Kuu: mai 2011

Kutsekoolide SUVEPÄEVADEST :)

Niisiis meie esimene osalemine Kutsekoolide Suvepäevadel, mis toimusid sellel aastal Roosta Puhkekülas ning korraldajaks oli Haapsalu Kutseharduskeskus,  on saanud teoks!

Siin on ka lühike aruanne:

1. Minnes suvepäevadele, seadsime endale eesmärgiks igal pool olla kohal esimestena.

Üldjoontes me selle eesmärgi  ka täitsime:

1) söömas olime alati esimestena,

2) hommikusel joogal rannas olime esimestena (isegi treenerid polnud veel randa jõudnud, kui meie juba tegime soojendusharjutusi, sest meil oli ju oma treener kaasas 🙂 ja

3) võistluste starti jõudsime ka enam – vähem alati esimestena kohale (tavaliselt oli meie kooli start eelviimasena 🙂

2. Peale naeratuse lihaste me ühtegi teist näo- miimikalihast ei kasuta.

Sellega saime me samuti suurepäraselt hakkama. Eriti  rohkesti kasutasime naerulihaseid,  kui sumomaadluses olid vastamisi meie Andrias (~1.70) ja Pärnu võistleja (~2.00).  Siis tundus küll,  et tegemist on päkapiku ja koljati  võistlusega 🙂

3. Leppisime hädaolukordadeks kokku kellude morse:

Pühapäeva hommikul  kell 10.00 algas orienteerumine, mis pidi lõppema hiljemalt kell 12.00. Meie kooli õpilased startisid seekord esimestena  rajale. Kell 11.30 polnud veel ühtegi õpilast ei meie koolist ega ka ühestki teisest koolist  metsast välja tulnud ja meie  suhteliselt rahulik meeleolu  ( me olime oma õpilastele öelnud, et hiljemalt 14.30 peavad nad metsast välja tulema, siis tuleb meile buss järele ja sõidutab tagasi Tallinna) hakkas muutuma närvilisemaks, kui …. äkki kostus metsast südantsoojendav kellude hääl ning meie noored koos turvavarustusega (kiivrid) ja kooli lipuga rõõmsalt metsast välja marssisid – esimestena!  

(Tegelikult tõe mõttes nad küll esialgu marssisid meist mööda otsima järgmisi kontrollipunkte aga vaatepilt oli ilus!)

Reegel nr. 4: Oleme alati abivalmid ja aitame hädasolijaid alati!

Me saime seda lubadust ka pidada, kuna olime varustatud kiivrite, kellude ning tööriistakohvriga  (seda, et kohver oli roosat värvi ja paistis välja  rohkem tüdrukute ridiküllina ma muidugi ei mainiks).  Kui olime tõestanud, et meie kooli poistele pole vastast jääsärkide sulatamises, siis tõttasime koheselt peale kohtunikult loa saamist  appi Tartu Kunstikooli lillelastele. Tulemus räägib iseenda eest: meie saime särgi selga 27. sekundiga, Kunstikool tubli 10. minutiga 🙂 aga särgi said nad selga!

Reegel nr 5: Võidelda vapralt lõpuni!

Seda reeglit täitsime 100%, sest lõppkokkuvõtteks saavutasime 14. kooli hulgas auväärse 5. koha, mis esmakordselt osalejatele on väga uhke saavutus.

  1. Loomulikult ei saa mainimata jätta, et meie kool sai ühe alavõidu. Meie  naabritel,  Tallinna Polütehnikumil ja Tallinna Tööstushariduskeskusel nii hästi ei läinud ja nad ei saanud ühtegi  alavõitu ning lõppkokkuvõtteks jätsime nad ka enda selja taha, kuigi nad oli väga toredad ja rõõmsameelsed inimesed.

Kutsekoolide suvepäevade võitjal (sellel aastal võitis Räpina Aianduskool)  pole  kohustust korraldada järgmisi suvepäevi. Koolid ise on eelmistel aastatel otsustanud ühiselt, kes millisel aastal korraldada võiks. Meie loomulikult noorte ja rohelistena pakkusime ka tulevikuks ennast ehk Ehituskooli välja korraldajaks. Peamiseks argumendiks käisime välja hea koha – meie linnas on olemas Raekoja plats ja Järve mets, kuhu mahub palju noori suvepäevasid pidama. Suvepäevade konsiilium lubas seda kaaluda ja meile siis millalgi teada anda. Jääme ootama!

Loodan, et pildid ja videod illustreerivad seda aruannet. Panen pildid välja ühiskausta ja siis lähevad osad ka kodulehele. Kui Haapsalu jagab oma pilte, siis lisan ka need ühiskausta.

Ja lõpetuseks meie kooli tubli ja rõõmsameelne meeskond:

  1. Tauri Toime 11.rühm
  2. Andrias Sillaste 11. rühm
  3. Ragne Tammesaar 11.a rühm
  4. Karl Erik Lepik 13. rühm
  5. Knut-Erik Kutser  13. rühm
  6. Eero Press 15. ühm
  7. Kenert Raassild 15. rühm
  8. Veronika Kindel 25. Rühm
  9. Ferdinand-Aivar Tõnisson
  10. Kirsti Tammik

Kirsti

 

Euroopa Parlamendi kutsel Brüsselis

Allakirjutanu viibis 25.–27. maini Euroopa Parlamendi kutsel Brüsselis, et tutvuda europarlamendi ja Euroopa Rahvapartei tööga. Nimelt saab iga europarlamendi saadik aastas külla kutsuda sada inimest. Selle küllakutse organiseeris Jaan Tõnissoni Instituut, kes õpetajatele vahvaid koolitusi korraldab.

Euroopa Parlament asub tegelikult kolmes linnas: peale Brüsseli asub istungisaal veel Strasbourgis Prantsusmaal ja sekretariaat paikneb Luxembourgis. Euroopa Parlamenti kuulub 736 liiget, sh 6 Eestist, ja europarlament on Euroopa Liidu ainus institutsioon, mis valitakse otsestel ja üldistel valimistel iga viie aasta tagant. Euroopa Parlament esindab Euroopa Liidu kodanikke.

30-liikmeline külastusgrupp saabus Brüsselisse 25. mai õhtul. Järgmisel hommikul ootaski ees käik europarlamenti, kus kõigepealt tutvustasid Tunne Kelami toredad abilised parlamendi tööd ja siis saabus ka hr Kelam, kes pidas meeleoluka ettekande oma tegemistest ja vastas kuulajate küsimustele. Euroopa Rahvapartei, mille fraktsiooni ta kuulub, on oma 265 liikmega europarlamendi suurim ja sinna kuuluvad kristlikud demokraadid ning konservatiivid.

Õnnestus käia parlamendisaali rõdul ja tutvuda pisut majaga. Europarlamendi saal on amfiteatri kujuline ja saadikud istuvad vastavalt oma poliitilisele kuuluvusele. Kuna seoses uute liitumistega tuleb järjest juurde uusi saadikuid, kasvab vastavalt ka europarlament.

Seejärel ootas lõuna Tunne Kelamiga itaalia restoranis. See möödus väga meeldivas õhkkonnas ja kõik pakutav maitses loomulikult suurepäraselt. Pärast lõunasööki ootas 2,5-tunnine bussiekskursioon, mille käigus tutvustati näiteks eurokvartalit ja käidi Brüsseli äärelinnas Laekenis, kus asuvad kõigi liikmesriikide tähtsamaid vaatamisväärsusi eksponeeriv Mini-Euroopa ja Atomium – rauamolekuli kujuline ehitis, mis püstitati 1958. aasta EXPO maailmanäituseks ja kujutab endast 150 miljardi kordse suurendusega aatomimudelit. Atomium on 102 meetrit kõrge ja seda võib pidada Brüsseli Eiffeli torniks.

Brüsseli Raekoja platsi nimetatakse maailma ilusaimaks ja selles ei tule eriti kahelda. Raekoda on gooti stiilis ja seda ümbritsevad suurepärased gootika ja baroki stiilinäited. Kõige populaarsem turismiobjekt paistis olevat Raekoja platsist vähem kui poole kilomeetri kaugusel asuv purskkaev Manneken Pis ehk Pissiv Poiss. Kalarestoranide kvartalis on olemas ka vastav tüdruk, kuigi päris tumedanahaline.

Viimase päeva, mis oli kahjuks vihmane, sisustas igaüks oma äranägemise järgi. Igatahes paistab ilmataat olevat üsna euroskeptiline, et Euroopa pealinnale ilusat ilma jaokaupa jagab. Tegevust oleks jätkunud veel mitmeks päevaks ja põhjust uuesti Brüsselisse sõita on piisavalt. Niisiis: au revoir, Bruxelles!

Ja loomulikult suur tänu Euroopa Parlamendile ja Jaan Tõnissoni Instituudile.

Kristiina Ainelo

Jalgpallurid said II koha!

Tere kõigile!
Rõõm on teatada, et meie vaprad jalgpallurid saavutasid täna EKKSL-i Meistrivõistlustel II koha. Finaalis kaotasime Narva koolile.
Võistkonnas osalesid alltoodud õpilased:

Meshcheryakov Maxim                       26a

Gurbanov, Rustam                             15a

Gurbanov, Tural                                15a

Filimonov, Aleksei                              15a

Šatalov, Maksim                                35a

Presmann, Joosep                             K15

Niine, Maur                                       15

Markse, Remo                                   15

Rebane, Ivary                                    15


Soovin kõigile jätkuvalt palju päikest ja ilusat kevadet,
Ferdinand-Aivar.

Mai lõpp Ehituskoolis

Siin on kohe väga vaikne, ainud mõned rühmad on veel kooliseinte vahele jäänud. Kõik on ettevõtetes praktikal, tõelist tööd käega katsumas. Õpetajaid on ka vähe, nemadgi saavad hinge tõmmata peale talvist piirkoormusel või pigem ülekoormusel töötamist.

Siiski, siiski puiduosakonnast kostab kopsimist ja saagimist. I kursuse tislerid koos õpetaja Roosiga meisterdavad taburette. Rõõmsaid töökaid poisse oli terve töökoda täis!

Kutseharitud kajakas

See kajakas siin on väidetavalt juba kolm aastat kutseharidust saanud. Muidugi ma ei tea, millise eriala ta on valinud – kas piilus tislerite tegemisi või omandas müüriladumise kunsti läbi A viilhalli akende. Või on ta hoopis laia profiiliga spetsialist? Igal juhul kolm aastat on täiesti väärikas õppimise aeg selles koolis.

Järgmisel aastal on juba keerulisem, pind kaob jalge alt (loodetavasti) ja üle nominaalaja ikka selles koolis ka viibida ei saa….

Itaalia praktika III nädal

Nüüdseks on Nicoteras möödunud kolmas nädal. Aja möödumine on endaga kaasa toonud korterikaaslaste tundmaõppimise ja olukorraga harjumise: kõik ei tundu enam nii uus ja huvitav. Alguses elevust tekitanud Itaalia temperament ja tänaval tervitavalt tuututavad autod tunduvad juba täiesti normaalse nähtusena ning kodus endist kohtlemist saades, on üllatus ilmselt suur, kui vähe inimesed meid näevad. Siiski, hoolimata sellest, et Nicotera ei ole just suurimate linnade killast, ei ole me veel suutnud siinveedetud ajaga tervet linna läbi jalutada. Samas on huvitavam osa põhjalikult läbi kammitud. See käib ka restaureerimistöökoja kohta: tööriistade asukoht on juba selge ja töö iseloom hakkab teatud hetkedel omandama rutiini magushaput maitset. Seega võib kindlal häälel öelda: jah, me oleme kohanenud.

Ma ei saa küll kõigi eest rääkida, aga kohanemise esimeseks sümptomiks on koduigatsus, mis väljendub inimestel väga erinevalt: kes elab oma pahameelt teiste peal välja, kes jonnib omaette ja kes uinub kerges veinivines.  Õnneks igatsust kauaks ei jagunudki, sest selle vastu on väga lihtne ravim: aja ainult jalad alla ja tee huvitavaid asju!

Mööblirestauraatorid said töörutiini murda juba nädala esimesel päeval, kus meid saadeti objektile. Nimelt oli suure riidekapi sokli esiosa ära vajunud, mille tõttu oli terve kapp kõver. Meile anti kätte haamer, kruvits ja peotäis naelu ning sooviti jõudu tööle.  Esimese reaktsioonina vajus lõug põrandani: no kuidas ometi peaks selliste töövahenditega ära parandama hiiglasliku puitlaastplaadist riidekapi, mille sokkel on mitmeks jupiks. Aga kolm pead on siiski kolm pead! Pärast mõnusat ajuragistamist ja katsetamist, kuidas vajalikele kohtadele ligi pääseda ja kuidas toimida, et asi  mõnda aega vastu peaks, saime kapi  kokku ja sirgeks. Tunne oli uhke ja klient oli rahul!

Ühel päeval pani Maurizio meid värvipüstoliga värvima. Kõigi jaoks oli see põhjalikeim kogemus (minu ja Arno jaoks lausa esimene). Kui Maria ja Arno viimistlusruumist välja tulid, küsisin neilt kummaltki: “Kuidas oli?”  Muidugi mõista vastasid mõlemad, et tore oli, aga vajab harjutamist. Mina olin väga elevil värvipüstoliga värvimise üle ja ootasin enda korda pikisilmi. Kurbusega pean tunnistama, et ma pidin selles kogemuses omal süül nii kõvasti pettuma, et ma isegi ei tahaks sellest rääkida, aga jutustamaks, mis juhtus edasi, on see kahjuks vältimatu. Ja oh kui kaugele ajalukku peame me esialgu minema! Nimelt mina olin lapsepõlves eriti rumal ja suutsin enda õlgadele liiga teha. Las see kord jääda detailid mu enda teada, aga fakt on see, et aeg-ajalt annab mu minevikulollus tänapäeval tugeva valuna tunda. Nii ka see kord: värvipüstol omab siiski kaalu ja kui õlg valutab, on seda üsna raske sujuvalt liigutada. Maurizio vabastas mu lakkimisest, pärast mu mitmekordset kordamist: “Non comoditá, non comoditá!” Viimistlusruumist ei saa aga keset protsessi lahkuda ja aitasin teda tõstmisega. Samal ajal vaevas mind üüratu palavus, õhupuudus ja joogijanu. Kannatamine oli aga seda väärt. Kui ta lõpetas, võttis ta respiraatori eest ja kaitsejope seljast ning haaras mu seljatagant kinni. Jah, kõlab nagu stseeni algus erootilise sisuga raamatust, aga see ei olnud teps mitte seda. Tegelikkuses otsis ta üles valutava koha ja ragistas mu kondid paika. Ebamugav oli, aga ma kordan uuesti: see oli seda väärt. Järgmine päev said  Arno ja Maria sama kohtlemise osaliseks. Praegu on imeine olla, aga eks tulevik näitab, kas Maurizio tegi ehk midagi hoopis hullemaks, sest teadaolevalt ei ole tema näol tegemist asjatundliku kondiragistajaga.

Toimunu tuletas meelde, kuidas Eestis hakkab inimestel mu ümber imelik, kui ma neist möödudes enda käe nende seljale toetan. Füüsiline kontakt vaid kaks nädalat üksteist teadnud inimeste vahel on üldjuhul tõeline no-no! Ei kujuta isegi ette, et koduses töökeskkonnas saaks taolist kohtlemist kui siin. Samas ei olnud tegemist ei millegi muuga kui tööandjapoolses soovis teha töötaja olemine paremaks ja lõpptulemus oli kasulikum kui paarkümmend eurot, mis ehitajad preemiaks said.

Edasine töönädal möödus enamasti lihvides ja pahteldades. Jah, on küll tuim ja tüütu (oh, ja kui tolmune!), aga peab endale aru andma, et tegemist on mööblirestauraatori eriala vältimatu osaga.

Mart sattus esmaspäeval kodu ligidale koos Franckiga, aitas tal sõiduauto sissesõitu kaldesse valada. Pärast lõunat asus ta  garaazi, seal aitas ta plaatimissegu teha ja aitas päeva lõppedes ka plaatida. Järgmine päev jätkus samal objektil ja töö hõlmas keerulisemaid töövõtteid. Õnnestumised ja ebaõnnestumised olid käsikäes, kuid päeva lõpuks oli rohkem kordaminekuid.

Kolmapäeval jätkas Mart sealt kus eelmine päev pooleli jäi. Hommikul sai Franckilt koguni apelsine, mida jagus meile kõigile mitmeks päevaks. Õhtul, kui sai ette võetud “perekondlik” internettiminek Castello Ruffosse, ütles Mardi arvuti üles. Hiljem selgus, et viga oli emaplaadis. Väga kahju.

Neljapäeva ja reede aitas ta vuukida, veetes viimase päeva Triinu meeldivas seltskonnas.

Triinu aitas terve nädala plaatida, olles kahel objektil. Nädala alguses lõikus tüdruk plaate ühe väga lahke pere rõdude jaoks. Hommikuti pakuti töölistele tõelist itaalia kohvi ning kui oldi lõunalt tuldud, pakuti sidrunilikööri, mis on väga tavaline rüübe pärast söömist. Nädala lõpu poole suunduti järgmisi rõdusi plaatima, mis seekord olid juba tunduvalt suuremad. Triinu sai taaskord plaate lõigata ning peremehe sõbrad käisid ikka ja jälle uurimas seda helesapäist neiut, kes pani neid imestama, sest nad polnud kunagi varem näinud nii täpse silma ning käega naissoost ehitajat. Plaatimine sujus ja iga päev sai rõdudelt meeldivat vaadet imetleda. Imelised kohad töötamiseks, nii ta vähemalt väitis.

Kolmas ehitaja Villem, Itaalia keeles muratore, sai samuti erinevaid tööülesandeid proovida. Nädala algses sai garaažis osa võtta krohvimisest, kus kanti peale viimistluskrohvi. Järgmised paar päeva veetis ta katusekorteris, nagu me seda omavahel kutsume, kus toimus akente paigaldamine, põranda ettevalmistus valamiseks ning aknapõskede krohvimine. Ühe päeva lammutas ta tellinguid laiali kuna objekt oli valmis saanud ja plats oli vaja puhtaks saada. Too päev töötas ta koos töödejuhatajaga, kes üksiti kasvatab ka oliive ja Villemil õnnestus siis terve liiter  värsket oliivõli temalt saada, Eestist selliseid töödejuhatajaid ei leia! Nädala lõpu poole sai ta kätt harjutada siin samas meie maja lähedal, kus paigaldati aias auto sõiduteele plaate, täideti müürivuuke ning trotsiti kuuma Itaalia päikest. Tervitused Villemilt!

Suurema osa nädala vabadest hetkedest veetsime seltsides Portugalist pärit sõpradega Danieli ja Rodrigoga. Alates õhtustest pitsasöömistest, lõpetades jalgpallimatši vaatamisega Nicotera Marinas. Toredad poisid kostitasid meid kenal reedeõhtul kodukootud strogonoviga, mis maitses väga soolaselt. Aga idee on see, mis loeb! Samuti tutvusime nende kaudu paari kohalikuga, sealhulgas Fransesco. Muidugi, mis meie seltskonda ehk isegi kõige rohkem elevusse ajas, oli nende kodus leiduv PlayStation 2, millega sai ennast kena paar tundi lõbustatud. Hea kodune tunne oli.

Laupäeval Nicotera Marina jalgpallistaadionile jalutades nägime tee peal kahte ronkmusta ussi, kes olid omavahel justkui köieks seotud. Ussid keerutasid teineteise ümber ja tantsisid meil otse tee peal ees. Ei tea, millega täpselt tegemist oli, aga eks see midagi pulmatantsulaadset oli, või nagu lihtsam suu ütleb: seks. Võõrast ussi tuleb karta, meie ei teadnud, kas nad on mürgised või mitte seega ei julgenud neist mööduda ja ega väga ei tahtnudki, toimuv oli ometi nii põnev! Lõpuks nad märkasid meid ise ja lidusid keelt näidates murututtide vahele. Saime rahumeelselt ja suurte emotsioonidega oma teekonda staadionile jätkata.

Õhtuks kutsus oma tänava härra Fransesco meid koos Portugali poistega Nicotera kesklinnas asuvasse oratooriumisse õhtusöögile. Tähistasime püha, mis oli pühendatud Nicotera linna tähtsale pühakule. Söögiks pakuti spagette tuunikala ja kohaliku ‘ndujaga, mis võib olla eestlase jaoks liialt pikantne. Samuti mängisime lauatennist ja oratooriumi katusel oleval jalgpalliväljakul jalgpalli. Tegemist on kõige vahvama jalgpalliväljakuga, mida olen näinud: esiteks on see maja katusel, teiseks tekitas õhtune jahe õhk ja lambivalgus teatava romantilise fiilingu. Ilus-ilus!

Pühapäeva veetsime kodutänaval palli mängides. Ma arvan, et see oli esimene päev, kus kõik koduseks jäid.

Oli nädala algus nagu oli, aga nüüdseks on enamikel tunne, et oleks vähemalt sama kaua siin, kui on juba oldud. Üks neiu meil siin just röögatas koledahäälselt: “MA EI TAHA KOJU MINNA!!” Igal reisil tuleb ühel hetkel väike koduigatsus peale, see käib asja juurde. Aga teate, tegelikult on meil siin imeline!

Samuti käib asja juurde, kui lahkudes keegi korteriuksest kümne küünega kinni hoiab ja lõugab: “Mina ei tule kuskile! Ei-ei!” Eks aeg näitab, kes see protesteerija olema saab.

Kaitel

Leonardo da Vinci projekt Restauraatorite praktika Itaalias

Esmaspäev, 25. aprill

Ärkasime varakult, sest pidime kella 9ks jõudma keskväljakule. Nimelt oli meil laupäeval pubis tuttavaks saadud kohalikega plaanis minna Nicotera Marinasse sööma, täpsemalt kuhu ja kellega, polnud meil teada. Kiirustasime, et mitte hilineda, kuid me ei arvestanud sellega, et itaallased ei pea kellaaegadest nii täpselt kinni kui meie. Jõudsime kohale paar minutit peale üheksat, et siis kohalikke pea pool tundi oodata. Pikapeale jõudis paar tükki neist kohale ja meid pressiti kahte pisikesse autosse. Sõitsime ranna poole ja jõudsime männikusse. Puude vahel oli üsna suur muruplats ja sinna me end sisse seadsimegi. Meilt küsiti igaühelt 10 €, et kulusid katta ja suunduti poodi, meid jäeti randa ootama koos paari itaallasega. Aja sisustamiseks mängisime käbidega, harjutasime žongleerimist ja jalutasime mere äärde. Aeg venis. Aeg-ajalt käis mõni auto paari kohalikuga samast seltskonnast, et eelmised koha valvamisest välja vahetada. Hakkasime juba mõtlema, et oleme tünga saanud ja meie rahaga on minema joostud. Vahepeal saabus randa veel teisigi inimesi, suuri perekondi pühi tähistama ja ruumi jäi vähemaks. Lõpuks, umbes 12 ajal jõudsid pooled “meie seltskonnast” kohale. Enne paigale asumist tuli muru tasandada. Selleks hakkasid itaalia poisid oma autodes mööda platsi ringi kihutama ja tiirutama. Seda oli naljakas ja põnev jälgida. Muruplats valmis seatud, otsiti välja jalgpall ning hakkasime seda ringis üksteise vahel taguma. Umbes selleks ajaks, kui oldi juba üsna näljased ja mängust väsinud, saabus auto laudade-toolidega. Tegelikult oli küll tegu pudelikastide ja pikkade lauajuppidega, kuid neist ehitati meisterlikult vajaminev õuemööbel valmis. Seni oli seltskonnast kohal põhiliselt poisid, sest tüdrukud ilmselgelt küpsetasid kodus. Kui ka nemad lõpuks toidulaariga kohale jõudsid, tahtsid kõik juba kannatamatult süüa. Kaeti laud, üle laudade tõmmati kattepaber ning asetati mitmed vee, coca-cola ning kohaliku koduveini pudelid. Taldrikutele tõsteti risotto juustu ja kummaliste juurviljade tükkidega, spagettidest ning munat kokkukeeratud vorm ning marineeritud oliivid ja pipar. Kõik sõid isuga. Poldud jõutud veel lõpetadagi, kui hakati pakkuma teist rooga, milleks olid kartulid väga vürtsise vorstiga ohtras rasvas. Söögi kõrvale joodi muidugi enamasti veini, eestlastega võrreldes mõjus see itaallastele kiiresti, ning juba olid nad püsti ja tantsisid. Pidu läks lahti! Algus oli kiire, kohalikud panid kastid pähe ja tantsisid nendega ringi. Esialgu istusime, eestlased, niisama ja vaatasime pealt, kuid peagi aeti meidki püsti ja näidati ette, kuidas käib tants nende kohalike pop-lugude järgi. Trall käis sellise hooga ja valjult, et ka naaberpidutsejate noored-vanad tulid meid piiluma. Lõpetuseks pakuti veel šokolaadi ja viinamarjaviina, grappat. Kella kuue paiku toodi meid kesklinna tagasi ja suundusime koju. Õhtu möödus rahulikult, sest olime eelnenud peost väga väsinud. Enne magamaminekut saime nautida veel äikesetormi.

Teisipäev, 26. aprill

Selle nädala esimesel tööpäeval läksime meie, mööblirestauraatorid (Kaitel, Arno, Maria), tööle nagu tavaliselt, poole 9-ks. Mina (Maria) sain lihvida Arno tehtud plommi lauale, pahteldada ja lõpuks ka lakkida.

Mart sattus tol päeaval objektile kus vahetati metallist välisust. Päev oli vahva, sai näha töövõtteid, mida pole veel näinud. Meeldis eriti peremehe külalislahkus, kui ta naine pakkus talle teed ja päeva lõppedes andis kooki kaasa. Lisaks oli uskumatu, kui kolmekesi tulid nad kodu poole sõites selle Itaalia pisikese Piaggioga. Istus kolm meest meetri laiuses kabiinis. Õhtul sõi Mart pitsat mille kuhjas tomati, juustu ja seentega üle. Tuli korralik maamehe pitsa.

Kolmapäev, 27. aprill

Tavaline ja üsna üksluine töönädal jätkus. Mööblirestauraatorid endiselt lihvisid, vahepeal sai ka veidi liimida ja pahteldada, kuid põhiliselt siiski lihvida.

 Mart oli kohas, kus oli eelmine nädal krohvijatega. Kuid seekord aitas ta paigaldada plastmassist elektripesi ja raius haamri ja meisliga elektrikaabli kõridele ette sooni. Lisaks tegi segu ja aitas Pinol, Francki vennal, segu teha. Lõuna ajal sõi pitsat Triinu ja Villemiga. Temal oli nelja juustu pitsa, oli väga hea vaadata kuidas juust venib. Õhtul istusime köögis ja lõbustasime endid veidrustega, milleks inimkeha võimeline on.

Arno on tsirkuse laps. Mardi arvates on tüdrukud kenad ning tema ja Villem magavad samas toas.

Neljapäev, 28. aprill

Restaureerimistöökojas oli käsil mingi suurem projekt, sest jälle oli meie käsutuses hulgaliselt lihvimismaterjali – uksi ja uksepiitu. Vahelduseks pahteldasime.

Neljapäeval sattus Mart kodu ligidale. Kaaslasteks siis oli Frank ja Lelle. Tegi meestele vuugi jaoks segu. Kui valmis, siis toppis seda torbiku sisse millest nad lasid eelnevalt postidele kinnitatud kividele. Torbikuks oli tugevast kilest tordipritsi moodi asi. Mart vestis nendega nii palju, kui oskas. Hiljem tõmbasid nad vuugid üle puu tükiga ja lõpus andis pintsel päris viimase lihvi. Tulemus jäi kena. Tolle päeva õhtul jälle ümber köögilaua rääkisime oma elu muljetest ja tegime nalja.

Reede, 29. aprill

Sel päeval saime muutust meie rutiini vaid nii palju, et anti paar plaati, mida pidasime trepiastmeteks, freesida. Kuid seejärel tuli need ikkagi meil endil ära lihvida. Õnneks sain sel korral kasutada kitsaslihvlintpinki. Mart sattus juba vanade tuttavatega kokku ja see kord oli objektiks peatänaval garaazi põranda valamine. Siin Itaalias, Nicoteras üllatub päris tihti. Nimelt hämmastas teda ikka ja jälle nende töövõtted. Kui toodi kohale liiv siis valati see lihtsalt sõidutee asfaldile, tõmmati mingi silmamõõdu järgi olev väiksem kuhi suuremast eemale ning valati selle peale neli kotti tsementi. Segati kuivalt läbi ning neljas mees pritsis veega segatavat hunnikut, kuni tekkis niiske mass, mitte tilkuv vaid selline pudedam. Alguses tehti majakad, need tehtud, siis hakati nende vahele samasugust massi valama, rihtlatiga tõmmati sirgeks ning puust hõõrutiga hõõruti siledaks. Ja nii terve põranda jagu. See tehtud, siis asuti väljasolevale seinale sisseviset tegema, millest sai Mart ise ka osa, kui näitas oma krohvimisoskust, siis jäi ta nendele meestele ikka väga palju alla küll. Nii palju, kui ta nende jutust aru sai, siis õpetatakse seda esimese asjana koolis – krohvimist. Tol päeval tuli ta tunni jagu varem ära, kuna päike oli pealage terve päeva soojendanud, väsimust ja jänu tundis ka ikka isuga.

Õhtul suundusime kõik kuuekesi pitsabaari. Tellisime erinevad pitsad, et saaks võimalikult palju proovida ja vahetasime omavahel tükke. Õnnetul kombel polnud mitmed meist oma valikuga rahul. Peale söömist läksime pubisse, kus olime eelmiselgi nädalavahetusel käinud. Seal tutvusime kahe portugallasega, kes veedavad siin aega 3 kuud.

Laupäev, 30. aprill

Sel korral oli meil plaanis minna Reggio Calabriasse. Hommik oli aga vihmane ja poisid otsustasid mitte tulla. Nii me siis tüdrukud, kolmekesi läksimegi. Võtsime suuna linna poole ja käisime veel poest läbi. Jõudsime vaid veidi edasi minna, kui sattusime kokku Ferdinandoga, ühega kohalikest organiseerijatest. Ta uuris meie tegemiste kohta ja pakkus, et võib meid rongijaama ära viia. Loomulikult olime nõus, sest teadsime seni vaid kahte teed sinna: mööda käänulist autoteed, kus puudub jalgsiliikumisvõimalus (tegelikult pole eriti kusagil jalakäijatele mõeldud, sest itaallased ise liiguvad peaaegu eranditult auto või mootorratta/rolleriga), 3 km või veidi pikem tee läbi vanalinna. Ferdinando rääkis meile ka lühemast teest ja näitas, kus see rongijaama juures alguse saab. Kohale jõudes aitas rongiplaani lugeda ja soovitas sõita kohe Rosarnosse, kuna sealt liigub rohkem ronge. Nii ka tegime, Rosarnost saime Reggio Calabria rongile. Kohale jõudes uurisime kaarti, et võtta suund Museo Nazionale della Magna Greciale, arheoloogiamuuseumile, mis pidavat seal linnas ka ainus vaatamisväärsus olema. Hakkasime jalutama mööda peatänavat, mis oli mõeldud vaid jalakäijatele ja see oli poode täis. Olime seal just lõunapausi ajal, kuid üksikud poed olid juba avatud. Alustasime šoplemisega. Tänav oli pikk, nii et saime piisavalt oma suud erinevate butiikide akende taga vesistada. Lõpuks jõudsime muuseumini, et leida see suletuna. Võtsime siis suuna taas rongijaama ja poodide poole. Lõpetuseks käisime veel burgerit söömas, kuna sel hetkel pitsat ei tahtnud.

Tagasiteel läks väljas pimedaks. Jõudsime Rosarnosse veidi enne üheksat ja leidsime, et rong, millele olime plaaninud minna nädalavahetusel ei sõidagi. Järgmine sõit Nicoterasse oli alles 2 h pärast. Otsustasime minna hääletama, kuna Rosarno Nicotera vahe on u 20 km. Kuna olime seal linnas ikkagi esimest korda, otsustasime teed küsida hotellist, mis teele jäi. Naine vastuvõtus oli väga abivalmis, kuid soovitas kolmel tüdrukul pimedas mitte jalutada ja pakkus, et tellib meile takso. See aga oleks meil 30 € maksma läinud, seega läksime rongijaama tagasi. Meie ainus ja viimane sõiduvahend läks suunaga Rooma, seega tuli sinna peale palju rahvast. Seisime ukse juures, sest sõita oli vaid üks peatus ja jäime piletimüüjat ootama. Selgus, et pealinna soovis saada ka paar “jänest”, kes end kontrollöri eest WC-sse peita üritasid. Samal ajal tuldi meilt pileteid küsima, et meid oma kabiini juhatada. Vastuse peale, et läheme Nicoteras maha hakkas jooksmine pihta, et me enne ikka pileti jõuaks osta. Kamba peale tuli piletihinnaks üle 7 €, mis ehmatas meid alguses päris ära, kuna ei tabanud ära, et see polnud hind inimese kohta ning eelmisel korral maksis pilet vaid ühe euro. Kaitel läks pabinasse, et me ei jõua rongilt maha, kuid kõik laabus. Maha tulles nägime veel, kuidas “jänesed” peatuses maha hüppasid ja vahelejäämist vältida üritades vagunit vahetasid. Võtsime suuna Ferdinando näidatud teele. Küll see tee oli käänuline ja pime, nii, et eriti kaugele me ei jõudnudki kui hakkasime kartma ja pöörasime otsa ringi. Autoteele tagasi jõudes hääletasime, sest pimedas on jala minna veel ohtlikum. Paar autot sõitis mööda, kuni esimesena möödunu tagasi sõitis ja meile küüti pakkus. Sõidukis oli 3 noormeest, seega pidime kotid taha panama ning pressisime end autosse. Jube palav oli! Olime endid ju valmistanud vihmaseks ja külmaks päevaks. Toodi meid siis linna, kuid “Stop!” ütlemise peale nad ei reageerinud, kui olime üsna kodu lähedal, ja meid viidi kesklinnas asuva kindluse juurde. Koju jõudes käisime kiirelt pesemas ja vahetasime riided, et minna pubisse poiste juurde. Seal nad meid siis ootasidki koos eelmisel õhtul nähtud portugaallastega. Hiljem näitas üks neist meile nende kodu.

Pühapäev, 1. mai

Kõik magasid kaua. Kella kolmeks oli samade portugaallastega kohtumine kokku lepitud, et ka nemad meie kodu näeks. Otsustati teha süüa midagi eestipärast: ahjukartulid ja hakklihapallid koorekastmes. Käidi poes ja suurem vaaritamine läks lahti. Hakkasime just palle praadima, kui gaas sai otsa. Kuid eestlased on nutikad! Mart kruvis veiniavajaga lihtsalt praepannilt käepideme küljest ning seejärel viskasime kartulitega koos ahju. Valmimisega läks üle 2 h aega ning siis kui me olime tükk aega vaeva näinud ja tahtsime sööma hakata, teatasid külalised, et nemad lahkuvad. Eks meile jäi siis rohkem! Kõhud head kodumaist toitu täis, jäime juttu rääkima ja kaarte mängima. Õpetasime omavahel kaardimänge. Mõnda aega mängitud, tuli väsimus peale ja seega otsustasime minna magama. Teise nädalaga loksus meil elamine paika. Olime tavarütmi saavutanud.