Itaalia IV nädal

Kolm nädalat oldud, kaks veel. Aeg läheb kiiresti, kuid me üritame sellest ajast võtta viimast, et pärast kahetsema ei peaks. Siinkohal peab mainima, et me oleme Tõnu Armulikule ikka väga tänulikud, kuna tema on see, kes kõik selle meie jaoks võimalikuks on teinud. Kõigepealt teeme juttu nädala juhtumistest, lõpu poole kirjeldame mida keegi tööl teha saanud.

Esmaspäeval saime me üle pika aja ühiselt jälle süüa teha, kuna Mimmo sokutas meile taas peale tööd head paremat kaasa. Nimelt me saime kala. Triinu tõi kala koju, Villem puhastas ja teised andsid oma panuse roa valmistamises. Lõpptulemuseks oli ülimaitsev kalaroog riisiga. Tollest päevast veel nii palju, et seoses plaaniga Sitsiiliat uudistama minna, käisime autorendis nagu meil oli kokku lepitud aga ennäe imet, nad oleks nagu ära unustanud, et leppimise kokkusaamise kella kuueks. Igatahes, see päev me jutule ei saanud ja uus kokkusaamine lepiti kokku järgmiseks päevaks samuti kell kuus.

Teisipäeval sai siis uuesti autorendi ees oodatud kella kuue ajal. Üllatus üllatus, jälle hilines 😀 Igatahes ta jõudis kohale ja mitte kõige paremate uudistega meie jaoks, nimelt ta teatas, et on auto kellelegi teisele rendile andnud ja meie kokkuleppe on sellega tühistatud. See oli meile veidi arusaamatu, miks ta niimoodi tegi, kuid sellepärast meil minemata ei jää ja olime kindlad, et leiame mingi teise mooduse.

Kolmapäeval oli Villem Castello Ruffo juures tööl, kus on siis vastuvõtva organisatsiooni kontor ja sai vabal hetkel Antonia ja Ferdinandoga Sitsiilia reisi asja arutamas käia. Antonio ja Ferdinando, abivalmid nagu nad on, aitasid otsida võimalikke autorendifirmasid, kust saaks kuuekohalist autot rentida. Meie kahjuks olid kõik autot juba broneeritud. Olime eelneval päeval arutanud, et kui autot ei saa siis lähme ja reisime rongiga, millega olid ka Antonio ja Ferdinando väga päri. Saigi õhtul rongi ja praami väljumisi uurimas käidud. Meil oli üks vahejuhtum ka, nimelt otsustas teisipäeval meie korteri külmkapp töötamise lõpetada. Sai siis Antonio ja omanikuga vaatama tuldud ning probleem lahendati poole minutiga 😀 Nimelt kasutavad Itaallased külmkapi sisse ja välja lülitamiseks seinal asuvat lülitit.Igatahes meie eestlased ei osanud selle peale tulla ja olukord oli suhtelist naljakas kui kapp lihtsa liigutusega tööle lülitati 😀

