Ilmus ehituskooli AASTARAAMAT

Õppeaasta on selleks korraks läbi saanud. Lõpuaktusel, Salme Kultuurikeskuses pidulikult tunnistused kätte jagatud. Koos tunnistustega said kõik lõpetajad ka kooli Aastaraamtu.

 

2010/2011. kooliaasta on lõppenud. Kõik Teeled, Tootsid ja Arnod on  sisemuses teinud või tegemas  kokkuvõtteid oma kooliaastast: tulemustest, saavutustest ja ka tegematajätmistest. Ehk järgmisel aastal paremini või veel paremini?!
Ees ootav suvi pole mitte ainult päike, mere- või järverand, head sõbrad ja lustakad suveüritused, armumised ja kibedad lahkuminekud, vaid ka peaaegu kolm kuud kasvamist. Kasvamist ja selginemist nii mõtetes, arusaamades, väärtushinnangutes, vastutustundes. See on omamoodi küpsemise aeg. Aeg selleks, et alustada sügisel uuesti, uutmoodi, paremana või veel paremana kas koolis õppetööd jätkates või värske lõpetanuna tööellu astudes.

 

Lõppeva kooliaasta seovad meenutustekimbuks kokku  ka kõik koolitöötajad, need inimesed, kes, igaüks oma ametipostil, on püüdnud anda endast parima, et õpilastel oleks võimalik ja hea  koolis õppida ning areneda vastavalt  oma võimetele ja tahtmisele.

 

Teie ees on selle, 2010/2011. õppeaasta (raamatu) viimane lehekülg. Lugedes seda,  võime ehk kõik tunda rahulolu tehtust ning tõdeda – tore ja kordaläinud aasta oli!

 
Juta Elbing-Nõlvak, Ulvi Noor
Aastaraamatu kokkupanijad

 

Taburetimeistrid

Pajatasin siin mai lõpus usinatest I kursuse tisleritest. Nüüd on nad oma taburetid valmis saanud ning võivad rahumeeli mõelda suvepuhkusest.

Selle tõestuseks siin ka pilt koos taburettidega:

Viimane nädal Itaalias

Viies nädal sai alguse ja meile kõigile jõudis kohale, et lõpp on vägagi lähedal. Need neli nädalat möödusid kiirelt, sest tegemist oli palju, kuid siiski oli veel asju, mida tahtsime enne äraminekut korda saata. Nüüd olid tõesti ainult viimased loetud päevad järele jäänud ning tuli nautida absoluutselt iga sekundit. Kuna meie grupis olid suhteliselt erinevad inimesed, siis igaüks tegeles sellega, mis talle kõige meelepärasem oli.

Kuigi oleksime tahtnud veel kordades rohkem maid avastada, seadsid tööpäevad meile piiranguid. Muidugi meeldis meile ka tööl käia, just viimasel nädalal võtsime kõik, mis võtta andis. Itaalia keeles jooksis jutt juba mõnusasti ning meile usaldati aina rohkem tööülesandeid. Nagu ühele õigele eestlasele kohane, et algul ei saa vedama ja pärast ei saa pidama.

Esmaspäeva hommikul rõõmsa näoga tööle. Ehitajad said nädala alguses kõik koos olla suure rõdu peal, kus on eelnevaltki kõvasti tööd tehtud. Mina (Triinu) lõikusin plaate, Mart vuukis ja Villem oli koridoris lihvimas ning värvimas. Meile valmistas palju nalja, et itaallased kasutasid seinte lihvimiseks paberit numbriga 240, see on ju puhas lollus, kui nii võib öelda. Eks nad ise irvitasid ka selle üle, aga tol hetkel polnud paremat võtta ja tuli seekord niimoodi tööd teha. Sama maja katust hakati ka korda tegema, paigaldati tõrvapappi. Enamat ei tea, mis sellest katusest edasi sai, sest rohkem töötegemist me seal ei saanud näha.

Järgmisel paaril päeval sain ma järgmist katuseterrassi ette valmistama hakata, aitasin hüdroisolatsiooni teha ning plaate katusele transportida. Ehituse poistele tehti ekskursioon vanas majas, kus olid imelised laemaalingud, uhke mööbel ja kõige esimene Nicotera linna veega tualettruum. Pärast said nad meile uhkusega kõiki neid pilte näidata, mis fotoaparaat oli salvestanud.

