Szervus!

Siin pildid Ungarist, mis läbi Internetitoru on õnnestunud kätte saada 🙂

 

Advertisements

Szervus! Ehk tervitused Ungarist!

Projekt Skills from Skanzen Ungari projekt on teoks saanud! Esimest üllatust aga ei pidanud kaua ootama. Kui me oma grupiga Budapesti lõpuks peale kahte kiiret lennureisi jõudsime, saime kohe esimese asjana teada seda, et meie pagasid on tegelikult endiselt Helsingis. Õnneks aga oli üdini positiivne ja abivalmis Roman meil kohe vastas ja oli nõus meie pagasite probleemiga tegelema, olid suisa nõus sõitma 80 kilomeetrit spetsiaalselt selleks, et õhtul meie pagasitele uuesti Budapesti lennujaama järgi minna. Roman on nimelt siis Hungarian Open Air Museumi  poolt meie Ungari projekti koordinaator.  Roman ja Janusz olid nõus meid Budapesti lennujaamast Szentendre majutuskohta transportima, St. Andrea Panzio’sse.  Pärast kiiret käsipagasite lahtipakkimist viis meie koordinaator meid linna tutvustama – kus asuvad poed, pank, paremad restoranid, bussipeatused jne.  Ja ei saa muidugi mainimata jätta ka seda, et meile esimesed turgutavad Sopronid välja tehti.

Teisel päeval tutvustati põgusalt meile Hungarian Open Air Museumit Romani eestvedamisel. Sestap kosititati meid algul äratava kohviga ja aeti meid otsemaid õue, vähemalt 30 kraadisesse kuumusesse, et teha põgus umbes 4 tunnine ekskursioon omapärastesse hoonetesse. Nägime mantelkorstnast veinikeldrini  ja rahvariietest vanade palkide töötlemiseni– ühesõnaga kõike. Nii muuseumieksponaate, nende restaureerimist, kui ka hulgaliselt õlgkatustega maju. Võiks rääkida sellest kirjandeid, mida näinud oleme.  Pigem saab sellest parema ülevaate mõningate piltide ja videote näol.

Kolmas päev, ehk siis kolmapäev, oli muidugi kõige asjalikum päev, sellepärast, et läks konkreetseks töö tegemiseks. Kusjuures meie peale oli üsna hoolsalt mõeldud, mis on väga tore neist. Nimelt oli meie jaoks segu, tööriistad, ekstreemselt hädavajalik mineraalvee 6-pack ja väike varjualune valmis seatud. Ja terve grupp alustas entusiastlikult krohvi maha tagumisega. Isegi Ungarlaste siesta ajal olid eestlased niivõrd tragid, et vihtusid hoolega tööd teha, ei jäänud see neilegi märkamata. Seejärel näitas meile eakas vanameister Gabor ette, kuidas tegelikult krohvitakse ning siis usaldas vahel ka meile tööriistu käppa andma. Tööd sai tehtud ligi 40 kraadises soojuses ja otse lõõmava päikese all, mis on tõesti vastuvõetav vaid teatud osades. 8-tunnised tööpäevad on võimatud ja nii olevatki teada antud, et ametlikult on tööpäeva maksimaalne pikkus 6h ja veel kuumemateks päevadeks lubatud vaid 3h – rohkem ei keela muidugi keegi teha, kuid see on juba tõeline katsumus. Siiski on Ungarisse saadetud tublid eesti tööinimesed ja trotsides ilma saime kõigega hakkama kiiremini kui oodatud.

Neljapäev on möödunud umbes sama rada pidi, tööd meil jagub ja ungarlased vahel nagu ei viitsikski valmis teha nii palju segu, kui tegelikult vaja oleks.

Täna on reede ja seda võib ilmselt pidada nädala kuumimaks ning võib väita, et seda ta tõepoolest oli – lubatud oli üle 40 kraadist kuuma ning isegi Peaminister oli ametlikult välja kuulutanud 3 tunnise tööpäeva. Roman ja Janusz tulid meile kahe autoga  kella 9ks juba järgi (mil oli juba üle 25 kraadi sooja), et vedada meid hoopiski ca 90km kaugusele Nagybörzsöny külla. Näidati meile muuseumeid, kirikuid alates 13. sajandist ning põnevat 19. sajandist pärit vesiveskit. Seejärel pakuti meile karastavat, jahutavat jooki ning seadsime sammud tagasi Szentendre suunas. Toodi meid ka suuremasse kaubanduskeskusesse, kuhu jalgsi pole meist keegi veel jõudnud. Nimelt on see rajoon Szentendrest, kus me pesitseme, justkui üks äärelinna erarajoon, kus pole näiteks suurema valikuvõimalusega keskuseid.

