Tere. Meie (Arno, Kaitel, Triinu, Maria, Villem ja MART) võtsime teekonna ette siia kaunile Itaalia lõunarannikule 18. aprilli hommikul Tallinnast. Eestis oli väga ilus ilm. Piletid välja ostetud liikusime edasi tolli poole, ka see möödus edukalt ning seejärel istusime maha, et oodata lennukit Lätti. Huvitava faktina võib öelda seda, et kõik kolm poissi on esimest korda sellises olukorras, esimene lend ikkagi. Kokku hoides saime oma hirmust üle. Lennuki peale minek oli mõnus, kuid seal sees oli tunne nagu oleks mõnes maakonna bussis, oli kitsake see kahe propelleriga lennuk. Uks sulgunud ning mõne minuti pärast käivitusid mootorid, see oli imeline. Sõitsime lennurajale ning piloot pani täis tuurid ja olimegi õhus. Vahva oli vaadata Eestit kõrgelt, aga minul(MART) tekkis kõrgusekartus, seda tundes ajasin juttu Mariaga, kes istus minu kõrval. Rääkimine aitas, ta pakkus isegi magusat kommi, mille võtsin vastu.
Me kohad olid lennuki tiiva all, varjas ilusti päikese ära. Riia lennujaama saabumine venis kuna lennurajal oli hetkel tihe liiklus. Seega tiirutasime ja lennuki pööramine õhus tekitas minus iiveldust, kui ma poleks enne lendu anti-iiveldus tabletti võtnud siis oleksin vist tekitanud kõneainet küll. Maandusime ning seejärel astusime bussile, mis viis lennujaama. Koha peal olime kuskil kaks tundi, selle aja sees sai juttu räägitud ja oma esimese lennu muljeid vahetatud. Olime kõik kuuekesi väga õnnelikud. Järgnes minek suurele lennukile, sinna sõitsime ka bussiga. Lennukis oli märksa rohkem ruumi, oli kolm istet kõrvuti (kuuerealine). Poisid istusid omakeskis ja tüdrukud ka samamoodi. Taaskord avanes võimalus istuda tiiva juures, seekord selle peal. Me ei lasknud end sellest morjendada, olime rõõmsad. Niipalju, kui akendest nägime, siis see oli ilus, kuna avanes vaatepilt, kus silmi paitasid valgete tippudega mäeahelikud. Olime Šveitsi mäestike kohal. Oli väga kena. Saabusime Itaaliasse, siin oli soojem kui Eestis. Nüüd oli aega palju, järgmine lend läks alles pool kümme. Kui pagas sai pandud hoiule, seadsime sammud rongijaama poole, selleks, et sõita vaatamisväärsusi uudistama. Võimas ja kolossaalne oli kõik, mis silme ette sattus. Tegime palju pilte, mõnus oli olla turist maal, kus pole varem olnud. Õhtu oli kätte jõudnud ning leidsime end taas lennujaamas. Lennuk viis meid Reggio Calabriasse. Vastas ootas minibuss, millega saime oma esimese Itaalia sõidu kogemuse. Tee oli käänuline ja autojuht võttis viimase sellest, 40 alas sõidetakse 90-ga. Politsei, kes sõitis vilkuritega meist mööda jäi ette sõitma. Minu imestuseks sõideti isegi politseist mööda, ilma et miskit oleks juhtunud. Enamus autos oldud aja magasime. Sõit kestis tunnikese. Korterisse jõudes avanes kena vaatepilt öisele Nicoterale. Hommikune vaatepilt oli hoopis teine tera, hoopis teine Nicotera. Avanes hommikuse Itaalia idüllilinne lõunarannik. Näha oli majade katuseid, nende vahelt looklevaid tänavaid, tuututavaid pisikesi autosi ning inimesi üksteisele “ciao” hõiskamas. Oli tunda harmooniat kõige ja kõikide vahel. Oleme Itaalias.
Järgmisel päeval oli kella kolmeni vaba aega, seega otsustasime pisut ringi vaadata. Käisime poes, ostsime mune ja vorsti, nendest tegime omletti. Kõhud täis, otsustasime edasi uudistada, oli plaan minna mereranda. Valisime tee, mis lookles pikalt ja käänuliselt allapoole mööda mäe külge. Kõndisime kuni all oleva raudteeni, selle alt läbi ning mööda mullast teed edasi. Kaugele me ei jõudnud, kuna aeg hakkas otsa saama ja keerasime otsa ringi. Koju tagasi jõudes tegime süüa ja ootasime mil tuleb Härra Armulik. Nimelt tuli ta vastuvõtu komiteest ühe härraga kel nimeks Ferdinando.
Tutvusime Ferdinandoga. Ta näitas meile töökohad, töökaaslased ning pisut linna ka, seda kus asub nende kontor, suuremad poed ja tänavad. Seejärel oli vaba aeg ning igaüks tegi seda, mis tahtis.
Esimesel(kolmapäev) tööpäeva hommikul läksime (Triinu, Villem ja MART) kogunemiskohta, kus meid jaotati erinevatesse töörühmadesse. Mina sattusin kokku Francki ja Mimmoga. Objektiks oli surnuaias ühe hauakambri värvimine, Villem sai kokku krohvijatega, oli abiline neile, Triinu aga aitas aia poste plaatida. Mööblirestauraatorid livisid kappi. Arno peitsis, Maria lakkis. Kaitel lihvis kohalikust Itaalia pähklist. lauda lintlihvmasinal. Õhtul koju jõudes tegime süüa ja istusime ühiselt köögilaua taha ning muljetasime esimese tööpäeva kogemustest.
Teisel(neljapäev) tööpäeval sattusin krohvijate juurde. Sinna objektile minek oli kogemus omaette, nimelt viis tee üle teiste majade katuste, sissepääs oli aknast. Väga veider. Krohvi valmistasid nad maas, tekitavad vulkaanitaolise mäe, mille keskele valavad vett. Enne tehakse kuivsegu, mis koosneb liivast, tsemendist ja lubjast. Segamine toimub labidatega ja seda äärmise vilumusega. Krohvimine toimus käsitsi ja tehnika oli sel tüübil ikka tõesti väga hästi kätte harjutatud. Jäin suu lahti vaatama, kuidas ämbrid tühjenevad meeletus tempos. Minu hoole alla jäi segu valmistamine ning koristamine.
Arnokäis hr. Mauricioga objektil lükanduste piitasid paigaldamas, tagasi tulnunua hakkas ta lauda plommima. Maria ja Kaitel lihvisid ja pahteldasid
Villem aitas väravat välja vahetada uuema vastu, Triinu seevastu aitas paigaldada hüdroisolatsiooni.
Reedel oli meil vaba päev, kasutasime seda targasti, minnes rongiga Tropeasse, sinna minek oli tore, kuna õnnestus sõita jänest. Tropea on linn, mis on ilus ja rohkem turistidele suunatud. Seal on kena rannajoon ning kaunid vaated. Seal olles tüdrukud ostsid jäätist, kuna siinne jäätis on tõesti hea ja magus. Meil oli aega kuni kella üheksani õhtul, siis oli viimane aeg mil rong läks Nicoterasse. Ostsime turistilõksudest igasugu asju kodustele. Käisime vahemere rannas, kõik sulpsasid vette kasvõi korra. Vesi oli tõesti väga soolane ja külm. Tegime pilte silmi puhkavatest vaadetest, samal ajal pilte tehes turgatas teadmine ma olen siin, siin, siin Itaalias kaugel Eestist, olen Itaalias.
Õhtu lõppedes läksime rongijaama, ja mängisime palli nii, kuis igaüks oskas. Arno ronis isegi puu otsa, kuna lõin palli kõrgele okste vahele. Ta on nii vapper. Saabudes rongiga Nicoterasse olime sunnitud minema mööda valgustamata teed kodu poole ja seda kuskil kolm kilomeetrit. Kaasas telefonid valgustamas natukenegi meie teekonda ja andes märku autodele, et oleme tee ääres. See oli kogemus, kus sai tunda ühtekuuluvust.
Koju saabudes pesime kergelt ja läksime õhtupoole välja, kuna keskväljakul oli elava muusikaga etteaste. Tol õhtul mängiti etnilist muusikat, mida oli väga hea kuulata.
Laupäeva hommik kuulus mõtlemisele ja arusaamisele, kui vahva oli eelmine õhtu, tüdrukud otsustasid minna randa, poisid seevastu jäid lihtsalt rõdule istuma ja päikest nautima.
Õhtu saabudes läksime taas keskväljakule, kus olime eelneval õhtul käinud. Tol korral saadi tuttavaks kohalikega, kes kutsusid meid randa esmaspäevaks, munadepüha tähistama. Sinna tahtsime minna. Pühapäeva otsustasime sisustada kohaliku ranna külastusega. Tee sinna oli väga looklev ja üllatusi pakkuv, nimelt eredaim oli see, kui keegi kohalik elanik oli kindlustanud enda aia pealset katkiste pudeli kildudega, ta oli neid pressinud betooni sisse. Pealmine osa oli väga hirmuäratav, kuigi selle taga oli vaid apelsiniistandus.
Randa jõudes tegi minu suu ja silmad suureks see, kui räpane võib üks rand olla. Seal oli autorehve kilomeetrite jagu, neid oli rohkem kui mõnes remonditöökojas. Lisaks sellele veel roostetavat metalli, puuoksi ja kõike muud, mida võib lihtsalt ette kujutada. Tüdrukute plaan oli ronida väikese kaljurahnu otsa, sinna jõudes nägime, et pisike tee viib edasi, läksime ja jõudsime taas randa, mis oli samasugune. See on isegi päris murettekitav, et kohalikke ei häiri nende elukeskkond. Eestis sellist asja ei leia kuskilt. Saime päikest, mängisime palli ja poisid loopisid bambuskeppe. Tüdrukud ehitasid liivalosse ja olid väga õnnelikud oma saavutuste üle. Oldud kaks tundi seal otsustasid poisid kodu poole pöörduda, kuna kõhukene tahtis süüa saada. Jõudsime suurema tee äärde, kus saime häälega Nicoterrase vaid mõne minutga. Olime rõõmsad. Tegime süüa ja ootasime tüdrukuid. Olime tol õhtul väsinud ja seega otsustasime välja mitte minna. Jäime vaikselt magama. Esimese nädalaga oleme väga rahul, elukeskkonna muutus mõjus väga positiivselt.
Mart Kalle
TALLINNA EHITUSKOOLI ERASMUS+ ÕPIRÄNNETE KAJASTUSED 