Teisipäeva õhtul kutsus töökaaslane Frank meid enda juurde, näitas oma valmivat maja ning külastasime ta lapsepõlvekodu. Tutvusime tema toreda ja lahke emaga, sõime komme ja vaatasime vanu pilte ajast, mil Frank veel sõjaväes oli. Väga huvitav ja eestlaste jaoks ebatavaline oli suur avaus keset tuba (sügavust umbes 6 m ja laiust 3 m), mis oli nüüdseks kaetud klaasiga. Vanasti toimis see suur maa sisse kaevatud auk külmkapina. Eestis on keldrid, aga Itaalias augud.

Pärast Franki emaga hüvastijättu ja põsemusisid suundusime edasi tallu, kus Frank ja tema vend Pino kasvatavad kõiki köögi- ja puuviljasaadusi, mis sellel maal kombeks on. Alustades viinamarjadest ja lõpetades apteegitilliga, suures aias ringkäiku tehes anti meile muidugi kõike maitsta ning head ja paremat sokutati koti sisse, et hiljem oleks meil kodus hea nosida. Mõnus vaikne paik oli, kus pärast rasket tööpäeva mehed pühivad mured peast, mängivad koeraga ja naudivad enda valmistatud veini idüllilise päikseloojangu saatel.

Nädala lõpus läksime Mardiga teise linna, kus hakati ühe elamu välisfassaadi korrastama. Me abistasime tellingute paigaldamisega ning pererahva harimisega – rääkisime Eestist ja eluolust kodumaal. Minu jaoks on üllatav, kuidas eurooplased ei tea tegelikult Euroopast eriti midagi. Mõned pole isegi kuulnud, et selline koht on olemas, nagu Eesti, veel vähem siis teatakse selle asukohta. Suunurgad aga tõusevad taeva poole, kui keegi oskab Tallinnat nimetada, haruldus, kuid siiski mõned korrad juhtus seda.

Neljapäeva õhtupoolikul tegime Kaiteliga šopingutuuri, üritasime poodidest leida meile tuttavaid toiduaineid, millest muffineid ja kooki valmistada. Otsingud olid keerulised ning lähenedes jõuvarude lõpule, panime ostukorvi asju, mis meenutasid toiduaineid, millest võiks saada midagi maitsvat valmistada. Ääretult keeruline on teises kultuuris ning keskkonnas teha toite, millega harjunud oleme, lihtsalt ei ole olemas kõige elementaarsemaid piimatooteid, nagu näiteks hapukoor või kohupiim. Miski pole asendamatu ja saime kõik enam vähem vajaliku kokku.

Kaiteliga aga pidasime tähtsamaks jalgpallimängu portugali sõpradega ning lükkasime küpsetamise öistele tundidele. Poistega õhtusoojuses palli mängides vasardas peas ainult üks mõte: “appi me lähme kohe varsti siit ära”, kuid see ei seganud, vaid tuletas meelde: “naudi nii palju kui võimalik”. Olles meeletult rahmeldanud, hakkas tühjenev kõht märku andma ja portugallased kutsusid meid enda juurde õhtusöögile. Toimus viimne püha söömaaeg, pärast mida suundusime hilistel tundidel tagasi koju, et küpsetada. Koogikesed tahtsime reedel viia oma töökaaslastele, väikene tähistamine siiski. Kui korter oli magusaid lõhnu täis ja soojad koogid köögis auramas, tuli päev lõpetada ja unemati uksest sisse lasta.

Reede saabus nagu välk selgest taevast ning viimane tööpäev oligi kohale jõudnud. Meie ehk ehitiste restauraatorid, läheme alati mööbli omadest varem tööle. Nii ka seekord, kuid mõtlesime, et ei saa ju lasta neil kogu aeg kauem magada. Ideid oli kõiksuguseid, kuid otsustasime jääda uksekella ”trikile” truuks. Nimelt oli me korter kahekordne ning alt sisse pääsemiseks tuli helistada kella, et ülevalt võtaks keegi telefonitoru vastu ja nupulevajutusega ukse avaks. Mõeldud tehtud, teipisime telefoni toru kinni ning alumisel korrusel tegime sama ka uksekellaga. Jooksime kiirete sammudega minema nagu 9-aastased poisikesed, ise nii õnnelikud, et saime teiste magamistunde vähendada. See uksekell tirises seal nii kaua, kuni keegi mööblirestauraatoritest suvatses end voodist välja ajada ning teibitud telefoni lahti kiskuda. Õelad eestlased oleme ikka.

Nii-öelda ehitajatega me viimasel päeval tööd ei teinud, viisime töökaaslastele hommikul koogi, šampuse ja pisikese kingituse, et nende tuju tõsta, sest pidid nad ju ometi nüüd jälle ilma meieta hakkama saama. Enne lahkuminekut vahetasime veel postiaadresse, et saaksime üksteisele kirjutada-joonistada ja leppisime kokku õhtusöögiaja, et saaks teha tõelise hüvastijätu.

Kuna me ei töötanud reedel, siis oli rohkem aega ja hakkasime oma elamist koristama. Küürimist jätkus mitmeks tunniks ja lõpptulemus oli isegi puhtam sellest kui me sinna korterisse sisse kolisime.

Mööblirestauraatorite nädal möödus enamasti lihvimise tähe all, kuid ühel päeval said ka nemad sõita kaugemale teise linna ja tegeleda akende värvimisega.
Tee peal juhtus aga intsident – Arno filmis auto aknast kaunist maastikku, kui samal ajal möödus neist kohalik carabinieri ehk politsei ning märkasid, et neid on kaa filmilindile võetud. Kohe pandi vilkurid tööle ning tõmmati auto teelt kõrvale. Tekkimas oli kerge paanika, sest politseinikud olid äärmiselt kurjad sellise teo pärast ning tahtsid Arnot endaga kaasa võtta. Õnneks oli tööandja osav ja suutis carabinierisid veenda, et Arno peaks siiski nendega jääma. Kahjuks ei jätnud korrapidajad asja sinnapaika, vaid hakkasid autot uurima, lootuses leida vigu, mille eest raha nõuda. Seda nad suutsid ning kirjutasid trahvi liigselt kulunud rehvide eest. Päeva seiklused seljataga, tuldi õhtuks tagasi kodulinna.

Mööblirestauraatoritelgi jõudis nädal lõpule ja saabus viimane tööpäev. Endaga võeti kaasa eelnevalt valmistatud muffinid ja nii see lõpp tuligi, söödi koogikesi ja jäätist.

Suu magus ja meel kibe, aga nemadki leppisid kokku ühise söömaaja, et saaks tordile ilusa kirsi tippu panna.

Laupäeval läksime kõik enda töökaaslastega õhtusöögile, ehitajaid viidi restorani ja mööblid külastasid Maurizio kodu. Kõik said ohtralt süüa ja viimaseid jutuajamisi pidada. Ma arvan, et selliste hetkede kirjeldamiseks pole ma piisavalt pädev ja on liig keeruline tundeid edasi anda ja eks igaüks teab, kas ta oli sel hetkel õnnelik või kurb. Mina restoranist tagasi kodu poole sõites vaatasin auto aknast kaunist Nicoterat öises tuledesäras, raadiost kõlas imeline itaaliakeelne lugu ja pisarad jooksid justkui iseenesest mööda mu põski alla, kuid varsti tuli näole taas naeratus valada, sest suundusime veinibaari sõpradega kohtuma. Öö venis pikale, aga saabus meie jaokski hetk, mil silmad tahtsid kinni vajuda ning mõistus vajas kõikidest nendest tunnetest kerget pausi. Mina ja Kaitel olime enda madratsid rõdule vedanud, et ikka saaks natuke rohkem Nicotera õhku enda kopsudesse. Uni oli väljas magades eriti magus!

Pühapäeva hommikul kiirustasime kõik turule, et osta Eestisse kaasa kohalikku toodangut, meeletutes kogustes müüdi kõiksugu erinevaid liha-, juustu- ja pagaritooteid. Muidugi ei saa kõrvale jätta oliiviletti ja tigusid. Söödava kõrval kaubitseti ka riiete, ehete, jalanõudega ning kodukaupadega. Ühesõnaga seal leidus kõike, mida eluks tarvis ja rohkemgi veel.