Kuna meie töödejuhataja Gabor inglise keelt ei räägi, siis tuleb meil suhelda eesti, ungari ja kehakeele segus. Ungarlaste sõnakasutus võib nii mõnegi eestlase muhelema panna. Näiteks on igapäevases sõnavaras kasutuses sõna „persze“, mis siin tähendab „loomulikult“. Samuti on tavaline kuulda sõnu „igen“ ja „nem“ ehk siis vastavalt „jah“ ja „ei“. Ungari keel on üks raskemaid, mida õppida. Sõnad on väga pikad ning nende hääldamine ajab paratamatult keele sõlme. Isegi lihtne tervitus hommikul „jò reggelt“ on eestlastele pähkel, mida läbi hammustada.

Õhtud on välja kujunenud meil väga mõnusad selles mõnusas soojas kliimas. Igal õhtul oleme käinud vanalinna avastamas, mis on iseenesest väga loodussõbralikult roheline ja samas kuidagi hubane. On väga ilusa kujundusega restorane, mis pakuvad õdusat koosolemise tunnet rahvuslike toitude seltsis. Loomulikult proovisime ära ka Guljashi, mis ei pakkunud küll suurimaid emotsioone, küll aga pakkus elamusi supi lisaks pakutav paprika, mis oli poiste jaoks kangem, kui arvata võis. Ungarlased nalja ei mõista ja paprikaga muudeti eesti poiste roosad näod tumepunasteks, nii, et draakoni tunne tükkis vahepeal vägisi peale. Üldjoones mööduvad õhtud interneti ja veinilembeliselt, igaüks omas maailmas, kuid hingeliselt siiski üheskoos.

Indrek Oolo

K23 – puit- ja kiviehitiste restauraator

Veel üks võimalus…

Üks  kreeka filosoof on kunagi öelnud – inimesi ei tee õnnelikuks ei ihuramm ega raha, vaid õiglus ja mitmekülgne tarkus.

Uus kooliaasta on alanud – teie valik on olnud omandada seda tarkust ja neid erialaseid oskusi, mida meie kool pakub. Siiski, inimene ei ole üksnes töömees või  – naine, ta ei ole ka lihtsalt luuser või mingi muu nimega nimetatav, inimene on sotsiaalne olend kõigis oma väga keerukates sotsiaalsetes suhetes teiste inimestega ning  oleviku ja tuleviku  nõudmistega.

Veel on öelnud luuletaja, et õnn on taipamises, et elu eesmärk ei ole kellekski saada, vaid  et see on protsess – minek ja olek.

Inimene ei saa kunagi valmis. On vähe elukutseid, mis säilivad aastakümneid samasugustena, ikka tuleb midagi uut omandada või üldse kurssi muuta. Lisaks on meie kõrval olukorrad, mida me peame suutma lahendada ja inimesed, kellega sõbralikult ning vastutustundlikult koos elada. Ja see on mitmekülgne tarkus, millest ehk koolis vähem räägitakse.

Teie ees on väljakutse – lisaks heaks ehitajaks või tisleriks saamisele on oluline saada inimeseks, kes suudab oma elus esilekerkivaid probleeme kõigepealt näha ja siis ka edukalt lahendada, ehk veel ka hättasattunuid abistada ning muutuda koos ajaga nii, et püsida elu laineharjal. Sel suvel Londonis toimunu pani mõtlema, kuidas need noored,  kes on kaotanud väljavaated tulevikuks, oma probleeme püüavad lahendada.

Igal inimesel on oma südames tarkus, tihtipeale ei osata seda sealt leida, või on probleemitormimöllud nii tugevad, et lahendused  sügaval südames ei ole lihtsalt kuuldavad. Nendes olukordades vajab igaüks teise inimese mõistmist ja ärakuulamist.

Kirjanik A. Valton on öelnud – kui oled kindel, et sul praegu kohe ja siinsamas ei ole üldse õnne, siis ei ole sul seda ka tulevikus.

Kui sina tunned, et oled hetkel õnnetu või kui on probleeme, millele on vaja lahendust, võib alati tulla vestlema – ehk leiame koos lahenduse.

Sanne Sild

Tallinna Ehituskooli sotsiaalpedagoog

kabinet 111

Tere kool!

Tänasest on maja jälle kihinat kahinat täis. Koridorides liigub nii uusi kui vanu õppureid. Õpetajadki päevitunud ja puhanud. Töö võib jälle alata! Seekord vist viimast aastat selles majas. Ees ootavad väga suured muutused – kogu kompleks uueneb. Muutused ootavad aga ka kohe – uus õppeaasta tervitab meid uue akadeemilise kalendriga. Loodame, et koolielu muutub selgemaks ja konkreetsemaks. Jääme lootma 🙂