Reede hommikul oli meil äratus kell 5 hommikul, kuna rong väljus Nicoterast Villa san Giovannisse kell 6.25. Kiire hommikusöök, asjad kokku ja minek. Hommik oli selge ja tõotas tulla ilus päiksepaisteline päev. See oli arvatavasti meie kõige enam oodatud nädalavahetus. Igatahes saime kenasti rongile ja pooleteise tunni pärast olime Giovannis ning 9 paiku peale praamisõitu astusime juba Sitsiilia pinnale. Ennelõunat me käisime Messinas ringi, selleks oli meil abiks reisibüroost saadud n-ö turistikaart, kus oli ette märgitud marsruut, mida mööda käies näeb ära kõik põhilisemad vaatamisväärsused. Väga ilus linn oli, eriti meeldis meile suurejooneline toomkirik, mis lummas meid kõiki oma massiivsusega ja ka selle kõrval asuv kellatorn, kus keskpäeval toimus meeldejääv vaatemäng. Ikka ja jälle suutsid lõunamaalased meid oma sõbralikkuse ja lahkusega üllatada. Seda näeb isegi pisikeses söögikohas, kuhu sisse astudes koheldaks sind kui oma sõpra. Nii, kui sisse astusime hakkas koha peremees suurima heameelega laudu katma, tegi kõik endast sõltuva, et meil oleks meeldiv söömaaeg, mis sest, et see oli lihtne kiirtoidukoht. Sellest kohast saate ka pilti näha. Igatahes peale lõunat me tõttasime jällegi rongi peale, kuna tiheda graafiku tõttu pidime edasi liikuma, järgmisena ootas uudistamist Taormina. Sinna me jõudsime enne kolme. Taormina on totaalne turistilinn, kuid samas üks ülimalt ilus linn, oma vaadetega sealsele helesinisele merele, mäeveergudele ja suurejoonelisele Etna vulkaanile. Neist saate samuti aimu piltidelt.  Juba sõit alt mere äärest bussiga ülesse linna oli omaette elamus, sest sinna viiv tee ei olnud just kõige laiem ega sirgem 😀 Taorminas sai ringi vaadata umbes kella kaheksani. Õhtul oli vaja sõita päeva viimassesse sihtpunkti Cataniasse, kus pidime ka veetma öö. Cataniasse jõudsime 10 ajal. Esimese asjana hakkasime otsima ööbimiskohta, mida me lõppkokkuvõttes ei leidnudki ning otsustasime öö veeta linnas ringi vaadates. Linnast olid esimesed muljed suht negatiivsed, sest pimedas tundus see raudteeäärne ümbrus ikka väga aguli moodi, ehk siis mitte kõige puhtam koht. Järgmine päev linna päevavalguses nähes ei tundunudki see nii jube. Ööst veel nii palju, et mingi 4 ajal me otsustasime rongijaama minna ja öö seal veeta, pingil 😀 Silmad lihtsalt vajusid kinni ja oli vaja paar tundi und. Seda me ka saime ning kuuest olid kamraadid uuesti jalgel. Laupäeva hommikul vähenes meie seltskond kahe inimese võrra, nimelt Arno ei hakanud oma väljavenitatud jalaga Etna otsa tulema ja otsustas koju minna. Mart leidis aga, et ei saa kaaslasel niimoodi lasta üksi koju minna ning otsustas talle seltsiks minna. Kahekesi ikka parem reisida. Villem, Triinu, Kaitel ja Maria aga jätkasid oma rännakut. Kell kaheksa sõitis rongijaama lähistelt välja Etna buss, mis viib ja toob ka tagasi. Jällegi oli omaette elamus bussireis. Vaated olid ikka väga maalilised, eriti huvitav oli jälgida kuidas maapind aina tumedamaks muutus, jutt siis kraamist, mida Etna välja ajab. 10 ajal me jõudsime Etna jalamile, kust edasi läksid gondlid, mis viisid meid 2500 meetri kõrgusele. Jällegi väga huvitav sõit, mida kogeda. Etna on ise muidu 3323 m kõrge. Sealt oleks võinud veel edasi minna mägibussidega(näete piltidelt), kuid meie ei pidanud seda vajalikuks, nii kui nii ei oleks saanud magmat näha. Igatahes seal me kondasime paar tundi. Vahemärkuseks, et sooja oli seal 5 kraadi! Üldse me veetsime Etnal aega 6 tundi, ehk siis kella 16.30-ni, mil tuli buss meile järgi. Lõpus sai aega sisustatud suveniiripoode külastades, kust sai nii mõndagi mälestuseks ostetud. Tagasi Etnalt alla Cataniasse jõudsime kuueks, rong Cataniast Messinnasse jõudis kella 9 paiku, praamiga Villa San Giovannisse jõudsime 10 paiku ja Nicoteras olime lõpuks 23.15. Ühesõnaga kõik tervelt kodus ja elamustest tulvil.

Pühapäeval ei toimunud päeval eriti midagi, välja arvatud Kaitel ja Triinu käisid linna peal kondamas. Igatahes kõik olid laupäevast väsinud ja üritasid endisesse režiimi tagasi saada. Õhtul siiski otsustasime kodust välja minna ning käisime pitsabaaris söömas, kus tookord peeti Itaalia süldimuusika saatel sünnipäeva.

Nüüd juttu sellest, mis keegi nädala jooksul teha sai.

Villem alustas nädalat koos Mardiga nn katusekorteris, kus nad tassisid ehitusprahti välja ja  seda terve päeva. Ta oli ka teise päeva seal,  kuid siis polnud midagi teha ning mille peale ta palus end mujale objektile suunata, mida ta ka sai. Küsija suu pihta ei lööda! Peale seda, kui ta oli soovinud mujale objektile minna, sai ta ka korraliku tööpäeva endale, nimelt vana põranda lammutamine katusel. Õhtul koju tulles oli ta päevaga väga rahul. Ühe päeva sai ta ka abiks olla rõdu vuukimisel. Mööblirestauraatorid tegelesid taas uste restaurteerimisega.

Mart oli teisipäeval koos Franckiga, aitas tal kõnnitee kive paigaldada ning valasid hoovi sisse sõidutee kaldpinda. Hiljem asusid nad seguga katuse kive paigaldama, jalakäija värava katusele. Oli vahva vaadata. Mööblirestauraatoritel oli täna üldisega võrreldes üsna põnev päev. Maria lihvis uksi, mis haisesid kummaliselt. Hiljem saagis ta plaatidele soont ja käis Mauricioga uksepiitu lakkimas ja värvimas. Arno meisterdas kaste. Nad nägid pealt ka itaallaste kaklust arvatavasti parkimise pärast.

Kolmapäeval jätkasid Villem ja Mart sealt, kus pooleli jäi eelmine päev. Kui katusekivid said paigaldatud, asuti viimistlust tegema, selleks valmistas  Mart  dekoratiivkrohvi. Pind tuli ilus. Mööbeldajad tegelesid taas ustega. Vahepeal astus töökojast läbi üks preester, kes ilmselt kohta õnnistas ja jumalasõnu luges. Mauricio pidi veel neile raha andma, on ikka usklik rahvas.

Neljapäeva hommikul vaatas Mart, kuidas tööplats veega puhtaks tehti, korjati asjad ja mindi teisele objektile. Teiseks objektiks oli rõdupealne, kus ta oli olnud Triinuga eelmise nädala reedel. Seekord aitas ta seina alumise ääre kahhelplaate välja lõigata, selliseid keerulisemaid  ning paigaldas need suure hoole ja armastusega. Hiljem toppis ta lubikrohvi nende plaatide vahele, ja seda selleks, et vihm ei pääseks vahele. Kaitel, Arno ja Maria said täna kõik kordamööda värvimist harjutada.

Villem

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: