Viimane nädal Itaalias

Viies nädal sai alguse ja meile kõigile jõudis kohale, et lõpp on vägagi lähedal. Need neli nädalat möödusid kiirelt, sest tegemist oli palju, kuid siiski oli veel asju, mida tahtsime enne äraminekut korda saata. Nüüd olid tõesti ainult viimased loetud päevad järele jäänud ning tuli nautida absoluutselt iga sekundit. Kuna meie grupis olid suhteliselt erinevad inimesed, siis igaüks tegeles sellega, mis talle kõige meelepärasem oli.

Kuigi oleksime tahtnud veel kordades rohkem maid avastada, seadsid tööpäevad meile piiranguid. Muidugi meeldis meile ka tööl käia, just viimasel nädalal võtsime kõik, mis võtta andis. Itaalia keeles jooksis jutt juba mõnusasti ning meile usaldati aina rohkem tööülesandeid. Nagu ühele õigele eestlasele kohane, et algul ei saa vedama ja pärast ei saa pidama.

Esmaspäeva hommikul rõõmsa näoga tööle. Ehitajad said nädala alguses kõik koos olla suure rõdu peal, kus on eelnevaltki kõvasti tööd tehtud. Mina (Triinu) lõikusin plaate, Mart vuukis ja Villem oli koridoris lihvimas ning värvimas. Meile valmistas palju nalja, et itaallased kasutasid seinte lihvimiseks paberit numbriga 240, see on ju puhas lollus, kui nii võib öelda. Eks nad ise irvitasid ka selle üle, aga tol hetkel polnud paremat võtta ja tuli seekord niimoodi tööd teha. Sama maja katust hakati ka korda tegema, paigaldati tõrvapappi. Enamat ei tea, mis sellest katusest edasi sai, sest rohkem töötegemist me seal ei saanud näha.

Järgmisel paaril päeval sain ma järgmist katuseterrassi ette valmistama hakata, aitasin hüdroisolatsiooni teha ning plaate katusele transportida. Ehituse poistele tehti ekskursioon vanas majas, kus olid imelised laemaalingud, uhke mööbel ja kõige esimene Nicotera linna veega tualettruum. Pärast said nad meile uhkusega kõiki neid pilte näidata, mis fotoaparaat oli salvestanud.

Teisipäeva õhtul kutsus töökaaslane Frank meid enda juurde, näitas oma valmivat maja ning külastasime ta lapsepõlvekodu. Tutvusime tema toreda ja lahke emaga, sõime komme ja vaatasime vanu pilte ajast, mil Frank veel sõjaväes oli. Väga huvitav ja eestlaste jaoks ebatavaline oli suur avaus keset tuba (sügavust umbes 6 m ja laiust 3 m), mis oli nüüdseks kaetud klaasiga. Vanasti toimis see suur maa sisse kaevatud auk külmkapina. Eestis on keldrid, aga Itaalias augud.

Pärast Franki emaga hüvastijättu ja põsemusisid suundusime edasi tallu, kus Frank ja tema vend Pino kasvatavad kõiki köögi- ja puuviljasaadusi, mis sellel maal kombeks on. Alustades viinamarjadest ja lõpetades apteegitilliga, suures aias ringkäiku tehes anti meile muidugi kõike maitsta ning head ja paremat sokutati koti sisse, et hiljem oleks meil kodus hea nosida. Mõnus vaikne paik oli, kus pärast rasket tööpäeva mehed pühivad mured peast, mängivad koeraga ja naudivad enda valmistatud veini idüllilise päikseloojangu saatel.

Nädala lõpus läksime Mardiga teise linna, kus hakati ühe elamu välisfassaadi korrastama. Me abistasime tellingute paigaldamisega ning pererahva harimisega – rääkisime Eestist ja eluolust kodumaal. Minu jaoks on üllatav, kuidas eurooplased ei tea tegelikult Euroopast eriti midagi. Mõned pole isegi kuulnud, et selline koht on olemas, nagu Eesti, veel vähem siis teatakse selle asukohta. Suunurgad aga tõusevad taeva poole, kui keegi oskab Tallinnat nimetada, haruldus, kuid siiski mõned korrad juhtus seda.

Neljapäeva õhtupoolikul tegime Kaiteliga šopingutuuri, üritasime poodidest leida meile tuttavaid toiduaineid, millest muffineid ja kooki valmistada. Otsingud olid keerulised ning lähenedes jõuvarude lõpule, panime ostukorvi asju, mis meenutasid toiduaineid, millest võiks saada midagi maitsvat valmistada. Ääretult keeruline on teises kultuuris ning keskkonnas teha toite, millega harjunud oleme, lihtsalt ei ole olemas kõige elementaarsemaid piimatooteid, nagu näiteks hapukoor või kohupiim. Miski pole asendamatu ja saime kõik enam vähem vajaliku kokku.

Kaiteliga aga pidasime tähtsamaks jalgpallimängu portugali sõpradega ning lükkasime küpsetamise öistele tundidele. Poistega õhtusoojuses palli mängides vasardas peas ainult üks mõte: “appi me lähme kohe varsti siit ära”, kuid see ei seganud, vaid tuletas meelde: “naudi nii palju kui võimalik”. Olles meeletult rahmeldanud, hakkas tühjenev kõht märku andma ja portugallased kutsusid meid enda juurde õhtusöögile. Toimus viimne püha söömaaeg, pärast mida suundusime hilistel tundidel tagasi koju, et küpsetada. Koogikesed tahtsime reedel viia oma töökaaslastele, väikene tähistamine siiski. Kui korter oli magusaid lõhnu täis ja soojad koogid köögis auramas, tuli päev lõpetada ja unemati uksest sisse lasta.

Reede saabus nagu välk selgest taevast ning viimane tööpäev oligi kohale jõudnud. Meie ehk ehitiste restauraatorid, läheme alati mööbli omadest varem tööle. Nii ka seekord, kuid mõtlesime, et ei saa ju lasta neil kogu aeg kauem magada. Ideid oli kõiksuguseid, kuid otsustasime jääda uksekella ”trikile” truuks. Nimelt oli me korter kahekordne ning alt sisse pääsemiseks tuli helistada kella, et ülevalt võtaks keegi telefonitoru vastu ja nupulevajutusega ukse avaks. Mõeldud tehtud, teipisime telefoni toru kinni ning alumisel korrusel tegime sama ka uksekellaga. Jooksime kiirete sammudega minema nagu 9-aastased poisikesed, ise nii õnnelikud, et saime teiste magamistunde vähendada. See uksekell tirises seal nii kaua, kuni keegi mööblirestauraatoritest suvatses end voodist välja ajada ning teibitud telefoni lahti kiskuda. Õelad eestlased oleme ikka.

Nii-öelda ehitajatega me viimasel päeval tööd ei teinud, viisime töökaaslastele hommikul koogi, šampuse ja pisikese kingituse, et nende tuju tõsta, sest pidid nad ju ometi nüüd jälle ilma meieta hakkama saama. Enne lahkuminekut vahetasime veel postiaadresse, et saaksime üksteisele kirjutada-joonistada ja leppisime kokku õhtusöögiaja, et saaks teha tõelise hüvastijätu.

Kuna me ei töötanud reedel, siis oli rohkem aega ja hakkasime oma elamist koristama. Küürimist jätkus mitmeks tunniks ja lõpptulemus oli isegi puhtam sellest kui me sinna korterisse sisse kolisime.

Mööblirestauraatorite nädal möödus enamasti lihvimise tähe all, kuid ühel päeval said ka nemad sõita kaugemale teise linna ja tegeleda akende värvimisega.
Tee peal juhtus aga intsident – Arno filmis auto aknast kaunist maastikku, kui samal ajal möödus neist kohalik carabinieri ehk politsei ning märkasid, et neid on kaa filmilindile võetud. Kohe pandi vilkurid tööle ning tõmmati auto teelt kõrvale. Tekkimas oli kerge paanika, sest politseinikud olid äärmiselt kurjad sellise teo pärast ning tahtsid Arnot endaga kaasa võtta. Õnneks oli tööandja osav ja suutis carabinierisid veenda, et Arno peaks siiski nendega jääma. Kahjuks ei jätnud korrapidajad asja sinnapaika, vaid hakkasid autot uurima, lootuses leida vigu, mille eest raha nõuda. Seda nad suutsid ning kirjutasid trahvi liigselt kulunud rehvide eest. Päeva seiklused seljataga, tuldi õhtuks tagasi kodulinna.

Mööblirestauraatoritelgi jõudis nädal lõpule ja saabus viimane tööpäev. Endaga võeti kaasa eelnevalt valmistatud muffinid ja nii see lõpp tuligi, söödi koogikesi ja jäätist.

Suu magus ja meel kibe, aga nemadki leppisid kokku ühise söömaaja, et saaks tordile ilusa kirsi tippu panna.