Minu kõige erevamaks elamuseks oli juustuost. Turupäevalt koju tagasi jõudes, tahtsin ma kohe-kohe teada, kui hea juustukäntsaka ma olin soetanud. Lõikasin ühe väikese viilu ning sain veenduda, et ost oli hea. Aga! siis hakkasin kiljuma, röökima ja jalgu trampima, sest nägin, kuidas juustu seest vingerdasid ussikesed välja, sain tõsise šoki osaliseks ja tahtsin kohe kuskilt ussirohtu leida. Need väiksed valged vingerdised nägid vägagi vaklade moodi välja. Õudne! See juust lendas otsejoones prügikasti. Hiljem muidugi hakkasime mõtlema, et need võib-olla pididki seal sees olema, sest osasi juuste just nii tehaksegi, aga enam ei olnud miskit päästa.

Pärastlõunal valmistasime külmkapi jäänustest pannkooke ja varsti saabus aeg, mil pidime Portugalist sõpradega viimast korda kokku saama. Õhkkond oli imelik, oleks tahtnud nutta ja halada, aga lubasime, et ühtegi pisarat me üksteisele ei näita. Järjest hakkasid eestlased hüvasti jätma ja korteri poole liikuma, et saaks veidike und enne pikki lennureise. Nagu kombeks, siis Triinu ja Kaitel tuiasid taas mööda linna ringi ja meenutasid iga paigaga miskit, meie jaoks polnud uni tähtis. Kui kell hakkas hommikul neljale lähenema, pakkisme veel viimased asjad kokku ja tirisime kohvrid õue, et oodata minibussi, mis meid lennujaama viiks.
Kaitel kirjutas kolmanda nädala blogis: “samuti käib asja juurde, kui lahkudes keegi korteriuksest kümne küünega kinni hoiab ja lõugab: “Mina ei tule kuskile! Ei-ei!” Eks aeg näitab, kes see protesteerija olema saab.”

Tundsin, et see käis täiesti sajaprotsendiliselt minu kohta ja olin ka mina see, kes bussiga lahkudes jälle nutma hakkas, mõistus ei suutnud vastu võtta, et nüüd ongi KÕIK. Tõenäoliselt ei satu sinna linna enam mitte kunagi. Ciao!

Järgnesid õhkutõusud ja maandumised, jõudsime iga tunnikesega Eestile aina lähemale ja õhutl kella 9 paiku tervitas meid Tallinna lennujaam.
Sel hetkel veel ei kujutanud ette, kuidas uuesti harjuda sellega, mis enne reisi oligi olnud harilik. Taksosse istudes ei tulnud mul isegi oma maja number meelde, just nii eemal olingi ma Eesti elust, täiesti Itaalias veel.

.

Triinu

Itaalia IV nädal

Kolm nädalat oldud, kaks veel. Aeg läheb kiiresti, kuid me üritame sellest ajast võtta viimast, et pärast kahetsema ei peaks. Siinkohal peab mainima, et me oleme Tõnu Armulikule ikka väga tänulikud, kuna tema on see, kes kõik selle meie jaoks võimalikuks on teinud. Kõigepealt teeme juttu nädala juhtumistest, lõpu poole kirjeldame mida keegi tööl teha saanud.

Esmaspäeval saime me üle pika aja ühiselt jälle süüa teha, kuna Mimmo sokutas meile taas peale tööd head paremat kaasa. Nimelt me saime kala. Triinu tõi kala koju, Villem puhastas ja teised andsid oma panuse roa valmistamises. Lõpptulemuseks oli ülimaitsev kalaroog riisiga. Tollest päevast veel nii palju, et seoses plaaniga Sitsiiliat uudistama minna, käisime autorendis nagu meil oli kokku lepitud aga ennäe imet, nad oleks nagu ära unustanud, et leppimise kokkusaamise kella kuueks. Igatahes, see päev me jutule ei saanud ja uus kokkusaamine lepiti kokku järgmiseks päevaks samuti kell kuus.

Teisipäeval sai siis uuesti autorendi ees oodatud kella kuue ajal. Üllatus üllatus, jälle hilines 😀 Igatahes ta jõudis kohale ja mitte kõige paremate uudistega meie jaoks, nimelt ta teatas, et on auto kellelegi teisele rendile andnud ja meie kokkuleppe on sellega tühistatud. See oli meile veidi arusaamatu, miks ta niimoodi tegi, kuid sellepärast meil minemata ei jää ja olime kindlad, et leiame mingi teise mooduse.

Kolmapäeval oli Villem Castello Ruffo juures tööl, kus on siis vastuvõtva organisatsiooni kontor ja sai vabal hetkel Antonia ja Ferdinandoga Sitsiilia reisi asja arutamas käia. Antonio ja Ferdinando, abivalmid nagu nad on, aitasid otsida võimalikke autorendifirmasid, kust saaks kuuekohalist autot rentida. Meie kahjuks olid kõik autot juba broneeritud. Olime eelneval päeval arutanud, et kui autot ei saa siis lähme ja reisime rongiga, millega olid ka Antonio ja Ferdinando väga päri. Saigi õhtul rongi ja praami väljumisi uurimas käidud. Meil oli üks vahejuhtum ka, nimelt otsustas teisipäeval meie korteri külmkapp töötamise lõpetada. Sai siis Antonio ja omanikuga vaatama tuldud ning probleem lahendati poole minutiga 😀 Nimelt kasutavad Itaallased külmkapi sisse ja välja lülitamiseks seinal asuvat lülitit.Igatahes meie eestlased ei osanud selle peale tulla ja olukord oli suhtelist naljakas kui kapp lihtsa liigutusega tööle lülitati 😀

Reede hommikul oli meil äratus kell 5 hommikul, kuna rong väljus Nicoterast Villa san Giovannisse kell 6.25. Kiire hommikusöök, asjad kokku ja minek. Hommik oli selge ja tõotas tulla ilus päiksepaisteline päev. See oli arvatavasti meie kõige enam oodatud nädalavahetus. Igatahes saime kenasti rongile ja pooleteise tunni pärast olime Giovannis ning 9 paiku peale praamisõitu astusime juba Sitsiilia pinnale. Ennelõunat me käisime Messinas ringi, selleks oli meil abiks reisibüroost saadud n-ö turistikaart, kus oli ette märgitud marsruut, mida mööda käies näeb ära kõik põhilisemad vaatamisväärsused. Väga ilus linn oli, eriti meeldis meile suurejooneline toomkirik, mis lummas meid kõiki oma massiivsusega ja ka selle kõrval asuv kellatorn, kus keskpäeval toimus meeldejääv vaatemäng. Ikka ja jälle suutsid lõunamaalased meid oma sõbralikkuse ja lahkusega üllatada. Seda näeb isegi pisikeses söögikohas, kuhu sisse astudes koheldaks sind kui oma sõpra. Nii, kui sisse astusime hakkas koha peremees suurima heameelega laudu katma, tegi kõik endast sõltuva, et meil oleks meeldiv söömaaeg, mis sest, et see oli lihtne kiirtoidukoht. Sellest kohast saate ka pilti näha. Igatahes peale lõunat me tõttasime jällegi rongi peale, kuna tiheda graafiku tõttu pidime edasi liikuma, järgmisena ootas uudistamist Taormina. Sinna me jõudsime enne kolme. Taormina on totaalne turistilinn, kuid samas üks ülimalt ilus linn, oma vaadetega sealsele helesinisele merele, mäeveergudele ja suurejoonelisele Etna vulkaanile. Neist saate samuti aimu piltidelt.  Juba sõit alt mere äärest bussiga ülesse linna oli omaette elamus, sest sinna viiv tee ei olnud just kõige laiem ega sirgem 😀 Taorminas sai ringi vaadata umbes kella kaheksani. Õhtul oli vaja sõita päeva viimassesse sihtpunkti Cataniasse, kus pidime ka veetma öö. Cataniasse jõudsime 10 ajal. Esimese asjana hakkasime otsima ööbimiskohta, mida me lõppkokkuvõttes ei leidnudki ning otsustasime öö veeta linnas ringi vaadates. Linnast olid esimesed muljed suht negatiivsed, sest pimedas tundus see raudteeäärne ümbrus ikka väga aguli moodi, ehk siis mitte kõige puhtam koht. Järgmine päev linna päevavalguses nähes ei tundunudki see nii jube. Ööst veel nii palju, et mingi 4 ajal me otsustasime rongijaama minna ja öö seal veeta, pingil 😀 Silmad lihtsalt vajusid kinni ja oli vaja paar tundi und. Seda me ka saime ning kuuest olid kamraadid uuesti jalgel. Laupäeva hommikul vähenes meie seltskond kahe inimese võrra, nimelt Arno ei hakanud oma väljavenitatud jalaga Etna otsa tulema ja otsustas koju minna. Mart leidis aga, et ei saa kaaslasel niimoodi lasta üksi koju minna ning otsustas talle seltsiks minna. Kahekesi ikka parem reisida. Villem, Triinu, Kaitel ja Maria aga jätkasid oma rännakut. Kell kaheksa sõitis rongijaama lähistelt välja Etna buss, mis viib ja toob ka tagasi. Jällegi oli omaette elamus bussireis. Vaated olid ikka väga maalilised, eriti huvitav oli jälgida kuidas maapind aina tumedamaks muutus, jutt siis kraamist, mida Etna välja ajab. 10 ajal me jõudsime Etna jalamile, kust edasi läksid gondlid, mis viisid meid 2500 meetri kõrgusele. Jällegi väga huvitav sõit, mida kogeda. Etna on ise muidu 3323 m kõrge. Sealt oleks võinud veel edasi minna mägibussidega(näete piltidelt), kuid meie ei pidanud seda vajalikuks, nii kui nii ei oleks saanud magmat näha. Igatahes seal me kondasime paar tundi. Vahemärkuseks, et sooja oli seal 5 kraadi! Üldse me veetsime Etnal aega 6 tundi, ehk siis kella 16.30-ni, mil tuli buss meile järgi. Lõpus sai aega sisustatud suveniiripoode külastades, kust sai nii mõndagi mälestuseks ostetud. Tagasi Etnalt alla Cataniasse jõudsime kuueks, rong Cataniast Messinnasse jõudis kella 9 paiku, praamiga Villa San Giovannisse jõudsime 10 paiku ja Nicoteras olime lõpuks 23.15. Ühesõnaga kõik tervelt kodus ja elamustest tulvil.

