Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada algusest.
Kui olime paar kuud tagasi otsustanud sõita Narva noorte infomessile „Orientiir“, soovisime kaasata eelkõige vene keelt rääkivaid õpilasi ja õpetajaid. Rääkides meie Tatjanaga, oli ta meie suureks rõõmuks kohe nõus tulema, pakkudes ise ideid, mida „Orientiiril“ võiks näidata ja mida külastajad saaksid ise proovida. Samuti olid kohe nõus 36v õpilased Kristiina ja Sergei ning 25v rühma Dmitri. Nüüd jäi üle leida veel autojuht. Aga neid meil ju on, nii et probleemi polnud!
Juba eelnevalt otsustasime, et Narvas on meie boks pisut väiksem, kui Tallinna Teeviida messil. Üllatuseks selgus, et nii väikest boksi ei saada meile anda. Kuna me aga peale tühja boksi ja boksiseina midagi ei soovi, siis anti meile sama raha eest kaks korda suurema boks – ehk peaaegu sama suur kui Teeviidal, mis meid väga rõõmustas. Kõik oli suurepärane!
Ja siis paar nädalat enne sõitu algas meie ristiretk … .
Tuli välja, et meie autojuht Tarmol ei ole kahjuks võimalik meiega kaasa sõita. Noh, sellest polnud midagi, sest meil on ju koolis mitmeid autojuhte. Rääkides erinevatel päevadel pea kogu meie autot juhtiva meesperega läbi, selgus et keegi ei saa meiega messile sõita. Kel oli ees töö ja kel perekondlik sündmus. Niisiis istusin kurvalt koridoris ja mõtlesin, et kuidas nädalaga endale autojuhi load saada, kui äkki nägin mööda koridori Sveni tulemas. Sven küsis: „Mis sa kurvastad, Kirsti“, vastasin: “Peaksin minema Orientiirile aga mul ei ole bussijuhti“. „Noh, siis võin mina ka autojuhiks tulla, kui kedagi teist ei ole!“ oli tema vastus. Ma ei suutnud seda uskuda. Küsisin veel mitu korda üle, et ega tal pole miskit ees ja kas ta on ikka kindel ning ega ta minu kulul halba nalja ei tee. Sven kinnitas, et temal on käed-jalad küljes ja ta saab sõita küll. Minu rõõm oli üüratu!
Rõõm oli suur, kuid üürike, sest nädal enne sõitu otsustas meie kooli buss, et tema enam ei sõida ja läheb remonti. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Meie direktor ja Ingrid võtsid bussi otsimise ja tellimise enda peale ning leidsid meile bussi koos bussijuhiga. Seda otsimist raskendasid küll bussijuhtide streik ja minu nõudmised aga kõik lõppes hästi ja reede hommikul kell 07.00 asusime Narva poole teele.
Mess „Orientiir“ toimus Narva Spordikeskuses, kus kutsekoolidest olid esindatud: Narva Kutseõppekeskus, Sillamäe Kutsekool, Luua Metsanduskool, Tallinna Tööstushariduskeskus ja meie – Talllinna Ehituskool. Lisaks ülikoolid. Mess oli oma mõõtmetelt küll väike, aga tundus, et paremad koolid olid esindatud ja huvilisi oli palju!
Messi hommikul seadsime oma boksi üles. Suunda meie juurde näitas sel aastal juba tuttavaks saanud oranž vilkur. Lisaks kõigile atribuutikale oli meil sel korral kaasas ka sein, mille tublid töömesilased Tarmo ja Alar meile valmistasid, et saaksime kohapeal näidata dekoratiivviimistlust ning šabloonidega värvimist. Tatjanal olid kaasas kõikvõimalikud vahendid – materjalid, värvid, pintslid, harjad ja topsid. Need asjad olid kõik kenasti kohvrisse pakitud nii, et oleksime ka juuksurite kohvritele oma asjadega silmad ette teinud.
Nagu arvata võis, siis paljud inimesed ei teadnudki meie koolist suurt midagi. Üsna pea saime sellest probleemist jagu, sest meie sõbralikud õpilased ja väga tubli Tatjana tutvustasid meie kooli parimal viisil (loomulikult oli meie dekoratiivviimistluse sein ülipopulaarne) ning paljudel tekkis suisa kohapeal huvi meie kooli vastu. Oli isegi selline juhus, kus peale Tatjanaga vestlemist helistas üks ema sealsamas meie boksis oma pojale ja teatas, et poeg võiks minna Tallinna ehituskooli õppima! Suurepärane!
Eraldi väärib rõhutamist see, et väga paljud lapsevanemad olid meie koolist vägagi huvitatud (eriti peale Tatjanaga vestlemist). Tema oskas oma erialast nii suure vaimustusega rääkida, et lapsevanematel ei jäänudki muud üle kui nõustuda, et Ehituskoolis õppimine on ainuõige otsus! Tatjana oskas inimestele väga täpselt rääkida, mida meie koolis õpetatakse ja kuidas need oskused on terveks eluks kasulikud.
Messi teisel päeval, laupäeval, oli meie boksis juba traditsiooniliselt laste ala. Boksis võttis ohjad enda kätte meie õpilane Kristiina, kes sai lastega ülihästi hakkama (see viis meid mõttele, et äkki peaks ta tulevikus hoopis lasteaiakasvatajaks õppima). Olime noorte hulgas sedavõrd populaarsed, et mingil hetkel avastasime, et ehituskooli kommid kaovad väga kiiresti ja kahtlaselt. Sellele müsteeriumile saime jälile siis, kui kommid olid juba otsas ja noored tulid neid meie käest veel ja veel küsima. Teatati, et need on messi kõige maitsvamad ja paremad kommid ning nad on nõus ükskõik mida tegema, peaasi, et ainult kommi saaks.
Ja muidugi kabelaud. Ka sel korral üritati seda ära osta. Õnneks jäi laud meile veel alles, kuigi meie Sergei pakkus, et hinnaks võiks olla nii umbes 500 eurot 🙂 .
Lõpetuseks võib öelda, et kõik oli SUPER. Meie õpilased olid väga tublid ja olid meie koolile heaks eeskujuks. Kõige suurem reklaam koolile oli muidugi meie Tatjana. Ta on oma ala fanaatik ja oskab seda ka kõikidele teistele selliselt edasi anda, et inimesed tunnevad ainsa võimalusena Tallinna Ehituskooli õppima tulla. Mis on ju loomulikult ka õige!
Väsinult, kuid õnnelikult jõudis meie tiim tagasi Tallinna laupäeval kella 18 paiku.
Veelkord väga suur tänu kõigile, kes meie edukale esinemisele kaasa aitasid!
Narvas käisid ja Tallinna Ehituskooli esindasid:
Tatjana Zamkovaja
Kristiina Püüa, 36v rühm
Sergei Tabunov 36v rühm
Dmitri Tur 25v rühm
Kokkuvõtte meie seiklustest koostas Kirsti Tammik
Pilte noorte infomessilt „Orientiir“ näeb aadressil:
TALLINNA EHITUSKOOLI ERASMUS+ ÕPIRÄNNETE KAJASTUSED 