Juba kogenud restauraatorite seiklusrikas 4. nädal

E 20.05

Tänud Ungari riigile, kes otsustas ka sellest päevast teha riikliku püha. Muuseumisse meil sel päeval asja polnud aga see ei tähenda, et meil oleks lihtne päev olnud. Ärataus oli juba enne päiksetõusu ja mingis meeltesegaduses otsustasime natuke koristada. Õige pea aga saime aru selle plaani mõttetuses. Tüdrukud kuulnud meie seiklustest üleelmisel nädalal loomaias said niivõrd palju innustust, et otsustasid meie juba sissekäidud rada minna, ning need King-Kong i beebid üle vaadata. Minul oli treeningplaanis staadionitrenn, ja selleks tuli ettevõtta matk Margareth Islandi saarele, mis on nö spordisaar. Seda põhjusel,et seal asub nii ujula, staadion, jooksurajad, tennise väljakud ja palju muud spordiga seonduvat. Asukoht on tal soodne, ta asub nimelt keset Doonaud otse, meie rongitee ääres. Ei saa ka kiitmata jätta neid igalpool ringi vuhavaid kenasi ja sportlikke inimesi. Tüdrukud olid samalajal juba omandanud bakalaureuse kraadi jagu zoloogilisi teadmisi ja suundusid uudistama koos Lauriga Castle Hilli, mis on vast kõige tuntum Budapesti vaatamisväärsus. Seal elab tema kõrgeausus, härra president, keda neil kahjuks kohata ei õnnestunud, samuti on seal mitmeid Ungari ajaloo jaoks olulisi hooneid ja muuseume. Ja vaade, mis avaneb kogu ülejäänud Budapestile, lihtsalt hingemattev. Marat käis omi radu ja need rajad viisid ta nii sõjamuuseumisse kui ka mänguasjamuuseumisse ja ta oli nähtuga silmnähtavalt rahul. Mark oli sellel päeval aga kodu valves ja ajas ka natuke omi salapäraseid asju Szentendres.

T 21.05

Teadmine, et ainult 4 tööpäeva on veel ees tegi muidugi meele kurvaks aga samas oli meis tahe selle ajaga maksimaalselt palju ära teha. Alustasime seekord juba ilma üllatusteta, teadsime juba, mis kus kuhu ja kellega minema peab ja ootamatusi ei tulnud. Selleks nädalaks oligi kaks erinevat tööd. Jätkata katusepanekut ja aidata ühe väikse raudtee- vahimehe maja ehitusel, nii valamistöödega kui ka vanade telliste puhastamisega. Võtsime Markiga selle uue väljakutse endapeale ja saatsime teised katusele, pärastlõunal tegime vahetust ja läksime ise katusele. Ehk ei midagi keerulist kummagil objektil ja arvestades juba seda seal veedetud aega läks katusepanek juba lennates, mis iseenesest sellisel kõrgusel töötades on ohtlik. Kuna pärast kolme vaba päeva oli üsna väsitav tööd teha siis enamus otsustas õhtul rohkem tubaste tegevuste kasuks.

K 22.05

Kolmapäeva hommikut jääb meenutama kohutav tuul just hommikupoole. Ja nende ilma käikudeta cruiseritega, millega me sõidame oli tööle tulla lausa õudus. Aga samas oli päev täis suuri ootuseid, sest külla pidi tulema ei keegi muu kui projekti isa Tõnu. Hommikul alustasime oma töid kiirusega, mida on raske kirjeldada ja lõunapausil, ta oligi seal . Kohtudes esmalt muuseumi direktoriga, oli ta nüüd Arpadi hooleall, kes näitas talle nii muuseumi hoonet, kui hakkas tegema ekskursiooni muuseumis. Saime Tõnut ja Riinat ka kättpidi teretada ja pidime rääkima oma seiklustest ja tööst. Aga läksime õigeaegselt töökohtadele tagasi, sest ega töö ei saa ju tegemata jääda. Kuna vihmasadu lõpetas tööpäeva, nimelt vihmaga katusetöid ei tehta oligi varsti aeg kodupoole vändata. Tegemist oli palju kuna Tõnu ja Riina tahtsid ka meie majakesest läbi astuda, tuli haarata kätte harjad ja tolmuimejad. Jõudsime kõigi töödega täpselt õigeagselt ja tegime maja ekskursiooni ning Tõnu jäädvustas kogu informatsiooni fotoaparaadile. Sellega langesid pinged ja igaüks tegeles oma asjadega mina mõõtsin oma kilomeetreid joostes ja käisime veel õhtul ratastega sõitmas ja kesklinnas jäätist söömas.

N 23.05

Neljapäeval proovisime teha ära veel niipalju, kui võimalik aga üle oma varju ju ei hüppa. Ehks siis jõudsime katusega üsna palju edasi ja kuna Reedel enam katuse tegemist ei tule. Siis jätsime katusega hüvasti.

R 24.05

Oligi kättejõudnud aeg asuda viimase tööpäeva juurde. 4 Nädalat oli möödunud linnulennul ja viimasel päeval puhastasime kõik koos telliseid. Ja oli see vast telliste puhastamine. Kõigil oli selline tööind, et muuseumi rahvas saab selle hulga kividega veel väga mitu maja ehitada. Töötada oli vaja ainult lõunani, siis asusime restorani, et Arpadiga maha pidada ühine lõunasöök ja jutuajamine. Söök selles restoranis oli hea nimelt proovivad nad hoida üsna traditsioonilist joont ja meile see maitses. Juba oli aga õhus tunda esimesi ärevaid hetki ja pisara hõngu. Seda nii meie kui ka Arpadi poolt. Saime kõik sertifikaadid, mis kinnitasid meie oskusi ja osavust ning jalutasime siis koos meene poe juurde, kus saime valida mõned meened endale. Siis vahetasime riided ja aeg oli tolm maha lüüa. Kuna tundsime ennast seal muuseumis koguaeg nagu väiksed lapsed mänguasja toas, oli lahkumine kurb. Mõned kindlasti arvavad, et mis töö see on et lühikesed päevad ja üsna suur osa õpetlikul poolel nagu ekskursioonid ja muu selline. Aga töö peabki nauding olema. Eriti restauraatori amet , kus ei tohikski tülpimuse tunnet tekkida.Nii me siis need kindad kokku rullisime. Goodbye Skanzen. Kõik peale Meeri- Lii olid õhtul kurvad ja pisarateis, tema aga läks Budapesti et teha üks yoga body pumping trenn. Või mis selle nimi oligi.

L25.05

Kuna Laupäev oli viimane võimalus Budapesti avastada, sai härjal sarvist haaratud. Mina ja Mark külastasime kibekiirelt staadioni, kus vuhisesin 10x400m trenni ja tõmbasin jala ära. Super. Pead norgu me ei lasknud ja seadsime sammud Market halli et visata silm peale sellele turu hoonele. Vaatepilt oli võimas ja rahvast palju, aga lähemale jõudes oli selge , et iga lett müüs samu asju ja hinnad ei varieerunud kaa palju. Saime sealt mõned suveniirid, et ka kodused usuksid, et me Ungaris olime. Korra külastasime ka West Endi , mis on siinne suurim shopingukeskus, aga põhi asi oli siiski õigelajal koju jõuda teha korralik õhtusöök ja nautida Meistrite Liiga finaali. Tüdrukud olid uskumatus rännuhoos. Kuna Meeri-Liil oli juba lapsepõlvest unistus käiia IKEAs siis just sellel ilusal päeval otsustas ta ühe tähe enda jaoks taevast alla tuua. IKEA on jala liikuvale turistile nagu Mount Everest,sest asub ju alati kaugel kesklinnast aga õnneks ei olnud vaja horisontaalis üles kõndida jaa Loona toega nad sinna 8km kaugusele marssisid. Sellest aga piisas, et tuua tema näole terveks nädalavahetuseks naeratus. Meistrite Liiga mäng päris nii ei läinud nägu lootsime aga viimane öö oma majakeses oli tõsiasi.

P26.05

Äratus oli juba kella 7st. Kuna kõik olid kuidagi liimist lahti hommikul ja tegelesid oma asjade pakkimisega otsustasime Markiga koristamise endapeale võtta. Erilist hoolt vajas köök eriti pliit. Aga mingi Toros Pasta, mis meil kapis vedeles, selle vastu see mustus muidugi ei saanud, õnneks jäi kätele nahk alles. Kella 12st olid meil kõigil asjad juba esikusse veetud ja võisime majaga hüvasti jätta. Täpselt siis, kui kõik hakkas koduseks muutuma. Krõbisevate kohvri rataste heli saatel liikusime rongijaama, sõitsime Budapesti sealt seiklesime õigesse rongijaama. Siis tuli võtta koht sisse sabas ja oodata. Lõpuks meie kord ikkagi tuli ja 15.10 Budapest -Müncheni rongipeale me piletid saime, suunaks siis Györ. Pilet maksis õpilasele veidi üle 5 euro seega ei midagi erilist. Rong oli luksuslik, ja mis kõige tähtsam kiire. Ja juba 1h ja 10 min pärast vuhisesime Györi raudteejaama. Siit oli hotellini ainult 800m. Györi tulime ennekõike oma sõpruskoolile külla. Nad olid koostanud kava terveks nädalaks , kus oli palju muuseumi külastusi ja muud tegevust mis haakus ka meie erialaga. Hotelli asukoht oli super, otse südalinnas jõe kaldal. Jääme lootma, et siin tuleb seiklusrikas nädal.

Siin Györ
Rain Seepõld

Joel

Rain

Szentendres vabaõhumuuseumiga tutvumas ja õpilastega kohtumas

Maikuu eelviimasel nädalal külastasime Szentendre vabaõhumuuseumis praktikal viibivaid Tallinna Ehituskooli õpilasi, tutvusime muuseumiga, vaatasime üle meie õpilaste poolt teostatud tööd.
Szentendres võtsid meid vastu projekti „New Skills for Restorers“ ungarlastest koostööpartner ja kohapealne koordinaator Arpad Roman ning vabaõhumuuseumi direktor Cseri Miklos. Mõlemad olid äärmiselt külalislahked ning kinnitasid, et on meie õpilastega väga rahul ning nende poolt teostatud renoveerimistööd on suureks abiks muuseumi korrashoidmisel – muuseumi sajakonnast töötajast vaid 10 tegelevad majade korrashoiuga, kuid maju on muuseumis üle saja. Samuti oldi meeleldi nõus jätkama meiega koostööd kahel järgneval aastal.
Pärast vestlust direktori kabinetis tutvustas Arpad meile muuseumi. Peatselt kohtusimegi juba tööhoos õpilastega – Lauri-Joeli, Marati ja Meeri-Lii leidsime teisaldatava hoone kive puhastamas ning Loona, Raini ja Marki parajasti õlgkatust paigaldamas. Õpilased väljendasid rahulolu, et on saanud koolis õpitut praktiseerida ning on lisaks veel uusi töövõtteid juurde õppinud nagu näiteks õlgkatuste paigaldamisega seonduv. Selleks ajaks oli kell juba sealmaal, et õpilased suundusid oma elamisse, meie jätkasime ekskursiooni muuseumirongis, mis viis meid muuseumi hoones asuva ajalooliste esemete väljapanekuni. Aeg muuseumis möödus kiiresti ning kella nelja ajal jätsime Arpadiga hüvasti õpilaste elukoha ees. Maja nägi välja kena ning elamistingimused selles olid väga head. Õpilaste kasutada oli 3 magamistuba, köök, elutuba ning 2 vannituba. Vestluses õpilastega sai selgeks, et neile pakkus välispraktika palju töökogemusi. Lisaks oli loomulikult põnev tutvuda teise kultuuriruumiga.