Laupäeval läksime kõik enda töökaaslastega õhtusöögile, ehitajaid viidi restorani ja mööblid külastasid Maurizio kodu. Kõik said ohtralt süüa ja viimaseid jutuajamisi pidada. Ma arvan, et selliste hetkede kirjeldamiseks pole ma piisavalt pädev ja on liig keeruline tundeid edasi anda ja eks igaüks teab, kas ta oli sel hetkel õnnelik või kurb. Mina restoranist tagasi kodu poole sõites vaatasin auto aknast kaunist Nicoterat öises tuledesäras, raadiost kõlas imeline itaaliakeelne lugu ja pisarad jooksid justkui iseenesest mööda mu põski alla, kuid varsti tuli näole taas naeratus valada, sest suundusime veinibaari sõpradega kohtuma. Öö venis pikale, aga saabus meie jaokski hetk, mil silmad tahtsid kinni vajuda ning mõistus vajas kõikidest nendest tunnetest kerget pausi. Mina ja Kaitel olime enda madratsid rõdule vedanud, et ikka saaks natuke rohkem Nicotera õhku enda kopsudesse. Uni oli väljas magades eriti magus!

Pühapäeva hommikul kiirustasime kõik turule, et osta Eestisse kaasa kohalikku toodangut, meeletutes kogustes müüdi kõiksugu erinevaid liha-, juustu- ja pagaritooteid. Muidugi ei saa kõrvale jätta oliiviletti ja tigusid. Söödava kõrval kaubitseti ka riiete, ehete, jalanõudega ning kodukaupadega. Ühesõnaga seal leidus kõike, mida eluks tarvis ja rohkemgi veel.

Minu kõige erevamaks elamuseks oli juustuost. Turupäevalt koju tagasi jõudes, tahtsin ma kohe-kohe teada, kui hea juustukäntsaka ma olin soetanud. Lõikasin ühe väikese viilu ning sain veenduda, et ost oli hea. Aga! siis hakkasin kiljuma, röökima ja jalgu trampima, sest nägin, kuidas juustu seest vingerdasid ussikesed välja, sain tõsise šoki osaliseks ja tahtsin kohe kuskilt ussirohtu leida. Need väiksed valged vingerdised nägid vägagi vaklade moodi välja. Õudne! See juust lendas otsejoones prügikasti. Hiljem muidugi hakkasime mõtlema, et need võib-olla pididki seal sees olema, sest osasi juuste just nii tehaksegi, aga enam ei olnud miskit päästa.

Pärastlõunal valmistasime külmkapi jäänustest pannkooke ja varsti saabus aeg, mil pidime Portugalist sõpradega viimast korda kokku saama. Õhkkond oli imelik, oleks tahtnud nutta ja halada, aga lubasime, et ühtegi pisarat me üksteisele ei näita. Järjest hakkasid eestlased hüvasti jätma ja korteri poole liikuma, et saaks veidike und enne pikki lennureise. Nagu kombeks, siis Triinu ja Kaitel tuiasid taas mööda linna ringi ja meenutasid iga paigaga miskit, meie jaoks polnud uni tähtis. Kui kell hakkas hommikul neljale lähenema, pakkisme veel viimased asjad kokku ja tirisime kohvrid õue, et oodata minibussi, mis meid lennujaama viiks.
Kaitel kirjutas kolmanda nädala blogis: “samuti käib asja juurde, kui lahkudes keegi korteriuksest kümne küünega kinni hoiab ja lõugab: “Mina ei tule kuskile! Ei-ei!” Eks aeg näitab, kes see protesteerija olema saab.”

Tundsin, et see käis täiesti sajaprotsendiliselt minu kohta ja olin ka mina see, kes bussiga lahkudes jälle nutma hakkas, mõistus ei suutnud vastu võtta, et nüüd ongi KÕIK. Tõenäoliselt ei satu sinna linna enam mitte kunagi. Ciao!

Järgnesid õhkutõusud ja maandumised, jõudsime iga tunnikesega Eestile aina lähemale ja õhutl kella 9 paiku tervitas meid Tallinna lennujaam.
Sel hetkel veel ei kujutanud ette, kuidas uuesti harjuda sellega, mis enne reisi oligi olnud harilik. Taksosse istudes ei tulnud mul isegi oma maja number meelde, just nii eemal olingi ma Eesti elust, täiesti Itaalias veel.

.

Triinu

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: