast lõunapausi värvisime veel  paar seina. Kell kolm sai tööpäev läbi, Arpad viis meid hotelli, seejärel läksime poodi ostsime süüa ja käisime linna peal. Hinnad tunduvad suured, kuid tegelikult on üsna soodne võrreldes Eestiga.

Neljapäev 24. aprill. Kõndisime tööle läbi ilusa ja vaikse ja rohelise linna umbes 3 km. Värvisime teise kihi värvi ja alustasime kolmanda ja neljanda majaga, sõime lõunat Arpad tellis türgi restoranist  kebab burgerid kohale, mis maksid 750 forintit tükk, hea vürtsika maitsega oli. Värvisime edasi kuni kella kolmeni. Saime endale rattad, käisime poes ostsime süüa, läksime koju, jalutasime linna peal ringi tegime pilte, kella 8 jõudsime tagasi.

Laupäev 26. aprill. Tutvusime vaatamisväärsustega.

Pühapäev 27. aprill. Käisime spaas,  päevapilet neljale läks kokku maksma 10 600 forintit ehk siis umbes 35 eurot, väga ilus, hea ja mugav spaa oli.

CIMG2432 2014-04-23 09.37.31 2014-04-23 09.39.18 2014-04-23 10.27.15 2014-04-23 13.56.08 CIMG2375 CIMG2399 CIMG2403 CIMG2432 CIMG2433 CIMG2437 CIMG2449 CIMG2451 CIMG2455 CIMG2479 CIMG2498 CIMG2527 CIMG2529

Advertisements

Leonardo da Vinci projektiga praktikal Itaalias

Itaalia praktika 2. nädal 21.-27.aprill 2014

Vihm, külm ja päiksepõletused

Esmaspäev 21. aprill. Poisid magavad lõunani kuna on riiklik püha ning kõigil on vaba päev. Triin ja Barbara alustavad päeva reipalt ning lähevad kiirkõnnil avastama alternatiivseid teid, kuidas jõuda parimal viisil kodunt rongijaama ja tagasi, ning ühtlasi trajektoore, mis sobiks hästi füüsilise vormi hoidmiseks. Et vältida sisalikest kubisevat ainult jalgsi läbitavat „otseteed“ kasutame seekord autoteid. Veendume siiski üsna pea, et maanteel sportimine pole just kõige parem mõte. Kutid olid juba varemalt plaanid paika pannud, et minna mere äärde ning käia ära ujumas  v.a. Andre, keda oli kutsutud päeva veetma koos uute kohalike sõpradega. Läksime siis, Holger, Jakob ja Marek, mööda sedasama võssa kasvanud teed pidi. Võsas nägime ka ussi, pöidla paksune ning umbes poole meetri pikkune. Nüüd on siis kindel, et tüdrukud sinna oma jalga enam ei tõsta. Meri oli umbes sama külm nagu jõed Eestis suve keskel – ühesõnaga soe. Kohalikud aga arvasid, et me väga selged ei ole. Tagasiteel mere äärest nägime umbes 2 m kõrgust kivist müüri, mille pealne oli vargakindlaks tehtud betooni valatud katkiste pudelitega. Õhtuse toiduvalmistamise tipptunni ajal kohtutakse taas köögis, jagatakse sõbralikult päeva- ja söögimuljeid ning nauditakse õhtut.

Teisipäev 22. aprill. Jakob ja Holger hommikul 7-st tööle. Mõlemal uued objektid: Holger paneb kivist katust, Jakobi päev möödub istudes ning kella vaadates. Marek ja Andre käivad päeval kontoris internetis. Piigad, must ja valge koer, istusid samuti kontoris arvutis. Õhtul saavad kõik jälle kokku köögilaua juures ning tüdrukud tegelevad koogiettevalmistustega järgmiseks päevaks.

Kolmapäev 23. aprill. Triinu sünnipäev. Ilm on vihmane ning külm. Jakob ja Holger käivad tööl. Marekul, Andrel ning tüdrukutel on vaba päev, käivad internetis ning poodlemas. Triinu sünnipäeva puhul teeme ühise õhtusöögi – sööme tüdrukute valmistatud puravikurisottot ning väga väga maitsvat küpsise põhjaga toorjuustukooki, millel on veel kirsiks peal maasikad.

Neljapäev  24. aprill. Restaureerijate ainuke tööpäev sel nädalal. Marek ja Andre jätkasid päev otsa lihvimistööd mahagonist akende ja ukselengidega. Triin ja Barbara saavad uue ülesande, mis algul isegi veidi kõhedust tekitab – valmistada suurele metallristile vineerist tagapõhi. Viimistlejad tegelevad erinevatel objektidel plaatimisega või õigemini selle segu valmistamisega.

Reede 25. aprill. Riiklik püha, vaba päev. Barbara, Triin, Marek, Holger ja Jakob sõidavad  paarikümne kilomeetri kaugusel asuvasse pisut suuremasse linna Tropeasse. Andrel on hääl ära ning kurk pisut haige, seega tema otsustab koju jääda. Jalutame läbi Tropea vanalinna mereäärsele vaateplatvormile ning pärast seda sööme kohvikus jäätist. Jäätis söödud suundume alla mere äärde, ronime kaljudel ja teeme pilte. Lõuna saabudes hakkavad kõhud tühjaks minema, seega läheme tagasi üles ning lõunatame mõnusas vanalinna restoranis. Söögikohas päikese käes istudes põlevad ära Jakobi ja Holgeri kaelad ning näod, Barbara saab käe peale päevitusmärgi oma käeehetest. Pikk lõunasöök peetud läheme tagasi randa, võtame veel päikest ning poisid käivad ujumas. Tagasiteel rongijaama testivad tüdrukud oma arhitektuuriajaloolisi teadmisi proovides ühte vana kirikut dateerida. Seitsme paiku jõuame kõik rõõmsalt ning nauditavalt väsinult koju, kus Andre üllatab meid puhtaks pestud nõude ja läikima löödud köögiga.

Laupäev 26. aprill. Vaikne päev kodus. Hommikupoole on ilm ilus ning Barbaral tuleb hea mõte madrats rõdule viia. Nii veedab ta poole oma päevast, kõik teised puhkavad traditioonilisel viisil.

Pühapäev 27. aprill. Hommikul on Nicoteras turg, Andre ja Marek käivad kaevad asja üle, samal ajal kui teised magavad pikalt lõunani.  Marek ostab uue kööginoa, et meie toiduvalmistamise rituaalid veelgi meeldivamaks teha.

The End

Kokkuvõtteks: teise nädala eredamateks hetkedeks olid kindlasti meeleolukas väljasõit Tropeasse, esimesed päikesepõletused  ning Triinu sünnipäev. Restauraatorid ei saanud ikka veel õiget töömaitset suhu, viimistlejatel aga tekkis juba kerge tüdimus.Ootame põnevusega, mida järgmine nädal toob!

Teksti kirjutas Jakob, toimetas Triin

ImageImageImageImageImageImageImage

Leonardo da Vinci projektiga praktikal Itaalias

xw31_VP7UZ4TbM5LZP6_oJhTI80val4nRDHM09lYSPU[1]Itaalia praktika 1. nädal 14.-20.aprill 2014

Esimesed emotsioonid ja sisseelamine
Esmaspäev 14. aprill. Lõpuks on kätte jõudnud see kauaoodatud päev, kui kuus tubli Ehituskooli õpilast: mööblirestauraatorid Barbara, Triin, Marek ja Andre ning siseviimistlejad Holger ja Jakob kohtuvad Tallinna lennujaamas, et asuda teele 6-nädalasele tööpraktikale Lõuna-Itaalia toredasse väikelinna Nicoterasse. Ees ootab kolm lendu ümberistumistega Riias ning Roomas, lõppsihtpunktiks lähim kohalik lennujaam Reggio Calabrias. Lennud sujuvad ilusti. Andrel on eriti põnev, kuna ta lendab esimest korda lennukiga ning erilise emotsiooni annab õhkutõusmine. Pärast esimest kahte „säästulendu“ AirBalticuga, tundub Alitalia moodne ja mugav uus lennuk koos pakutavate snäkkide ja tervitusjoogiga kuidagi eriti tore. Kohale jõuame õhtupimeduses. Kohvrid käes, suundume bussitransfeeriga Reggio Calabriast Nicoterasse, sõit kulgeb „itaalia“ moodi e 50-ne alas sõidetakse 110-ga ning vilkuritega politseiautost mööda. Kõik on rõõmsad ja täis ootusärevust.
Pimedas Nicoteras saame aga suure üllatuse osaliseks, kui meid ei oota ees eelmiste aastate blogist tuttav “äsjavalminud majas asuv kõigi mugavustega korter”, vaid külm ja rõske, pisut kulunud ilme ja läbivajuvate vedruvooditega elukoht. Õnneks läheb esimesest ehmatusest ülesaamine ruttu ning tänaseks on meie uus Itaalia kodu oma nelja avara magamistoa, kahe vannitoa, köögi ja mõnusate rõdudega, kust näeme igal õhtul päikeseloojangut ning mõnikord ka välku, päris armsaks saanud.

Teisipäev 15. aprill. Esimesel hommikul pärast kohalejõudmist kohtume meid vastuvõtva organisatsiooni (Giovani per l’Europa) kontoris Katiaga, kes meid kohe väga sõbralikult aitama asub: eelisjärjekorras korteriga seotud probleemid (mõned lisatekid, radiaator jm nipet-näpet). Nii restauraatorid kui viimistlejad külastavad oma praktikakohti, misjärel läheme koos Bulgaaria grupiga (kes on siin, et moodsat administratsiooni õppida) huvitavale ekskursioonile muuseumisse (Il Museo Diocesano D’Arte Sacra), mis tutvustab ümberkaudse piirkonnaga seotud sakraalkunsti. Muuseumist väljudes avaneb meile erakordne vaade üle Messina väina lumise tipuga Etnale. Teeme kuuekesi ühise lõuna lähedalasuvas restoranis ning jätkame erinevate sisseelamisega seotud askeldustega. Õhtul on poodlemise aeg. Poodi minnes mõistame, et hinnad on pisut kõrgemad kui Eestis.

Kolmapäev 16. aprill. Esimene tööpäev. Viimistlejad lahkuvad varakult, nende tööpäev algab kell 7. Restauraatorid alustavad 8:30 ning jalutuskäik tööle võtab umbes 10 minutit. Puidutöökoda on suur ja avar ning varustatud tähtsamate tööks vajalike masinatega. Restauraatorite juhendaja Mauricio räägib inglise keelt vähe ning suurem osa suhtlemisest käib kätega. Tüdrukutel on sõnaraamat alati käepärast ning on kohaliku keele purssimises poistest pisut aktiivsemad. Andre ja Marek lihvivad kümmet ust ja kahte akent. Barbara ja Triin alustavad kahe tooli parandamise ja kokkuliimisega ning jätkavad kahe kirstu lakkimise ning metallpanuste paigaldamisega. Pärastlõunal võtab Mauricio meid kõiki oma väikse Fiati peale ning teeb ringsõidu lähedalasuvate toidukaupluste ning lõunasöögi kohtade juurde. Viimistlejad Holger ja Jakob on eraldi objektidel ning tööülesanded on neil suhteliselt lihtsad. Pärast tööd on vaba aeg ning igaüks otsustab, mida teha-kuhu minna. Enamasti tehakse midagi koos.

Neljapäev 17. aprill. Kuna Mauricio sõidab kuueks päevaks reisile, on restauraatoritel tulemas lisaks eelolevatele riiklikele pühadele neli vaba päeva, mis annab hea võimaluse rahulikult linna ja lähiümbrusega tutvuda. Viimistlejad jätkavad oma tööpostidel. Tüdrukud otsustavad võtta ette jalutuskäigu üles mäkke, kus asub võrratu vaatega kirik Chiesa Madonna della Scala. Marek ja Andre jõuavad käia ära nii mäe otsas kui ka all mere ääres, mis on üpris väsitav ettevõtmine kuna meie korter asub u 100 meetrit merepinnast kõrgemal. Õhtul kohtume kõik rõõmsalt köögis ning arutame erinevatel elulis-filosoofilistel teemadel, enne magamaminekut ragistame ajusid matemaatililiste ülesannete ning mõistatustega. Meie staarfotograaf Marek saab pildile taamal mere kohal sähvivad välgud.

Reede 18. aprill. Suur reede. Hommik on rahulik. Viimistlejad lähevad tööle, restauraatoritel on vaba päev. Marek ja Andre lähevad taas randa, aga pisut Nicoterast ja Nicotera Marinast vasakule, kuhu jäävad suured kivid. Olenemata ilmast võib kindel olla, et sealt saadud elamus on võimas.
Tüdrukute tegemised: algul tundub, et tuleb soojem päev kui eelnevad, kuid õue minnes saame aru, et tuul on endiselt külm ning tahaks itaallaste kombel sulejoped selga tõmmata. Plaanisime minna mere äärde, aga tugeva tuule ja külma tõttu otsustame siiski teha enne toidušoppingu linna peal. Kuna Mauricio lubas, et saame tema venna poest odavamalt saiakraami osta, suundume kohusetundlikult sinnapoole. Sai ostetud (sealjuures saime allahindlust 10% ), põikame üle tee jäätisebaari, et võtta üks espresso, mis õnnestub saada tasuta, kui üks pühademeeleolus härra selle meie eest ära maksab. Võibolla aitasid kaasa Triinu blondid juuksed, mida linna peal kohalike seas eriti ei kohta:). Poekotid koju viidud, asume jalutuskäigule mere poole. Põikame läbi Jakobi juurest, kelle tööobjekt asub vanalinnas. Tutvume tema töökaaslase Frankiga, kellel on kustumatud mälestused kahe aasta tagusest grupist ning eriti Triinust, kellest oli eelmisel päeval ülivõrdes kuulnud ka Holger oma töökaaslase käest. Kuna otsetee randa ehk scrocciatoia, nii nagu kohalikud seda kutsuvad, on suhteliselt võssakasvanud ning keeruliselt leitav, pakuvad kaks kohalikku poisikest meile eskorditeenust alla Marinani (Nicotera mereäärne linnaosa). Suvise melu asemel ootab meid ees inimtühi rand ning väljasurnud tänavad. Enne tagasipöördumist otsustame siiski teha väikese lõunasöögi. Ainukeseks võimaluseks osutub ühe kõrvaltänava hotell-restoran, kus ekstra meie pärast kohalekutsustud kokk meile ülimaitsva carbonara valmistab. Tagasiteel ootab meid rongijaamas ees kaks politseinikku. Ehmume hetkeks, et kas oleme midagi valesti teinud, kuid pärast põgusat vestlust kes-kus-miks, ajendatuna ilmselt lihtsalt nende suurest igavusest ja uudishimust, saame jätkata võhmaleajava mäkketõusuga tagasi linna. Kahjuks ei õnnestu seekord kohata toredat vanahärrat, kes alati oma rõdul seisab, läbi tema avatud akende kostub hoopis üle tänava kaikuv pühalik orelimuusika. Naiste koorilaulu harjutusi olime kuulnud eelnevalt ka ühe vanalinna kiriku juures. Kodu nurgal aitavad meid abivalmid poisikesed mööda haukuvast naabrikoerast, kes lahtiselt värava ees istub. Tundub, et kogu linn on justkui laetud tugeva doosi headuse ja abivalmite inimestega.
Õhtul lähevad Barbara, Triin ja Jakob vanalinna, kus toimub Suure Reede puhul katoliku kiriku traditsioone järgiv rongkäik. Pärast seda jätkame harjumuseks saanud hilisõhtuste vestlustega köögis.

Laupäev 19. aprill. Triin ja Barbara lähevad hommikul vara bussiga pisut suuremasse naaberlinna Vibo Valentiasse, kus igal laupäeval on suur turg. Poisid loobuvad, sest uni on liiga magus ning magavad kaua. Esimene pesupäev. Poisid avastavad mmmmaitsva pitsakoha Americano, kust saab 2.50 € eest kõhu täis – pole paha.
Õhtu tipneb Holgeri u 10 min räpiesinemisega ühes baaris keset vanalinna.

Pühapäev 20. aprill. Esimene mõnus soe ilm kui ei pea ennast kurguauguni kinni nööpima v.a muidugi poiste jaoks, kes juba esimesel päeval lühikese särgi ja shortsidega õue läksid. Päeval saame interneti, mis on aga aeglasem kui tigu. Päev ise liikus sama aeglaselt.

Kokkuvõtteks võib öelda, et esimene nädal möödus sisseelamise tähe all, tutvuti nii üksteise kui lähiümbrusega. Sai pisut tööd tehtud, palju naerdud ja veidi veini joodud. Marek avaldas muljet oma kulinaarsete oskuste ja abivalmidusega, Holger räppimisega, Jakob mustkunstiga, Andre helesinise ülikonnaga ning tüdrukud oma peenete roogade ning kummikinnastes nõudepesuga. Juhtus seiku, kus Marek pani spagetid külma vette… ja peale seda suutis Andre keeta makarone 7 minutit, kuigi pidi ainult 3. Loodame, et järgmine nädal jätkub vähemalt sama rõõmsalt.

Teksti kirjutasid Triin ja Andre

Praktika Itaalias 2014, 1. nädal (1)

Praktika Itaalias 2014, 1. nädal (2)

Praktika Itaalias 2014, 1. nädal (3)

Praktika Itaalias 2014, 1. nädal (4)

Praktiak Itaalias 2014, 1. nädal (5)

Praktika Itaalias 2014, 1. nädal (6)

Praktika Itaalias 2014, 1. nädal (7)

Praktika Itaalias 2014, 1. nädal (8)

Praktika Itaalias 2014, 1. nädal (9)

Praktika Itaalias 2014, 1. nädal (10)

L_qTfgKv6OT_7ZnTwCFUSD1lHl1js2lXapd1yBmwqJw[1]

Px2WKfysVhClZ_dhMlq7d7-CAFcMespVUKTtkSV_WHw,dQliKqDu3LCt8FwablL89nrXzGpvlgyXPxCCDj1Rul8[1]

Rv4Z_0FCVl-Mggkvquj2QfbcDBoWorf89s8087tgg54[1]