DSCN5811DSCN5771

Itaalia 5. nädal

13.05.2013

29. Päev

Sitsiilia reisist veel hommikul väsinud, viisid kuue vapra  praktikandi jalad neid sellegi poolest kindlalt tööle. Aire ja Markus said taaskord töötada plaatijatena sama maja rõdul, kus eelmisel nädalal bituumenit võõbati. Svenile laskus au kärutada suure elumaja vihmast poriseks muutnud põllu peal segu, et saaks teha ettevalmistusi  eesootava betoonaia valamiseks. Jaanusel, Helinal ja Marianal oli kohustuseks trepi lihvimine, millega tegeleti vapralt terve päev.  Õhtul vajus Sven halva enesetunde tõttu häbiväärselt varakult magama, kuniks teised võtsid ette giro a piedi küla peal, sõid pizzat ja maitsesid kohalikku crema al caffe.

14.05.2013

30. Päev

Puidutöölistel oli taaskord ülesandeks trepi lihvimine, mida tehti üheskoos naerusuil.Peale lõunat jättis Mariana sõbrad maha ja suundus objektile, et seal kapi sisemusi ja karniise üle lihvida ning viimistlust värskendada.  Kuna Svenil polnud hommikuks enesetunne paremaks läinud, jäi ta üksinda koju magama, mida ta tegi sümboolsete pausidega kella 16:30’ni. Vaprad ehitajad Markus ja Aire alustasid vuukimisega. Peale lõunat langes reamees Markus rivist välja, kuna külm tuul ei mõjunud küürutava ja kükitava noormehe seljale hästi ja vastu tahtmist tuli otsus vastu võtta, ning puhkama asuda. Õhtul tuli ühine otsus minna tutvuma kohaliku ööeluga Giuseppe baaris. Südaööl võeti vastu ka Mariana sünnipäev.

15.05.2013

31. Päev

Täna on päev täis õnne ja rõõmu, kus meie sünnipäevalapsel Marianal täitus 22. eluaasta. Hipp hipp huraaa !!!!

Aga sellegipoolest tuli meil töökohustusi täita. Markus, kellel selg ei anna paranemise lootust jäi koju puhkama. Aire ja Sven suundusid ühekoos objektile, kus abistasid puit- ja raudkarkassi paigaldamist suure elumaja aiavundamendi tegemiseks. Mariana suundus hommikul taaskord objektile, kus ülemus tegi talle üllatuse – pani hämaras toas  koogikesel küünla põlema. Teised puidutöölised jätkasid endiselt naerusuiselt trepi lihvimist. Õhtul sõime ühiselt õhtusööki, mille üheks käiguks oli pizza ja lõpetuseks  gelato supp. Pärast suundusime taas Giuseppe baari pidulikuma osa juurde.

16.05.2013

32. Päev

Ettenägelikud puidutöölised küsisid võimaluse minna tööle kella 10’ks, aga ehitajad alustasid harjumuspäraselt tööpäeva kell 7:00. Jaanusel tekkis võimalus tegeleda millegi muuga kui lihvimisega – valmistas kappi. Mariana andis abikäe Salvatore’rile viimistlemises ning Helina lihvis vapralt üksi. Ehitajad viidi objektile, kus nad viibisid eelmisel päeval ja tegevuski oli sama. Õhtul külastasid ehitajad  töökaaslase maakodu, kust nad said kingitusena kaasa more’si, apelsine, maasikaid ja Nespole’si.

 

17.05.2013

33. Päev

Selle nädala viimane tööpäev. Markus otsustas kurval meelel, et jääb täna veel koju, puhkab enne viimast töönädalat korralikult välja. Aire ja Sven suundusid Preitoni lähedale objektile, kus asuti rõdu värskendama. Peale lõunat sai õnnetul kombel Sven kaitsevahendite puudumise tõttu tööhoos kiviga silma. Puidutöölised käisid treppi üles panemas, mis aga täielikult paigaldatud ei saanudki.  Õhtul  käisid mõlemad grupid enda ülemuste juures õhtusöögil. Kuna Svenil polnud silmaga kõik korras, käis ta peale õhtusööki Nicotera haiglas, mis suuruselt on võrdne Viljandi haiglaga, aga selles töötas ainult erakorraline vastuvõtt, mis koosnes kahest personaliliikmest. Õnneks  oli kõik korras – tegemist oli   ärritusega päevasest õnnetusest.

18.05.2013

34. Päev

Puidutöölised võtsid taaskord ette reisi  Messinasse, kus kohtusid eelmisest nädalvahetusel tekkinud sõbraga. Päeval lebati rannas ja räägiti juttu. Õhtul õhtusöök kohalikus pubis ja seejärel suund Milazzosse, kus olid tänavad inimesi ja autosid täis. Pidu iga nurga peal. Nemad suundusid live muusikaga baari tantsima. Ööbiti rannamajakeses. Kuna Svenil silm ei kannatanud päikesest tulevat eredat valgust, siis ei jäänud tal midagi muud üle, kui istuda toas, magada või kuulata muusikat. Teised seevastu käisid linnapeal ringi või nautisid rõdul päikest. Õhtul läksid ehitajad ikkagi üheskoos Giuseppe juurde meeleolu looma.

19.05.2013

35. Päev.

 Puidutöölistele valmistab kohalik sõber Sitsiilia traditsioonilisi toite, misjärel kiirustati praamile, et jõuda tagasi Nicoterasse . Siin ootas neid järjekordne  Juventuse fännide pidu ja rõõmukoor.  Aire otsustas ringi vaatama minna. Markus ja Sven kraamisid tube, nautisid filmikunsti paremaid palu. Õhtul tuli taaskord otsus ühiselt pizzat sööma minna ja vaadata mida huvitavat sõber Giuseppe oma baaris teeb.

Ciao !!

20130512_171054x

Ungari kuulsusrikas kolmas nädal.

Öeldakse,et kolm on kohtuseadus, väide vastab endiselt tõele.

E 13.05

Hommikul olime varajased, ja 6st olime nädalaks pakitud kottidega, nagu pöialpoisid maja ees ja ootasime oma transporti. Arpad- meie siinne vastuvõtja, organisaator ja ristiisa on ka ainus täpne ja kellaajast kinnipidav mees, keda on õnnestunud siin kohata. Nii ka seekord 4 meist hüppas auto peale ülejäänud pluss Arpad, liikusime paar kvartalit edasi, kus saime ka auto peale ja sõit Szenna poole võis alata. Kilomeetreid sinna oli kusagil 300 ümardatult. Kui Szentendre tundub rahulik ja õdus, siis Szenna oli lausa  nagu vanadekodu. Üks pikk tänav nii umbes kilomeetrine ja selleääres väiksed majakesed, postkontor, koolimaja ja pubi ja muuseum. Panime oma pagasi majutusse, mis oli tasutud muuseumi poolt ja suundusime tööpõlde ülevaatama. Muuseum oli regionaalne, mis tähendab kui Szentendres olid esindatud kõigi Ungari regioonide küla näited, siis Szennas oli sealse Great Hungarian Plain regiooni külanäidis. Muuseum oli väike ja kompaktne  koos täiesti toimiva kirikuga oli ta selle küla täielik süda. Kuna olime oma professionaalsust juba eelolevatel nädalatel  tõestanud hakkasime kohe pihta. Tüdrukud asusid, talude ning kõrvalhoonete seintelt lahtist krohvi ja lubivärvi eemaldama. Poistel tuli valmis segada aga üks korralik koorem muld-savi krohvi. Retsept on lihtne Muld( savine- ehk mitte pealmine huumusrikas kiht) Hein, kõrred (hakitud 5cm steks tükkideks) ja vesi proovige kõik. Väikses kohas nagu ikka tuli oodata nii autojuhi järgi umbes tunnike ja siis sõitsime umbes 10km kaugusele ja hakkasime labidatega  seda hinnalist kraami kaevandama. Auto täis laetud, sõitsime tagasi ja  tegime segu valmis. Tiim töötas nagu F1 boksimeeskond. Tüdrukud puhastasid seinu niiet  pahtlilabida ja lubivärvi vahelt lõi sädemeid. Marat hakkis heina sellise hooga, et isegi Jamie Oliver oleks mütsi maha võtnud. Lauri  võttis ette suuremad praod  majade seintel. Mark ja mina asusime lammaste majakeses seinu päästma. Kuna neil imeloomadel on pikad sarved suudavad nad aastatega teha päris jubeda töö lisaks olid ka mõned massiivsed praod seintes. Kohalikud, muuseumi töötajad vaatasid suu ammuli,töö käis. Lõpetasime kuskil 4st ja asusime siis meie ööbimiskoha pererahvaga tutvust sobitama, abiks algeline saksa keel mõned ungarikeelsed sõnad ja suurem enamus kehakeelt. Aga tundub, et perenaine luges mõtteid läksid kööki kohvi tegema pakkus ta sulle juba tassi ja suhkrut ja pani teise käega vett keetma. Sellist teenindust ei saa isegi Hiltonis. Olime rahul.

T 14.05

Kuna muuseum oli väike, siis igasuguste pisiasjade järgi ei pidanud ootama, bürokraatiat polnud. Tahtsid haamrit võtsid, mitte ei helistanud läbi 5 erinevat osakonda ja ei pidanud koosolekuid kokku leppima, ühe väikse küsimuse pärast- nagu Arpad seda kirjeldas. Saime väikse tunniajalise ekskursiooni  muuseumis, aga käed kibelesid töö järele. Kui eelnev päev ehmatas jaheda ilmaga nii umbes 10c siis teisipäevaks oli õiglus jalul ja kraadid tagasi seal, kus on mõnus 20 juures. Jätkasime järgmise kihtidega krohviga, seda ikka selleks et lammastel parem oleks. Tüdrukud olid kõik majad puhastanud ja nüüd tuli ette võtta ,muda ja veeseguga ,mida paljud nimetavad poriks, seinte võõpamine. Selline tegevus katab väiksed praod ja muudab aluskihi ühtlaseks, et oleks mida värvida.  Õhtuks jõutsime niikaugele, et saime juba esimese kihi lubivärvi peale kanda. Kõik olid juba sellise professionaalsuse, et igasugune juhendamine muutus ebavajalikuks. Pärast tööpäeva tutvus igaüks iseseisvalt ümbruskonnaga, kes joostes kes jalutades. Marat küsis peremehelt jalgratta ja mõõtis kaugusi naaberküladega  sellisel viisil. Õhtusöögi sõime ühiselt ja selles oli suur roll Arpadil, kes kogu kokkamist juhtis retsepti seekord ei avalda kuna see on Arpadi suguvõsale kuuluv saldus ja vanem, kui isegi Marat. Aga roa nimi on siis Ungari karjuse pada.

K 15.05

Hommik algas samas võimsas rütmis nagu  eelnevadki päevad lubivärvi kihid  katsid üksteist ja vaikselt hakkas asi ilmet võtma. Samal ajal viibis muuseumis ka  paari meediväljaande esindajad , kes tutvusid Muuseumi tuleviku plaanidega, nimelt on plaanis mitmeid uuendusi. Ehitatakse uus peahoone kasutades loodussäästlikke võtteid ja energiat jne. Sellest peaks tulema nö Ökomuuseum, koos õppetubade ja turuplatsiga, kus kohalikud saavad oma toidukraami müümas käiia. Otseloomulikult oli meedia huvitatud, ka eksootilistest eestlastest, et kes nad on ja mis nad seal väikses külas teevad. Arpad, kiitis meie töökultuuri ja mainis kui vajalikud oleme ka muuseumi jaoks. Ja minult küsiti kuidas meeldib, ja milline erinevus üldse on Ungari ja Eesti muinas arhitektuuri vahel. Kiitsin loomulikult meie kooli ja õpetajaid  ka. Saime mainitud nii raadios ajalehe veergudel koos fotodega, ning 2 järgneva päeva kõikides uudistes olime ka ilusti pildil. Muuseumis tööl olevad tädid küpsetasid meile saiia ja see täitis meie lõunasöögi vajaduse aga kuna  pead olid kõigil juba nii taevasse tõusnud , siis ega tõelist tööhoogu enam tulnudki. Mark,Meeri ja Lauri läksid Kaposväri, 10km kaugusel asuv linnake ja tulid tagasi väikeste sisseostudega , mina käisin jooksuringe mõõtmas ja meie nö Vanem generatsioon(Marat ja Loona) lihtsalt puhkas.

N 16.05

Neljapäeval, kuna olime jõudnud juba viimaste kihtideni lubivärvimisega, asusime kõiki aknaid ja uksi linaõliga pintseldama, kuigi see on väike muuseum siis materjali jagus piisavalt. Mina ja Mark andsime viimase kihi lammaste kodule ja nad võisid jälle sissekolida.  Pintseldamine linaõliga pole teab, mis kunst aga samas ,nii tänuväärt töö ,sest erk valge lubivärvi taustal andis see majale kohe uhkema väljanägemise. Jõudsime õhtuks linaõli kanistriga ühele poole ja peagu kõikide majade välis puit osad said pintseldatud. Samal hommikul aga oli meie heaks tapetud üks lammas, jsa umbes kella 2st hakkasime lambapada  valmistama olime ninapidi kogu protsessi juures ja umbes kella 5ks oli isuäratav pada valmis. Olude sunnil pidime söömisega aga kiirustama, sest ees ootas veini degusteerimine. Kell 6 asusime siis koos majutuse peremehega teele, tee oli täpselt 500m pikk ja seal elas Laszlo, kes oli väga vitaalne veini gurmaan. Tema viinamarjapõllud polnud küll liiga suursugused, küll aga oli ta tunnustatud veini mees. Tal oli ette näidata mitmeid auhindu erinevatelt võistlustelt ja kõige paremini rääkis enda eest siiski vein ise. Külalis lahkus oli piiritu laud oli lookas kõikide suupistetega. Sest ära tuli ju proovida kõik erinevad veinid ja õhtu venis siiski päris pikaks. Suhtlus oli täielik keelte virrvarr rääkisime vene saksa inglkise  ungari eesti segu. Jäime väga rahule, tõeline sissipiige kohalikku kultuuri ja elu olusse, seega olenemata oma madalast sissetulekust olid inimesed õnnelikud ja rõõmsad, siin on meil eestlastel kõvasti õppida.

R 17.05

Viimane päev väikses Szennas. Hommik algas tegusalt tuli pagas poakkida, ja muuseumi juurde vedada kuna olime planeeritud töödega eeldatust kiiremini hakkama saanud siis jäi reedeks ainult majaümbrused värvitükkidest puhastada ja alumine serv mudaveega sirgeks pintseldada. See muutis kogu üldpildi oluliselt ilusamaks. Kella 13 ks olime töödega lõpetanud vahetasime riided, väike lõuna ja siis tagasi kodu(Szentendre) poole. Mina,  Arpad ja Marat võtsime tee ette bussiga teised autoga. Bussireis oli  seiklusrohke, sest bussis olid kohad täissaanud ja seega tundus alguses et peame 3h sõidu püsti seisma, lüpuks leidsime endale ikkagi mingi pinna kuhu toetada. Marat istus seal kus giid ja mina trepiastmel otse juhi kõrval olin nö kaardilugeja. Lisaks ei toiminud ka bussis wc ja tuli teha vahepeatus bensiinijaamas. Õnnelikult jõudsime siiski Budapesti,einestasime ja siis viis Arpadi vend meid autoga Szentendresse. Tohutult väsitav päev omajagu oli süüd ka eelneva õhtu veini degusteerimisel ning uni oli kiire tulema.

L18.05

Laupäeval võtsid noored, Meeri ja Lauri ette teekonna Budapesti WaterWorldi. Lauri käis lõpuks ka juuksuris ja näeb jälle inimesemoodi välja. Veekeskusega jäid mõlemad väga rahule. Mark ja Mina kolasime Szentendres ja  valmistasime jällegi salajase retsepti järgi kreveti -köögivilja supi. Laupäeval käisin Szentendre spordikeskuses täiesti võimas keskus, ujula asus 4 korrusel ja sealt avanes panoraam vaade tervele Szentendrele. Avastasime ka lõpuks ühe väikse poe mis on 23ni lahti  seega ei pea enam alati nende tavapoodide kellaaegade järgi oma elurütmi seadma. Õhtul kiikasime ka Eurovisiooni aga enamus ei hakanud sellepeale oma aega raiskama ja nagu lõpuks selgus, õieti tegid.

P 19.05

Pühapäev oli nädala kõige kuumem päev. Tegemist oli jälle riigipühaga ja muuseumis toimus ka suur festival. Seadsime sammud umbes 12st muuseumi ja rahvast oli tõesti tohutult, toimusid töötoad , avatud oli turg  lavadel esinesid rahvatantsijad ja folk bändid. Päike  kõrvetas aga korralikult ja nii jõudsime  juba kella 5st koju.  Tundub, et võime Margiga kokandusblogi pidama hakata, sest valmistasime Tagliatelleed kreveti-carbonara kastmes ja vaatasime filmi.

Algamas on siis viimane nädal Szentendres, seega hakkame vaikselt mõtlema reisimisele Györi ja asjade pakkimisele, enne seda tuleb aga külla Tõnu, seda ootame suure põnevusega. Kuna esmaspäev on ka riigipüha siis alustame töönädalat teisipäevast niiet viimased päevad tahaks teha võimalikult palju ja hästi, seda kõike ikka et Ehituskooli lipp säraks kõrgel.

Siin Szentendre

Rain Seepõld

  DSCN1468 DSCN1470 DSCN1473 DSCN1475 DSCN1476

Itaalia 4. nädal

06.05.2013

Päev 22

Taaskord on alanud uus nädal. Ehitajad said objekti üle antud, viimased vuugivahed täidetud, liistud paigaldatud ning võis asjad kokku panna. Jaanus jätkas kummuti restaureerimist ning Mariana ja Helina nokitsesid jälle erinevate vanade mööbliesemete kallal. Õhtu sisustasime piljardit mängides.
Halb ilm

07.05.2013

Päev 23

Ehitajad sisustasid päeva tellinguid pannes. Vahepeal käisid nad tellinguid juurde toomas, kohas kus elasid üks siga ja üks kana. Puidutöölised parandasid uksi ja aiatoole ning klaasisid kapiuksi. Helina oli haige ning luges kodus „Ukuaru“. Õhtul üritas Aire kolmandat korda kohalikust elektroonikapoest enesele tellitud mobiilikatet kätte saada – taaskord tulutult.
Halb ilm

08.05.2013

Päev 24

Aire ja Markus jätkasid tellingute monteerimisega ning hiljem võõpasid maja bituumeniga. Sven käis surnuaias hauda ehitamas. Puidutöölised käisid eelnevalt parandatud uksi paigaldamas. Seejärel suunduti teisele objektile  treppi üles panema, et see siis uuesti lahti võtta ja töökojas veel viimased parandused ning viimistlus teha. Õhtul käis Aire ostukeskuses ’’Olive’’ sisseoste tegemas. Teised veetsid õhtu taaskord pizza ja piljardiga.

09.05.2013

Päev 25

Seekord oli Aire kord surnuaias tööd teha. Sven  käis Rosarnos materjali toomas, tagasitee läbiti katkise rehviga. Markus paigaldas bituumenit nii maja seinale kui ka enda kätele. Helina enesetunne oli ikka kehva, niisiis veetis ta päeva kodus ’’Ukuaru’’ lõpetades. Mariana veetis päeva peegliraami ning voodit viimistledes. Jaanus nokitses juba järgmiste uste kallal. Õhtul korraldasime spontaalse õhtusöögi oma kohaliku juhendaja Ferdinandoga. Nando valmistas meile imemaitsva pasta kapparitest, tuunikalast ja oliividest. Toidu kõrvale mekkisime tema isa valmistatud veini. Pärast mõnusat õhtupoolikut otsustasid osad meist veel kohaliku sõbra maakodu uudistama minna. Seal elasid üks hani, 10 tavalist ja 4 vesikilpkonna, kalakesed ja magusad sidrunipuud.

10.05.2013

Päev 26

Reedeks sai vaba päev palutud, et oma Sitsiilia seiklust varakult alustada. Kuna pärast nädalapikkust rendiauto kauplemist, seda siiski Nicoterast ei õnnestunud saada, suundusid Aire, Jaanus, Markus ja Sven rongiga Ricadisse, et seal õnne proovida. Paraku autot siiski ei saadud ning tagasiteel hüppasid samale rongile ka Helina ja Mariana, kaasas ka kõigi seljakotid. Rong viis meid Rosarnosse, kus vahetasime istusime ümber ning järgmiseks sihtpunktiks Villa San Giovanni. Seejärel lühike laevasõit  ning juba astumegi Sitsiilia pinnal. Kuna kohale jõudsime pärastlõunal, otsustasime öö veeta Messinas. Õhtupooliku veetsime kohalikke vaatamisväärsusi, pizzat ja ööelu nautides. Nägime üle 4 nädala esimest korda valgusfoore ja televiisorit.

11.05.2013

Päev 27

Hommik saabus hullumaja meenutavas hotellitoas. Järgmiseks peatuspaigaks olime valinud Taormina, kuhu viis meid 1.5 tunnine bussisõit mööda kaunist Sitsiilia rannikut. Kohale jõudes otsustasime esimesed paar tundi veeta ranna kuumadel kividel päikest ning merd nautides. Päikesest uimastena suundume bussiga üles Taormina keskusesse. Esimene hotell, kust vabu tube küsisime oli täis, kuid õnneks oli administraatoriks tore itaalia neiu, kes hakkas kohe oma kontakte läbi helistama. Pool tunnikest hiljem astume sisse oma superlux 5-toalisse apartamentosse, mis on täielikult meie päralt. Korteri omanik Alfio kutsub meid õhtusöögile enda maalilise vaatega restorani, mis asub Taormina linna kohal. Enne õhtusööki veedame aega  Taormina tänavatel kolades ning kohalikke suveniire uudistades. Õhtusöögile sõidame Fiatt Multiplaga. Imemaitsev kolmekäiguline õhtusöök kõhus, suundume tagasi alla, et külastada DeJaVu’d.

12.05.2013

Päev 28

Hommikul täidame kõhud aparatamento lähedal asuvas baaris, kus korteri omanik andis meile vabad käed valida, mida hing ihaldab. Jagame eilseid muljeid Alfioga ning jätame oma suurepärase võõrustajaga hüvasti. Edasi suundume linnapeale, kes sisseoste tegema, kes Taormina amfiteatrit uudistama. Pärastlõunal sõidame rongiga  juba tagasi Messinasse. Rongiterminalis ootab meid kohalik sõber, et enne praami veel kiiresti linna näidata. Koju jõuame rampväsinutena.