Pühapäeval ei toimunud päeval eriti midagi, välja arvatud Kaitel ja Triinu käisid linna peal kondamas. Igatahes kõik olid laupäevast väsinud ja üritasid endisesse režiimi tagasi saada. Õhtul siiski otsustasime kodust välja minna ning käisime pitsabaaris söömas, kus tookord peeti Itaalia süldimuusika saatel sünnipäeva.

Nüüd juttu sellest, mis keegi nädala jooksul teha sai.

Villem alustas nädalat koos Mardiga nn katusekorteris, kus nad tassisid ehitusprahti välja ja  seda terve päeva. Ta oli ka teise päeva seal,  kuid siis polnud midagi teha ning mille peale ta palus end mujale objektile suunata, mida ta ka sai. Küsija suu pihta ei lööda! Peale seda, kui ta oli soovinud mujale objektile minna, sai ta ka korraliku tööpäeva endale, nimelt vana põranda lammutamine katusel. Õhtul koju tulles oli ta päevaga väga rahul. Ühe päeva sai ta ka abiks olla rõdu vuukimisel. Mööblirestauraatorid tegelesid taas uste restaurteerimisega.

Mart oli teisipäeval koos Franckiga, aitas tal kõnnitee kive paigaldada ning valasid hoovi sisse sõidutee kaldpinda. Hiljem asusid nad seguga katuse kive paigaldama, jalakäija värava katusele. Oli vahva vaadata. Mööblirestauraatoritel oli täna üldisega võrreldes üsna põnev päev. Maria lihvis uksi, mis haisesid kummaliselt. Hiljem saagis ta plaatidele soont ja käis Mauricioga uksepiitu lakkimas ja värvimas. Arno meisterdas kaste. Nad nägid pealt ka itaallaste kaklust arvatavasti parkimise pärast.

Kolmapäeval jätkasid Villem ja Mart sealt, kus pooleli jäi eelmine päev. Kui katusekivid said paigaldatud, asuti viimistlust tegema, selleks valmistas  Mart  dekoratiivkrohvi. Pind tuli ilus. Mööbeldajad tegelesid taas ustega. Vahepeal astus töökojast läbi üks preester, kes ilmselt kohta õnnistas ja jumalasõnu luges. Mauricio pidi veel neile raha andma, on ikka usklik rahvas.

Neljapäeva hommikul vaatas Mart, kuidas tööplats veega puhtaks tehti, korjati asjad ja mindi teisele objektile. Teiseks objektiks oli rõdupealne, kus ta oli olnud Triinuga eelmise nädala reedel. Seekord aitas ta seina alumise ääre kahhelplaate välja lõigata, selliseid keerulisemaid  ning paigaldas need suure hoole ja armastusega. Hiljem toppis ta lubikrohvi nende plaatide vahele, ja seda selleks, et vihm ei pääseks vahele. Kaitel, Arno ja Maria said täna kõik kordamööda värvimist harjutada.

Villem