Itaalia praktika 3. nädal

 

IMG_2003x29.04.2013
Päev 15
Taas algas uus töönädal. Plaatijad jätkasid tööd vanal objektil meie kodu kõrval. Viimased read plaate veel panna ja võib alustada vuukimisega. Puidutöölised veetsid päeva ülemuse köögimööblit lihvides. Ilm on ilus, sooja 30 kraadi kanti. Kuna nädalavahetus oli meist kõik elumahlad välja imenud otsustati õhtu varakult lõpetada. Magama läksime kella kümne ajal. Täna pitsat ei söönud.
30.04.2013
Päev 16
Markus ja Aire jätkasid sama objektil kus eilegi – täitsid vuugivahesid, Sven magas töö ajal, Mariana ilmestas kapiuksi antiikse viimistlusega, Helina viimistles peeglit ning Jaanus jätkas trepi, kapi jms. ehitust. Õhtul tegime väikse giro(ringi) linna peal, ilm oli endiselt mega.
01.05.2013
Päev 17
ELAGU TÖÖRAHVA PÜHA!!!
Linn oli selleks vabaks päevaks üritusi täis. Hommikul toimus „vanade“ autode näitus-paraad, mis seisnes umbes 20 auto tiirutamises ümbruskonna külades/linnades. Edasi liikusid osad meist allamäge Nicotera Marinasse, kus veetsime mõned tunnid päikest ning kosutavad ent soolast merevett nautides. Helina veetis need tunnid tugeva tuule tõttu rõdul kuivavaid sokke mööda hoovi taga ajades. Kodus tegime kiire lõuna ning siis ootas meid buss koos türgi „direktorite ja presidentidega“ , mis meid taas alla randa viis, kus toimus kontsert kohalike räpihakatistega ning laat, kus müüdi erinevaid käsitöö tooteid pluss prahti. Pärast üritust istusime taas bussi, kus võeti üles türgi lauluviisid ning asuti nende saatel hoogsasti tantsima. Üles jõudes otsustasime väikese ringiga kodupoole minna, kuid meie hoog peatus kohaliku baari esisel platsil, kus mängis aafrika muusika ning tantsiti vastavaid tantse, hiljem pidas üks noormees suhteliselt monotoonse monoloogi enesemüüjatest, mille lõppu me ära ei jõudnud oodata. Koju- magama.
02.05.2013
Päev 18
Ultratähtis päev. Parimad tööriided said selga aetud, kuna Tõnu(saatis meid Eestist siia) ja Ferdinando võtsid ette külaskäigu meie töökohtadesse. Vahetasime muljeid ja jäädvustasime tähtsad hetked kaamerale. Saime kiita  . Õhtul külastas meid Tõnu ka kodus. Sõime traditsioonilist itaalia pastat ning edasi liikusime välja. Leidsime kohaliku piljardisaali, kus mängisime mõned mängud, peale mida asusime taas kodupoole teele.

03.05.2013
Päev 19
Päev algas plaatijatel tuttavatel objektidel. Sven sai terve päeva seguämbreid üles vedades lihast treenida. Markus ning Aire veetsid päeva krohvides. Jaanus jätkas kapi+trepi ehitust, Mariana ning Helina nokitsesid erinevate asjade kallal. Peale tööpäeva lõppu läksid Helina, Aire ja Sven türklastega õhtusöögile, kus nad proovisid erinevaid suupisteid ning rahvusjooke ning rääkisid maast ja ilmast. Jaanus, Mariana ning Markus asusid samal ajal jalgis kõrvallinna poole teele, lootuses ilma näha ning pitsat saada. Pimeda hakul jõuti kohale, pitsat ei saanud aga ilma nägime. Tagasitee seisnes üle kivide ja mägede kottpimedas kompides. 3h tundi hiljem jõudsime väsinuna kuid õnnelikena siiski Nicoterasse tagasi, jalad roosipõõsaste ning kaktuste poolt räsitud. Saime kokku Helina, Sveni ning Airega. Tegime väikese ringi linnas, peale mida otsustasid Aire ning Sven unne vajuda. Mariana, Markus, Helina ning Jaanus said veel kokku kohalike töökaaslastega, kellega mindi autodega uurima lähedalasuvaid linnu ning sealt avanevaid vaateid.

04.05.2013
Päev 20
Ärkasime kohatult hilja, peale mida läksime alla randa, kus veetsime aega tavapäraselt D-vitamiini kogudes ning merevett nautides. Üles minnes vähendas meie jalavaeva kohalik vanahärra, kes meid lahkesit enda FIATTTTI lubas. Puhkasime veidi ning õhtul liikusime Metera baari Giuseppe sünnipäevale, mille tarbeks Helina isegi ühe kena roosa kimbu oli muretsenud. Rääkisime juttu, nautisime õhtut.
05.05.2013
Päev 21
Turupäev. Hommikul täitsime toiduvarusid kohalikul turul. Päev möödus kahuripaukude ning juubeldavate Juventuse fännide saatel. Jaanus ja Mariana asusid jalgade ning kohalike autojuhtide abiga Capo Vaticano poole teele, mis on mõnekümne kilomeetri kaugusel asuv ilus rand. Lõpuks üle kaljude ja läbi koobaste ronides jõuti kohale, veedeti 15 minutit peenikesel rannaliival, peale mida hakkas vihma sadama. Tagasitee kujunes läbi vihma jalutades ning eaka saksa vanapaari autoga sõites, kes meid lahkesti koju ära tõid. Õhtul lasti veel kohaliku kirikupüha auks saluuti ning tulistati mõned kahuripaugud.
Arrivedertššššš!

OLYMPUS DIGITAL CAMERA 20130501_191210x

Meie õpilased praktikal Szentendre vabaõhumuuseumis

1. nädal Lauri-Joel Eerik:

Esmaspäev 29.04

Kogunesime hommiku kell 7.00 Tallinna lennujaamas alustamaks oma õpirände reisi 5 nädalaks Ungarisse. Lennuk väljus 8.25 vahemaandumisega Soomes ja sealt edasi Ungarisse. Ungarisse pärale jõudsime kohaliku aja järgi kell 12.30 lennujaamas oli meil vastas kohalik vastuvõttev projekti koordinaator Roman Arpad 25c soojusega . Lennujaamast suundusime motoriseeritud rännakuga oma tulevasse elukohta Szentendre linna, ca 15 km Budapestist. Arpad viis meid meie esimesse elukohta hostelisse, kus me elasime 5 päeva. Hostel oli iseenesest suhteliselt viisakas, elasime kahestes tubades,  istumisnurga, oma vannitoa , wifi ja televiisor, asukohaga Szentendre vanalinna külje all. Peale  oma asjade lahtipakkimist ja admistreerimist hostelis, tegi Arpad meile kiire  jalutuskäigu linna peal, seletas kus asub bussipeatus, kust saame oma tulevasse töökohta, näitas poodi,  vanalinna jne. Õhtu veetsime linnapeal  jalutades ning poode külastades, enne magamaminekut käisime veel Raini ja Markiga restoranis kohalikke toite maitsas.
Teisipäev 30.04

Hommikul suundusime bussiga töökohta Szentendre vabaõhu muuseumisse, kus Arpad näitas meile muuseumi, rääkis hoonetest ja ajaloost. Lihtsalt  seletades, on see restaureeriate meka. Peale muuseumis käiku suundusime koju, kus igaüks ajas omi asju. Õhtul  käisime restoranis söömas ja jalgapalli vaatamas Meeri-Lii , Marki, Raini ja Maratiga .

Kolmapäev 01.05

 Kolmapäeval oli 1. mai  riigipüha ehk vabapäev. Ilm oli väga hea, varjus oli üle 31c sooja, saime juba oma esimese pruuni jume ja päikesepõletuse. Kuna meil oli vaba päev, siis otsustasime suunduda pealinna Budapesti. Budapestis jalutasime ringi, tutvusime linnaga. Peale lõunat  hakkas rahvas kogunema Doonau jõe äärde, läksime siis ka vaatama  mis seal toimub, selgus et seal hakkas autode ja mootorratase ringraja sõit ja enne seda oli soenduseks Red Bulli trikilendurite show jõekohal .

 Neljapäev 02.05

Meie esimene tööpäev muuseumis. Läksime hommikul kella poole 9 tööle. Seal näidati meie esimene töökoht ette. Esimeseks tööks oli lahtise lubivärvi eemaldamine maja seinadelt. Peale värvi eemaldamist täitsime praod ja lõhed traditsiooniliste töövõtetega  kasutades harjasid ja muda. Mõni koht tuli ka täita mudakorhviga. Sel päeval tegime ka muuseumi direktoriga tutvust, rääkisime praktikast, Eestist ja paljust muust. Direktor jättis meile väga sümpaatse ja sõbraliku mulje. Õhtul peale tööd Käisime Raini ja Markiga väljas pizzat söömas ja jäime tohutu vihmasaju alla, terve linn ujus vihmaveest.Enne seda sai Rain, jooksmise ajal täistabamuse ka rahega kuid suuremaid vigastusi ei täheldatud.

 Reede 03.06

Hommikul nagu ikka suundusime tööle jätkasime pooleli olevate töödega, kui need tehtud sai õppisime lubivärvi tegema ja hakkasime lubivärviga maju värvima, mida väga kaua teha ei saanud-vihma ja rahe segu otsustas jälle etteaste teha. Lõpetasime kiirelt pooleli oleva töö ära ning  meid lubati koju. Õhtul käisime Meeri-Liiga söömas. Linnas kohtasime ka Marki ja Marati, kes ühinesid meiega. Korraks silmasime ka Raini, kuid tema sai kokku oma perega kes oli äsja saabunud Ungarisse.

 

Laupäev 04.06

 Hommikul pakkisime oma asjad  ning  jätsime hosteliga ja omanikuga hüvasti. Suundusime oma uude elamisse rendimajja, mis on meie koduks järgmised 3 nädalat. Alguses oli küll eelarvamus, et ei tea mis elamisega tegu on kuna olime ainult pildipealt seda näinud. Kohale jõudes olime positiivselt üllatunud, väga ilus maja. Meie kasutada oli  suur elutuba, köök, 3 magamistuba 2 vannituba, klaasist veranda,  grillmajake, aed ja hea seltskond. Pealelõunat käisime Loona, Marati ja Meeri-Liiga  suures kaubanduskeskuses shoppamas. Kaubanduskeskus asus linnast väljas ja seega pidime kasutama rongi. Rain võttis ette rännaku Visegardi, kus on ümbruskonna suurimaid kindlusi. Sealt edasi suundus ta veini piirkonda Egerisse Vallutas Ungari kõrgeima tipu 985 m ja külastas veinikeldreid, mida oli Järjest 47 kõik täis kohalikke veine. Vabalt võis sisse astuda ja kõiki veine proovida, Rain naases sealt 8L veiniga. Egeris põikas ta läbi Olümpiamuuseumist, mille sissepääs 100HUF ehk 0,3 e oli liiga hea, et mitte läbi põigata.

 

Pühapäev 05.06

 Tüdrukud käisid matkamas. Kuna meil on nüüd oma köök siis otsustasime proovile panna oma kokkamisoskused, tegime endale ise süüa ja nautisime oma uut kodu. Pühapäeval jõudis oma matkadelt tagasi ka Rain ja uus nädal võib alata. Eelinfo põhjal alustame  uuel nädalal õlgkatuse ehitusega, seega väga mitmekülgne praktika.